06/2015 
Erki Tamm, Teekäija peatoimetja
Kristliku programmiga telekanalit TV7 on eesti inimestel võimalik vaadata alates 2009. aasta detsembrikuust. Kuus aastat varem panid Mirja ja Martti Ojares aluse esimesele kristlikule telekanalile Soomes. Täna on TV7 vaadatav peale Soome ja Eesti ka Rootsis. Kogu ettevõtmine maksab päevas 10 000 eurot.
Kas tõesti on võimalik annetustega televisiooni teha?
Seda võib olla raske uskuda, et üksikannetajatest usklike inimeste toel me seda teemegi. Esimesel aastal oli päevakulu 500 eurot ja palka said seitse inimest. Esimese stuudio suurus oli 50 ruutmeetrit. Täna on see number üksnes Helsingis 2000. Palgasaajaid on kokku ligi 100. Päris keeruline on teha pikaajalisi lepinguid, kui töö oleneb annetajatest. See on pidevalt usus käimine.
Alustame Mirja ja Marttiga teekonda TV7 mitte väga kaugesse minevikku. 
Martti näeb kogu oma senises elus ja karjääris ettevalmistust teletööks, mida ta alustas vahetult peale pensionile jäämist. Meediaäris oli ta jõudnud Soomes päris tippu, töötades Sanoma Osakeyhtiö abidirektorina. See on rahvusvaheline meediaettevõte, mis annab välja ka põhjanaabrite suurimat päevalehte Helsingin Sanomat. 90ndatel peeti läbirääkimisi ka Eesti Päevalehe ostmiseks ja tol ajal oli Martti sageli Eestis. Mirja töötas samas ettevõttes lasteaia juhatajana. Mõeldes tagasi toonastele mälestustele Eestist, meenuvad Mirjale eelkõige puidust arvelauad Tallinna Kaubamajas.
Usk ei tähendanud Martti jaoks sel ajal rohkemat kui igale teisele keskmisele soomlasele. Luteri kiriku liikmeks olemine on osa kultuurilisest taustast. Ateist ta polnud ja Jumala olemasolu ei eitanud. 1991. aasta suvel toimus tema elus aga võimas muutus. Juba kaks aastat oli Martti tundnud Jumala kutset. Takistuseks oma elu Jumalale andmise teel oli aga hirm, et ta võib kaotada äris oma koha. Keegi teine tema kolleegidest polnud usklik. Abikaasa Mirja oli siin erandiks. Tema töötas aktiivselt Soome luterliku kiriku äratusliikumises kaasa. Eestpalvetes oli mees esikohal. Ühel päeval kodus olles palus Martti palve: „Jeesus, kui sa oled olemas, tule minu ellu." See osutus tema elu pöördepunktiks. Viie kuu pärast edutati Martti ettevõtte abidirektoriks. Kaks kuud enne pensionileminekut sai Martti Ojares Soome Vabariigi presidendilt aunimetuse „meedianõunik". Ütlemine, et „Mooses on Mooses ja äri on äri" Martti arvates õige pole, sest Püha Vaim juhib meid läbi kõige.
Pensionipõlve alguses esitas Jumal Marttile ja Mirjale täiesti uue väljakutse. 
Kümme päeva peale pensionilejäämist tundis Martti esimest korda, kuidas Jumal räägib talle kristliku televisiooni asutamisest. Televisioonitöö polnud kunagi olnud tema mõtetes. Oskused puudusid. Soome ilmalikustunud ühiskonnas sotsiaalne tellimus sellise teenuse järele puudus. Vähemalt nii arvas Martti. Ärijuhina sai ta aru, et majanduslikus mõttes on see meeletus. Rahaliselt olid nad pensionäridena isiklikult varustatud, aga loomulikult ei piisanud sellest televisioonikanali ülesehitamiseks.
2003. aasta kevadel helistati MTV3-st ja sooviti plaanide kohta intervjuud saada. Ise nad polnud veel kavatsenud sellest avalikult rääkida. Martti kutsus reporteri golfi mängima, kus lubas vastuse anda. Seal küsiti ta käest uue kanali fookuse kohta. „Kõik lähtub sellest, et Jeesus Kristus on Issand," kuulis kogu Soome õhtustes uudistes. Martti tunnistab, et alates sellest hetkest polnud enam tagasiteed.
Sellegipoolest otsisid nad abikaasaga plaanidele kinnitust Jumalalt. Varasemast ajast oma elus ei mäleta Martti, et oleks saanud prohvetlikke sõnumeid täiesti võõrastelt inimestelt. Ühel koosolekul ütles kõneleja, et „siin on mees, kes on plaanimas kristlikku televisiooni – tule palun siia!" Mirja ja Martti tunnistavad, et vaatasid esialgu ümberringi, et näha, kes ette läheb. Mõne hetke pärast said aga aru, et jutt käib neist. „Jumal tahtis teha mulle selgeks, mis ta teeb ja kes ta tõeliselt on ning et ta loodab minu peale," võtab Martti selle ettevalmistusaja kokku. „Me tõeliselt vajasime seda," tunnistab Mirja.
Imed ja ohvrid 
Just sel ajaperioodil läks pankrotti üks Helsingi TV hallatavatest kanalitest. Varasemalt oli Martti seotud olnud tolle ettevõtte kristlasest tegevdirektoriga, kes oli tema alluvuses töötanud. Nüüd tegi ta Marttile ettepaneku osta ära kanali kasutuses olnud sagedusala, et viia ellu Jumalalt saadud visioon. Irooniline fakt on seegi, et pankrotistunud kanal oli seni rohkesti pornot näidatud. Ettepaneku ajastatus oli ideaalne.
TV7 alustas tasulise kanalina. Digiboksi eest pidid inimesed välja käima 200 eurot, lisaks kuumaks 10 eurot. Oli selge, et ükski mittekristlane seda kulutust tegema ei hakka. Just sel ajal tegid aga kaabeltelevisiooniga tegelevate ettevõtete juhid otsuse, et TV7-st saab üks tasuta põhikanal. See avas tee 55% Soome televisioonivaataja koju. Interneti kaudu on vaadatavus üle maailma.
Algusaega jääb ka üks oluline õppetund, mille Martti võtab kokku lausesse: „Ära ohverda oma nägemust rahale." Raha oli alguses hädasti vaja. Üheks koostööpartneriks oli mees, kel oli võimalik panustada suurema osaga, kui Marttil vahendeid oli. Kuid omades suuremat majanduslikku võimu, hakkas osanik enda ümber koguma inimesi, kellega hakati liikuma eemale esialgsest nägemusest. „Tundsin, et asi on vale, et originaalne nägemus läheb kaduma," jutustab Martti ühest strateegiliselt hetkest oma töös. Seejärel kraapis ta kokku kõik, mis tal endal oli, ja võttis ka laenu ning ostis teise partneri osakud ära.
Programmitoimkonnaks on Mirja ja Martti Ojares 
Suurim üllatus, mis Mirjat ja Marttit selle töö alguses tabas, oli seotud ootustega kirikujuhtide suhtes. „Me ei teadnud kogudustevahelisest koostööst midagi. Uskusime, et pastorid on huvitatud inimeste päästmisest. Paraku puutusime kokku tohutute kahtlustega kristliku teletöö ja meie suhtes," räägivad Mirja ja Martti tagasi vaadates. „Religioosne vaim on suurim takistus vaimulikule tööle."
Täna ei ole formaalselt TV7 taga ükski kirik. „Jumal on nii juhtinud, et programmi otsused on meie kahe teha," ütleb Mirja. „Peame olema palju risti juures Jumalaga koos, et kuulda Püha Vaimu häält. Sealt tulevad juhtimine ja ideed." Martti tunnistab, et see kujutab endast tohutut vastutust. Vastukaaluks leiab ta, et igasugused komiteed üritavad riske maandada ja seepärast on lahendused pigem mugavad. „Kui usud, et midagi on Jumalast, siis pead riskima." Seetõttu on kriitikat saadud nii oma kodukirikult kui ka näiteks nelipühiliikumiselt Soomes. Kuid Martti ei lase ennast sellest häirida. „Kristuse ihus on erinevad liikmed. See on rikkus. Nii me õpime üksteiselt."
Alguses kanti üle rohkesti välismaal, USA-s ja Inglismaal, toodetud programme. Sellest tekkis ka luteri kirikus mulje, et tegemist on ameerika karismaatilise eksiõpetusega täidetud kanaliga. Oli suur vajadus hakata ise saateid tegema. Praegu valmib umbes 65% programmist TV7 meeskonna ja vabatahtlike poolt. 30% ostetakse või saadakse väljastpoolt ja 5% on koguduste poolt tehtud. Vaatajanumbreid on keeruline öelda, kuid Eestis on neid umbes 30 000 kuus, Soomes 200 000.
Aga kuidas TV7 Eestisse jõudis?
2009. aasta suvel külastasid TV7 juhte Paavo Pihlak ja Lehari Kaustel, kes olid saanud südamesse TV7 laiendamise Eestisse. Mirja ja Martti võtsid aega, et ettepanek läbi paluda. Kahe kuu pärast oli asi selge. Detsembrikuus juba alustati.
Kui esimest korda Eestisse asju ajama tuldi, oli merel korralik torm. Tunda oli ka vaimulikku vastuseisu. „Sellest teadsime, et suur kala on tulemas," naljatleb Martti. Seevastu Elionis võeti meid vastu kohvi ja ettevalmistatud dokumentidega. Tänaseks kannavad programmi üle ka SAT-TV, Starman ja teised operaatorfirmad.
Tallinna toimetust tuli juhtima Päivi Pitko, kes oli kogu perega Eestisse elama asunud 2003. aastal ja keelegi juba selgeks õppinud. Samas tundis Päivi, et osa eesti inimesi polnud sugugi kindlad, et ta soomlasena hakkama saab. See tekitas kahtlusi ka enda südames ja pani otsima kinnitust Jumalalt. Siis tuli inimene, kes vaatas Päivile otsa ja ütles: „Sul on soome silmad, aga eesti süda." See julgustas.
Eesti koguduste ja pastoritega on tuttavaks saadud eelkõige seeläbi, et neid on kutsutud ise saateid sisustama. Üks sellistest on „Pastorid areenil". On päris selge, et sellistest saadetest on siis huvitatud ka nende koguduste liikmed.
Lõpujuttu
Soome ja Eesti erinevustest rääkides on kindlasti mõju avaldanud asjaolu, et Eestis pole riigikirikut. Ühiskond on vähem religioosne. Vaimset tühjust on rohkem. Kui toome oma vestlusse ka Rootsi, kus TV7 samuti tegutseb, siis tunnistavad soomlased kui ühest suust, et Eestis on nad kogenud palju rohkem armastust.
Armastust jagub Mirja ja Martti Ojaresel ka viiele lapsele ja kuuele lapselapsele, kellest koguni neli last ja üks lapselaps aitavad ellu viia Jumalalt antud nägemust.
Martti jagab meie jutuajamise lõpus ka nägemust, mille Jumal talle andis, kuid mis veel pole täitunud. „Evangeelium tuli Soomest Eestisse ja siin leidis aset selle plahvatuslik levik üle maa ning üle piiride lääne ja ida poole."
