02/2016 
Erki Tamm, EKB Liidu peasekretär
Kõige kaugema mälupildina hakkab Ülo Meriloo, kauaaegne Oleviste koguduse pastor ja EKB Liidu juht, jutustama lugu oma sündimisest. „Sellest on nii palju räägitud – sellepärast meenub see esimesena,“ ütleb ta naljatades. Lumetorm õues möllamas, nii et isegi ämmaemand kohale ei jõudnud. Vanaisa olevat olnud natuke umbusklik 13. veebruarikuu päeval sündimise ja maru tõttu väljas ning küsinud: „Mis sellest poisist küll saab?“ Nime olevat ema varunud aga Jaan Bergmanni loost „Ustav Ülo“.
Mu närve on põhjalikult hööveldatud.
Lauluga hirmust üle
Läpi küla kodutalust kuulus pool maja vanaisale ja vanaemale. Vanaema pidi aeg-ajalt vallatuks muutunud lapsi pidurdama. Selleks oli tal oma taktika. „Nüüd on laulutund,“ olevat ta öelnud ja hakanud laulma laste arvates Talle kiituse koledat laulu „Kartaago rannal rüüstab timukate mõõk... mõni sureb risti küljes, mõnda lõvi purustab“. Ülol oli oma soovilaul, mida vanaema võttis alles siis, kui lapsed jälle head olid: „Pea Talle pulmad taevas peetakse. Pruut saab kalliks peetud, ausalt vastu võetud, lauludega sisse viiakse“. Tädi Liisi tõi ülemeelikuse ohjeldamiseks mängu voodi all oleva kolli. Sellega põhjendab Ülo hilisemat hirmu pimeda ees.
Kodukoosolekud
1933–1944 toimus Ambla kihelkonnas vaimulik ärkamine. Selle keskmes oli ka Meriloo perekond. Endisest kõrtsmikust vanaisa sai usklikuks ja avas oma kodu jutlustajatele. Toad olid rahvast täis. „Vennastekoguduse vennad kuulutasid, baptistid kutsusid ristimisele ja nelipühilased Püha Vaimu täis saama,“ võtab Ülo kokku ärkamisõhkkonna Lehtse ümbruses. Erineva vaimulaadiga kokkupuutumine tuli kasuks hilisemas kogudusetöös Olevistes.
13-aastasena andis Ülo oma elu Jumalale. Tema eest paluti mitmel korral. „Minu käest küsiti pärast esimest palvet: „Kas rahu on südames?“ – „Ei ole,“ vastasin. Paluti veel teist ja kolmandat korda, enne kui sain pattude andestuse kindluse ja päästerõõmu,“ räägib Ülo oma elu pöördepunktist. Nädal enne Saksa sõjaväkke mobiliseerimist ristiti Ülo 9. augustil 1944 Lehtse jões Richard Kaupsi poolt ja temast sai Tapa koguduse liige.
Olen veendunud kristlane – oma elu hinnaga.
Sõda ja hirm 
1926. aastakäik läks mobilisatsiooni alla. Õpingud Tapa Gümnaasiumis katkesid. Esialgu õnnestus Ülol Tapa depoosse tööle asumisega sõttaminekust pääseda. Kuid sõda sai ta ka seal kätte. Tapa pommitamise ajal oli Ülo koos minu (autor E.T.) vanaisa Richardiga end varjanud rongivagunite kõrval tuhakanalis. Kui pommid ümberringi langesid, hüüdnud Richard: „Nüüd palvetame! Tõenäoliselt ei pääse me siit. Jumal, võta meid vastu!“ See kestnud terve tunni. Kui siis Ülo üles tahtnud tõusta, tundnud ta midagi rasket seljas. „Kas olen pommiga pihta saanud,“ küsinud ta. „Ei, see on vaid süsi,“ vastanud Richard, kes seejärel koju kiirustanud.
19. augustil 1944 saadeti Ülo Kloogale sidepataljoni õppelaagrisse. Pärast mõnenädalast drilli pidid noored mobiliseeritud rindele saadetama, sest Sinimägedes oli toimunud nõukogude vägede läbimurre. Kuid plaanid muutusid. Toimus hoopis evakueerumine Paldiskisse. Ülo jäi naril palvetades tukkuma, hinges kahevahel – kas minna koos teistega või põgeneda. Unes kuuleb korraga, kuidas hüütakse: „Kodus oodatakse!“
Järgmistel päevadel, kui nende väeosa sideliine maha võttis, toimus Kloogal juutide hukkamine. Õhus oli võigast kõrbehaisu. Inimesed tassisid ise oma hukkamiseks mõeldud küttepuid.
Vabadus
Järgnes kahenädalane metsavennaelu, täis surmahirmu ja nälga. Metsataludes kardeti Saksa sõjaväest põgenenuid vastu võtta. Üks peremees näitas ähvardavalt luuavart. Nõukogude väeüksuse aheliku lähenedes olid nad kahe poisiga rohus pikali, ninad mullas. Nuuksudes palvetas Ülo, et Jumal vastu võtaks, kui surm tuleb. Ka hiljem lendasid surmakuulid üle peade. Üks poistest tunnistas, et tahab Üloga olla, sest Jumal on temaga. Ise ütleb Ülo, et ta oli lapsepõlvest peale kartliku iseloomuga. Jumal valmistas aga väljapääsu ka neil päevil. Küla viimases talus võeti neid vastu. Seal oli hilisem pastor Rein Kiviloo olnud suvel sulaseks.
„Kui ema mind lõpuks koju jõudmas nägi, kukkus ta maha,“ meenub Ülole. „Nutsime kaelakuti. Kui ta mind Jäneda jaamast ära saatis, oli ta öelnud, et tulgu mis tuleb, jäägu ma ustavaks Jumalale.“ Nüüd oli rõõmu, sest Jumal oli ustav olnud minu vastu.
Autot ei tohiks pastor endale lubada.
Õpingute jätkamine ja pulmad 
Kümne päeva pärast oli Ülo Tapa depoos tagasi. Seekord arveametnikuna. Sõja lõppedes õnnestus lõpetada ka keskkool. Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskonna sisseastumiseksamitel oldi väga üllatunud Ülo võimetest matemaatikas. Ta oli öelnud, et need on ju lastele mõeldud ülesanded. Ainult keemia hinne jäi lahutama kuldmedalist. Kuid diplomit ei antud koos teistega Ülole kätte. Öeldi, et ei jõutud vormistada. Tegelikult oli teda mitmetel vestlustel hoiatatud liiga aktiivse usuelu pärast. Õpinguteaja sisse jäi ka Ülo abiellumine kodukandist pärit Adelheid Raamatuga. Peale laulatust Allika palvelas sõideti taksoga Balti jaama ja sealt rongiga Lehtsesse.
Haridus jumalariigi teenistusse
Nõukogudeaja asutustel olid pikad nimed. Ülost sai Riikliku Projekteerimise Instituudi Eesti Maaehitusprojekt ehitusinsener. Tööle suunamist Ukrainasse õnnestus vältida, kuid Tallinnast ärasaatmist mitte. Uueks töökohaks sai sõjast purustatud Narva. Noorele abielupaarile oli see keeruline aeg, sest Adelheid jäi Tallinna ja sai külastada abikaasat vaid kord kuus.
Lühikese Narva perioodi vältel tutvus Ülo kohalike baptisti ja nelipühi usklikega. Narva-Jõesuu palvela oli võetud linnavalitsuse ja miilitsa käsutusse. Narvas oli palvela hävinud. Koos käidi kodudes. Kuid siin tundis Ülo ära oma talendi. Pärast sobiliku maja leidmist tulid kasuks tema arhitekti oskused ja linnavalitsuselt saadi ka load maja palvelana kasutamiseks. Siis tuli Moskvast korraldus ja Ülo toodi tööle Tallinna, kuhu ta jäi ametisse 1985. aastani.
Allika koguduse liitmisel Olevistesse arvati Ülo Meriloo peatselt ka jutlustajate nimekirja, mille pidid ametivõimud kinnitama. Kui 1956. aastal avati vaimuliku seminari kaugõppekursused, oli Ülo neljakümne õppija hulgas.
Iseseisev kogudusetöö 
Viljandi koguduses vajati karjast. Liidu juhid palvetasid kantseleis olukorra pärast. Seepeale võeti seminaristide nimekiri lauale ja liidu esimees Johannes Lipstok pani kinnisilmi näpu Ülo Meriloo nimele. „Nüüd müüsime sind jumalariigile maha,“ teatas Osvald Tärk.
Vennastekoguduse palvela, kus baptistikogudus koos käis, pidi oma hoone loovutama planeeritava bussijaama alla. Nüüd tulid taas kasuks uue pastori insenerivõimed. Võimude ettepanekul ehitati uus palvela eraisiku krundile ja juriidiliselt ühe koguduseliikme koduna. Aastase ühistööga ehitati noore pastori eestvedamisel hoone valmis. 17. juulil 1960 toimus avajumalateenistus, paraku läbi pisarate. Luba maja palvelana kasutamiseks ei saadud. Viljandi kohtu otsusega hoone konfiskeeriti. Omanikku süüdistati, et ta on kasutanud endale kodu ehitamisel mittetöist tulu, koguduse ohvriraha. Vastvalminud palvela läks haigla lasteosakonna piimaköögi ja nõuandla kasutusse. Omandireformi käigus tagastati hoone 1997. aastal. Kogudusel lubati kasutada adventistide palvelat. Linnavõimu ühe juhtiva isikuga uuel ajal kohtudes tunnistas ta: „Nüüd ma näen, milleks usklikud on võimelised.“ Hingekitsikust oli olnud palju. Ülo Meriloo palve oli, et mälust kaoksid teda sõimanud ja kiusanud ametnike näod. Et südamesse ei tekiks viha.
Peale viit aastat sõite Viljandisse, armastusega tehtud tööd oma esimeses koguduses, teatasid ametivõimud, et teda ei kinnitata pastoriks. Põhjuseks toodi, et ta on riigile võlgu oma kõrghariduse. „Need, kes mind Viljandisse saatsid, kutsusid nüüd tagasi. Nutsin ise, kui kuulsin sellest otsusest,“ meenutab Ülo toonaseid tundeid. „Nüüd pean leppima ainult Olevistega,“ lisab ta juba naljatades juurde. „Mu närve on põhjalikult hööveldatud – see annab tunda praegugi.“
Mis siis juhtub, kui me ei allu Jumala kutsele?
Suur(ed) väljakutse(d) 
23. aprillil 1971. aastal valiti Ülo Meriloo Oleviste koguduse presbüteriks ehk pastoriks. Ülo vastus ei tulnud kergelt. Pika veenmise ja palves selguse otsimise peale andis ta nõusoleku. „Lootsin kuni valimisõhtuni vabanemist,“ meenutab Ülo ja lisab aastatega tulnud tarkusega: „Kui me aga ei allu Jumala kutsele, mis siis võib juhtuda?!“
Omapärase seigana meenutab Ülo, et õhtul valimiskoosolekult koju jõudes oli postkastis Moskvitši ostuluba. Alguses oli koguduse nõukogu arvanud, et auto on luksusese ja seda ei tohiks pastor endale lubada. Tekitab kadedust. Paari päevaga mõeldi ümber ja autot läks töös tõesti vaja.
Tööd ja sõitmist jätkus paljudeks aastateks. Peale Oskar Olviku igavikku lahkumist ja Osvald Tärgi pensionile jäämist sai Ülo Meriloost 1978. aastal koguduse ainus pastor. Tema eestvedamisel mindi üle ühisele leivamurdmisele (seni olid evangeeliumi kristlastel ja baptistidel need eraldi).
Liidu toonane juht Robert Võsu hakkas Ülole rääkima vajadusest abi järele. „Meil oleks vaja sinusugust meest, kes aitaks liidu sajandat aastapäeva (1984) ette valmistada ja kogudustel palvelaid korda teha.“ – „Tärk aga ütles, et ei raatsiks mind anda,“ jutustab Ülo enda saamisest Robert Võsu abiks. Üheks hooajaks oli Ülo nõus appi minna. Konsultandiks. Läks aga nii, et peale Võsu pensionile jäämist 1985. aastal sai Ülo Meriloost järgmine liidu juht (vanempresbüter).
Tollele ajale mõeldes tunnistab Ülo, et erinevalt Robert Võsust ei läinud temal uute töötegijate leidmine nii ladusalt. Kõige raskemaks osaks tööst pidas ta aga erinevaid lepitusaktsioone.
KGB pitsitused
Samal ajal, kui Ülo Meriloo juhtis Liidu suurimat kogudust ja oli Liidu juhi asetäitja, töötas ta edasi insenerina Eesti Maaehitusprojektis. Seitse kogudust said endale tänu Ülo pädevusele palvela projekti. Loomulikult avaldati aeg-ajalt poliitilist survet. Mõnikord tehti seda lihtsalt seepärast, et kõrgemalt poolt oli töökoha partorgile pandud kohustus viia läbi selgitav vestlus.
Kord võeti Meriloo personaalküsimus ette mitmekümne inimese ees. „Te olete kõrgharidusega inimene ja ei taha kirikust loobuda. Võtke aru pähe! Lehvitage kirikule,“ noomis kõrge parteijuht. Ülo vastas, et on valmis loobuma kõigest. Samuti töökohast. Kui nõutakse, ka ülikooliraha tagasi maksma. „Jumal on mind noorest east alates hoidnud, toonud sõjast läbi. Olen veendunud kristlane – oma elu hinnaga,“ andis Jumal julguse öelda. Seepeale tõusid inimesed püsti ja lahkusid. Parteijuht hüüdis käega lüües: „Parandamatu!“ Seejärel jäeti Ülo rahule. Vähemalt argitööga seoses. 
Siiski ka lemmikud
Juba Oleviste kirikust välja minnes küsin, mida Ülo oma vaimulikus teenimistöös kõige enam armastas. (Samal ajal mängib keegi orelil Tobiase „Eks teie tea“.) Ülo näol on armas naeratus, kui ta vastab: „Muusikatööd ja laulmist.“ Koorirõdu poole vaadates lisab ta, et kooris laulmine ja mängimine pakkus palju rõõmu.
Sõnum praegusele ajale
Oma loomult on Ülo rahuotsija. Poisieast mäletab ta, et jooksis ema juurde, kui kaks kukke kaklesid. Ema olevat rahustanud teda: „Las nad olla!“
Ülo Merilool pole oma soovi, vaid see, mida Jeesus tahtis: „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate” (Jh 13:35).
Tema arvates peaks inimsuhetes olema vähem kriitikat. „Mina ei julge olla kriitiline. Vahel olen küsinud kritiseerijalt: „Kas sul on luba temast niimoodi rääkida? Kas sa isiklikult oled temaga sellest rääkinud?““ Just vanemas eas on Ülo oma sõnul mõistnud, et õigem on teistele maad anda, rohkem teisi inimesi usaldada, leppida nendega. „Olen iseloomult nõrk vihapidaja.“
Hauakivile
„Kui abikaasa oli haige, valisime hauakivile teksti.“ Ülo jutustab sellest nagu asjast, millele peab ette mõtlema. Oma elu ja teenimise võtsid nad kokku sõnumiga, mille Paulus Jumalalt oli saanud: „Sulle saab küllalt minu armust“ (2Kr 12:9).
Lõppu palub Ülo lisada lõigu autobiograafilisest raamatust „Rännak sügisaastais“.
„On võrratu privileeg elada Jumala poolt kingitud ainsat elu kristlasena ja jätkata veel rännakut sügisaastate kullas. Tervitada igat uut päeva ja kogeda jätkuvalt kõikvõimsa Jumala lähedust. „Sa oled mu kindel lootus mu noorpõlvest... sündimisest mind õpetanud, mu noorest east ja siitsaadik ma kuulutan sinu imesid“ (Ps 71:5,6,17).
