03/2016 
Juttu puhusid ja kirja panid Johanna Toplaan ja Mirjam Link
Johanna, palun räägi oma lapsepõlvest, kodusest taustast ja mis on see, mis Sa oled oma lapsepõlvekodust eluks kaasa saanud?
Mul on olnud õnn kasvada terves perekonnas ja kõik need väärtused ning Jumala tundmine – selleks on olnud soodus pind minu perekonnas. Mul on olnud nii hoitud lapsepõlv ja see on ülisuur eesõigus – tahaksin seda kingitust kuidagi ära kasutada ja nüüd, täiskasvanuna, kõike ise välja jagada.
Olen Saaremaal sündinud ja kasvanud. Mul on hea meel, et olen saanud palju olla maal ja looduse keskel – see on nii eluterve ja loomulik keskkond. Ei mingit tehnikat – arvutit, telefoni. Olin vist 15–16, kui me koju interneti saime. Olen pigem kasvanud õues joostes ja toas raamatuid lugedes. Meil on suur pere – mina olen peres kõige vanem laps ja kokku on meid 7, lisaks muidugi ema-isa. Neli tüdrukut on vanemad, siis kolm poissi nooremad. Tänu suurele perele on kaasa tulnud teistega arvestamise ja märkamise oskus. Pere vanima lapsena on mul kalduvus võtta võib-olla vahel ka üleliia vastutust.
Kus on Su vaimulik kodu? 
Olen hingekirjas Püha koguduses, aga hetkel tunnen, et minu kodukogudus ja vaimulik kodu on Tartu Kolgata kogudus. Isa on luteri kiriku pastor kahes Saaremaa koguduses. See, et kuulume erinevatesse kirikutesse, ei ole kodus mingeid probleeme ega ebakõla tekitanud. Mina ja mu kaks õde käime baptisti koguduses. Nooremad on käinud Kuressaare Siioni koguduses noorteõhtutel, aga ka luteri koguduses. Ma arvan, et meie pere on hea näide sellest, kuidas lõpuks pole oluline, kus kirikus sa käid. On märkimisväärselt olulisemaid asju, mis loevad. Jumal on üks ja oluline on Piiblile tuginemine ning see, kuidas meie usk igapäevases elus peegeldub.
Sina ja vabatahtlikkus – mis on need valdkonnad, milles tunned vajadust ja tahet panustada?
Koguduse kontekstis tunnen, et mulle antud annid on ülistus ja hingehoid. Väljundeid nende andide kasutamiseks on väga erinevaid. Samas, kui vahel on vajadus teha mõni praktilise teenimise ülesanne, siis teen rõõmuga ka seda. Hingehoidlik pool leiab peamiselt rakendust noortetöös, ülistusega teenin ülistusbändis ja ülistuskooris kaasa tehes. Mitmel Alfa-kursusel olen grupijuhiks olnud ja nüüd juba mitu aastat juhtinud ka kodugruppi.
Ja väga oluline on minu jaoks laste teema. Laste- ja noortelaagrites tegutsen nii palju kaasa, kui vähegi kooli kõrvalt jõuan. Väga südames on minu jaoks olnud Hoolime Koos laagrid – näen suurt vajadust selliste laagrite järele, neis on suur potentsiaal. Need keerulistest peredest ja oludest pärit lapsed, kes sinna laagrisse on kutsutud, ootavad alati pikisilmi selle toimumist. Seal osalevad lapsed, kes suurt kusagil ei käi, ja kui vahel koguduses on see küsimus, miks inimesed väga tulla ei taha, kui midagi toimub, siis nende laste puhul on vastupidi – nad tahavad kasvõi haigetena kohale tulla. Sinna olen ma oma südame pannud ja teisi grupijuhte ka osalema motiveerinud.
Saaremaal toimus eelmisel aastal keele- ja piibliõppe laager, mida aitasin korraldada ja mille läbiviimiseks tuli Saaremaale meeskond USA misjonäre. See on suurepärane võimalus, kuna sinna tulevad nii kristlased kui kogudusekaugemad inimesed – väärt võimalus harjutada inglise keeles suhtlemist ja samas jagada evangeeliumi. Misjonärid jagavad seal ka palju tunnistusi – räägivad isiklike lugude kaudu, kuidas nad on mõistnud, mis on elus tõeliselt oluline, ja kuidas on Jumal nende eludes tegutsenud. See on ka mittekristlastele olnud väga suureks eeskujuks ja julgustuseks. Avatus loob võimalusi. Näiteks sel suvel, kui paar ameeriklast laagri korraldustiimist läksid tänava ääres jäätist müüvatelt tüdrukutelt jäätist ostma, jäid nad nendega pikemalt juttu ajama. Nad rääkisid, millega seoses nad Saaremaale on tulnud ning kutsusid tüdrukuid samuti keele- ja piibliõppe laagrisse. Tüdrukud, kellel polnud mingit varasemat kokkupuudet kirikuga, tulidki. See on vahel nii lihtne! Minust on saanud kontaktisik Saaremaal nende laagrite korraldamisel ja olengi tundnud, et minu asi on olnud aidata see käima tõmmata. Tahan seal leida neid, kes seda jätkaksid, minu panus on olnud alustada ja hoogu anda. 
Käisime märtsikuus ka Ameerikas Washingtoni osariigis, kus saime külastada sealset Richlandi linnas asuvat kogudust – õppisin seal väga palju. Nende koguduses oli suureks eeskujuks see, et nad olid suutnud leida kõigile koguduse inimestele väikese ülesande või valdkonna, mis on kellegi isiklik vastutus. See jagatud vastutus igaühe oskuste ja võimaluste piires töötab minu arvates igas meeskonnas hästi. See vajaks ka Eesti kogudustes arendamist – kuidas inimesi jõukohaste ülesannetega kaasata. Võib-olla valmisolekut midagi teha isegi oleks, aga selleks, et inimestele rakendust leida, oleks vaja suunamist ja targalt ülesannete jagamist. Mulle tundub, et meil tahetakse anda kohe üsna suurt ülesannet ja selleks ei pruugi inimene valmis olla. Aga kui inimene saab kõigepealt kogemuse, et ta saab hakkama mõne väiksema ülesande täitmisega, on ta valmis järk-järgult suuremat vastutust võtma.
Veel oli Ameerikas mitmeid sotsiaaltöö valdkondi, milles see kogudus, kus me külas olime, toimetas. Nad on kogudusena teinud midagi toidupanga-laadset – aga see on täielikult koguduse poolt organiseeritud. Nad varustavad igal kuul vähemalt sadat inimest toiduainetega – koguduse inimesed toovad kaasa erinevaid toiduaineid. Lahe idee on see, et neil on tihe partnerlus koolidega. Seal linnas on erinevad kogudused ära jaotanud koolid ja siis ollakse üks-ühele mentoriteks algklassi lastele, kellel abi vaja. Nende koguduses on praegu 17 vabatahtlikku, kes kaks korda nädalas saavad oma mentorlapsega kokku. Kokkusaamiste eesmärgiks on koos õppimine ja samal ajal ka lihtsalt toetamine, julgustamine. Natuke võib-olla sarnane „Vanem õde, vanem vend” liikumisele Tartus, mis on samuti väga hea ettevõtmine. Veel käib Richlandi koguduses igal nädalal koos grupp käsitööhuvilisi, kes teevad sooje lapitekke – nii kohalikuks kui rahvusvaheliseks tarbeks annetustena, eriti põgenikelaagritesse – imeilusad lapitekid abivajajatele. Võimalus oli külastada ka mitut koguduse algatusest välja kasvanud sotsiaaltöö asutust. Minu silmaring selles osas, mida kõike kogudusena sotsiaaltöö vallas teha annaks, laienes selle reisi käigus kohe kindlasti.
Sa õpid sotsiaaltööd ja oled lõpetamas magistriõpinguid – mida sotsiaaltöö Sinu jaoks tähendab? 
See on laiemas mõttes töö inimeste abistamiseks, aga mitte ainult – selles peaks sisalduma inimeste jõustamine, et toimuks muutus selles suunas, et inimene saaks ise hakkama. Probleemidega võiks tegeleda nii, et saaksid kõrvaldatud takistused, mis segavad inimesel iseseisvat toimetulekut. Mu lõputöö kannab pealkirja „Koguduste tegevus sotsiaaltöö vaatepunktist lähtuvalt” ja selle töö eesmärk on esiteks uurida, mida kogudused sotsiaaltöö vallas teevad mõnede koguduste näitel – teadlikkust kristliku sotsiaaltöö valdkonnas on üsna vähe. Valisin kvalitatiivse meetodi ehk siis olen teinud intervjuusid erinevate koguduste esindajatega, kus on leitud erinevaid väljundeid – näiteks leinagrupid, supiköök, lastehoid, naiste ja laste varjupaik. Tegelikult on sotsiaaltöö pilt ka Eesti kogudustes üsna kirju. Mulle endalegi tuli üllatusena, et üks kogudus, mida uurisin, teeb diakooniatööna keskmiselt 800 eakate kodukülastust aastas – see on töö, mida koguduseliikmed üksteise heaks teevad.
Samuti on minu jaoks huvitav olnud noorte töökasvatuse pool – ühes koguduses leitakse praktilist tööd noortele – sellega on kaasatud hästi palju noori. Tegutsemise käigus tekib väga palju võimalusi noortega vestlemiseks ehk siis töökasvatusele lisandub väärtuskasvatus. Selle valdkonna organiseerijad tõdesid, et tänapäeva noored ei ole väga harjunud tööd tegema – tuleb sedagi õpetada, kuidas reha käes hoida vms. Distsipliini ja vastutuse õppimine käib nagunii asja juurde. Mu lõputöö üheks eesmärgiks ongi tuua näiteid, mida erinevates kogudustes tehakse. Ja kindlasti ka see, et inimesed oskaksid näha ja leida koostöövõimalusi – kohalik omavalitus oskaks näha koguduses potentsiaali partnerluseks ja vastupidi. Olen kindel, et väga sageli oleks palju suuremad võimalused olemas kahepoolseks kasuteguriks. Kirjutan ka kristluse mõjust sotsiaaltöö arenguloos – nii Eestis kui mujal maailmas. Sotsiaaltöö professioon on tegelikult päris suures osas välja kasvanud kristlikest algatustest. Järk-järgult on toimunud sotsiaaltöö professionaliseerumine ja sageli on sellega kaasnenud ka usust distantseerumine. Ühiskondlike muutuste tõttu on sotsiaaltöö aegade jooksul ilmalikustunud.
Tegelikult ei ole usust motiveeritud abistamistöö kuhugi kadunud, see on leidnud tänapäeva ühiskonnas lihtsalt uusi vorme. Kristliku sotsiaaltöö puhul on eriline, et kristlased on tihtipeale südant valutanud nende pärast, kellega keegi teine tegeleda ei taha. Mingil hetkel on riik need kohustused üle võtnud – aga see ei tähenda kaugeltki mitte seda, et võiksime rahulikult kõik riikliku sotisaalhoolekandesüsteemi hooleks anda. Elu on näidanud, et sellest kaugeltki ei piisa.
Milline on Sinu visioon koguduste sotsiaaltööst Eestis? 
Ma arvan, et oleks vaja piirkondade peale katusorganisatsiooni, mis oleks toeks ja abiks. Seal võiks töötada kristlastest erialaspetsialistid, kes siis nõustavad ja aitavad koguduse inimesi sotsiaaltöö küsimustes. Ühesõnaga professionaalne sotsiaaltöö alane nõu ja abi võiks olla igal hetkel kättesaadav. Samuti võiks otsida rohkem neid inimesi, kes oleks valmis mistahes moel tegutsema – igasugu variante peaks välja pakkuma, inimesed ise ei tule alati selle peale, mida nad teha võiks. Vabatahtlikke peaks rohkem koordineerima, siis suudetaks rohkem teha. Ja esialgu andma inimestele väikseid, ühekordseid ülesandeid. Mentorlus, koolitused on samuti väga olulised.
Sama teema, millest Ameerika koguduse juures rääkisin, et inimesed ei julge võtta suurt vastutust, aga peaks olema palju väikseid võimalusi, mida teha. Heaks näiteks on 365-sünnipäevade projekt. Igale inimesele on jõukohane aidata korraldada sünnipäeva lapsele, kellel muidu sünnipäeva ei peeta. Tegelikult on kogu programm valmis, inimene peaks lihtsalt leidma lapse, kes seda vajaks, ja olema kontaktisikuks. Loodan väga, et meie koguduste liikmed selle aasta jooksul seda võimalust kasutavad. Laste rõõmust osasaamine teeb ennastki rõõmsaks – meie jaoks pisike asi võib lapse jaoks olla ülimalt tähendusrikas. Kogudustes peaks igaühel olema millegi väikse valdkonna juures käsi küljes – lisaks praktilisele kasule tekitab see kuuluvus- ja meie-tunnet. Paremini saaks ka ära kasutada loomulikke kontakte, mis kõigil koguduse liikmetel on.
Millega Sa innustaksid või motiveeriksid Teekäija lugejaid oma kätt väärt ettevõtmistele külge panema?
See ei nõua palju, et teha midagi väikest, aga olulist, ja samas viib see tihti suuremate asjadeni ja tervikpildil võib väikestel asjadel olla väga suur tähendus. Jeesus ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle” (Mt 25:40).
Ühel päeval – loodetavasti kauges tulevikus – oma elule tagasi vaadates tahaksin näha, et mu elu ei oleks olnud iseendale elatud, vaid et see oleks olnud täis kaasinimeste ja Jumala teenimist – see on see, mis kõigele kaalu ja väärtuse annab. Inimestena me mõõdame ühtede mõõdupuude järgi, aga see, kuidas Jumal asju näeb, võib olla täiesti teistsugune. Ka see, mida inimene oma eluga on korda saatnud. See, kes teiste arvates on palju teinud, ei pruugi olla tervikpildis üldse nii oluline kui see, kes on, üldsusele märkamatuks jäädes, armastanud inimesi enda ümber – see võib olla väga olulise kaaluga. Oluline ei ole alati teiste inimeste jaoks silmapaistev, oluline on see, mis on Jumala plaanis oluline. Tahaksin lähtuda sellest, et motivatsioon midagi teha on seesmine ja mul on teadmine, et teen seda Jumalale. Inimeste tänu, tähelepanu ei peaks olema põhjus millegi tegemiseks. See annab tohutult suure vabaduse – teedki neid asju, mille kohta tead, et seda on õige teha – ei pea vastama ühiskondlikele või teiste inimeste ootustele. Muidugi oleks tore, kui see, mis me teeme, omaks ühiskondlikku kaalu – me peaksime kindlasti sirutuma väljapoole. Aga see ei peaks olema ainus eesmärk millegi tegemiseks.
