01/2014 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Eduard Kakko: „Need mõtted jõuavad sinuni tänu vend Ermo algatusele ja minu 60. sünnipäevale 25.12.2013. Põhjuseks ikka seesama suurim puudus, mis mind iseloomustab – kui ei ole piisavat põhjust ära öelda, siis tavaliselt teen, mida minult palutakse."
Olen rääkinud asjadest, mida teised puudutada ei tohi või ei julge.
Kuidas möödus Sinu lapsepõlv ja noorusaeg?
Seda on isegi raske meenutada. Olen kolmas laps kahe õe järel ja nendega mul suuremat tegemist ei olnud. Mäletan, et rehetoas oli pikk pink köitega parte küljes kiigeks ja nii ma seal koos õdedega kiikusin ja laulsin. Hiljem tulid vendadega ühised mängud ja ettevõtmised koos külalastega.
Mäletan vanatädi, kelle lapseks ma olin. Ema õpetas meile selgeks õhtupalved ja võttis vajadusel vitsa välja, kui külapoistelt õpitud rumalaid laule laulsime.
Isa oli alatasa tööl ja mälestus temast jääb liialt lühikeseks. Ühel heal päeval teda enam ei olnud. Ootasime lastega ema linnast koju. Kui ta õhtul lõpuks saabus, saime teada suurest õnnetusest, mis meie isa paari nädala pärast igavikku viis. Kõige ilusa kõrval oli ka sellist, mis oleks võinud olemata olla. Mäletan, et kord koos temaga lumes sumades tegin endale eraldi raja, sest ei tahtnud „isa jälgedes" käia.
„Oma teed" pidin alustama 12-aastaselt. Ilma isata oli see raske. Ema jäi üksinda kuue lapsega. Igaüks meist pidi jõudumööda oma panuse andma. Talvel olime koolis, suvel läksin emaga kolhoosi heinatöödele. Aasta-aastalt ühinesid minuga nooremad vennad. Kodune majapidamine oli veel lisatöökoht, sest sellest sisuliselt pere elatus. Nendes oludes küpses otsus minna Tihemetsa Sovhoostehnikumi põllumajanduse mehhaniseerimist õppima.
Kuidas Sa jõudsid elavale usule?
Minu usuletulek on mulle endalegi müsteerium. Mäletan aegu Suigu koguduse keskel Lohu talutoas ja hiljem Pärnu Immaanueli palvelas. Minu hingeõnnistuse pärast paluti nii ühel kui teisel pool. Mitmed pidasid neid palveid minu usuelu alguseks. Ilmselt oli minu uuestisünd hoopis 7. klassis Pärnu Internaatkooli ühiselamus, kus ma teki all Taevaisaga kõnelesin ja palusin tema halastust ning armu oma ellu. Sellest ajast hakkas Looja minuga sihipäraselt ja mulle mõistetavamalt tegelema. Oma teadliku otsuse usuelu elada tegin aga alles peale armeest tagasitulekut. Ühinesin Immaanueli Baptistikogudusega ja hiljem Suigu Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudusega, kus teenin tänaseni.
Kuidas Sa Siberisse sattusid?
Enamus asju meeste elus juhtub vist naiste pärast ja siis mõned muud väikesed põhjused lisaks. Pärast nõukogude armeed oli senistel eluplaanidel kriips peal ja üle jäi vaid tööd teha. Kolm aastat olin Pärivere sovhoosis töökoja juhataja, seejärel eesrindlik traktorist. Et panused olid minu poolt kõrged, siis ootasin ka enda suhtes vastavat käitumist.
Kuna kokkulepped said täidetud vaid minu poolt, otsustasin elus edasi minna ja otsida uusi väljakutseid kodust kaugemal, Lääne-Siberi naftaväljadel. Sügis ja kevad olid seal väga kaunid. Kõige külmem ilm oli -56 C. Kord küsis üks töömees, kas ma olen kommunist? Vastasin, et ei ole, olen baptist. Sellega muutus teatud seltskonna suhtumine minusse kardinaalselt. Kahjuks või õnneks kutsus taevane Isa mind varsti haiguse tõttu kodumaale tagasi. Töötasin Pärnu Kolhooside Ehituskontoris katlakütjana ja jäin ootama, mida Loojal edaspidiseks pakkuda on.
Kuidas Sa hindad oma seminariaastaid?
1989. aastal kutsus vend Peeter Roosimaa mind avatavasse usuteaduslikku seminari õppima. Elasime Tallinnas Liidu keskuse pooleliolevas juurdeehituses Hiiul. Peeter Roosimaa, mina ja hiljem ka Andres Jõgar. Voodilinad olid hommikuks ruumide rõskusest märjad. Oli muidki ühiselamise rõõme ja muresid, mida võisime koos jagada. Sellest kujunes omavaheline usaldus ja sõprus. Olulisem akadeemilises plaanis õpitust oli hoopis elukogemus õppejõudude ja kaastudengitega. Veel tänaseni jagub, mida meenutada ja millest õppida.
Kuidas toimib tänane kontakt kursusekaaslastega?
Toimib. Tõsi, teatud raskused tulenevad pikkadest vahemaadest, majanduslikust kitsikusest ja perekondade võimalustest. Kuid kohtudes on rõõm seda suurem. Püüame nulli ja viiega lõppevatel sünnipäevadel kohtuda. Vahel õnnestub ja vahel ka mitte.
Kuidas tuli Sulle kutse vaimulikule tööle? 
Ma pole kunagi pidanud ennast vaimulikuks töötegijaks, kuigi olen seda tööd teinud suurema osa oma elust. Samas olen pidanud mitmed kutsed tagasi lükkama. Minu jaoks kindlatel põhjustel oli võimatu isakodust lahkuda. Samas pole ma kunagi saanud Jumalalt otsest korraldust, et peaksin siit ära minema. Mulle oli selge, et pean vaimulikku tööd tegema oma kodukohas. Kuid seal, kus minu abi vajati, olen täitnud mitut tühja kohta. Väljaspool kogudust olen kaasa löönud nii Eesti Kaitseväes, Kaitseliidus kui koolis.
Kas kaplanid on Eesti Kaitseliidus oodatud?
Raske öelda. Kuna nad juba seal on, ei saa ka nendest mööda minna. Vaimulikke ülesandeid neile jagub. Kui sa midagi hästi juhtud tegema, siis oodatakse, et sa teeksid seda. Peaaegu alati olen saanud julgustavat tagasisidet. Seda sellepärast, et olen rääkinud asjadest, mida teised puudutada ei tohi või ei julge.
Sinu tööde nimistu on tõeliselt kirju?
Lisaks juba öeldule töötasin pikka aega peale seminari lõpetamist ehitus- ja metsatöödel – paralleelselt vaimulikule tööle Suigu koguduses. Alates 2004. aastast olen Pärnu Raeküla Gümnaasiumis õpetanud erinevaid aineid: filosoofiat, eetikat, usundilugu, joonestamist. Peale gümnaasiumi osa kaotamist olen tööõpetuse ja tehnoloogia õpetaja. Selle kõrval veel füüsika ja abiõpetaja. Juba seminaripäevil hakkasin andma usundilugu Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi põhikooli osas, hiljem Pärnu Ülejõe Gümnaasiumis.
Lisaks Suigu kogudusele oled aidanud vaimulikule tööle kaasa ka mujal.
Pärast seminari lõpetamist ja Suigu koguduse kõrvalt teenisin 15 aastat Tootsi ja 10 aastat Pärnu-Jaagupi tööpunktis kaasa. 10 aasta vältel viisin Pärnu Saalemi koguduses läbi piiblitunde. Ühel aastal aitasin ka Paul Gilli Lihula koguduses. Tootsis lõpetasin hommikuse teenistuse ja lõunaks sõitsin Lihulasse. Pastor Joosep Tammo presidentuuri ajal abistasin ja tema Kanada aastal asendasin teda Pärnu Immaanuli koguduses. Lisaks sellele olen 2004. aastast Kaitseliidu Pärnumaa Maleva vaimulik. Hetkel teenin Suigu kogudust ja Kilingi-Nõmme vabakogudust koos Ahto Saarega.
See oleks võib-olla artikli kõige põnevam küsimus, kuid sellel teemal ei tahaks sõna võtta.
Kuidas Sa kohtusid Angelikaga? 
See oleks võib-olla artikli kõige põnevam küsimus, kuid sellel teemal ei tahaks sõna võtta. Lihtsalt suur, suur tänu Loojale, kes kinkis mulle kauni kaasa ja kaks toredat poissi. Edasi tuleb paluda ainult armu, et elu ka õnnestuks.
Kuidas möödusid teie pere jõulud?
Nagu alati – suure kiirusega. Enesele ja perele eriti aega ei olnud. Lisaks sellele oli veel hääl ära ja Suigu jõuluteenistused viis läbi pastor Endel Lohu. Teisel jõulupühal suutsin siiski oma sünnipäevakülalised vastu võtta. Veel käis lastel jõuluvana ja paar korda Karl Gustavil isegi päkapikk.
Minu jutluse kvaliteet sõltub emotsionaalsest seisundist, täpsemalt ehk hingepuhtusest.
Kuidas valmib Sinu jutlus?
Järgnevad mõtted ei ole nüüd teistele eeskujuks ega vääri järgimist. Loen Piiblit, püüan eelnevalt uurida kommentaare ja panna kirja kaks-kolm olulist mõtet, millel peatuda. Tähendan üles mõned kesksed laused või märksõnad, mis neid mõtteid illustreerivad. Tavaliselt sünnib jutluse kondikava koosoleku ajal põlveotsas. Olulisemaks pean hoopis aega enne jutluse ettevalmistamist ja esitamist. Nii-öelda kohanemist, mil teema saab mõtetest läbi lasta. Kõige kindlam variant on, kui jutlus oleks lause-lauselt olemas. Kuid mulle pole kunagi sobinud esitada täisteksti – see sobib rohkem lugemiseks. Kõige enam sõltub minu jutluse kvaliteet hoopis emotsionaalsest seisundist, täpsemalt ehk hingepuhtusest.
Milline raamat on kõnetanud Sind viimasel aastal?
Ausalt öeldes on minu elus suhteliselt vähe läbiloetud raamatuid. Minu jaoks on raamat infoallikas. Kui seal on midagi tarka, siis ma tegelen sellega ja isegi korduvalt. Kui mitte, siis lehitsen läbi ja panen kõrvale. Kui on vaja mingit infot, otsin vastava raamatu, tegelen teemaga ja kõik. Üldiselt ei kuulu ilukirjandus minu loetu edetabelisse, kuigi mu lugemisvaras on sedagi arvestatav hulk. Seda on loetud ja isegi läbi loetud. Viimased raamatud, mida tööalaselt huviga uurisin, olid 8. ja 9. klassi füüsika õpikud. Avastamise ja taasleidmise rõõmu oli palju.
Milline Pühakirja tõotus omab sinu elus erilist kaalu? 
Kaplanitöös tuleb pidevalt rääkida meestega, kes Pühakirjast eriti midagi ei arva. Seepärast olen tihti rõhutanud kahte kirjakohta. Kõigepealt: „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust" (Ps 37:3). Igale ausale ja enesest lugupidavale eestlasele peavad need kolm asja olema enesestmõistetavad.
Teine mõte, mida olen rõhutanud: „Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest" (Jh 15:13). See ei ole mitte ainult Kristuse pärand. See on olnud meie rahva vabaduse hind läbi paljude ohvrite minevikus ja tänagi.
Millised kaks kavatsust on Sul järgmiseks aastakümneks?
Esiteks, kui Jumal päevi kingib, siis tahaksin olla Karl Gustavile ja Henri Eduardile hea isa. Kuidas see õnnestub ja kuidas poisid seda mõistavad, näitab tulevik. Ja teiseks, püüan teha kõik enesest sõltuva, et neist saaksid jumalamehed ja paremad mehed kui mina. Andku Jumal selleks jõudu ja tarkust, aga üle kõige jumalakartust ja armastust!
