05/2014 
Küsitles pastor Viljar Liht ja kirja pani Piia Liht
On päikseline kevadlämbe pealelõuna Vancouveris. Linnas õitsevad lugematud lillepeenrad ja rododendronid ning kirsid juba raputavad roosasid õiehelbeid. Siin oldud aja jooksul oleme kohtunud paljude toredate kaasmaalastega, kel kõigil on oma lugu. Täna istume meie väikeses Burnaby kodus ja palume Villi Vinkil rääkida oma elust ja teenimisest.
Alustame lapsepõlvest
Minu vanavanemad on pärit Virumaalt ning isa ja ema abiellusid Narvas. Sündisin 1927. aasta seitsmendal päeval. Lapsepõlv oli keeruline, kolisime mitmel korral. Mäletan, et minu esimene tähtis lause oli teadustus: „Piimasõit tuleb!" Elasime vanaisa raudteeäärses majas. Igal päeval sõitis sealt mööda kaubarong, mida selle aeglase liikumise pärast piimasõiduks nimetati.
Arvasin, et ega politsei siiski minu isa vastu saa...
30ndail sai isa ärijuhi koha Narva tarvitajateühisuses „Aita". Peagi avas ta juba oma kaupluse. Ühel päeval, kui ema tegi pliidi ees tuld, trügis meie korterisse purjus mees. Ainuke abinõu tülika sissetungija vastu oli minu arvates isa kutsumine. Sõnalausumata panin äri poole jooksu ja seletasin olukorra ühe hingetõmbega ära. Kui mõlemad „mehed" koju jõudsid, polnud joodikust jälgegi. Mul oli aga piinlik tunne, kui isa küsis, et miks ma politseid ei kutsunud (patrull jalutas meie tänaval).
Arvasin, et ega politsei siiski minu isa vastu saa...
Kooliteed alustasin Narva progümnaasiumis. Õppimine läks edukalt, aga eks koerust ja ulakust oli ikka. Suuremaks sirgudes jätkasin õpinguid Narva kaubanduskoolis, mis aga jäid sõja tõttu pooleli.
Mälestused lapsepõlve Narva linnast on ilusad. Vahel küll tekkis vene poistega kaklusi ka, aga üldiselt valitses seal eesti meel ja keel.
Kas sinu vanemad käisid kirikus?
Isa ja ema olid Narva Aleksandri koguduse liikmed, aga nad osalesid aktiivselt Lääne tänava Sinise Risti palvemaja töös. Mind viidi sinna pühapäevakooli ja lastekoori.
Esimene töö oli sul raudteel
16aastaseks saanuna hakkas kummitama sõjaväekohustus. Nii läksin 1943. aasta kevadel raudtee telefonikeskjaama ametnikuks. Võtsin vastu ja ühendasin kõnesid. Sakslasest jaamaülemaga tekkis konflikt, sest keeldusin minemast teenistusse Tapale. Olin aktiivselt tegutsemas Sinise Risti noortegrupis ja ei soovinud Narvast lahkuda.
Järgmisel hommikul seisis tema käsk laual – pööranguseadjaks! See töö oli raske ja tunnid pikad. Ometi on nii palju kauneid mälestusi Eestimaa valgetest suveöödest ja tuiskudest talvel, kui lumi pöörangud kinni mattis ja nende lahtikaevamine oli mehetöö.
Juhatuse esimees Peter Lepik:
Villi on kauaaegne koguduse juhatuse liige. Tema ülesandeks on juhatuse koosolekute protokollimine. Hindan väga tema täpsust ja ustavust. Samuti on ta olnud aastaid aktiivne koguduse muusikatöös. Villi on alati koguduse tööde ja tegemistega südamega kaasas.
Siis tuli hirmus põgenemise aeg
Jaanuari esimesel nädalal tundus, et midagi on õhus. Linnast voolasid läbi Venemaa poolt tulevad lõputud sõjaväevoorid. Elanikele anti korraldus 24 tunni jooksul lahkuda. 1. veebruaril 1944 istusime isaga sõjaväe laatsareti platvormvagunil kompsude otsas, pilgud suunatud armsale kodulinnale. Kuu aega hiljem oli linn maatasa pommitatud...
Suundusime Laiusele ema sõbranna sugulaste juurde. Asusin taas tööle telefonikeskjaama. See ka päästis meid, sest mul oli informatsioon. Kord kuulsin pealt Laiuse kirikuõpetaja kõnet oma naisega, kes viibis parasjagu Tartus. Naine oli paanikas sealsete sündmuste pärast – rindejoon lähenes. Mõistsime, et tuleb edasi liikuda. Saime loa Haapsallu sõiduks. Minul oli käsk astuda saksa sõjaväkke. Kaevasin seal kraavi 10 päeva, siis tegin sääred. Hüppasime koos sõbraga linna suunduva veoauto presendi alla ja nii me pääsesime.
Meie pere põgenemistee jätkus Rohuküla sadamast väikese laevaga Saksamaale. Ees oli murederohke aeg. Otsisime tööd ja peatuspaika. Meist said jälle raudteelased, sedakorda Zwickau linnas.
Ühel päeval tuli käsk minna tööametisse. Laua taga istuv mundrimees pistis mulle pihku Hjalmar Mäe poolt välja antud mobilisatsiooniteate. Sõdima ma minna ei tahtnud. Siis hakkas Jumal tegema imesid. Meid juhatati õigete uste taha ja õigete inimeste juurde. Oli vaja vaid poetada sahtlisse üks „karbike" ja küsimusi küsimata kirjutati alla paberile, mis võimaldas perekond Vinkil sõita Bayerisse. Väikeses Ahami külas ootasime sõja lõppu. Tänu taevale!
Koos paljude eestlastega viibisime aastatel 1945–1948 Augsburgi põgenikelaagris. Ühelt poolt anti igapäevast leiba, teiselt poolt aga vaevas meid teadmatus edasise kohta. Seal hakkasin tõsisemalt mõtlema oma elu ja igaviku peale. Ühel lõunavaheajal läksin koju. Võtsin Uue Testamendi ja avasin selle: „„Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud sind päästepäeval." Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev!" (2Kr 6:2). Just nagu oleks Jumal minuga rääkinud: „Vaata, ma olen sind nii mitmest olukorrast imelikult läbi toonud ja päästnud. Nüüd on aeg sul minuga silm-silma vastu kohata!" Langesin diivani ette põlvili ja avasin oma südame. Vahepeal tuppa tulnud ema põlvitas samasse.
1948. aasta suve lõpul alustasime 70päevast teekonda Austraaliasse. Paar aastat hiljem ostsime Thirlmere eesti asunduses talu. Mõningate murede pärast asusime 1957. aastal elama Kanadasse, Vancouverisse. 60ndail oli siingi tunda majandussurutist ja nii pöördusime tagasi Thirlmere. Ei suutnud aga sealse eluga enam harjuda ja et meie kanafarmil leidus hea ostja, randusime 1964 taas Vancouveris.
Sa oled mitme talendiga mees ja pidanud igasuguseid ameteid
Esimene töö oli ajalehepoisi-amet. Ajalehepoisid said sisse saksa sõjaväehaiglatesse. Isa ärist järelejäänud kirjatarvetega sain sõduritega vahetuskaupa teha. Nemad andsid mulle šokolaadi ja sigarillosi, mina vahetasin need jälle näiteks võipaki vastu. Võib-olla sealt algas ka äritegemise tahtmine.
Minu ameti tõttu oli meil sõja ajal alati leiba ja sain seda jagada ka oma sõpradele. Ühel jõuluõhtul läksime vanaemaga palvemajja. Teades, et paljudel on puudus toidust, pakkisin mõned haiglast saadud leivad paberisse ja andsin „kingikotti". Tänuks olid saajate pisarad ja sõnad – mu parim jõulukink!
Haapsalust laevale tõtates ei olnud meil leiba kaasa võtta. Korraga nägin raudteekraavis maas hulga leiba. Sellest jätkus kogu teekonnaks. See oli ime. „Viska oma leib vee peale, sest pikapeale sa leiad selle jälle!" (Kg 11:1).
Natukene lugesime käsiraamatutest ja sealt edasi aitas meid praktiline meel.
Narvas olin õppinud raudteetööd ja ka Saksamaal said meist isaga rongide kokkupanijad. See oli füüsiliselt väga raske töö.
Augsburgi põgenikelaagris hakkasime valmistama margialbumeid. Paari aastaga turustasime neid üle 3000. Need läksid kaubaks hästi ja meil oli isegi oma müügiagent. Põhiline töö laagris oli postkontoris kirjakandja-amet. Suvel 1947 värbas Ameerika tööpataljon endale mehi, lubades head teenistust, aga see oli pettus. Olin seal paar kuud ja andsin lahkumispalve. Lubati tagasi laagrisse, kus sain tööd torumehe ja elektrimontöörina. 
Austraaliasse jõudes lugesime ajalehest, et klaasivabrikusse otsiti pakkijaid. Alguseks kõlbas seegi. Vahetustega tehasetöö ei olnud meile meeltmööda ja läksime uuesti raudteele. Kühveldasime kaubavaguneid tühjaks ja olime ka sepaabilised.
Soov oli olla iseenda peremees. Ostime Thirlmeresse talu – pidasime kanafarmi. Meie ettevõtmisel oli õnnistus. Panime kanade majja elektri sisse, ostsime traktori ja kanad munesid hästi. Kõiges olime iseõppijad. Natukene lugesime käsiraamtutest ja sealt edasi aitas meid praktiline meel. Varsti nägime, et väikestel farmidel tulevikku pole. Suurkapital ehitas suuri kanalaid ja ostis väikefarme üles.
Vancouverisse saabudes hakkasin ehitama maju. Tol ajal oli siin umbes 60 eestlast, kes ajasid ehitusäri. Esimene maja võttis aega kuus kuud. Edasi läks juba kolm maja aastas. Aga ka ehituses hakkasid suurkompaniid võimust võtma.
Kuna olin poisikesepõlvest saati korjanud marke, oli ammune igatsus saada oma margiäri. 1976. aastal avanes võimalus. See oli nii töö kui hobi. Algul oli raske, aga varsti äri edenes. Sain isegi suvel kuuks ajaks oma ettevõtmise kinni panna ja Euroopasse reisile minna.
Kui abikaasa raskelt haigestus, ei olnud enam võimalik oma äri pidada. Aga ma käin siiani kord nädalas ühes margi- ja mündiäris abiks, et olla asjaga kursis.
Vancouveri endine pastor Helari Puu:
Villil on iga asja kohta oma arvamus olemas. See teeb temaga suhtlemise huvitavaks. Vaimulikus töös on tema küsimus alati: „Mis on kogudusele parim?" Sellest lähtuvalt ta mõtleb, ütleb ja tegutseb. Villi on, vaatamata oma aastatele, jätkuvalt abivalmis ja tarmukas.
Mida oled pärinud emalt ja isalt?
Juba üks mu vanaisa käis Narva turul kauplemas. Ema isa oli hariduseta, aga ometi oskas ta kõike – parandas kelli, õmbles ülikondi ümber, tegi kingsepatööd, olles ise elukutselt hoopis pagar. Mõndagi pärisin temalt. Ilmselt tulenes mu tahe äris tegutseda isalt. Ema oli neiupõlves politseis sekretär-kirjutaja, eks sealt see täpsus.
Te olete meid mitmel korral kostitatud maitsvate roogadega ja need on kõik sinu tehtud, Villi! 
Ema oli hea kokk. Ta oskas teha pirukaid, mida pole enam saanud. Ja eks õppisin ka oma esimese abikaasa Aasa kõrvalt.
Üks sinu firmaroog on kiluvorm. Ehk jagad retsepti meilegi?
Viiluta ja ribasta toored kartulid. Prae kergelt läbi umbes 3-4 sibulat. Määri ahjuvorm võiga. Aseta vormi kihiti kartulid, kilufileed ja pruunistatud sibulad. Alguses kalla vormi veerandi jagu vett ja kuumuta ahjus 10 minutit 250 kraadi juures. Siis vala vormi piima kuni ääreni ja küpseta ahjus edasi 200 kraadi juures umbes 40 minutit. Kõige lihtsam toit maailmas!
Laulud sünnivad ikka nii, et luuletus hakkab su sees helisema, istud klaveri taha ja noodid tulevad iseenesest.
Kuidas on sündinud sinu laulud?
Olen kirjutanud üle 15 laulu. „Maha jäävad meist varsti mered ja mandrid", „Nägin inimesi elus nii palju", „Viimne pisar eilsest pilvenutust", „Kui sina minuga, ei öö siis kole" on võib-olla tuntumad neist.
Laulud sünnivad ikka nii, et luuletus hakkab su sees helisema, istud klaveri taha ja noodid tulevad iseenesest. Ma pole muusikat õppinud, olen saanud ainult ühe aasta klaveritunde. Alustasin pillimängu Sinise Risti mandoliinikooris, kus vajati kontrabassimängijat. Edasi hakkasin harjutama harmooniumi. Ühel jumalateenistusel mängisime koos Aleksander Sildose pojaga – tema ühel harmooniumil, mina teisel. Saksamaal ostsin akordioni. Kui tulin Vancouverisse, sai minust 25 aastaks Eesti Ühendatud Baptistikoguduse orelimängija.
Oled olnud aastaid koorijuht. Kuidas sa selleks said?
Austraalias, Thirlmeres, oli tulemas suurem koosolek, kus sooviti ka koorilaulu. Koor oli olemas, aga juhti polnud. Mu hea sõber Valter Vasila ütles: „Villi, sina hakka juhatama!" Olin uljas, võtsin kätte ja juhatasin nii, kuidas oskasin. Ka Vancouveris oli vaja koorijuhti ja seda ma tegin.
Kas on põnev teha midagi uut või polnud kedagi teist, kes oleks vastutust võtnud?
Teatud määral mõlemat. Vahel ei ole kedagi, kes vajalikku asja teeks. Siis ma mõtlen: võib-olla ma saan sellega hakkama, no ma proovin, miks mitte...
Juba Narva nooruspõlve aegadest oled üles astunud kõneleja ja jutlustajana
Ühel kurval sõjaaja jõuluõhtul juhtus, et jutlustaja lahkus keset teenistust. Leidsin mehe teisest toast masenduses seismas. Püüdsin teda lohutada ja palusin teiste seltsi tagasi tulla. Jutlustaja vastas, et tuleb siis, kui rahvale kõnelen mina. Mis mul üle jäi. Tuli meelde jutt kahest rindel olevast sõdurist. Üks nägi enda ees ainult pori ja kannatust, teine vaatas üles tähtede ja taevalaotuse poole. Kui vaatame lootuses Jumala peale, muutub raske olukord talutavaks.
Kes on olnud sinu vaimuliku teenimise eeskujud?
Aleksander Sildose sõbralik, tasakaalukas ja rahulik meelsus. Muuseas, ta õpetas mind ujuma ja spordist lugu pidama.
Vancouveri koguduse pastor Artur Proos, kellega olime aastakümneid head sõbrad, jättis ka jäljed minu ellu. Ta oli hea vend, keda sai usaldada ja kellega maailma asju arutada.
Aleksander Sildos jäi Eestisse, aga teie tulite ära. Oli teil ka kirjavahetus?
1948. aastal saatsin prooviks kirja. Ühendus oli valenimede all ja kirja sisu selline, et julgeolek aru ei saaks, kellest ja millest jutt. Näiteks kirjutasin talle, et pean seda ametit, mida pidas isa, kui ta naise võttis. See tähendas, et olen Ameerika armee teenistuses. Tema vastas: „Tule ruttu koju! Mäletad laulu: Kui õitsvad toomed?" See siis tähendas omakorda, et Eestis oodati vabastajaid ja meenutati omaaegset populaarset laulu, mis oli täis vabadusihalust.
Mul oli põhimõte, et ma ei hakka nõukogude saatkonnast oma kodumaale sõiduks luba küsima. Tol ajal oli ju ka Eesti sees liikumine piiratud. Otsustasin, et sõidan siis, kui sünnimaa on vaba.
Villi, sa oled 87aastane. Kuidas vaatad tagasi oma pikale ja väljakutseid täis elule? 
Elu on olnud ilus ja pakkunud palju huvitavat. Elu on olnud täis imesid. Minu elus on saanud tõeks laulusõnad „...mu elu on imede põimik". On olnud raskeid päevi ja aegu, aga üks nähtamatu ja vägev käsi on ikka saatnud ja talutanud.
Milline on sinu soov Teekäija lugejatele?
Olgem ühes meeles ja hoidugem riidudest ja lahkhelidest! See on oluline nii igapäevaelus kui ka Jumala riigi töös.
Nii lõppes seekord meie jutuajamine eesti härrasmehega Vancouverist. Siia sai kirja pandud ainult pisuke osa Villi elust. Aga ta rääkis meile veel ajalehtede tegemisest, arhiveerimise kirest, aiapidamisest ja paljust muust. Aitäh, Villi, et oleme saanud osa sinu elust!
