03/2015 
Erki Tamm, Teekäija peatoimetaja
Presidendid, peasekretärid ja noortejuhid on tulnud ja läinud, aga Eli Kõllo on EKB Liidu kantseleis järjepanu 17 aastat raamatupidamist korras hoidnud. Tegelikult on ta seda tööd teinud terve elu. Varemalt Räpina ja Kohila paberivabrikutes. Abikaasa Enokiga (68) on nad abielus olnud 42 aastat.
Sa võid ise uskuda küll, aga suu hoia kinni.
Elu ja surma piiridel
Vahel nimetatakse seda, kui keegi on surmasuust tagasi tulnud, tema teiseks sünnipäevaks. Eli aga sündis surnuna. Ema palus, et kui see laps hakkab Jumalat teenima, siis saagu ta endale eluvõimalus, kui aga mitte, võtku Jumal ta kohe enda juurde. Ema hingevalu sealjuures võib mõista tütrele pandud nime järgi, mis tuleb Jeesuse karjest ristil: „Elii, elii, lemaa sabahtani?" – see tähendab: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?" (Mt 27:46).
Tegelikult on Eli elus olnud veel teinegi kriitiline aeg, kui polnud teada, kas ja kui palju elupäevi pikendatakse. 38-aastasena sai Eli tuberkuloosiravi, mille tulemusel jäi ta äärmiselt nõrgaks. Alles paar aastat hiljem avastati, et tegemist on kasvajaga. Toona mõtles ta, et on ikka hea küll, et Jumalaga on kõik korras. Peale operatsiooni hakkas tervis taastuma.
Just tol ajaperioodil tundis Eli, et tahab ka tööelus muudatust, sest Kohila paberivabriku raamatupidaja ja pearaamatupidajana töötatud kuusteist aastat olid olnud väsitavad. Ise soovis ta hakata tegelema diakooniaga. Kuid palvetele vastust ei tulnud ega tulnud. Seepeale tegi Eli otsuse, et annab jaatava vastuse esimesele tööpakkumisele, mis tuleb. Ühel pühapäeval peale jumalateenistust kutsus Helle Liht (toonane EKB Liidu tegevsekretär) teda liidu raamatupidajaks. 8. novembril 1998 asus Eli tööle Tallinnasse, Pargi ja Põllu tänava nurgal paiknenud EKB Liidu keskusehoonesse.
Protestivaimu täis noorus
Eli on pärit Lõuna-Eestist, Rasina külast. Vanemad käisid Mooste palvelas. Ema töötas haiglas õena. Oma usku julgelt jaganud inimesena sai ta arstilt hurjutada:
„Sa võid ise uskuda küll, aga suu hoia kinni!" Eli kadestas ema, kuidas ta oskas inimestega vaimulikel teemadel rääkida. Kuid Eli meenutab tänuga ka seda, kuidas ema teda ja õde eluks õpetas. Iga korralik tüdruk pidi oskama lauda katta ja külalisi teenindada. Ema oli vene rahvusest ja ehk ka sellest tohutu külalislahkus. Saunajutuks võeti ka delikaatsemad teemad. Isa oli Mooste koguduse koorijuht. Palvelas käidi vanematega alati kaasas. Eli leiab siiani, et on tähtis lapsi jumalateenistustele kaasa võtta.
Iga korralik tüdruk pidi oskama lauda katta ja külalisi teenindada.
Kodus peeti külapalvetunde. Sageli jäid jutlustajad neile ööbima. Ema oli ääretult külalislahke. Ükskord pöördus keegi usklik vend Eli poole ja tegi ettepaneku paluda patusepalvet. Sellest küll midagi välja ei tulnud. Paar aastat hiljem ühel päeval lõi Eli ukse selja tagant kinni ja tõotas oma südames: „Aitab nendest palvetamistest!" Toona oli ta 16-aastane ja õppis Rakvere Majandustehnikumis. „Ema oli alati enne teeleminekut Jumala kaitset palunud, kuid mina ei hoolinud sellest. Olin trotsi täis," meenutab Eli. Kui ta Tartu bussijaamas järgmise reisi piletit ostis, varastati aga kohver kõigi riietega ära. See kogemus tegi Eli alandlikuks. Tuli minna tagasi koju, kus ema otsis vanad riided välja ja tegi kooli kaasavõtmiseks korda. Ometi polnud Eli veel valmis oma elu Jumalale avama. Käis pidudel ja tantsuõhtutel, kuid ise mõtles: „Kas see siis ongi elu, mida tahan?" Hinges oli tühjus. Siiski tundis ta, et Jumal kutsub. 
Silmapiiril on tulevane abikaasa
Kui jõudis kätte kevadine praktikaaeg, oli tarvis Räpinas korter leida. Asjaolud kujunesid nii, et juba vanadel tuttavatel, Kõllodel, oli kodus vaba tuba. Perepoeg Enokiga polnud nad kohtunud kuus-seitse aastat. Nüüd tundis Eli, kuidas talle silma heideti. Tasapisi said neist sõbrad. Abielust tegi Enok juttu, kui Eli oli vaid 17-aastane. Sellest hoolimata oli tal kindel sisemine teadmine, et see on tema tulevane abikaasa.
Kuigi ka Enok oli usklike vanemate poeg, polnud tal veel kristlaseks saamise osas kindlat otsust. Elile meenub, et kord oli Enok talle kirjutanud, et „kui me nii jätkame, siis läheb meie elu allamäge". Enok lubas lõpetada alkoholi tarbimise. Ühel Rakvere Karmeli koguduse aastapäeva laupäevaõhtusel teenistusel kutsus vend Arvo Kajaste inimesi eestpalvele. Eli oleks tahtnud ka minna, aga kartis. Õhtul ühiselamusse jõudes tegi ta aga raadio lahti ja kuulis sealt Helmut Rütmiku saadet (see oli eestikeelne vaimulik saade). Seda kuulates palus Eli: „Jeesus, palun võta mind vastu!" Järgmisel päeval Karmeli kogudusse minnes lootis ta, et kutsutakse uuesti eestpalvele. Ta soovis oma otsuse suhtes kindlust saada. Aga ei kutsutud. Eli oli juba lahkumas, kui Arvo Kajaste tuli ta juurde ja küsis, kas ta tahaks palvetada. „Olin nii õnnelik!" Enok otsustas kuu aega hiljem oma sünnipäeval anda elu Jumalale. Eli ja Enok said ristitud 1972. aastal Tartu metodisti koguduses. See oli Enoki isa kodukogudus. Seal laulsid nad kooris ja võtsid osa kodustest palvegruppidest.
Elutee käänakud 
Oma esimese töökoha sai Eli pärast majandustehnikumi lõpetamist Räpina paberivabrikus. Kuigi tema kui uskliku kohta oli nii mõnelgi ütlemist, sai Elist peagi paberivabriku pearaamatupidaja. Kuid sellega seoses on Elil rääkida päris traagiline lugu. Senine pearaamatupidaja oli mõistetud süüdi ja talle määrati vanglakaristus.
Väidetavalt olid parteilased ta süüdlaseks teinud. Hiljem kuulis Eli, et ta oli vanglas usklikuks saanud. Eli oli ta eest palju palunud. Aastate pärast said nad ka kokku.
Kui Räpina paberivabriku peainsener Kohilasse direktorina tööle asus, kutsus ta ka Eli kaasa. Kohe ta ei olnud valmis minema, vaid otsis palves selgust. Kui Eli tulevast töökohta mõne aja pärast vaatama läks, sõidutas direktor ta oma vabriku autoga kõigepealt Kohila palvela ette ja ütles, et siin on Eesti kõige parem pastor, Kaljo Raid. Seejärel näitas ta korterit.
Kui nad Enokiga oma külgkorviga mootorrattaga Kohilasse jõudsid ja palvela juures pastor Kaljo Raidiga kohtusid, võttis too oma suure võtmekimbu, keeras kuuriuksed lahti ja ütles, et kui on tööriistu vaja, siis olge lahked.
Paberivabriku poolt antud korterisse tuli pastor Kaljo appi ka parketti panema. Remondi ajaks leidsid Eli ja Enok Raidide juures öömaja. Esimesest jumalateenistusest Kohilas meenub Elile, et peale koosoleku lõppu kutsus Kandi Ruth (niimoodi teda ju kutsuti) neid enda juurde lõunale. Hiljem hakkas Eli ise koguduse külalisi enda juurde lõunale kutsuma. Kui imestan, kuidas ta nii palju külalisi jaksab vastu võtta, ütleb Eli: „Jumal on kinkinud selleks kodu." Kunagi vanematekodus saadud kogemusel ja kasvatusel on siin kindlasti oma osa.
Tegutsemine kutsumuses
Kogudus peab olema vaba teostama Jumala tahet. 
Eli ütleb, et kui ei oleks kutsumust raamatupidajatööle, siis ta vastu ei peaks. Ta meenutab Piiblist kirjakohta, et me peame tegema kindlaks oma kutsumuse. Hommikul kohvitassi juures mõtleb ta ikka: „Sa oled kutsunud, siis sa ka varustad." Kui elada Jumala kutsumuses, siis sa ei masendu, ei muutu enesehaletsejaks.
Praegusele tööle mõeldes ütleb Eli midagi, mida just sageli ei kuule. „Mul on tunne, et see raha on püha. Liites kokku annetusi – väikesed maakogudused, väiksemad ja suuremad annetused, see paneb palvetama nende eest."
Enda jaoks on Eli rahaasjad väga selgeks mõelnud. Kümme protsenti sissetulekutest tuleb kohe ära anda, see on piibellik põhimõte – see kuulub Jumalale. Annetus läheb korjanduskarpi. Ohvri osas jääb Eli mõtlema. Selle kohta meenutab ta lesknaise lugu. Ohver on kõige loovutamine. See võib vahel olla ka meie jõud, mille annad täielikult tööd tehes ära.
Siinkohal tuleb Elil meelde lugu oma täditütrest, kes ühel õhtul helistas Soome laevalt ja palus viiele inimesele öömaja. Oli olnud raske tööpäev ja Eli tunnistab, et ta polnud eriti vaimustatud. Hommikul aga söödi ja seejärel võtsid täditütrega kaasas olnud külalisvennad välja kitarri ning hakati koos laulma ja Jumalat ülistama. „See oli nii hea! Nii maksab Jumal palka," vaimustub Eli.
Oma töö algusaega EKB Liidu kantseleis meenutades tunnistab Eli, et palju on muutunud. Toona sai palju rohkem arvestada välistoetustega, mis hakkasid tasapisi vähenema. 90-ndail oli raha sisse toonud trükikoda, siis aga tellimused vähenesid. Keskusehoone vajas remonti. Kõigi nende vajaduste keskel loodi liidu majandusorganisatsioon Valduste OÜ. Taas meenutab Eli üht lugu, kuidas nad Helari Puu, Helle Lihti ja Kristiina Krabiga otsustasid keskusemaja suure ruumi korda teha. Osteti värvid ja tapeet ning paari päevaga sai väsinud olemisega tuba värskeks. Kuid ilmnes, et Pargi tänava maja remondivajadus on nii tõsine, et mõistlikumaks osutus selle müümine. Kolimisel arhiiviruumide ja keldri tühjendamist liidu raamatukogu raamatutest on väsitav isegi meenutada.
Lõpuks leiab Eli, et oluline on koguduste ühtsus, üksteisega lävimine. Juhtkonda näeb ta mitte valitsejatena, vaid julgustaja ja toetajana, kogemuste vahendajana sellest, mida Jumal teeb. Kogudus peab olema vaba teostama Jumala tahet, lähtuvalt kogukonna vajadustest ja kultuurilisest eripärast. Üksnes reeglitest lähtuv toimimine pole liidule omane.
