12/2015 
Toivo Tänavsuu, Oleviste kogudus
Hille Tänavsuu Vähiravifondi „Kingitud elu” juhataja ja ajakirjanik Toivo Tänavsuu vastab Teekäija küsimustele ja toob esile, et see fond ei ravi mitte ainult haigeid, vaid ka terveid.
Paljud eesti inimesed elasid kaasa sinu võitlusele ema elu eest. Kuidas mõjutas see aeg ning pühendumine sinu suhtumist laste ja vanemate vahekorda ning perekonda laiemalt?
Ema oli vaieldamatult minu parim sõber. Mitte et oleksime teineteisega jaganud kõiki oma südameigatsusi. Ei. Aga kui ta oli olemas, siis tundsin end turvaliselt. Täna teda pole, kuid mõtlen talle tihti.
Vahel me tahame oma kallitele teha kalleid kingitusi, poputada ja nunnutada, hoolitseda ja teenida. Kuid sageli piisab vaid sellest, et me olemas oleme. Et me võtame vastu telefonikõne. Et me kuulame. Et oleme olemas nii meeleheites kui ka rõõmus.
Seda õppisingi, kui ema oma teekonna lõpus nagu väike laps järjest enam oma poegadele toetus ja vanemate-laste rollid justkui vahetusid. Lapsevanemana õpin iga päev kunsti rohkem kuulata ja sõnatult suunata, vähem käskida ja õiendada.
Tõenäoliselt oled mõelnud kristlasena ka sellele äärmiselt keerulisele küsimusele, kust läheb inimliku mõjutamise (sh meditsiinilise) piir elu pikendamispüüdluste ja elumõõdu täissaamise tunnistamise vahel? 
Jah. Selles mõttes võivad pingutused elude pikendamiseks tunduda isegi vastuolulistena. Kuid fondil on kaks suurt eesmärki. Esimene on tagada, et mitte kelleltki ei rebitaks käest viimast õlekõrt: et keegi ei jääks ilma hädavajaliku ravita ning sellega võimaluseta elada kauem ja täisväärtuslikult oma lähedaste keskel. Mõnele inimesele võib see meditsiiniliselt pikendatud aeg olla elu parim ja kvaliteetseim. Teise jaoks võib see olla ka aeg Jumala otsimiseks ja leidmiseks – oma elu asjade äraklaarimiseks. Minu ema neelas viimase aastaga tablettidena 50 000 eurot, kuid täitis kõik oma viimased suured unistused. Üks neist oli tutvumine oma viienda lapselapsega.
Vähiravifondil on ka teine, üldsegi mitte meditsiiniline eesmärk: annetuskastidega ümber Eesti ringi käies ravime Eesti ühiskonda enesekeskuse ja omakasupüüdlikkuse rängast tõvest. Me julgustame ja õpetame inimesi tegema head, toetades kaasmaalasi, keda nad ei tunne. Julgustame inimesi panustama võitlusse omade – teiste Eesti inimeste – eest. Ravime mitte ainult haigeid, vaid ka terveid.
Usud Sa, Toivo, et teie lapsed on õppinud oma ema ja isa tänu sinu eeskujule rohkem hindama?
Ma ei soovitaks oma lastele end eeskujuks. Mul on nende jaoks liiga vähe aega. Milline eeskuju istub öösel kell neli arvuti taga või käib laupäeviti kontoris n-ö järeleaitamistundides artikleid kirjutamas. Ning on sageli õhtuti nii küpse, et ei jaksa lastele unejuttugi lugeda – jääb ise enne magama.
Mida rohkem me oma vanemaid hindame, seda parem on meie emotsionaalne tervis ja sisemine tasakaal. Tegelikult on see loomulik, et lapsed võitlevad oma vanemate elu ja tervise eest. Igal fondist toetuse saanud eakamal inimesel oli keegi, kes aitas vormistada taotluse, kes hoidis asjadel kätt pulsil.
Kes on olnud sulle abistamistöö eeskujudeks?
Mulle on eeskujuks kõik need inimesed, kes on milleski püsivalt ustavad. Tänapäevases eklektilises maailmas ei ole mingi kunst teha väga palju üksikuid asju, laduda oma kalender otsast otsani igasuguseid toimetamisi täis, algatada hulganisti tähtsaid initsiatiive – kuid tüdineda kiiresti.
Märksa raskem on püsida oma tegemistes ustavana. Sellisena, kellele inimesed võivad loota ja kellele Jumal võib midagi püsivat ehitada.
Samuti hindan inimesi, kes ei ütle liiga tihti: „Mul pole aega.” Aega on meil kõigil tegelikult ühepalju, 24 tundi ööpäevas.
Kuidas on „Kingitud elu” fond Eesti inimesi kaasanud?
Me õpetame inimestele, et head tegemiseks ei pea ilmtingimata olema Armin Karu või John D. Rockefeller. Igaüks meist võib olla filantroop, isegi 300-eurose pensioniga. Annetades iga kuu ühe euro, muutub annetaja seesmiselt paremaks inimeseks. Selle äratabamine tõmbab inimesi kaasa, olen täheldanud.
Eestimaalased tahavad teha head ja meie seisame annetuskastidega neil teeserval, pakkudes selleks võimaluse. Viies toetamise võimaluse nii-öelda koju kätte.
Samuti on fondi kaasatud ligi sada vabatahtlikku ja suur fännklubi. Kui me oleme kedagi toetanud, siis juhtub, et selle inimese pereliikmed tulevad järgmisel korral meile appi annetusi koguma. See on solidaarne, kasvav ja ühendav liikumine, mis teeb Eestimaa inimesed üksteisele lähedasemaks.
Väga tähtsaks pean fondi nõukogu tööd, kus meil on kaasatud Eesti vähiravi tipparstid. Nad on hingega asja juures ja see on meid väga palju ühiselt motiveerinud – meil on professionaalne, julgen öelda, Eesti parim meeskond. Kaasamine on alanud juhtimisest ja töö korraldamisest. Ma isegi ütleks: fondi visioonist.
Mitu abisaanud Eesti inimest kümnest tuleb tagasi ja tänab?
Südamliku ja siira tänukirja saamegi võib-olla igalt kümnendalt. Ja kui see kiri tuleb, katab ta kinni kõik meie pingutused ja vaevad.
Mõnikord pole meie toetus andnud loodetud meditsiinilist kasu. Kuid selle eest oleme kinkinud lootust, sest ilma selleta poleks üldse midagi. Lootusetus kui tunne on hullem kui haigus ise.
Kas kolmandale sektorile suuremate võimaluste loomine võiks Eesti elu edendada? 
Peaasi, et riik kolmandale sektorile kaikaid kodaratesse ei pilluks. Et riik ei nulliks ülearuste reeglite, normide ja maksulaksudega ära õilsaid rohujuuretasandi algatusi. Praegune tendents on pigem negatiivse suunaga: annetustelt maksuvabastust vähendati.
Vähiravifondi puhul on hea tõdeda, et me ei sõltu poliitikutest. Hiljuti jagasid poliitikud taas nn poliitilist katuseraha. Mitmesugused asjad sünnivad Eestis vaid juhul, kui nende üle lasub poliitiline soosing. Vähiravifond „Kingitud elu” on sel aastal kokku kogunud üle poole miljoni euro annetusi, millest ühtegi senti pole avalik raha.
Kirjutasin läinud kevadel ilusa nimelise kirja kõikidele 101 riigikogulasele. Kalkuleerisin, et kui iga rahvasaadik annetaks pool protsenti oma aastapalgast vähihaigetele, saaksime kokku terve eelmise aasta toetuste eelarve. Tegin poliitikutele ettepaneku hakata meie püsitoetajateks. Tänaseks on vedu võtnud üks inimene 101-st.
Uus Testament räägib „pühade inimeste valmistamisest abistamistööle”. Kas (tööharu)juhtide koolitamisele peaks veel midagi lisama?
Mulle tundub, et kõige tähtsam on isiklik kutse. Peame aitama inimestel see enda sees üles leida. Meie ülesanne on inimesi õhutada ja motiveerida. „Kingitud elu” on õhutanud ja motiveerinud paljusid inimesi, sealhulgas mind ennast. Pühadus on väga suur sõna, ma ei tahaks seda liiga lihtsalt kasutada. Küll aga usun, et ühine pingutus muudab meid kõiki pühamaks.
Juhtimiskonverentsid ja -koolitused on kahe otsaga teema: ühest küljest pole minu arvates juhiks võimalik õppida. Selleks sünnitakse või kasvatakse läbi elu eheduse, mitte koolipingi. Samuti ei ole võimalik ühe või teise juhi edu üks-ühele oma ellu koopeerida. Teisest küljest pakuvad sedalaadi üritused inspiratsiooni ja motivatsiooni, mis on liikumapanev jõud. Minu arvates võiks koguduse liikmed olla palju rohkem asjadega kaasas, olla palju aktiivsemad, loomaks ühist kasu. Piibel ju räägib, et oleme kõik evangelistid. Ma „läheksin lolliks” kui ma midagi ei teeks.
Teie fond tuli juba oktoobris välja mõttega, et loobuda „sel aastalõpul tarbetutest ja „pingutatud“ kingitustest” ning annetada nendeks mõeldud raha vähiraviks. Kas ja milliseid jõulukinke hindad Sina?
Üle kõige ootan jõuluvanalt rahu ja hingamist. Aasta kahes ametis – Ekspressi ajakirjaniku ja vähiravifondi tegevjuhina – on olnud päris pöörane. Nii mõnelgi juhul on koduste närvid lühisesse läinud.
Samas usun, et see on meile kõigile midagi andnud. Muutnud meid kokkuhoidvamaks. Mitte ainult perekonnana, vaid suure perekonnana.
Asjadest: kirjutasin jõuluvanale, et ta võiks tuua sellise moodsa lugemislambi, mida saab pimedas raamatu külge kinnitada, kuid mis ei häiri teiste toasviibijate und. Andrus Ansip ütles, et tal on selline lamp. Mõtlesin, et vajan ka sellist.
Kuidas saabuvad Sinu tänavused jõulud kodus ja koguduses? 
Kalender on punane. Terve detsembrikuu kogume fondi vabatahtlikega annetusi erinevates kaubanduskeskustes ning Eesti korvpalli meistriliiga mängudel. Lisaks laste jõulupeod, töö- ja pereüritused, intervjuud jm.
Üle kõige ootan aga seda, mis kõige rohkem naudingut pakub: ühised osadused ja lauluproovid Oleviste Ülistuskooriga ning laulmine jõuluõhtu teenistusel ja ristimisteenistusel. Meil on kooriproov igal teisipäeval ja see on absoluutselt parim aeg läbi aasta.
LISA 1
Teised Toivost ja „Kingitud elust”
Alar Tupp – Mustvee pereisa, kellele fond aitas kevadel soetada kalli melanoomiravi: „Kui „Kingitud elu“ poleks, poleks ka mind. Toivo loodud fond õpetab eestimaalastele, et õnn ei peitu mitte rahas, vaid tervises, heas tujus ja unes – asjades, mis tunduvad loomulikena. Kui oled ühe jalaga hauas, hakkad asju teistmoodi nägema. Kes pole sellise elu-surma olukorraga kokku puutunud, ei oskagi sellele mõelda.“
Kristiina Ojamaa – Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloog, „Kingitud elu” nõukogu liige: „Fond aitab ühiskonda teavitada, et on hädasolevaid inimesi, kes vajavad toetust ja abi. Kannatused on karm ja valus teema. Fond annab võimaluse aidata, sest tegelikult inimesed ju tahavad seda. Ja abisaajad omakorda oskavad kõigest paremini hinnata just hetki. Oma ema kõrvalt nägi Toivo hästi, kui olulised need hetked on – Hille Tänavsuu sai tänu headele inimestele juurde väärtusliku aasta.
Toivo on suure südamega ja oma töös väga põhimõttekindel. Ta saab aru, mida on vaja teha ja lihtsalt teeb seda – loob võimalusi aidata ja abi saada.”
Peeter Padrik – Tartu Ülikooli Kliinikumi onkoloog, „Kingitud elu” nõukogu liige: „Meil oli Toivo ema haiguse kontrolliks veel üks, aga kallis, käik varuks. Toivo ei kohkunud tagasi ja leidis võimalused. Ja mis on ilusam, kui ema mälestuseks loodud fond, mis on suunatud paljude-paljude samasuguste probleemidega saatusekaaslaste abistamiseks!
Minu jaoks on inimeste toetus fondile ületanud algul olnud ootused. Kõik see headus on andnud usku Eesti ühiskonna elujõudu. Fond on aidanud juba paljusid patsiente ja võitnud juurde elu, samuti lootust, headust, usku. Ma loodan, et selle fondi tegevus on pannud ka Eesti otsustajaid rohkem mõtlema, kuidas siinset elu meie kõigi tervise huvides paremaks teha.”
Janek Mäggi – suhtekorraldaja, „Kingitud elu” kaasasutaja ja nõukogu liige: „Minu jaoks on see olnud ime. Ime selles mõttes, et kui Toivoga fondi asutasime, seadsime väga kõrged eesmärgid, kuid elus oleme unistustega võrreldes saavutanud palju-palju rohkem. Toivol on sees õige „vedru”, mis on selle ime võimalikuks teinud. Aga ma arvan ka, et „Kingitud elul” on olnud jumalik soosing, see on olnud Jumalale meelepärane tegu, patu vastand. Kuid fond ei seisa ainult Toivol, kes on meie alustala, vaid ka väga tegusal, pooles osas vähiarstidest koosneval nõukogul, kes on koos meiega palju panustanud, et edu saavutada. Me oleme tõestanud, et me oleme Eesti meditsiini kõige kulutõhusam osa – võrreldes riikliku panusega, mis on suur ümmargune null, oleme saavutanud väga-väga palju. Kõik, kes abi on vajanud, on abi saanud. Muidugi kummardame kõigi inimeste ees, kes on meid toetanud. See ongi kogu rahva, kõigi annetajate ja kaasaelajate töö – et ime sai võimalikuks.”
LISA 2
Pool miljonit eurot ja 50 abisaanut
Vähiravifond „Kingitud elu” asutati Hille Tänavsuu, Toivo Tänavsuu ja Janek Mäggi poolt 2014. a veebruaris. Mullu kogus fond annetusi üle 240 000 euro ja toetas 11 inimest.
Sel aastal on fondi töömaht plahvatuslikult kasvanud. Juba on kogutud üle 500 000 euro ja toetatud 50 eestimaalast, vanuses 36–81. Neil on erinevad vähitüübid ja nad vajavad erinevat ravi. Kuid neid ühendab üks: kõik vajavad raviks iga kuu mitu tuhat eurot ja haigekassa neid ei toeta.
Siiani on fondist abi saanud absoluutselt kõik inimesed, kes on esitanud taotluse ja kuuluvad fondi sihtgruppi.
Fondi sadade püsiannetajate hulgas on väga erinevaid inimesi: ettevõtjaid, prokuröre, poliitikuid, ametnikke, pensionäre, õpilasi jpt. Mõni panustab iga kuu ühe euro, teine 100 eurot. Kõigi panust peab fond väga oluliseks.
Märkimisväärse koguse annetustest on fondi vabatahtlikud annetuskastidega kokku kogunud erinevatel spordi- ja kultuuriüritustel. Igaüks saab vähihaigete heaks panustada oma aega ja energiat. Soovist annetuste kogumisel kaasa aidata kirjutage: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Vähiravifondi „Kingitud elu” nõukogus on onkoloogid Peeter Padrik, Hele Everaus, Kadri Putnik ja Kristiina Ojamaa, samuti näitleja ja psühholoog Rita Rätsepp, Tervise Arengu Instituudi direktor Maris Jesse ja suhtekorraldaja Janek Mäggi.
