02.2013
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Urmas Roosimaa
Rakvere Vene tänava haiglas kõlasid 1976. aasta 18. augustil kell 23.30 sõnad: „Teile on sündinud poiss." Ilmavalgust nägi tumeda pea ja pruunide silmadega uus ilmakodanik. Rakvere Karmeli koguduse pastor Roosimaa perre lisandus viies liige – Urmas. 36 ja pool aastat hiljem elab Urmase pere Tartus, tütred Mari-Ly ja Ene-Ly käivad kolmandas klassis, abikaasa Inga töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis anesteesia õena ning Urmas Eesti kaitseväes kaplanina.
Kuidas sai sinust kaitseväe vaimulik?
Keskkooli viimases klassis muutus aktuaalseks elukutse valik. Enamus minu klassikaaslasi pürgisid ülikoolidesse, mõni asus ka kohe tööle. Olin ainuke, kes läks sõjaväkke. Ausalt öeldes proovisin ka mina ülikooli astuda, aga esimese sisseastumiseksamiga põrusin nii korralikult, et edasisele oli kriips peal. Nii läksingi aega teenima Tallinna Sidepataljoni.
Ajateenistuses olles tundsin selgemat kutset vaimulikule tööle. Sel ajal loodi Eesti kaitseväes kaplaniteenistust ja kuna mind huvitas ka sõjandus, otsustasin need kaks poolt ühendada. Selleks tuli lõpetada ajateenistus, omandada teoloogiline kõrgharidus, sooritada kaheaastane koguduslik praktika − ja siis sai minna kaplaniks.
Juba seminariõpingute ajal teenisin kaks aastat Võnnu baptistikoguduses. Seejärel aitasin pool aastat Jõgeva kogudust, siis õppisin kolm kuud Hamburgis Tabea Diakooniakeskuses hingehoidu ja 2000. a juunis läksin kaitseväe tegevteenistusse. Minu esimeseks töökohaks sai Tallinna Üksik-Päästekompanii Harjumaal Kose vallas.
Kuidas jõudsid sa elavale usule?
Olen pärit kristlikust kodust. Minu vanemad on Jeesuse pühendunud järgijad. Tänu nendele leidsin üsna loomulikult tee Jumala juurde. Elades kirikumajas oli loogiline, et käisime igal pühapäeval teenistustel. Hiljem on mu ema rääkinud, et sageli magasin koosolekutel tema käe korralikult ära. Siiski oli nendel teenistustel oma õnnistav mõju.
Esimese teadliku otsuse tegin seitsmeaastaselt lastelaagris. Patu- ja süütunne olid nii reaalsed, et nõudsid Jumala-poolset andestust ja lahendust. Otsust Kristuse kasuks olen hiljem üle vaadanud ja uuendanud.
12-aastaselt sain ma ristitud ja liitusin Rakvere kogudusega. Minu jaoks oli see täiesti loomulik samm. Tollel ajal oli EKB Liidus nii noorte inimeste ristimise praktika erandlik. Valdav oli arusaam, et kogudusse astuvad täiskasvanud inimesed.
Kristlase „karjääri" jooksul olen kogenud väga palju Jumala armu ja hoidmist. Ta on mind mitmest kiusatusest ja ahvatlusest eemal hoidnud. Siin on kaasa aidanud see, et mind on õpetatud pidama au sees Jumala pühadust ja Piibli autoriteeti. Ma arvan, et kui minu elus poleks Jumalat, oleks mu tee olnud päris käänuline.
Kuidas sa iseloomustad oma seminariaastaid?
Ajateenistusest vabanedes asusin kohe õppima Kõrgemasse Usuteaduslikku Seminari. Minuga oli midagi sarnast nagu Arnoga Oskar Lutsu „Kevadest". Minagi jõudsin kooli neli nädalat hiljem kui teised. Siiski sulandusin kiiresti kirjusse seltskonda.
Õpinguaastad 1995−1999 kujunesid vabaks nooruseajaks. Mul oli üsna muretu tudengipõli. Õppelaen ja töötamine seminari valvurina võimaldasid lahedat äraolemist. Samas õppisin seminaris sügavamalt tundma Jumala tegutsemist ja mõistma tema seaduspärasusi.
Üks sinu õpetajaid oli seminaris sinu oma isa.
Isana ei teinud ta mulle kunagi hinnaalandust. Ta õpe
tas ka kreeka keelt, mis oli mitmetele paras komistuskivi. Aga kuidagi sain sellega hakkama. Paras pähkel oli muidugi heebrea keel. Peab kahetsusega tunnistama, et seda keelt ma selgeks ei saanudki. Õppejõud Ermo Jürma pingutas küll „kivist vett välja pigistada", aga jah ... enne oleks silmanurgast vee välja saand.
Seminaris õppimine polnud aga sugugi tuim teoloogiliste ainete pähetampimine. Muidugi oli õppeaineid, mis sümpatiseerisid vähem ja mille vajalikkusest ma tookord päris aru ei saandki. Hiljem olen aeg-ajalt pöördunud konspektide juurde, mis siis said kirjutatud.
Seminari ajast meenuvad praktikatunnid Jõgeva ja Sadala kogudustes, mida vedas Aare Tamm. Kursusega käisime nendes kogudustes laulmas ja tunnistamas. Samuti tuleb mainida Toivo Pilli homileetikat ja proovijutlusi Kolgata koguduses. Jutlus salvestati videole ja hiljem loengus analüüsiti kõnepidamist ühiselt. See oli lõbus, aga ka väga õpetlik.
Milline seminari-kogemus väärib täna jagamist?
Seminar on meie vabakogudusliku traditsiooni suur kandja ja kinnistaja ning see on tervikuna osutunud suureks õnnistuseks. Leian, et seminari päevane õppevorm, tihe läbikäimine õppejõududega ja kokkupuude liidu vaimulike töötegijatega aitasid mul omandada neid tõekspidamisi, mida meie usuliikumine on väärtustanud.
Kuidas sa tutvusid oma tulevase abikaasaga?
Ingaga tutvusin seminari õpingute ajal. Nimelt oli minu kursusekaaslasel Ilmar Kääril Nõmme baptistikogudusest õde Inga. Nõmme noored olid väga aktiivsed. Suviti korraldasid nad mitmeid üritusi. Ühele nende automatkale sain ka mina kutse. Seal peatuski mu pilk esmakordselt Ingal. 1997. a sõbrapäeval sai tehtud esimene suurem tutvus. Seejärel hakkasime kirjasõpradeks ja nii see suhe arenes, kuni 24. juulil 1998 purjetasime abiellunute randa. Neli aastat hiljem sündisid meie perre Mari-Ly ja Ene-Ly. Praegu elame Tartus. Oleme õnnelikud, et meil on oma kodu, kuigi „kaasavaraks" sellega on kenake pangalaen. Meil on töökohad Tartus, lapsed õpivad kodu lähedal koolis. Meil on kogudus, kus me perega igal pühapäeval käime – Tartu Salemi kogudus.
Sa oled kristlane ja töötad kaplanina. Kelle käsualune on kaplan?
Kaplan on Jumala sulane − oma riigi ja rahva kasuks. Mõnes mõttes võib öelda, et mul on kaks isandat. Riik maksab mulle palka ja tema ees olen ka aruandekohuslane. Jumalale pean ma andma aru, kuidas olen mulle usaldatud talente tarvitanud.
Kuidas sa sattusid kuuekuulisele missioonile Afganistani?
Eesti riik on Riigikogu otsusega võtnud endale rahvusvahelisi kohustusi, mille hulka kuulub ka panustamine välismissiooni näol Afganistanis. Eelmisel aasta 4. mai õhtul väljus Tallinna lennuväljalt suur halli värvi sõjaväe transpordilennuk ja suundus Afganistani Helmandi provintsi, Camp Bastioni. Selle pardal oli kompaniisuurune Eesti kaitseväelastest koosnev üksus. Algas kolmeteistkümnenda Eesti kontingendi missioon kõrbekuumas lõunas. Mina kuulusin kaplanina selle üksuse koosseisu.
Kuidas su pere selle aja vastu pidas, kui olid eemal?
Missiooniga kaasnevaid ohte ei mõistnud lapsed kindlasti nii selgelt kui abikaasa. Enne missioonile minemist küsisid nad mitmeid kordi pisarläikes silmadega, kas ma ei saaks mitte minna. Need olid rasked hetked. Usk Jumalasse ja palved aitasid eemalolekuaega kergendada.
Kaugel olles õnnestus meil omavahel päris tihedalt suhelda. Igapäevaselt saime e-kirju vahetada ja seega olime kursis, kuidas kellelgi läheb. Aeg-ajalt sain ka koju helistada.
Kirjelda oma tööd missioonipiirkonnas
Minu ülesandeks oli olla missioonil olevate meeste toetaja. Olin seal selleks, et maandada tekkinud ja võimalikke esilekerkivaid pingeid. Olin selleks, et pakkuda vaimulikku tuge, viia läbi teenistusi ja palvusi neile, kes seda soovisid.
Missiooni ajal korraldasin mälestusrivistusi langenute aastapäevadel. See tegevus kannab endas sõnumit, et me ei unusta neid, kes on ohverdanud oma elu.
Missioonil olles haldasin missiooniperede toetusprogrammi veebilehte ning kirjutasin sinna lähedastele meie üksuse olukorrast ja tegevusest. Samuti on kaplan ülemate nõustaja eetika ja religiooni küsimustes. Lisaks erialasele tööle aitasin kaasa sidevalveid teha ja ka missiooni esimeses pooles mehitada baasi valveposte.
Teie kontingent kandis numbrit 13. Milliste tunnetega te välja läksite?
Missioonile minek pole kunagi lihtne. See ei ole mingi romantiline jalutuskäik Kadrioru pargis. Seal on reaalne oht kaotada elu.
Teele asudes ja seal olles lootsime kõik, et keegi sellel missioonil kannatada ei saa. Samas olime realistid ja teadsime, et sõda toob endaga kaasa kaotusi. Kõige raskemini mõjub see, kui su lahingpaariline langeb või saab raskelt haavata.
Enne missiooni ennustati meile üsna palju kaotusi. Pea 80% isikkoosseisust olid noored mehed oma esimesel missioonil. Samuti näitasid varasemad kogemused, et suviseid rotatsioone „rapitakse" päris korralikult. Üheksast Afganistanis hukkunud Eesti kaitseväelasest kaheksa on langenud just suvel.
Kui räägitakse, et eestlased on mitteusklikud, siis mulle jäi mulje, et usku oli päris palju. Aga see usk oli imelik. Usuti numbritesse ja ennetesse. Meie kontingendi järjekorra numbriks oli 13 ja usuti, et see ei too õnne. Pidin päris paljusid julgustama ja seda ebausku leevendama. Kristlasena lootsin ma Jumala armule ja tema soosingule.
Kaitseväes on ilus traditsioon, et missioonile suunduvale üksusele palutakse Jumala õnnistust. Minu au oli seda teha. Tallinna lennujaamas toimunud rivistusel pidasin palvuse, kus ütlesin meestele, et me lähme välja sini-must-valge lipu all. Seal, kus lehvib see lipp, seal on kui tükike Eesti riiki. Kus on riik, seal on ka meie hümn ja nii kuuluvad meilegi meie riigihümni kolmanda salmi palvesõnad: „Su üle Jumal valvaku ... Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista, mis iial ette võtad sa ..." Mu palve oli, et need sõnad muutuksid tõeks meie üksuse juures. Ja Jumala armus see nii sündiski. Jumala arm ja õnnistus väljendusid sõduriõnnes ja üle keskmise rahulikumas sõjasuves.
„Meid on vaja seal, kus on kartus ja hirm, kus on ebausk ja uskmatus. Meid on vaja seal, kus on lein, ning seal, kus on rõõm, et kuulata seda, mida inimesed avatud südametega jagavad. Me kuulame ja siis ütleme, mida Jumal oma Vaimu kaudu annab."
Kus on sinu kristlik usk eriliselt proovile pandud?
Proovile panemisi on olnud elus mitmeid. Muidugi see viimane pool aastat kaugel Eestist oli paras eksamiaeg. Ma ei salga, et tundsin hirmu meie üksuse meeste elude pärast. Iga patrulliminek oli seotud riskidega. Vastast oli sageli väga raske eristada ja see lisas ohtlikkust.
Mina pelgasin, et kui juhtub midagi hullu, hakatakse küsima, miks Jumal ei hoidnud jne. Kuidas ma siis oleksin Jumalat „kaitsnud"? Muidugi ma tean seda, et Jumalat pole vaja kaitsta. Me ei suudagi seda. Tema saab sellega suurepäraselt ise hakkama. Aga küsivad pilgud pööratakse ikka tema sulaste poole. Igapäevaselt palvetasin meie üksuse Jumala kätte ja panin oma lootuse temale.
Veebruar on Eesti riigile märgilise tähendusega kuu. Me tähistame Tartu rahulepingu sõlmimist ja vabariigi aastapäeva.
Meie õnn on see, et meil on oma riik. Väga paljudel väikerahvastel ja ka mõnel suurel, nagu näiteks kurdid, seda ei ole. Leian, et see on Jumala kingitus, mida tuleb hoida ja kaitsta. Riigikaitse on rahva kohustus ja seda mitte ainult, relv käes, võideldes, vaid palju laiemalt.
Meie rahva käes on võimalus otsustada, kuidas me elame? Siit tuleb ka vastutus tuleviku ees: millise Eesti me jätame järgmisele põlvkonnale. Kristlastena peame mõtlema ja tegutsema nii, et ka tulevased põlvkonnad tunneksid Jumalat, kes meid on hoidnud ja õnnistanud. Eesti Vabariigi hümni viimast salmi tuleb julgelt ja palvemeelselt laulda.
„Kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad temaga. Kui Issand ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu" (Ps 127:1).
Ühel hommikul mihklipäeva paiku oli meil juhtum, kus üks loomakarja esindaja jäi meie baasi kaitsvasse okastraati kinni. Ma tegin sellest väikese luuletuse.
Pühapäeva oinas
Okastraati sattus lammas, meile tundus hoopis oinas.
Ronida vist soovis kämpi, nagu pontu, sööma solki.
Oinal oli lamba aru, trügis sisse nagu karu.
Kahjuks kinni võttis aedik, pidama jäi karja saadik.
Siples kaua okastraadis meie armas küla saadik.
Lõpuks otsa lõppes ramm, pehmeks muutus teise samm.
Kurbusega tõdes oinas, mihklipäev on tõesti soolas.
Pääseks kuidagi veel ära, tegemata liigset kära.
Päästeinglid QRF-ist, päästsid oina okastraadist.
Oinas tänab abilisi, kalleid eesti laigulisi.
Selgituseks: QRF – ingl kiirreageerimisjõud; pontu on koer, kes trügis ükskord baasi, eesmärgiga pääseda ligi toidujäätmetele.
