1/2011 Tarmo Lige, Oleviste kogudus
Tarmo Uustalu (42) sai lõppenud aasta detsembris akadeemikuks. Akadeemikuid valitakse Eesti kodanikest teadlaste hulgast, kel on väljapaistvaid saavutusi uurimistöös ja kes on oluliselt arendanud teadust oma valdkonnas. Selle aasta jaanuaris oli Teaduste Akadeemial 66 kodumaist ja 17 välisliiget.
Tarmo ütleb, et endast rääkimine on talle „olemuslikult vastumeelne". Ma tõlgendaksin seda Jaakobuse 3:17 alusel kui alandlikku tarkust: „ülalt pärinev tarkus on esmalt puhas, siis rahumeelne, leebe, kuulekas, tulvil halastust ja häid vilju, erapooletu, teeskluseta". Niikaua kui Tarmot tunnen, just selline ta ongi..
Tarmo lapsepõlve mängukaaslaseks oli õde Tuuli. Isa töötas elektriohutuse inspektorina, ema raamatupidajana. Kooliteed alustas ta Tallinna 44. Keskkoolis (Mustamäe Gümnaasium) ja jätkas Tallinna Tehnikaülikoolis automatiseeritud juhtimissüsteemide alal. Edasi siirdus Stockholmi Kuninglikku Tehnikaülikooli arvutiteaduse doktorantuuri. Kraadi kaitses 1998, teemaks „Intuitsionistliku püsipunktiloogika tõestusteooria ning selle rakendused programmide konstrueerimisel" (mõtlen, et kas keegi peale tema enda ka selles teemas orienteeruks).
Kui ei ole just vaja intervjuud anda, siis on vastne akadeemik mõnus vestluskaaslane. Ta oskab minu arvates igas valdkonnas vastuseid leida. Sõprade seltskonnas ütleb kerge irooniaga välja ka kõige valusamad asjad. Ja tal on õigus. Kui oleks „Miljonimängus" vaja sõbralt nõu küsida, siis oleks Tarmo ilma kõhklusteta minu esimene eelistus. Tarmo võiks mitmes valdkonnas jõuda sama kaugele kui ta arvutiteaduses jõudnud on. Mäletan, kuidas ta noortekoori päevil klaveri taha istus ja improviseerides sealt imepäraseid helisid välja võlus. Kui ta vaid sooviks, oleks tal tänagi edu muusikuna, ehkki ta nimetab muusikat oma elus vaid harrastuseks.
Tarmo on elanud Rootsis ja Portugalis, praegu on tal igal aastal tööalaseid välisreise. See annab talle võimaluse vaadata Eestis toimuvat distantsilt ja pakkuda võrdlusmomente.
Kuidas valitakse akadeemikuid, mis on selle auväärse tiitli sisu?
Eesti Teaduste Akadeemia on nn personaalakadeemia. Liikmestaatust võib võtta kui aunimetust, millega aga kaasneb teatud ühiskondlik vastutus. Akadeemial on uue süsteemi järgi liikmeid kuni 60, pluss üle 75aastased, keda enam ei rehkendata piirarvu sisse. Liikmevakantsid kuulutab välja ja täidab akadeemia ise.
Arvutiga oleme enamus kokku puutunud. Mis on aga arvutiteadus?
Arvutiteadus on üsna kirju, mistõttu paljud näevad seda kindlasti teisiti kui mina. Mulle on see teadus arvutamisest ehk informatsiooni töötlemisest kui loodusnähtusest. Minu arvutiteadus uurib arvutamise mudeleid, programmide ja nende käitumiste esitamise keeli ja formalisme nende üle arutamiseks. See on matemaatiline ala, mille põhimeetodid on algebralised ja loogikalised. Oma uurimustes tegelen ma uute programmeerimiskeelte ja neid toetavate programmeerija tööriistade loomisega.
Mis on sinu igapäevane töö? 
Töötan Küberneetika Instituudis, mis on minu töökohaks olnud alates keskkooli lõpust. Minu põhiline töö on teaduslik uurimistöö koos kõige selle juurde kuuluvaga, näiteks doktorantide ja järeldoktorantide juhendamine. Vähemal määral ma ka õpetan.
Kuidas oli sinu tee Jumala juurde?
Koolinoorena läbi Oleviste kiriku, tänu oma emale. Sattusin tugevasse pühapäevakooli rühma, mis kogunes kodudes ning käis tihedalt läbi väiksemate gruppidega Haapsalust, Loksalt, Kiviõlist, Ridalast, Kärdlast. Edasi lülitusin aktiivselt Oleviste ja EKB Liidu noortetöösse. Meenutan soojalt Vikipalu noortelaagreid ja Piiblipäevi. Keskkooli ja ülikooli ajal ehk siis laulva revolutsiooni ajal olin eriti tihedalt seotud Oleviste noortekooriga „Rändur". Esinesime ja liikusime kodumaal palju ringi. Kogu see aeg oli väga põnev, kõik oli uus. See oli suurte muutuste aeg kogu ühiskonnas, kõik oli liikumises. Oli suur eesõigus olla just sel ajal noor!
Muusikal on sinu elus väga oluline koht. Kuidas sattusid seda õppima?
Mu vanemad panid mind Nõmme Muusikakooli klaverit õppima. Vanaema kingitud raha eest osteti perre klaver. G. Otsa Muusikakooli, kus õppisin muusikateooriat, tahtsin minna ise ja see kool on jäänud mu lemmikuks. Edasi on muusika olnud mu harrastus.
Mis on olnud sinu lemmiklugu, mida klaveril mängisid?
Vanasti oli C. Debussy klaveriprelüüd "Uppunud katedraal".
Milliste hobidega oled tegelenud?
Ma loen palju ja mul on hea meel, et sama meeldib ka mu lastele. Meeleldi käin kontsertidel. Varem tegelesin nn harrastuse tasemel orienteerumisega, viimastel aastatel pole palju jõudnud. Ma vajan palju "oma" aega, et järele mõelda ja ennast laadida. Moodsate tempode juures on aja krooniline defitsiit aina valusam.
Mida sa võimaluse korral väldid?
Üldse ei meeldi ei raiskamine ega koonerdamine. Raiskamine osutab, et ressurssi ei hinnata. Väga kurb on, kui inimesi ja nende aega ei hinnata. Ei meeldi väiklus, kitsarinnalisus, ebaprofessionaalsus, see, kui asju tehakse poolikult. Konkreetselt enda töös rõhub mind kõige enam mitte kellelegi vajalik pseudotöö, mida bürokraatiad võivad genereerida piiramatult, kui neid ei ohjeldata.
Mida sulle tähendab kristlasena tegeleda teadusega ja kas ilma Jumalata näeksid asju teisiti?
Usulised veendumused ei saa uurimistöö tulemust mõjutada, kui teadlane teeb oma tööd ausalt. Usu ja teaduse "magisteeriumid" ei lõiku, kumbki küsib erinevaid küsimusi.
Samas määratlevad usulised veendumused teadlase suhtumist tema uurimisobjekti ja raamivad teda eetilistes küsimustes. Teemade ja uurimismeetodite valikud kätkevad endas eetilisi momente, eriti eluteadustes. Teadusalast olenemata aga kerkivad eetilised küsimused täiesti igapäevaselt tulemuste publitseerimisel (kuidas konkurentide töid esitada) ja teadustöö kõrvaltegevustes nagu teadustööde retsenseerimine, teadlaste hindamine (nt vakantsete kohtade täitmisel), rahastustaotluste hindamine.
Kas sinu arvates võetakse ühiskonnas usku Jumalasse tõsisemalt kui sellest räägib teadlane?
Mulle tundub, et ühiskond laias plaanis või ütleme kuuldavam ja nähtavam osa sellest, ei võta teadlasi, haritlasi ja kultuuriinimesi tõsiselt mitte ühelgi teemal. See ei ole tooniks.
Kas Eestis väärtustatakse teadust rohkem või vähem võrreldes teiste EL riikidega?
Teaduse prestiiž Eestis on kindlasti madalam kui n-ö vanas Euroopas.
Mida tahaksid Eesti ühiskonnas teisiti teha?
Mul ei ole vähimatki tahtmist poliitikasse ennast segada, selles mõttes ei taha ma midagi Eesti ühiskonnas teisiti teha. Arvan, et saan kasulikum olla oma erialal. Kuid mulle meeldiks vägagi, kui meie asjad oleks paremini. Seda, mis mind ühiskonnas kurvastab, on palju. Mind häirib Eesti poliitikas valitsev ärategemise mentaliteet, erakondade jõmlus ja rullnoklus, võimu demagoogia ja hoolimatus tavakodaniku suhtes. Murettekitav on, kuidas igaüks, kes võimu liinist erinevalt mõtleb, kiirelt sildistatakse. Paljud, kel on oma arvamus, vaikivad ja see tendents näib süvenevat. Oleme saanud suhteliselt rikkaks ühiskonnaks, kuid meil ei ole eesmärke. Meie riik on hirmuäratavalt stagneerunud, järjest minetame konkurentsieeliseid oma võistlejate ees kadeduse ja väikluse käes. Kurvastab peaaegu olematu analüütika päevaajakirjanduses. Säravateks eranditeks on ETV ja Vikerraadio.
Mis sinu arvates on tekitanud kristlusele tänases maailmas kõige rohkem kahju?
Nagu igasugune tõsisem asi on kristlus kui maailmavaade ja eluviis poliitika, äri ja meedia domineeritavas maailmas manipulatsiooni objektiks. Asjade süvaolemuse asemel räägitakse nende pealispinnast, reegli asemel eranditest, normi asemel hälvetest jne. Ameerikas, mis üldiselt ja ka teadlaste ringis on palju kristlikum kui Euroopa, põhjustasid kristluse imidžile väga suurt kahju Bush noorema poliitikad; ka identifitseeritakse kristlust tihti kristliku fundamentalismi ja noore universumi kreatsionismiga. Euroopa on mitmeti keerulisem kultuur. Siin pole suuremaks probleemiks olnud mitte fundamentalism selle sõna halvas mõttes, vaid põhimõtete puudumine mitmetes kirikutes."
Millest on sinu arvates Eesti kogudustes kõige rohkem puudu?
Samadest asjadest, millest ühiskonnas tervikuna. Baasaukartusest looduse ja Looja ees, tänulikkusest, empaatiast. Soovist ja võimest asjadesse süveneda ja pühenduda. Ajast! Olen oma perega praegu Nõmme Baptistikoguduses, mis on meie kodule kõige lähem, see on väga hea paik, ma olen väga rahul.
Milline on arvuti tavakasutajale aastal 2020?
Kuju poolest ei julge ennustada. Arvutite vormiline mitmekesisus aina kasvab, nad muutuvad veel enam "kõikjalolevateks". Kuid lisaks loodaks ma, et nad muutuvad ka kvalitatiivselt usaldusväärsemateks.
Kas arvuti kasutamine jumalateenistusel on liiga sage või võiks seda rohkem olla?
Ma ei loe seda eriti tähtsaks küsimuseks. Arvuti on hea abivahend märkmiku asemel või siis visuaalsete või multimeediaesitluste tegemiseks. Kellele sobib, kindlasti võib kasutada. Kellele ei passi, neid ei peaks sundima. Mulle on väga vastumeelsed kohustuslikud e-asjad või progressi sidumine e-dega, ülikoolimaailmast nt e-õpe. Ausalt öeldes olen ma igapäevaelus üsna tehnoloogiavastane ega kuulu nende hulka, kel oleks kõik uusimad vidinad või kes üldse tunneks vajadust nende järele.
Kas info salvestamise ja töötlemisega hakatakse inimesi tulevikus ahistama, neile survet avaldama?
Jah, muidugi. See toimub ju juba praegu täiesti avalikult. Kahjuks on infotehnoloogia masside oluliseks mõjutusvahendiks ühtmoodi nii valitsuste, poliitikute ja lobirühmade kui ka meedia ja meelelahutustööstuse käes. Jälgi meediat mõttega ja sa näed – manipuleerimine, tahtlik või lihtsameelsem, toimub kogu aeg, meil ja kõikjal mujal.
Milleni sellised tendentsid lõpptulemusena viivad, pole üldse selge. Ehkki on ilmne, et infotehnoloogia määrab moodsa ühiskonna tulevikku väga tugevasti, on tema täpset mõju raske prognoosida. IT areng on olnud nii plahvatuslik, et mineviku kogemus, millelt hinnangut mõistlikult ekstrapoleerida, on sisuliselt olematu.
Kas arvuti abil loetaks tulevikus inimese mõtteid?
Ma pean seda ebatõenäoliseks. Kuhugi maani loomulikult loetakse. Me aimame "palja silmagagi" oma kaaslaste mõtteid lihtsate väliste tundemärkide alusel. Mis on selles siis ootamatut, kui tundlikum ja võimsam tehnoloogia registreerib rohkem. Aga vulgaarset reduktsionismi ei suuda ma tõsiselt võtta. Ma usun, et me oleme "kardetavad imed". Sageli ei mõista me ju iseendagi mõtteid! Kuidas masin seda saaks?
Millised oleksid teaduse saavutused siis, kui kõik teadlased usuksid, et see maailm on Jumala maailm?
Ma arvan, et igale teadlasele tuleb kasuks aukartus oma uurimisobjekti ees. Besserwisseri mentaliteediga (s.t mina tean kõige paremini) ei jõua kaugele. Ausal teadlasel peab olema kõvasti ambitsiooni, umbes nagu tippsportlasel, kuid see ei tähenda alpi enesekindlust. Ma usun, et enamus loodusteadlasi saavad oma uurimisobjektidest tohutult inspiratsiooni, imetlevad neid. Ning insenerid, kes loodust kopeerivad, kogevad veel vahetumalt kui mittetriviaalne on loomine.
Mida sa väärtustad oma elus kõige rohkem?
Inimesi enda ümber ja kodu. Rahu maal, leiba ja katust pea kohal. Tervist. Need kõik on annid, millest ükski ei ole iseenesest mõistetavad.
