01/2016 
Einike Pilli, KUS rektor
Fotod Evelin Põldsaar
Oleme Evelin Põldsaarega olnud praeguseks mentorpaar juba neli aastat. Viimasel sügisel tuli aga meie kohtumistesse pikem paus sisse, sest Evelin sõitis Aafrikasse. Miks ja mis tunnetega ta sinna läks ja sealt tagasi tuli, sellest käesolev intervjuu räägibki.
Tööd ei alustatud enne, kui oli jagatud 5–10-minutine vaimulik sõnum, ülistatud paari lauluga Jumalat ja ühiselt palvetatud.
Kui sa oma pastori ja koguduse noortega septembri alguses hommikul kell kolm lennujaama sõitsid, siis Su käed ja jalad värisesid. Miks?
Kui sa tead, et teed õiget asja, mis on Jumala tahtmine, siis ometi lähed tundmatule vastu kerge võbelusega.
Kuhu Sa siis sõitsid ja miks?
Sõitsin Põhja-Ghanasse Kongo külla Burkina Faso piiri lähedale, riigi vaesemasse regiooni. Seal töötasin vabatahtliku ämmaemandana sada päeva läbi MTÜ Mondo. See MTÜ on Kongo külaga koostööd teinud 2008. aastast. MTÜ Mondo on vahendanud erialaspetsialistidest vabatahtlikke erinevatesse riikidesse ja valdkondadesse ja näiteks lisaks vahendanud eestlaste toetust sealsetele lastele koolivormide, -vahendite ostmiseks ja õppemaksu tasumiseks.
Samuti toetab MTÜ sihtriikides ettevõtluse arengut. Näiteks üks vabatahtlik, kellega koos töötasin, õpetas kohalikke korvipunujaid tegema selliseid korve, mida saaks ka Eestis turundada. Korvid jõudsidki Tallinnasse, Telliskivi Loomelinnakusse jõuluturule müüki. Saadud tulu abil peavad Põhja-Ghana naised oma majapidamisi üleval. Lisaks aitasime valmida majal, kus toodetakse shea-puu pähklitest võid. Shea-või on väga kasulik, antibakteriaalse toimega ja vitamiinirikas võie, mis sobib nii kehale määrimiseks kui pudru sisse panemiseks.
Aga miks ikkagi ämmaemandaks? 
Vabatahtlikku ämmaemandat oli vaja, et jätkata eelnevate vabatahtlike – ühe õe ja ühe ämmaemanda tööd. Kohalikud kliinikud tahavad küll inimesi väga abistada, aga teinekord jääb teadmistest ja oskustest puudu. Kõige tavalisem viga on, et eksitakse esmaste hügieeninõuete vastu, kuid oli väga palju muud ka, kus tuli oma teadmisi ja oskusi jagada. Sageli juhendasingi kliinikutöötajaid üks-ühele, andes tagasisidet, mis on hästi ja kus tuleb ikkagi muudatusi sisse viia, et patsiendi või sünnitaja heaolu oleks tagatud.
Kui ma 2002. aastal läksin ämmaemandaks õppima ja sisseastumiskatsetel komisjoniga vestlesin, siis mäletan, et ütlesin neile, et tahan minna misjonärina arengumaale oma teadmisi jagama. Olles üle kaheksa aasta töötanud ämmaemandana Rakvere haiglas ja paralleelselt üle kümne aasta Rakvere Karmeli koguduses noortejuhina, hakkasin tundma, et vajan vaheldust. Kuna MTÜ Mondo otsis samal ajal ekspertvabatahtlikku, said minu igatsus ja nende vajadus kokku.
Mis Sind kohapeal kõige enam üllatas?
Kõik – kultuur, inimesed, elamistingimused, ilm. Suhtumine kellaaega. Väga sageli kohalikud tundsid vaid kolme kellaaega – hommik, lõuna ja õhtu. Igal sammul, eriti alguses, oli tunne, et olen kuskil Aafrika filmis. Olime ainsad valged naised selles piirkonnas – mina ja veel kolm vabatahtlikku eestlast (õpetaja, õde ja disainer) ning üks sakslanna (üliõpilane). Kõigepealt tuli läbi murda eelarvamustest ja alateadlikust hirmust, et keegi tahab midagi pidevalt röövida ja ära kasutada. Näiteks, kui esimest korda mu seljakott pandi suurde bussi, ei teadnud ma, kas ma seda enam kunagi näen. Kuid juba mõne päevaga kohanesin ja hakkasin oma küla inimesi usaldama.
Inimesed elasid seal enamasti savionnides, kogu elu keskuseks oli market, kus toimus kauplemine nii söögi kui majapidamisvahenditega, töötasid õmblejad, juuksurid, erinevate valdkondade käsitöömeistrid. Seal oli isegi jalgpalliplats ja õhtuti toimusid pidustused. Esimese kahe kuu vihmaperiood tähendas niisket kuumust ja ööund üle 30-kraadises kuumuses. Lisaks kindlatel aegadel tugevad troopilised tormid, mis muutsid teed raskesti läbitavateks.
Kohaliku õmbleja tehtud roosa kleidiga (teistsuguste riietega oleks olnud raske saavutada kohalike usaldust) sooja mutta kukkumine ja pärast poriloigus enda puhtaks pesemine kuulus sealse elustiili juurde. Igapäevaseks transpordivahendiks oli mootorratas. Kuna kliinikud asusid minu elukohast paari kilomeetri kaugusel, siis pidin erakorraliste väljakutsete puhul sageli peatama mõne küla mootorratturi ja temalt sõidutamist paluma. Alguses tegin seda veel ilma elementaarsegi kohaliku keeleoskuseta.
Argielu juurde kuulusid ka 12–72-tunnised elektrikatkestused. Kui õhtuti hämaraks läks, tuli välja massiliselt sääski. Enamik neist kandis malaariat ja oli Jumala selge ime, et ma malaariasse ei haigestunud.
Sõpruses ei ole nahavärv oluline.
Mitu last Sa siis ilmale aitasid?
Kongo külas on kolm kliinikut. Mina töötasin neist ühes väikseimas. Samas oli neil kõige enam abi vaja, sest seal polnud pidevalt ämmaemandat valves. Nii oli minu abiga ilmaletulnud lapsi üle kümne. Eriti eredalt mäletan esimest sünnitust. Olin parasjagu küla peal, kui tuli telefonikõne, et Pitanga kliinikusse on saabunud sünnitaja. Koheselt helistasin oma kontaktisikule ja nõudsin tungivalt endale järeletulekut. Kliinikusse jõudes selgus, et sünnitaja nimi oli ka Evelyn, ainult kirjapilt oli veidi erinev. Paari tunni möödudes oli sündinud väike poiss, kelle nimeks sai minu venna järgi Rainer. Kohalik tava oli, et ämmaemand paneb lapsele nime. Ja nime Rainer tähendus sobis – tark valitseja.
Mis Sa seal veel tegid? 
Pidasin seksuaaltervise loenguid koolides, tegin regulaarseid koduvisiite savionnidesse, viisin läbi piirkondlikke vestlusringe mangopuude all. Viimastele tulid emad koos lastega ja teemadeks oli laste tervis, toitumine, pereplaneerimine ja hügieen.
Palju terviseprobleeme tekib seal piirkonnas alatoitumisest. Probleemide ennetamiseks käisime kümne tuhande inimesega „küla” piirkondades julgustamas ja õpetamas, millal on õige aeg kliinikusse pöörduda. Kohapeal tegime laste tervisekontrolle, et jälgida, kas nad on alatoitunud või mitte. Kuna Kongo külas pole üheski kliinikus arsti, siis arsti kohustusi täitsid diplomeeritud õed. Mitmel korral pidin minagi kliinikus täitma arsti rolli. Lisaks oli mul igal kolmapäeval iseseisev rasedate vastuvõtt. Õnneks on seal juba arenenud raseduste jälgimise süsteem, mille abil sai oluliselt vähendada rasedusaegseid probleeme ja ennetada tõsiseid tagajärgi. Samal ajal õpetasin kohalikke õdesid rasedusaegset järelvalvet tegema.
Kuidas see reis mõjus Sinu jumalasuhtele?
Ghana on hästi kristlik maa. Kongo küla enamik on katoliiklased, kes sügavalt armastavad Jumalat. Samal ajal on nende kristlik usk läbi põimunud kohalike traditsioonidega, mida on meie arusaamist mööda üsna raske kristlusega siduda.
Mis näiteks?
Mitmenaisepidamine. Naiste tunduvalt väiksem väärtustamine. Näiteks, kui oli vaja valida, kellele anda kooliharidus, eelistati pere poisslapsi. Tüdrukud lähevad ju nagunii kodunt minema, mõeldi seal pragmaatiliselt. Samas – põhitööd tegi ära naine. Nende hulgas olid põllutööd, majapidamistööd või näiteks tuli kanda pea peal ülirasket veekaussi kaevult koju. Naised võtsid tööle – olid nad siis juuksurid, õpetajad või õed kliinikus – lapsed alates teisest elukuust kaasa.
Kas Sa õppisid neilt külaelanikelt midagi Jumala kohta?
Alati peeti koos süües ühine tänupalve. Hommikuti, kui ma suurde kliinikusse tööle läksin ja vastuvõtutuppa oli kogunenud hulganisti patsiente, ei alustatud tööd ometi enne, kui oli jagatud 5–10-minutine vaimulik sõnum, koos paari lauluga Jumalat ülistatud ning ühiselt palvetatud. Mitmetel kliiniku meeskonna kohtumistel oli samamoodi – juht jagas vaimuliku sõnumi ja palvetati koos. Tihti oli minu osaks ka palvetamine.
Kongo külas ja mitmetes ümberkaudsetes linnades oli tähelepanuväärne, et ettevõtete nimetused olid fraasid Piiblist: „Issand on mu karjane”, „Kes Kõigekõrgema kaitse all elab”, „Kõikvõimsa Jumala ettevõte”, „Alanda ennast Jumala ees” ja teised sellised. Jumalale au andvad loosungid olid kirjutatud ka kohalike autode ja ühistranspordivahendi tro-tro akendele. Kohalikega suheldes ja neile tunnustust avaldades vastasid nad tihti: „Tänu Jumalale, et ta on mind varustanud!” Selles kogukonnas oli olla lihtsam kristlane kui mittekristlane. Külaelanikele oli täiesti mõistetamatu, kuidas on võimalik Jumalasse mitte uskuda.
Kuidas Sa ise selle ajaga muutusid?
Õppisin asju mitte liiga tõsiselt võtma. Ma ei muretse enam nii palju asjade pärast, mida ma niikuinii muuta ei saa. Vanad asjad ei häiri enam nii palju, vanad pinged on kadunud. Kogesin omamoodi uut vabadust. Muutusin veel julgemaks, enesekindlamaks. Suudan paremini vastu võtta konstruktiivset kriitikat ja näen asju selgemini. Usun, et muutusin rohkem selleks inimeseks, kelleks Jumal mind on loonud.
Regulaarselt ma Piiblit lugeda ei saanud ega jõudnud – aeg-ajalt küll (aus ülestunnistus). Isegi kui elektrit oli, oli valgus nii nõrk, et lugeda ei näinud. Mõnel pühapäeval õnnestus mul kuulata Pereraadiot läbi interneti, nii et sain ikkagi olla osa ka oma Karmeli koguduse teenistustest. Ning samuti sain osaleda ka mõnel kohalikul katoliku kiriku jumalateenistusel, mis oli väga entusiastlik ja kus muusika oli tunduvalt rütmikam, kui Eestis harjunud oleme.
Ütlesid, et elu Aafrikas oli nagu filmis. Millisele žanrile see film kõige enam sarnanes? 
Pigem seiklusfilm. Ööpäevaringses valves ei teadnud ma kunagi, millal tuleb minna sünnitust vastu võtma. Läbi paduvihma ja sähviva äikesetormi mootorrattaga kliiniku poole sõites teadsin, et kohapeal pole tõenäoliselt elektrit, valgust näitab taskulambiga sünnitaja abikaasa või lähisugulane ja peamisteks töövahenditeks on kummikindad, puutoru beebi südametoonide kuulamiseks ja käärid.
Kohalik ühistransport oli omaette elamus – väikebusse kutsuti tro-tro'deks. Ning igal nädalal oli vaja külast paarikümne kilomeetri kaugusel 60 000 elanikuga suuremas linnas Bolgatangas käia. Nende tro-tro'dega liiklemine oli väljakutse omaette – nimelt väljumisel ei olnud kunagi mingisugust kellaaega – buss tuli siis, kui ta tuli, ja peatusest hakkas liikuma alles siis, kui kõik kohad täitunud olid. Teiseks oli bussi tehniline seisukord üldjuhul alla igasuguse arvestuse ja vähemalt kordagi ei õnnestunud näha, et mingi näidik väikebussi tablool oleks töötanud. Tavaline oli, et poole sõidu ajal läks liiklusvahend katki ja oskuslikud kohalikud mehed pidid mingi lahenduse leidma. Lisaks oli bussis alati rohkem rahvast kui istekohti ja temperatuur keskmiselt 35 kraadi ning koos inimestega sõitsid selles ka kanad, kitsed ja tomatitünnid.
Kolmekuulise lähetuse ajal veetsime ka kahenädalase puhkuse Lõuna-Ghanas. Üks eredamaid ja lõbusamaid mälestusi oli hommikul kella kuuest koos 12 kohaliku kalamehega ookeani peal kalastamine. Seisin pahkluuni vees. Järsku haaras üks kalameestest mind sülle ja viis kätel sügavas vees asuva paadi peale. Kui paadini jõudsime, võttis ta hoogu ja viskas mu paati, kus teised kalamehed mu kinni püüdsid. Teistel tüdrukutel, kes minuga olid, läks samamoodi. Ainult selle vahega, et nemad visati üle õla. Võrke välja tõmmates laulsid kalamehed kooris kohalikke viise, et niiviisi koondada oma jõuvarusid. Ja pärast paaritunnist ookeanil viibimist saime endale „madrusetasu” – õhtusöögi väga maitsvate kalade näol.
Safaril käies juhtus, et tuul pöördus ja elevant sai meie lõhna linna. Järsku hüüdis pargivalvur mu kõrval: „Jookske nüüd!” Seda me tegimegi. Jooksime siksakis ja proovisime samal ajal elevanti maha raputada. Meie saime minema ja elevant jäi ka terveks. Poleks iialgi arvanud, et võin sellisesse situatsiooni sattuda.
Kas vahepeal õudusfilmiks ka läks?
Jah, korra. Liikluses. Ühes olukorras keset stiihilist liikluskultuuri ja pimedas jäi kord väga vähe puudu, et buss oleks meie mootorrattast üle sõitnud. Motikajuht suutis viimasel hetkel teelt alla keerata. Kui ta mootorratta kinni peetud sai, oli esimene asi häälega tänupalve pidamine, et Jumal meid hoidis.
Kõigi suurte otsuste juures on kahtlused.
Kus Sa tundsid kõige selgemini Jumala hoidmist?
Eelkõige seoses tervisega. Inimesed mu ümber haigestusid erinevatesse kohalikesse haigustesse. Mitmed neist olid vaktsineeritud, mina aga mitte. Kuid minu külge need haigused ei puutunud. Ja muidugi jätkuvalt liikluses. Sest mitmeid kordi oli juhuseid, kus just tro-tro'dega õnnetusi juhtus, kuna need olid nii ülekoormatud ja lihtsalt vajusid koos rahvaga kusagile kraavi. Mina olin neist ime läbi hoitud.
Mis tundega Sa koju tulid?
Kibemagusa rõõmu ja kurbuse seguga. Kolm kuud on piisavalt pikk aeg oluliste sõprussuhete loomiseks. Ja koju tulles ma ei teadnud, kas ma neid sõpru enam kunagi näen. Sain aru, et mina olin neist mõjutatud vähemalt sama palju kui nemad minust. Sõpruses ei ole nahavärv oluline.
Üks asi, mis mind kodus häirib, on see, kui palju mul on asju. Tahaksin need kõik ära anda. Aafrikas õppisin, kui vähe on tegelikult vaja ja kui palju saab ära teha selle vähesega.
Koguduse töös aktiivse kaasaaitajana oli vahepeal hea Eesti elu distantsilt vaadata. Õppisin hindama seda, mida Jumal on Eestis mulle andnud. Omamoodi oli see ka puhkuse aeg. Olin Ghanas 0-meridiaani ja ekvaatori ristumiskohale kõige lähemal maismaakohal. Hea koht restarti teha.
Kogu reis tegi mind palju julgemaks Jumala usaldamisel. Nägin läbi kolme-kuulise lähetuse, et isegi lahendamatutes olukordades on koos Jumalaga lahendus olemas.
Mis on Su elu järgmine film?
Praegu ma seda veel ei tea. Olen tänulik ja õnnelik, et selline väljakutse mu teele sattus ja ma julgesin selle vastu võtta. Oli hetki, kus ma kahtlesin, aga tänu oma julgustavatele sõpradele ja kogudusele võisin oma otsusele kindlaks jääda. Kõigi suurte otsuste juures on kahtlused. Seepärast on toetus väga oluline.
Lisainformatsiooni MTÜ Mondo kohta saab kodulehelt: www.mondo.org.ee.
