2/2011 Erki Tamm, Teekäija peatoimetaja
Andres ja Viive Pille on mõlemad arstid. Andres (42) on reumatoloog. Viive töötervishoiuarst. Nende peres on kaks last. Maris (15) tegeleb iluvõimlemisega ja Kristjan (12) on tehnikahuviline. Pärast pikki vaimseid otsinguid leidsid nad eelmisel aastal oma vaimuliku kodu Keila Baptistikoguduses.
Lapsepõlvemeenutusi
Andres ja Viive on mõlemad pärit Lõuna-Eestist. Viive meenutused lapsepõlvekodust on kui pildi pealt. „Lõo talu lähedalt algas vaigust lõhnav männimets ja ei puudunud avarat vaadet pakkuvad põllud. Talust läks mööda looklev metsatee, mille kraavide kallastel kasvasid suviti mahlased metsmaasikad. Minu lapsepõlvest meenuvadki eelkõige hoolitsevad vanemad, kaks kallist vanaema ning ääretult tihe side looduse ja loomadega."
Andres on Tartu poiss, kuid temagi suved möödusid vanaisa Vastse-Kuuste lähedal asuvas talus. Selle talu eest hoolitsetakse nüüd kõik koos. Andresel meeldib tegeleda talutöödega, eriti vana tehnikaga. Abikaasa arvates õnnestub tal ühtviisi hästi nii katkiste asjade parandamine, kui arstina patsientide tervise taastamine.
Viive vanaemad olid usklikud inimesed, samuti ema. Lapsepõlves käidi koos nendega õigeusu kirikus, kus teenistused olid lapse jaoks pikad. Pealegi ei saanud ta seal räägitust sugugi aru. „Vanaema ja vanatädi panid mulle südamele, et kui nemad ükskord kadunud on, pean ma kirikus käimist jätkama. Olin siis umbes 5-6aastane," meenutab Viive. Veel meenub talle lapsepõlvest üks ülestõusmispüha varane hommikutund, kui koos emaga mindi kodust bussile. „Tee kulges põldude vahel, päike oli tõeliselt ere. Järsku märkasime, et toimub midagi kummalist. Päikese suunast liikusid meie poole üle põllu läbipaistvad eri värvides ovaalsed, õhupalle meenutavad, suured moodustised. Need möödusid meist ja siis tasapisi hajusid. See oli võimas nähtus, mis sööbis mällu."
Andres mäletab posipõlvest aga üht omapärast meest rongisõidult Põlvasse, kellest õhkus mingit seletamatut mõju. Hiljem, 90ndatel, tundis Andres mehe telerist ära – see oli luteri kiriku peapiiskop Kuno Pajula, kellega ta oli aastaid tagasi kohtunud.
Ka meenub talle kooli kirjandustunnist seik seoses Anna Haava luuletusega, kus on sõnad: „Meie ei taha olla, ei ole / Vaikiv ununev lehekülg / Aegade-raamatus..." See jättis hinge kripeldama. Sel teemal kirjutas Andres mitmeid kirjandeid. Hiljem alles oskas ta seostada aegade raamatut Piibliga.
Vanaisa katekismusi meeldis Andresele samuti lehitseda. „Lugesin kümmet käsku ja mõtlesin, et täiesti normaalne raamat – miks see küll keelatud on?" „Kui saad vanemaks ja targemaks, siis loed," öeldi talle.
90ndatel, kui nad Viivega ülikoolis ühel kursusel õppides kohtusid, muutusid tüdruku mõjul vaimulikud otsingud sisulisemaks. 1994. aastal viisid ühised otsingud ka ühise pere loomiseni.
Kus on Jumal?
Viive pere kolis 1978. aastal Keilasse. Keskkooli ajal hakkas ta otsima sügavamat sidet Jumalaga. „Tundsin, et väga kerge on muutuda kurjaks ja hakata nägema inimestes ja ümbritsevas halba – see mõte häiris mind tõeliselt. Kuna sel ajal minu kodus Piiblit ei olnud, siis laenasin naabritelt vana Piibli. Mäletan, kuidas mind rabas Õpetussõnade tarkus." Tartus Ülikooli ajal liikus Viive erinevates kogudustes. Rohkem küll luteri kirikus.
Tunnen huvi, kas arstiteadusega tegelemine sundis mõtlema ka küsimustele, mis suunasid religioonist vastust otsima. Kuid Viive on kogu aeg Jumalat elu loojana tunnistanud. „Tõepoolest, olen korduvalt olnud sügavalt üllatunud, kui detailselt on elusloodu planeeritud, kõige intrigeerivam on minu jaoks olnud geneetika tundma õppimine. Bill Clinton on öelnud, et DNA-s on peidus sõnad, millega Jumal on inimese loonud."
Isikliku usuni jõudmise tee polnud kummalgi siiski sirge. Peale laste sündi puutus Viive kokku Jehoova tunnistajatega. Koos nendega asuti Piiblit uurima. Esmapilgul tundusid nende õpetused selged. Kuid tasapisi hakkas ta nende õpetuses märkama vastuolusid ja lünklikkust. Sügavamal uurimise jätkamisel ja tunnistajate usuelu praktilist poolt tundma õppides tekkis tema sisemuses tõrge nii loogika kui eetika poolt.
Andres on omamoodi tänulikki nendele piibliuurimistele. Mitmed küsimused panid ise asju üle kontrollima. Näiteks ristist leiti internetist terve uurimustöö. Arstina tekitas probleeme Jehoova tunnistajate vereülekandega seotud põhimõtted. Kolmainsuse üle vaieldi tõsiselt. Peagi lõpetati need kohtumised.
Nii Andres kui Viive leiavad, et ilma eelneva usulise tagapõhja ja teadmisteta on raske endale kogudust leida. Keilas oli Viive baptistikogudusest teadlik läbi mõne tuttava, kes seal käisid. „Omalegi tundub kummaline nii väljenduda, kuid ma otsisin kogudust, kus on elava Jumala Vaim", ütleb Viive. Tema jaoks tundus ebaõige käia kirikus ainult kord aastas jõulude ajal. Leedukad viskavad eestlaste üle nalja, et eestlane käib kirikus ainult kolm korda elus: ristimisel, laulatusel ja matusel.
Vaimulik kodu
Keila Baptistikoguduses hakkas Pille pere käima 2009. aasta suve lõpust. Neile jättis kütkestava mulje koguduseliikmete sügav usk. Endine pastor oli lahkunud ja uut veel ei olnud. Kuid kogudus uskus, et olukord laheneb parimal viisil. Liikmed ise olid suutelised väga hästi teenistusi läbi viima ning teenima nii sõna kui muusikaga. Olukord võttiski positiivse pöörde, kui koguduse pastoriks tuli Gunnar Mägi.
Andrese jaoks andis viimase tõuke pöördumiseks just Gunnar. „Ta on nii karismaatiline isik. Ta küsis, et kas ma tahan Jeesust päästjana vastu võtta? Ma mõtlesin Viive peale, kelle näost oli näha, kuidas see teda oli mõjutanud. Mõtlesin, et miks siis mina peaks seda mitte tegema." Paari nädala pärast, 14. augustil 2010 said ristitud kogu nende neljaliikmeline pere ja Viive ema. „See oli meile kõigile väga eriline ja võimas kogemus, mille poole olime püüelnud pikki aastaid," ütleb Viive.
Pärast neid sündmusi on nende peres palju muutunud. Siiski ei arva Viive, et kristlaseks saamisega oleks kõik mured lahenenud. „Me püüame kõik kasvada ja võitleme jätkuvalt oma ebatäiuslikkusega." Kuid ehk just seepärast hindavad nad palve jõudu. Koguduseliikmete näol on nad leidnud väga palju usaldusväärseid sõpru. Ka lapsed. Maris osaleb noortetöös, Kristjan nii laste- kui noortetöös. Ema tunneb suurt rõõmu, kui näeb, kuidas lapsed naudivad seda. Sageli kutsuvad nad palvelasse kaasa oma klassikaaslasi. Kristjani ühest klassivennast on saanud tubli pühapäevakoolilaps ja noortetöös osaleja.
Usk ja arstiteadus
Kuid mind huvitab küsimus, millist mõju on nad märganud usul oma arstipraktikas. Andres töötab reumatoloogina ja tegeleb igapäevaselt liigeshaigustega. Liigestekahjustused on kroonilise valuga kulgevad haigused, mis põhjustavad patsientidele sageli depressiooni. Just siin on ta täheldanud, et usklikud inimesed taluvad valu paremini ja üldiselt ei kannata kristlased ka depressiooni all. Kuigi raskeid olukordi ja aegasid tuleb ette iga inimese elus.
Mõlemad abikaasadest tohtrid leiavad, et üldtuntud käibetõde – ravimisse peab uskuma, siis ta aitab – vastab tegelikkusele. Oma arstitöö praktikas on nad näinud, kuidas tugeva elutahte ja tervenemise sättumusega positiivsed patsiendid paranevad kiiremini. Samuti võib paranemist takistada suur hirm haiguse ees.
Statistika näitab, et eesti inimesed ei hoia eriti oma elu. Seda just mehed. Viive arvates mõjutavad sellist suhtumist päris kindlasti ka usulised veendumused. Ateistid ja agnostikud peavad elu lõppemiseks füüsilist surma, samas kui kristlaste jaoks ei ole füüsiline surm mitte viimane sõna. Siit tuleneb ka erinev käitumine ja oma ellu suhtumine. Viive arvates tuleb elu hoidmist vaadata kahes võtmes. Üks on elu füüsiline hoidmine – me ei riski liigselt, elame tervislikult jne. Samas inimene vananeb, meid võivad tabada meie tahtest hoolimata haigused, õnnetused. Apostel Paulus on öelnud, „et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi." (Rm 5:1) Seega teine viis oma elu hoida on, et me peaksime taotlema kasvamist usus ja rahu Jumalaga ning püüdma olla maailmas rahutegijad. Ja nagu Paulus kirjutab Galaatlastele: „Ärgem olgem auahned, üksteise ärritajad, üksteise kadestajad!" (5:26) – nii saame hoiduda olemast teistele ja endale komistuskiviks.
Erilisi vastuolusid oma töökohustuste ja kristlike põhimõtete vahel Viive ja Andres ei ole tundnud. „Olen mõelnud, et ilmselt ma ei suudaks töötada psühholoogi või psühhiaatrina ja ravida katkisi inimhingi ainult ravimitega," ütleb Viive. Tema arvates on sageli psühholoogiliste probleemide põhjus inimsuhete ebatäius ja lahusolek Jumalast. Jumal on andnud meile eluks kaasa nn kasutusjuhendi ja see on Piibel. Kui me mõne kodumasinaga toime ei tule, haarame kohe kasutamisõpetuse ja uurime, millist nuppu vajutada. Viive kogemus on, et kohutavalt raske on elada ainult iseenese tarkusest. Me vajame Jumalalt antud tarkust, nagu ütlevad Õpetussõnad „tarkuse ja õpetuse tundmaõppimiseks, mõistlike sõnade mõistmiseks, et võtta õpetust targaks käitumiseks, õigluseks ja õiguseks ning õigeks eluviisiks, et anda kogenematuile oidu, noortele teadmisi ja otsustusvõimet" (Õp 1:2-4) ja „Issanda kartus on tunnetuse algus, meeletud põlgavad tarkust ja õpetust." (Õp 1:7)
Töötervishoiuarstina näeb Viive, kuidas asutuste juhid harva hindavad oma töötajaid. Vahel küll kiidetakse sõnades, kuid kui raskest tööst tööline haigestub, siis on tegelikkus sõnadest väga erinev. Selle asemel, et maksta haigestunud töötajale hüvitist või eelnevalt kindlustada tootmisega seotud riskid, palgatakse juriste, et mitte luua hüvitamise pretsedenti. „Ilmselt oma igapäevasest tööst johtuvalt soovin, et ühiskonnas oleks rohkem hoolivust," mõtiskleb Viive. Vahel ei olegi positiivse tulemuse või kokkuleppe saavutamiseks puudu rahast, vaid heast tahtest. Inimesi mitteväärtustav suhtumine paneb mind aina sagedamini mõtlema, et selliste väärtushinnangutega ühiskond ei pruugi olla jätkusuutlik. See ei ole riik, kuhu noored tahaksid elama jääda, tulevikus oma kodu rajada. „Puutun liiga palju kokku karmi reaalsusega ja ei ole ka ilmselt hea unistaja, kuid sooviks, et peale kasvavad põlvkonnad kannaksid endas rohkem inimlikkust ja armastust," võtab Viive oma mõtiskluse pisut kurvameelselt kokku.
