11/2014 
Aldo Randmaa, Valkla baptistikoguduse pastor
Bill Ankerberg on mees, kellel on Eesti baptistide, priilaste ja vabakoguduslaste seas palju sõpru. EKB Liidu kaudu on ta teinud Eesti heaks palju, aga tema tuntus siin ei ole nii suur, kui võiks olla.
Bill on 63-aastane ameeriklane, kelle kõik esivanemad on pärit Rootsist. Tema vanaema tuli Ameerikasse 16-aastase tüdrukuna Malmöst. Converge Worldwide, koguduste liit, mida Bill esindab, sai alguse 19. sajandil Ameerika rootsi baptistikoguduste moodustatud ühendusena Swedish Baptist General Conference. 1945. aastal kadus nimest sõna „Swedish", „Rootsi", ja 2008. aastal võttis juba 1200 kogudusega liit endale täiesti uue nime Converge Worldwide. Muidugi on sellise nimemuutuse taga liikmeskonna muutused. Tänaseks ei ole tegemist enam ainult skandinaavia päritolu usklike ühendusega, vaid sellesse kuulub näiteks ka mustanahaliste ameeriklaste kogudusi.
Jeesuse palus ta oma südamesse juba 8-aastase poisina.
Converge Worldwide on väga misjonimeelne koguduste liit. Misjonitööd tehakse ja toetatakse 27-s eri riigis üle kogu maailma. Ja kuigi Converge on Ameerika Ühendriikides üks edukamaid koguduste
rajajaid, ei kuulu nende plaanidesse „oma" nimega koguduste rajamine teistes maades. Selle asemel tehakse koostööd juba olemasolevate kogudustega, et need võiksid saada tugevaks ja rajada uusi kogudusi.
Bill on teeninud täisajaga vaimulikuna 1972. aastast alates. Sellele eelnes tosin aastat usuteel käimist, sest Jeesuse palus ta oma südamesse juba 8-aastase poisina.
Ta on töötanud vanempastorina neljas koguduses. Neist kõige viimases, Whittier Area Community Church'is, oli ta selles ametis 18 aastat ja osalise tööajaga jätkab seal praegugi.
1990. aastate keskpaiku sai Converge'i (tollase Baptist General Conference'i) välismisjoni juht Ron Larson soovituse pöörata tähelepanu Eestile. 1996. aastal tuli ta siia esimest korda. Helari Puu, kes oli toona EKB Liidu president, kohtus ameerika vendadega liidu keskuses, mis asus Tallinnas Põllu tänaval. Tagantjärele vaadates leiab Helari, et Jumal ise pani need kaks koguduste liitu – Eesti ja Ameerika oma – algusest peale kokku, nii et sellest sündis viljakas partnerlus.
Bill tuli koos Whittieri koguduse väikese rühmaga Eestisse esimest korda 1999. aastal. Ta hakkas Eestit juba siis armastama. Bill ütleb, et on käinud 10–12-l eri maal, aga eestlased meeldivad talle rohkem kui ükski teine rahvas, kellega ta on kohtunud, ja et Eestist on saanud tema jaoks teine kodu. „Ma õpin midagi iga kord, kui siia tulen," räägib Bill. „Kõige rohkem siis, kui istun sõpradega söögilaua ääres ning me vestleme elust ja usust. See kõik on mind muutnud. Ma ei ole enam sama mees, kes ma olin viisteist aastat tagasi."
Tema sõber Helari Puu toob esile Billi kindlameelsust ja alandlikkust. Kindlameelsus tähendab seda, et Bill suudab aastate viisi oma visioonile kindlaks jääda ka siis, kui kõik ei lähe nii kiiresti, nagu me inimlikult võiksime tahta. Alandlikkus väljendub selles, et Ankerberg pole kunagi soovinud misjonitegevuses oma nime esile tõsta. Ühtlasi on see võimaldanud olla hea meeskonnamängija. Helari sõnutsi on ta Billilt õppinud, et meeskonna koostamisel ei ole vaja karta, kui mõni selle liige oskab sinust mingit asja paremini teha. Pigem võib meeskonna töövõime erinevate annete kokkuliitmisest võita.
Kuigi Bill on juba üle poole sajandi usus käinud ja mitukümmend aastat vaimulikul tööpõllul teeninud, leiab ta, et Kristuse järgijana ei ole ta üldsegi veel nii kaugele jõudnud, kui ta oleks tahtnud. Ta arvab, et kristlastena on meil vahel liiga vähe lugupidamist Kristuse pruudi, tema koguduse vastu. Suve lõpul oli Billi elus väga eriline sündmus, tütre pulmad. Uhke isana võis ta särava ja kauni pruudi altari ette juhatada. Ta arvab, et vaevalt keegi sel hetkel teda vaatas või tähele pani, sest kõigi pilgud olid kinnitatud noorele kaunile naisele, kes oli astumas abiellu. Kui mõelda nüüd sellele, et Kogudus peaks olema sama plekitu ja kaunis kord Kristuse ees seistes, siis ei tohiks me kindlasti pidada teda vähetähtsaks.
Seda võib liialdamata nimetada külvavaks elustiiliks. 
Üks väga iseloomulik joon Eesti Koguduste Partnerite ja Bill Ankerbergi teenimisele Eestis on olnud helde käega jagamine ja isiklik ohvrimeelsus. Billi jaoks on Whittieri koguduse vanempastori ametist loobumise häiriv tagajärg olnud, et väiksema palga tõttu pole ta enam saanud aidata inimesi nii palju, kui ta oleks tahtnud. Seda võib liialdamata nimetada külvavaks elustiiliks.
Siiski ei ole Bill inimene, kes elaks vaid kusagil „vaimulikus maailmas". Ta oskab tööst vabal ajal ka lõõgastuda. Kuna Whittieri kogudus asub Hollywoodist kõigest tunniajase autosõidu kaugusel, on filmimaailm neile üsna lähedal ja ka koguduses käib selle eluala inimesi. Helari Puu ütleb, et ta ei tea teist pastorit, kes oleks Hollywoodis toimuva ja toodetavaga nii hästi kursis. Bill käib palju kinos. See on meelelahutus, aga mitte ainult, sest oskus pärleid välja noppida tähendab ka seda, et Bill saab oma jutlustes kasutada rohkesti illustreerivaid videoklippe.
Bill on isa ja vanaisa. Abielu Arliega on kestnud juba 41 aastat. Neil on kolm last – tütred Elisabeth ja Rebekah ning poeg Peter – ja nüüd juba viis lapselast. Nad ei ela oma vanavanematest väga kaugel, seepärast kohtutakse ja ollakse koos päris tihti.
Põhja- ja Baltimaade regiooni abistamistöö kasvupotentsiaal on suur.
Millega on Converge Worldwide ja Bill Ankerberg 15 aasta jooksul Eestis tegelenud? See on olnud eelkõige koguduste toetamine, mille tarvis 2007. aastal asutati ka mittetulundusühing Eesti Koguduste Partnerid. Eeskätt on see tähendanud juhtide turgutamist, aga mitte kuhugi pastorite palgafondi raha pumpamist, nagu Helari ütleb, vaid mitmesuguste seminaride, täiendkoolituste, aga ka osadussöömaaegade ja rekreatsiooni (taastumise) kaudu. Idee on olnud toetada ka selliste koguduste pastoreid, kes peavad tegema viis päeva nädalas ilmalikku tööd ja siis nädala lõpus kogudust juhtima. Neil jätkub jõudu olemasoleva töö käigushoidmiseks, aga midagi uut nad ette võtta ei suuda. Mittetulundusühing Koguduste Partnerid püüabki ka selliseid töötegijaid abistada. Lisaks sellele on viimasel ajal toetatud ka koguduste noortejuhte.
Converge Worldwide'il on 128 misjonäri, kes tegutsevad mitmel pool maailmas. Nende hulka kuuluvad ka praegu Tartus elavad Rick ja Mindy Porier, kes on kaasa aidanud Kolgata Baptistikoguduse tütarkoguduse TELK rajamisele. Seda, et Converge Worldwide'il on olemas Põhja- ja Baltimaade regioon, võib pidada Bill Ankerbergi teeneks. Lisaks Eestile on tööd tehtud ka Läti ja Rootsi pastoritega. Sisuliselt aga hõlmab regioon ka Leedut ja teisi Põhjamaid peale Rootsi, nii et töö kasvupotentsiaal on suur.
Eestil on Bill Ankerbergi südames siiski eriline koht. See maa on väike ja inimesigi ei ole siin liiga palju, aga Bill näeb, et siinsetel kristlastel on olemas arvestatav potentsiaal selle maa muutmiseks. Tema soov ja püüdlus on, et usklike mõju ühiskonnas võiks olla veelgi suurem.
Erki Tamm, Tallinna Kalju baptistikoguduse pastor
Bill Ankerbergiga kohtusin esmakordselt 2001. aastal Hiiumaal, kui Kärdla väikese koguduse pastorina korraldasin Liidu suvefestivali. Linna laululaval laulis ameeriklastest koor ja kõneles keegi pastor Bill. Tookordne põgus kohtumine ei avanud minu jaoks seda suurt ameerika meest.
Aastaid hiljem sain kutse osaleda pastorite kokkusaamisel Saaremaal. Oli 2007. aasta. Korraldajaks polnud meie koguduste liit, vaid vastloodud 
organisatsioon Eesti Koguduste Partnerid. Eestvedajateks olid meie oma vennad. Midagi sellist polnud ma oma vaimulikutöös kunagi kogenud – iga pastori päralt olid SPA võimalused! Kuid mitte vähem ei üllatanud mind ameeriklaste ebatraditsiooniline küsimus, kui seminariruumi olime kogunenud: „Millest te, vennad, tahate rääkida?" Ameeriklased teadsid ju alati, millest oli tarvis rääkida! Kuid see ei osutunud reklaamitrikiks, mis hiljem oleks unustatud. Just oma alandlikkusega võitis Bill eesti vendade usalduse. Õhtustel kokkusaamistel Saaremaa vanades palvelates julgustas ta meid avama end oma vendadele. Aastaid kõrvuti teeninutena jagasime ametivendadega oma südant. Jagasime oma võitlustest peres, argielus, suhetes Jumalaga ja teenisime üksteist palves. Sellist avatust olen õppinud Billilt.
Ja veel. Tema nägemus jumalikust heldusest on olnud liigutav. Abi on tore saada, kuid pole lihtne vastu võtta. See riivab meie eneseuhkust. Imelik, et viis, kuidas Bill seda tegi, ei tekitanud piinlikkust. See oli sõbra õlalepatsutus. See andis tunde, et ta on sinuga koos teel, mida meil tuleb raskusi võites koos käia.
