10/2009 Aili Niilo, Valkla baptistikogudus
Valkla Baptistikogudus on väga rikas maakogudus. Rikas just noorte inimeste ja noorte perekondade poolest. Agnes ja Raul Valgiste on erilised inimesed, olles tegevad nii Kuusalu vallas kui Valkla koguduses. Nad on alati abivalmid, lahked, sõbralikud ja huumorimeelsed. Keegi pole neid näinud mossis nägudega. Agnes saab hakkama kõigega, õmbleb nii tüdrukutele kleidid-kübarad kui värvis palvela remondi ajal kantsli.
Agnes usaldab oma meest kõiges – ka tüdrukutele riiete ostmises.
Raul on hea laulja, lisaks on tal suur kiindumus kitarri suhtes. Aga praegu on kitarr „remmelgate otsas" – kui kaua, ei tea? Ütlesin kord Raulile, et tal on ilus naine. Raul vastas, et kui sa veel näeks, kui ilus ta siis on, kui ta naerab. Agnes ütleb, et Rauliga on pea võimatu tülis olla. Raul keerab ju naljaks kõik ning teeb tolaks nii iseenda kui ka minu – no mida sa siis veel tülitsed!
Agnes, oled elamas justkui teist elu.
Sündisin Viljandis, kasvanud ja põhikoolis käinud aga Abja-Paluojal. Keskkooli läksin Viljandisse, mille lõpetasin väga heade tulemustega 1991. aastal. Sel ajal elasin erinevates üürikorterites. Viimase aasta tädi Elvi juures, kes sai mulle ka usuemaks. Tema juhatas mind paar aastat hiljem käima kitsast rada. Peale keskkooli suundusin õppima Tartu Ülikooli arstiteaduskonda ravi erialale. Peale esimest kursust, suvevaheajal, sõitsin Rootsi Kuningriiki, külla tuttavatele. Teel Stockholmist Västervikki toimus bussiga, milles magasin, raske avarii. Sõitsime sisse teeveeres seisvale veoautole. Bussi parempoolne külg oli puhta kortsus. Kuna minust eespool inimesi ei istunud, sain kõige rohkem kannatada – peapõrutus, mis põhjustas parempoolse halvatuse ja parema sääre luude murd. Olin Linköpingi Ülikooli haiglas täpselt üks nädal vähem kui pool aastat. Esimese kuu intensiivravis, viimased kolm kuud rehabilitatsiooniosakonnas. Ema kutsuti mulle toeks ja lohutuseks seltsi. Ta elas haigla kõrval olevas Patsienthotellis ligi kolm kuud.
Kord tuli meile külla vend Erich Tõkke Kanadast. Rääkisime Jumalast ja tema armust, palvetasime koos. Kuna vend tuli parajasti kodumaalt, siis selgus, et minu eest oli eestpalveid tehtud ka Viljandis. Paranesin ning peagi sain ka haiglast välja ning koju tagasi. Kuigi püüdsin järgmisel õppeaastal veel arstiteaduskonnas jätkata, sai selgeks, et mu tõeline kutsumus on sotsiaaltöö. Nii asusin õppima sotsiaalteaduskonnas.
Raul, kuidas leidsid sa tee Jumala juurde?
Minu suguvõsas ei ole olnud säravaid usueeskujusid. Vaid minu kaks tädi on tundnud huvi usu ja Piibli vastu. Minu kaheteistkümnendaks sünnipäevaks kinkis üks tädidest mulle kalligraafilise pildi, millele olid kirjutatud salmid Koguja raamatust algusega: „Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil..." Oma Loojale hakkasin tõsisemalt mõtlema alles peale taaskohtumist oma endise klassiõe ja tulevase abikaasa Agnesega. Ta kutsus mind Tartu õpingute ajal Kolgata kogudusse. Seal sain tuttavaks paljude teiste kristlastest noortega. Minu üllatuseks ei olnudki usklikuks olemine vaid vanemate inimeste pärusmaa. Esimesed tõsisemad ususammud astusin Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühenduse poolt organiseeritud palvegrupis ning aruteludel. Leidsin kristlastest üliõpilaste hulgas mitmeid häid sõpru. Hiljem sidusin end ühenduse tööga veelgi rohkem.
Tutvusite juba põhikoolis, siis aga side katkes.
Agnes: Kõige esimest korda nägime teineteist Abja Keskkooli 6. klassis! Minu jaoks oli Raul ikka linnapoiss, Tartust tulnud, hoopis teistsugune kui teised maapoisid. Siiski ei tulnud põhikoolis meie sõprusest suuremat midagi. Raulile oli ju kõik uus ning ta vajas kohanemisaega. Tõsisemaks läks asi kuus aastat hiljem, kui minul oli avarii Rootsis seljataga. Kord trehvasime Tartu Raekoja platsil. Mul oli tol päeval kiire. Kutsusin Rauli paar päeva hiljem ühikasse külla pannkooke sööma ning vanu aegu ja tuttavaid heietama.
Raul: Abja kooli 6. klassis üritasid mitmed klassiõed mind küll Agnesega paari panna. Ükskord kingiti mulle koguni Agnese foto, millele oli kirjutatud väga armastusväärne pühendus. Esimese hooga olin küll väga meelitatud. Kui sain teada, et tegemist oli teise klassiõe tembuga, olin solvunud ja viskasin pildi ära. Seda pildiviskamist kahetsen tänaseni. Pigem vaatasin Agnest eemalt ja austusega. Millekski enamaks olin toona liialt noor ja tagasihoidlik. Keskkooli aastateks läks Agnes suurde linna, Viljandisse, ning siis nägin teda juba väga harva.
Jumal kandis meid sellest katsumusest läbi, lepitas ning jättis mulle alles perekonna
Raul, sa otsustasid abielluda vigase tüdrukuga.
Ma olin kuulnud Agnese õnnetusest. Raekoja platsil taaskohtudes ei jäänud mulle üldsegi silma, et Agnes tugevalt lonkab. Märkasin hoopis tema tohutut järjekindlust ja pühendumust. Peale õnnetust ei jäänud ta lööduks. Ta tegi üliinimlikke pingutusi, et minna oma eluga edasi. Tema paranemine oli suur ime. Hiljem sain aru, et tal oli imeline abimees – Jumal. Mina arvan, et meie Agnesega täiendame teineteist. Agnese tahtejõud ja tingimusteta armastus on aidanud ka minul mitmeid eesmärke saavutada. Olen kindel, et ilma temata poleks ma tänasel päeval see, kes ma olen. Agnes on sünnitanud meile kolm imearmast tüdrukut ning alati toetanud minu tööalaseid plaane.
Olen õnnelik, et olen saanud talle samuti toeks olla, kui ta otsustas end koduperenaise ametile lisaks ka õpitud erialal proovile panna. Rõõmustan, et näen teda nautimas oma tööd ja peret.
Olete mõlemad imetlusväärselt aktiivsed nii Kuusalu valla tegemistes kui Valkla koguduses.
Agnes: Minul on mitmeid kohustusi ja ametinimetusi, ent kõik need koonduvad ühe temaatika alla – see on töö puuetega inimeste ja vanuritega. Palgatööna olen puuetega inimeste kaitse spetsialist ja psüühilise erivajadusega inimeste tegevusjuhendaja. Ühiskondliku tööna olen Ida-Harjumaa Invaühingu juhatuses ning Kuusalu Almakeskuse juhataja. See on päevakeskus, mille vana hoone rekonstrueerimine ning ruumide laiendamine on minu jaoks suur väljakutse. Invaühingu juhina tegelen inimeste aktiveerimise ning kodust välja toomisega. Organiseerin ise erinevaid üritusi ning korraldan meie ühingu liikmete osavõttu teistest üritustest üle terve Eesti. Kuusalus toimib kunstiring, käime ujumas, toimuvad teabepäevad erinevatel teemadel, igal aastal külastame Eestimaa erinevaid paiku. Osaleme aktiivselt Eesti Invaspordi Liidu poolt korraldatavatel meistrivõistlustel – nii kergejõustikus, ujumises, bowlingus, boccias, Harjumaa Puuetega Inimeste Nõukoja tervisespordipäevadel ning koolitustel. Teeme tihedat koostööd kolmanda katusorganisatsiooniga – Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liiduga. Olen väga õnnelik inimene, kuna minu töö ja hobi kattuvad. Võin julgelt öelda, et minu elu ja eneseteostus on seotud invaühingu ja Almakeskusega.
Kogudusetöös olin tegev pühapäevakooliõpetajana, varasematel aastatel tublimalt, viimasel ajal mõnevõrra tagasihoidlikumalt.
Raul: Mina töötan põhikohaga vallas vee- ning soojusvarustuse teenuseid pakkuva ettevõtte Kuusalu Soojus juhatajana. Lisaks põhitööle kirjutan erinevatele valdadele veemajanduse arengukavasid ning panen kokku taotlusi projektide rahastamiseks. Vallas kuulun mitmesse erinevasse komisjoni, Kuusalu Keskkooli hoolekogusse ning kandideerin käesoleval sügisel ka valla volikogusse.
Valkla koguduses teenin diakonina ja juhatuse esimehena, Eesti Evangeelsete Üliõpilaste ühenduses olen hetkel juhatuse aseesimees. Lisaks muule toetan meelsasti Ida-Harjumaa Invaühingu liikmena selle ühenduse juhataja Agnese tegemisi ning samuti aitan Kuusalu Almakeskust erinevate projektide elluviimisel.
Sa oled, Raul, mehena ja isana õnnelik inimene.
Minu perekond on mulle väga oluline. Pea viieteistkümne abieluaasta jooksul on olnud üks raske hetk, mil üheskoos edasiminek näis raske. Koguni sedavõrd raske, et ma oleksin lisaks muule kaotanud sideme Jumalaga. Millest ma aga loobuda ei saanud, oli perekond. Kuid Jumal kandis meid sellest katsumusest läbi, lepitas ning jättis mulle alles perekonna. Minu jaoks on see olnud tugevaim tunnistus Jumala vägevusest. See, mis inimlikus plaanis näib olevat võimatu, on võimalik Jumala jaoks. Tagantjärele olen mõistnud, et need rasked hetked tegid meid tugevamaks. Meie peres on kolm tütart – Liisbet, kes käib kuuendas, Emilia, kes käib neljandas ning Luisa, kes käib teises klassis. Lastel läheb koolis väga hästi. Seni on nad kõik veerandid ja klassid lõpetanud viitega. Nad käivad kõik muusikakoolis, õppides klaverit, kitarri ja flööti. Samuti võtavad nad väljaspool kooli osa mitmete huvialaringide tööst. Aeg-ajalt peab neid muidugi pisut ergutama, kuid üldjoontes on nad väga kohusetundlikud nagu nende emagi. Minult on nad tõenäoliselt kaasa saanud hea suhtlemisoskuse geenid. Muret teeb teinekord vaid nende omavaheline jagelemine. Õnneks on nad suutnud siiski hiljem leppida. Nad käivad koguduse pühapäevakoolis, võtavad osa erinevatest lastele mõeldud kristlikest laagritest ja üritustest. Siiski ootan, et nad õpiksid rohkem usaldama Jumalat ning andestamist. Olen kindel, et Jumalal on ka nende jaoks oma kindel plaan.
