11/2016 
Aino Henno on kirjutanud tuhatkond luuletust, tõlkinud üle 40 vaimuliku raamatu ja koostanud mitmeid elulugusid. 25. novembril täitub tal 95 eluaastat. Kirjutada ta enam palju ei jaksa, aga palvetöö on ikka ta südamel. Igal päeval kannab ta nimepidi Jumala ette oma suure suguvõsa liikmed ja kõik muud palvesoovid, mis temani jõuavad. Aino on Tallinna metodisti koguduse liige. Oma tädiga vestles Avo Rosenvald.
Räägi oma lapsepõlvest. Kas juba siis ilmnes luulehuvi?
Luuletamiskalduvus võib pärineda emalt. Kui olin kolmeaastane, pani ta mind luuletust lugema ühele tädile. See tädi oli kuulus laulja ja professor Aino Tamm. Lugesin: „...miks sa nutad, lillekene, nupud sul täis pisalaid...” (r-tähte ei osanud veel). Aino Tamm kuulas pisarsilmil.
Mõnikord kuulsin, kuidas ema teises toas luges paatosega vene keeles vene suurte poeetide loomingut.
16aastaselt alustasin luuletamisega. Ema ütles: „Luuletama hakkavad need, kes muuga hakkama ei saa.” Ilmselt oli see öeldud pedagoogilise kaalutlusega, et ma upsakaks ei läheks.
Milline oli Sinu usuline kasvatus?
Sain tol ajal tavalise luterliku kasvatuse. 7aastasena käisin mingi aja hoidjatädiga vabakoguduse koosolekutel ja need meeldisid mulle. Ühel koosolekul sain erilise Jumala Vaimu puudutuse, millest ma kellelegi ei rääkinud. 16aastaselt läksin enesestmõistetavalt leeri. Ent kui hiljem tõeliselt päästetud sain, olid vanemad tõsiselt ehmunud.
Kuidas toimus Jumala juurde tulek?
Esimene olulisem sündmus sellel teel juhtus koolis. Kirjutasin kirjandi rändajast kõrbes, kes oli suures janus. Ta leidis marju, mida ta teadis mürgised olevat, aga sõi neid siiski janu pärast. Ta ei teadnud, et lähedal oli puhta veega allikas. See kirjand loeti klassis ette. Selle peale kutsusid kaks klassikaaslast mind usklike hulka. Hiljem sain teada, et nad käisid salaja kahekesi koolimaja keldris palvetamas. Läksin kutse peale nendega kaasa ja käisin mingi aeg Tallinna Jõe tänava evangeeliumi kristlaste palvemajas. Ent pidi juhtuma veel mitmeid sündmusi ja valulisi otsinguid, enne kui jõudsin päästmise vastuvõtmiseni. Vend Johannes Laks palvetas minuga oma bürooruumis ja selle palve ajal langes äkki kõik koorem südamelt ning ma võisin hakata kogu hingest Jumalat kiitma pääste eest.
Jumal kinkiski elu, aga lisas mitte 3, vaid 66 aastat!
Sinu ainukest seni ilmunud luulekogu „Hõbepasun” (1997) lugedes märkan, et väga palju luuletusi pärineb aastast 1951. Miks?
See on kõige tähtsam osa minu elus. Olin läinud Jumalast eemale. Olin abiellunud, kolmas laps oli sündimas. Siis oli aasta 1950. Jäin raskelt lahtisesse kopsutiisikusse. Kopsus oli juba kavern, veresete 105. Arstid olid nõutud, teadmata, kuidas nii kaugele arenenud tiisikust ravida. Pöördusin ahastuses Jumala poole: „Sulge Sina see kavern!” Ja ime sündis. Järgmise kontrolli ajal oli kavern iseenesest täiesti kadunud! Andsin Jumalale tõotuse: kui Jumal kingib mulle veel 3 eluaastat, tahan selle kingitud elu pühendada täiesti Jumalale. Jumal kinkiski elu, aga lisas mitte 3, vaid 66 aastat! See kingitud elu täitis mind nii suure rõõmuga, et pidin seda välja elama luules.
Pärast seda sain aru: mina pean tegelema lastega ja kõik ülejäänud aeg kuulugu Jumalale.
Miks Sa ei ole peaaegu üldse käinud palgatööl?
See ongi seotud pühendumisega jumalariigile. Mõistsin, et Jumal võttis minu tõotust tõsiselt. Kord, kui läksin „päriselt” tööle, jäin kohe haigeks. Pärast seda sain aru: ma pean tegelema lastega ja kõik ülejäänud aeg kuulugu Jumalale. Jumal on ka imeliselt aidanud: kuigi abikaasa oli suure pere ainuke toitja ja meil oli väga kitsaid aegu, ei pidanud me siiski kunagi nälga tundma. Suviti olime maal venna pere juures ja siis tuli süüa teha 12 inimesele iga päev. Kõik need 12 kutsusid mind Memmeks. 
Sa oled tõlkinud üle 40 kristliku sisuga raamatu inglise ja saksa keelest. Kuidas sai see töö alguse ja kuidas see kulges?
Algas asi nii, et tuttavad usklikud tõid mulle lugeda häid võõrkeelseid vaimulikke raamatuid. Lugesin neid, aga tahtsin, et abikaasa ka neist osa saaks. Nii alustasin tõlkimist. Lugeda said muidugi ka teised ja nii hakkas see töö üha laienema.
Minu tõlkimistööd õhutas tagant pastor Arpad Arder. Tema õnnistas mu sulge ja julgustas kõigiti.
Saksa keelest tõlkimine oli kergem. Koolis oli mul nii nõudlik tsaariaegne õpetaja, et kaks esimest ülikooliaastat võisin selle arvel liugu lasta. Alles kolmandal kursusel ütles õppejõud, et nüüd tuleb jälle õppima hakata. Olin kaks ja pool aastat õppinud sõja ajal arstiteadust, aga seejärel saksa keelt. Ülikool jäi küll lõpetamata, aga õpitu võimaldas tõlkida.
Inglise keelega oli raskem. Olin küll ühe aasta käinud Inglise kolledžis, kuid lõpetasin selle eksternina. Nii tuli tõlkimisel alguses kasutada väga palju sõnaraamatuid.
Raamatud levisid tol ajal muidugi ainult masinkirjas. Korraga sai trükkida kuus eksemplari ja siis tuli lasta erategijal käsitsi köita.
Tuntumad minu tõlgitud raamatutest on C. S. Lewise „Lihtsalt kristlus”, Erich Saueri „Maailma lunastuse koit” ja „Ristilöödu võit”, Rick Joyneri „Lõikus”.
Millist kirjatööd oled veel teinud?
Jumal andis mulle ka ülesande talletada elulugusid ja tunnistusi. Elulugude aluseks on päevikud, märkmed ja intervjuud. Nendest olulisim on mu vend Valduri oma, mis ilmus raamatuna pealkirja all „Võidu hind”. Olen ka enda ja lähedaste elust püüdnud kirja panna kõike, kus näen Jumala kätt.
Millised on Sinu viie lapse kasvatamise kogemused?
Algusest saadik tuleb teha kõike Jumala sõna alusel. Väga tähtis on palve laste vajaduste pärast. Õhtuti panin käed laste peale, neid õnnistades ja palvetades.
Meie juures elas palju aastaid väga sügavalt usklik tädi Hilda. Tema oskas väga hästi lauluga lapsi magama panna. Eriti hästi mõjus üks pikk laul „Tallekiituse lauludest”.
Tiit oli meil hea rahulik laps: mängis üksi käpuli põrandal, kuni jäi sealsamas magama.
Vanima poja Ennuga tuli ehk kõige rohkem vaeva näha. Temal juhtus ikka igasuguseid pahandusi. Mõnikord ütles ta kolmandale lapsele Kalevile: „Võta see asi enda peale, siis ma räägin sulle huvitava jutu.” Ja Kalev nõustus, sest Enn oli tõesti hea jutuvestja.
Kui ei saanud teisiti ja tuli karistada, siis jäi see ikka papa hooleks. Nii oli meil seadustandev ja täidesaatev võim lahus.
Sinu kodus on koos käinud palju erinevaid osadusgruppe. Räägi neist lähemalt.
Neid gruppe on tõesti olnud palju. Suguvõsa on juba nii suur, et neist üksi saab erinevaid osadusgruppe. Mul on juba ka kaks lapselapselapselast. Olen ikka kutsunud kokku usklikke ja uskmatuid sugulasi, et viimased näeksid ja kogeksid kristliku elu väärtusi. Eriti väärtuslikud on suguvõsa kokkutulekud, mis on toimunud juba üle paarikümne aasta.
Teiste usklike osadusgrupid on vaheldunud ja uuendunud. Ikka ja jälle leidub uusi usklikke, kes väga soovivad liituda. Seal me ei ole niipalju usuelu üle arutlenud, kui tunnistanud ja palvetanud.
Milline on Sinu usuline kreedo?
Jumalal on palju rohkem anda, kui me oskame paluda. Tervendamise ja vabastamise imed on nii lähedal. Vajadusel tuleb kohe öelda: „Ma tänan, et see on Kolgatal tühistatud.”
Mida soovitad uutele kristlikele põlvkondadele?
Tehke kõike koos Jumalaga! Jumala nimi on kõikvõimas. Olgu Jeesus teie elu keskus! Leidke üles ja võtke vastu need varjatud varandused, mis on Jumalal teie jaoks olemas!
Mõtetest saavad
Mõtetest sageli saavad sõnad,
mõtetest mõnikord saavad teod.
Mõnedest mõtetest sünnivad sõjad,
mõned on kangelastegude eod.
Mõtteist on lähtunud õnnistusojad,
neist on ka saanud mürgilätted,
aga vaid ainsas – Jumala Pojas
said nad ülima astme kätte.
Isa otsusel Jumala Talleks
andis end täiuse kandja ise,
et ta võiks verised patud valgeks
pesta ja lunastaks inimese.
Mõtete piirjoon on laiuselt tõkketa,
sügavuselt ja kõrguselt suur,
aga me Jumala armastuslõkketa
pole tal Elu pinnases juurt.
Aino Henno, 1977
