02/2014 
Aare Tamm, Eliise sõber ja kaasteekäija Ridalast
Ridala mailt pärit Eliise Kivi saab 90-aastaseks. Ta sündis 8. märtsil 1924 Aliide ja Johannes Unga teise lapsena. Üks õde oli vanem, kaks nooremad – neli toredat tüdrukut.
Eliise oli Ridala uue palvela ehituse üks põhilisi eestvedajaid.
Eliise on suure südamega ja väga aktiivne kristlane. Lapsest saadik on ta seotud Ridala kogudusega: pühapäevakool, noortetöö, koorijuht, koguduse juhatus. Eliise oli ka Ridala uue palvela ehituse üks eestvedajaid. Oma suures tagasihoidlikkuses vaidleb ta muidugi vastu. Aga rahvas teab paremini. Tähtsad ehitusalased nõupidamised toimusid kõik Eliise kodus. Kaaluti küsimust – kas taastada 1983. a mahapõlenud palvela või laiendada hoopis Haapsalu palvelat ja panna kogudused kokku? Eliise vedas jõuliselt seda osa, kes oli Ridala ülesehitamise poolt. Vastaste argument oli – kellele seda baptisti mälestusmärki tarvis on? Ümberkaudu rahvast ju pole! Aga 1988. a on Ridala kaunis pühakoda püsti. Kaks aastat peale avamist ristiti siin 29 uut õde-venda ühe aastaga!
Kodukoht
Eliise Kivist tahangi maalida üht sõnalist pilti. Kõigepealt pildiraam – kodukoht. Läänemaa on rikas külade poolest. Ridala vallas on 3 alevikku ja 56 küla. Paljud neist on üsna hõredaks jäänud. Nii ka Ridalast 7 km Lihula suunas asuv Vätse küla. Tänaseks on seal vaid kahes talus tuli üleval. Omal ajal oli see õitsev küla. Sealt on pärit ka meie juubilar – Eliise Kivi. Tema juured on Reinu-Ado talus. Eliise meenutab oma kodu: vaikne, armas, keset kaunist loodust, lapsepõlve kindlus. Pikk elumaja koos rehealusega, aidad, laudad ümber sügava ja imehea veega kooguga kaevu. Taamal õunaaed ja marjapõõsad ning saun. Majas oli neli tuba: vanaema, vanemate, tüdrukute ja söögituba. Talu maid – põldu, metsa ja heinamaid – oli 50 ha. Isa kasvatas ja müüs hobuseid. Muidugi olid veel lehmad, lambad, sead, haned ja kanad. Maatöö oli Eliisele tuttav juba varasest lapseeast. Viljapeks kootidega ja kõik muud vajalikud oskused. Nagu tol ajal öeldi – „vara välja, hilja voodi, nõnda rikkus tallu toodi". Oli selle rikkusega kuidas oli, aga leib oli laual ja riided seljas. See on pildiraam, kuhu püüan maalida Eliise Kivi elust mõnda tähtsamat joont.
Kahjuks on Reinu-Ado talust järel vaid varemed. Ajahammas tegi tühja taluga oma töö. Aga omal ajal sai Eliise Kivi just siit endale tuule tiibadesse. Siit sai ta oma tõekspidamised ja usulised ideaalid. Vanaisa Jaan Marteni nimi on marmortahvlil Haapsalu palvemaja seinal. Seal on Eesti esimese baptistikoguduse ristitute nimistu. 24. veebruaril 1884. a astusid need vaprad Ungru jõe jääauku, et anda oma hea südametunnistuse tõotus Issandale. Täna tähistab seda ajaloolist ristimist marmorist mälestuskivi Ungru jõe kaldal. Nii tegi vanaisa selle sugukonna usuukse lahti.
Usuletulek 
Eliise isa ja ema tulid usule 1920. a ärkamislaines. Elav usk haaras kaasa. Siis oli nende kodus aukohal Jumala sõna, laul ja pillimäng. Muusikariistu oli mitmeid: kitarr, mandoliin, tsitter ja harmoonium. Kaunid viisid oli igapäevased seltsilised ja usulised innustajad. Eliise räägib oma usuletulekust. 1932. a peeti taludes vaimulikke koosolekuid. Teda innustas Jumalat otsima see rõõm, mis haaras neid, kes olid saanud Jumala lasteks.
Eliise käis kolm korda eestpalvel, enne kui südant täitis päästmisrõõm. Siis oli ta 8-aastane tüdruk. Esimene päästmispalve oli koos oma sõbranna Hermiine Roastoga (hiljem Haapsalu koguduse vanema Gustav-Ferdinand Nõlvaku abikaasa) Eliise kodus laua all. Koosolek olid nii rahvarohke, et mujal lihtsalt ei olnud enam ruumi.
Teine üritamine oli koosolekul Jõõdre koolimajas. Ikka veel ei saanud Eliise rõõmu kätte. Aga rõõm oli talle tähtis. Kolmas eestpalve oli Ridala palvelas. Siis sai väike tüdruk rõõmsaks – päästekindlus tuli. Keegi vend tõstis rõõmsa lapse pea kohale, et kõik näeksid uuestisündinud last. Ristitud sai Eliise 13-aastaselt.
Teenimistee
Koguduses oli Eliise tegev nii laulu kui muusikaga. 40 aastat juhtis ta koori ja saatis üldlaule. Kogu tema töö Issanda viinamäel on täpselt üles tähendatud taevases kuningriigis. Samuti on temast ja tema käe läbi palju toredat kirjas raamatus „Ridala kogudus 125".
Eliise koolitee ja -töö on omaette lugu. Parila kool tähendas igasuguse ilmaga 5 km astumist hommikul vara ja sama pikk tee koju. Seal õppis Eliise 4 aastat ja edasi viis isa ta Haapsallu. Peale gümnaasiumi lõpetamist 1943. a astus Eliise koos oma klassiõe ja sõbranna Asta Krabiga (nüüd Kaups) Tallinna Pedagoogikumi (nii ta ise kooli nimetas). 9. märtsi pommitamine 1944. a tegi stuudiumile lõpu. Kooli jaoks ei olnud enam vabasid ruume. Saksa sõjavägi oli kõik oma käsutusse võtnud. Oma muusikalist osa ja koorijuhtimise kunsti jõudis ta siiski õppida nii Riho Pätsi kui ka Tuudur Vettiku käe all.
Õde Ireenest sai samuti, tänu kodust päritud muusikalisele huvile, lauluõpetaja ja koorijuht. Omal ajal juhatas ta ka Ridala koguduse koori. Mõlemast õest said kooliõpetajad.
1944. a alustas Eliise tööd Parila koolis. Maakoolis tuli õpetada mitmeid aineid: saksa keelt, laulmist, võimlemist, käsitööd ja vajadusel ka teisi aineid. Tema juhtis ka väikest orkestrit ja lastekoori. Viimane pääses XII üldlaulupeole 1947. Seal oli Eliisel uhke tunne istuda dirigentide pingil koos Eesti kuulsustega. Eliise armastas õpilasi ja õpilased teda. Aga üle kõige armastas Eliise Jumalat. 1948. a pandi noor õpetaja valiku ette – kas koolitöö või Jumal? Eliise valik oli ühene – Jumal! Kool seda seisust üles ei kaalunud. Ta lahkus koolist ja valis töö, kus tohtis rahuga oma usku tunnistada. Eliisest sai raamatupidaja ja seda kuni pensionile jäämiseni.
Eliise abiellus 1960. a Ülo Kiviga, kellega võisid ühiseid rõõme ja muresid jagada 29 aastat. Siis kutsus Issand Ülo oma päriskoju.
Kuna Eliise elab Haapsalus, siis on ta töötanud kaasa ka Haapsalu baptistikoguduses. Ta on olnud tegev nii lauldes segakooris, juhtinud naiskoori ja ka naisringi, kus on tõhusalt toetatud koguduse kassat. Nüüdseks on vanus töövõimalusi kahandanud, aga kui vähegi võimalik, on Eliise koosolekul. Ridala jääb kaugeks, sest aastad on võtnud oma osa.
Kristlik Pensionäride Ühing Eelim
Kõigele lisaks oli Eliise oikumeenilise Kristliku Pensionäride Ühingu Eelim asutajaliige ja ka juhatuse liige. Tema rikkalikud elukogemused, rõõmus meel ja head nõuanded on ühingut toetanud juba 15 aastat. Meelsasti on ta avanud oma kodu ukse juhatuse nõupidamisteks. Mida veel Eliisest öelda? Ta armastab väga Jumala sõna. Piibel on tal siiani kõigest kõige tähtsam. Muidugi ka koguduse koosolekud, sest seal on alati Jumala sõna kesksel kohal. Ajakiri Teekäija on tema sõnul tõsine vaimulik abimees teekonnal. Loeb ise suure huviga ja soovitab ka teistele. See on ime, et meil veel oma ajakiri olemas on. Tänu neile, kes selle eest head seisavad! Soovitus – tellige ise endale Teekäija ja tellige ka oma sõpradele, siis elab Teekäija lahedamalt ja õnnistus kasvab veel mitmete sõprade heaks.
Hämmastav on, kui paljud nooremad inimesed koputavad ikka ja jälle Eliise kodu uksele.
Eliise on õppinud nii saksa, vene, inglise kui ka ladina keelt. Veel tänagi ei lase ta nendes keeltes ennast maha müüa. Noorelt õpitud tarkus ei kao kuhugi. Ta on laia silmaringi ja mitmekülgsete teadmiste ning huvidega daam. Muidugi usurahvale armas õde. Usuline huvi on kõige suurem. Ikka ja jälle küsib ta – kuidas kogudusel läheb? Rõõmustab kaasa rõõmudega ja muretseb probleemide pärast. Hämmastav on, kui paljud nooremad inimesed koputavad ikka ja jälle tema kodu uksele. Ju siis siit saab midagi nii südamele kui ka hingele. Siia tulevad nii lihtsad inimesed kui ka intellektuaalid. Eliise, Sa oled meile kallis ja tähtis! Palume Sulle Issandalt palju jõudu, tervist ja aastate jätku!
