10/2017 
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus
Daire Tiigivee sündis oktoobrikuus Kuusalus aastal 1980. Kuid kui ta kooli jõudis, siis oktoobrilapsi enam ei olnud. Siiski nimetab Daire end tänagi veel nõukaaja lapseks ja ehk mängib siin rolli üks tema esimesi mälestusi.
Tegelikult olen siiamaani isepäine uitaja. Nüüd on uitamised lihtsalt mõtestatumad.
Ta on kolmeaastane ja ta tõstab padja oma asemelt, et heita sinna üks heldinud pilk. Kuid oh häda, seda pole! See on kadunud! Keegi on Ta ära võtnud! Tüdruk puhkeb kibedasti nutma ja jookseb ema põlle sisse.
„Mis on, väikseke?”
„Keegi on Andropovi pildi ära võtnud!”
Daire sai lohutatud alles siis, kui ema naabrite poole läks ja ajalehest pikaaegse KGB juhi Juri Andropovi surmakuulutuse fotokoopia küsis. Alles siis sai tüdruk pea padjale panna ja rahulikult edasi magada.
Tema perekonda kuulusid veel kaks nooremat õde Tiina ja Triin ning vanemad Aimar ja Leili. 1988. aastal kolis perekond väikesesse Eipri külasse, kus ema töötas kolhoosi karjalaudas ja isa autoremonditehases. Karjalaudas oli Daire vanima tütrena abiks ja töötas viis suve jutti. Ajas loomi karjamaale, andis vasikatele kausist sooja piima ja pesi mannerguid. Samuti ei puudunud tal mängukaaslased, kelleks olid kas naabrilapsed või kuus aastat vanem onupoeg Urmas, kes talle lapsepõlveaastail vanema venna eest oli.
„Ma olin isepäine uitaja,” ütleb Daire nüüd, mil on saanud 37aastaseks. „Tegelikult olen siiamaani. Nüüd on uitamised lihtsalt mõtestatumad.”
Näiteks meeldis talle rattaga sõita otse keldrisse või ronida kolmekordsete elamute katustele päikest võtma. Kaks korda lõi ta lapsepõlve jooksul oma pea lõhki ja korra õnnestus tal lehma sõralöögist kõrgele lendu tõusta.
Eriti on Dairel meeles ringirändamised koos isaga. See, kui nad autoga ringi sõitsid. Samuti on isa korduvalt meenutanud hetke Kuusalu kiriku jõuluteenistuselt. Siis olla kirikuõpetaja neist kui kirikukaugetest inimestest mööda jalutanud, aga lausunud õnnistussõnad. Võib-olla just sellest saigi hiljem alguse kirikutee, mida mööda Daire tänase päevani käib.
Lisaks uitamisele meeldis Dairele õppida. Ta oli järjekindlalt uudishimulik. 
See lõi välja siis, kui oli 80ndate teine pool, mil kirik sai väga populaarseks. Näiteks käis üks hetk Väike-Maarja lähedal Avispea koguduse pühapäevakoolis 160 last, nende seas ka Daire ja naabritüdrukud. Tolle aja hitid olid flanellpildid Jeesus-lugudega, välismaalt saadud värvilised kleebised ja lillade kaantega piiblid. Tüdrukutele jäi pühapäevakoolitundidest väheseks ja nii nad lõid omaette piiblitunni, kus räägiti üle uuesti maailma loomislood ja Johannese evangeeliumi kuldsalmid.
Kuid mingil hetkel kirikutee katkes. Kõik muutus, oli uus kool ja uued suhted. Õnneks oli vanaema lähemal kui varem. Oma endiselt klassijuhatalt Ester Tammelt sai ta kaasa kass Tuti.
„Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud” (Rm 8:28).
Kuid elu värvid tuhmistusid veelgi. Uue Eesti aja algul jäi isa alkoholiga kimpu ja kolis pere juurest lahku. Üheks Daire lohutajaks oli Bonnie Tyler, popartist, keda ta kassetilintidelt lugematu arv kordi kuulas. Bonnie laulis: „Every now and then I fall apart. Turn around! Turn around!” (Ikka ja jälle ma kukun tükkideks. Pööra ümber! Pööra ümber!)
Kuid pööret ei tulnud. Teismeaeg möödus omasoodu ja oli pigem üksildane. Daire jõudis käia küll rahvatantsus ja maleringis ning võita isegi mõned diplomid. Oli tubli õpilane koolis, luges palju, käis sõbrannadega Väike-Maarja kultuurimajas diskodel, kuid midagi oli ikka puudu. Samuti oli vahepeal lahkunud kass Tuti ja tema asemele oli tulnud kassipoeg Kluti.
Dairel on meeles varahommikud, mil ema läks karjalauta tööle, hiljem äratas tema väikesed õed ja koos mindi kooli. „Võtsin endale isarolli.”
Möödusid aastad. Saades täisealiseks, läks Daire Tartu Ülikooli keemiat õppima. Vanast elust tuli sama rada pidi edasi vaid pinginaaber Moonika. Ja taas oli kõik uus või lihtsalt teistsugune. Narva maantee ühikas ja uued koridorikaaslased. Meelde jäid professor Jaak Tamme õpetussõnad sellest, et kui ta muud ei suuda tudengitele edasi anda, siis vähemalt loogilist mõtlemist. Muutus ka kogu sotsiaalne elu, mis ühtäkki hakkas kordades kasvama.
Selles kõiges mängis suurt rolli kursuseõde Ragne Pekarev, kes Dairet endaga erinevatele üritustele kaasa tõmbas, kaasa arvatud ka rebastenädala järelüritusele. Seal kohtus ta esimest korda Agape rahvaga. Ameeriklased ja eestlased, avatud ja sõbralikud. Daire oli teadlik, et tegu on kristlaste ja misjonimeeskonnaga ning kuna talle teemad pakkusid huvi ja inimesed mõjusid sümpaatselt, siis jäi ta Agape üritustel edasi käima.
Ragne Pekarev vahetas peale üht aastat eriala ja on tänaseks tunnustatud Vanemuise näitleja. Daire õppis keemiat veel kolm aastat.
Tema esimest kursust jäi meenutama ka see, kui nende kodu Eipris külmal veebruarikuu ööl põlema läks. Ülakorruse naabritel oli jooming ja Daire perel vesi kaelas. Mitte kaua aega hiljem kolis ema koos noorima õega tagasi Kuusallu. Daire kodu jäi Tartusse.
Aga midagi juhtus, kui ta esimese kursuse lõpul tagasi ema poole sõitis. Ta istus bussis, marsruudiga Jõgeva – Väike-Maarja. Korraga oli kõik senine läbielatu ja viimasel aastal kristlaste käest kuuldu omale kohale loksunud.
„Mul ei olnud mingit õndsat tunnet, aga ma tegin täiesti loogilise otsuse: „Jumal, kui sa olemas oled, ma tahan sind tunda!””
Buss sõitis samas suunas edasi, kuid Daire elu tegi kannapöörde. Jumalast sai ühtäkki isik, keda ta mitte ainult tunda ei tahtnud, vaid kelle ta oma elus esimeseks seadis ja kelle meele järgi ta elada otsustas. 
Saabus suvi. Daire soov jäi samaks ja suhe Jumalasse ei jahenenud. Vastupidi, Tartusse naastes võttis ta ühe Agape misjonäri Karin Harperiga ühendust. „Olin otsekohene. Ma ütlesin talle, et tulen kirikusse. Seda uudist kuuldes oldi üllatunud.”
Nii sattuski Daire Tiigivee esimest korda Tartu Kolgata baptistikogudusse ja käib seal tänini. Peale jumalateenistust olla aga Karin võtnud Daire rajalt maha ja küsinud, mis täpsemalt juhtunud oli.
„Kui Daire kohtus Jeesusega, siis temas oli sama autentsus ja otsekohesus, mis varemgi. Aga temasse oli tulnud ka mingisugune pehmus, silmadesse sära ja hinge lootus,” meenutab Karin Harper täna, 17 aastat hiljem, seda mahaistumist. „Aga juba esimesel korral temaga kohtudes ma teadsin, et kui ta ühel päeval õpib Kristust isiklikult tundma, siis ta saab aitama veel paljusid teisi.”
„Ma naeran fotode peal rohkem,” tunnistab Daire, kui võrdleb kristlaseks saamist varasemaga. „Miski oli kogu aeg mu elus puudu olnud. Usk Jumalasse muutus mu jaoks väga loomulikuks eluosaks.”
Kuid usutee alguses seisid ees ka mõned otsused. „Kogudus on nagu perekond, kus sa ei saa olla keegi teine, ja nii mul tuli mask maha võtta ning elada autentset elu,” kirjeldab ta. „Tundsin, et olen kui ümmargune kandiliste seas. Mind kinnitas see kirjakoht, kus Jeesus ütleb, et mitte meie ei ole valinud teda, vaid tema on valinud meid. Tema oli mind oma perekonda valinud!”
Samuti peab Daire üheks kandvamaks õppetunniks seda, kui ta hakkas ellu rakendama üht kristlikku põhimõtet sellest, et kui olla ustav väheses, usaldatakse ka rohkema üle. Sellest mõttest julgustatuna hakkas ta vastutust võtma Kolgata noorteõhtute nõudepesemise eest. Senised küpsisekausid muutusid ühtäkki soojaks õhtueineks. Tudengid said söönuks ja olid õnnelikud. Tagatubades toimetas Daire.
Temas oli sama autentsus ja otsekohesus, mis varemgi. Aga temasse oli tulnud ka mingisugune pehmus, silmadesse sära ja hinge lootus.
Samuti hakkas ta tegelema väikelastega. Kuid seda, et sellest kujuneks välja rohkem kui dekaadipikkune teenimine Kolgata koguduse pühapäevakoolitöös, ei osanud ta ette kujutada.
Möödus neli aastat ülikooliteed. Keemikut temast ei saanud.
Jumalal olid teised plaanid. Ta kõnetas Dairet kaks korda järjest, füüsilisel kujul. Oli aasta 2002, suvi, asukohaks baptistide kõige popim laagripaik Nuutsaku, kus koguduselaagrit peeti. 
Laagri kavas oli vaikne aeg ja korraldajate poolt oli kirjutatud kõigile vaikse aja võtjatele kaks kirja, sisuks Jumala sõna. Daire esimeses kirjas oli järgnev: „Kui mina lõpetasin oma töö maa peal, siis ma arvestasin, et sina nüüd oma osaga seda siin edasi viid. Ma olen andnud sulle annid. Otsi need üles. Olen pannud sind heaks majapidajaks. Aga see ei tähenda, et sa oled üksi.”
Järgmisel päeval saabus teine kiri: „Kas suudad teisi armastada nii, nagu mina teisi armastan? Ma annan sulle armastuse ka nende vastu, kes teevad sulle halba. Seda armastust, mida oled kogenud, jaga edasi!”
Noor naine Daire võttis neid sõnu tõsiselt ja see lõi temas valmiduse vastata jaatavalt uutele väljakutsetele. Mitte kaua aega hiljem kutsusid Agape misjonärid ta üheks töötegijaks ja nii sai Dairest ootamatult peale ülikooli täisajaga jumalariigitööline. Ta hakkas tegelema verivärskete tudengitega, evangeeliumikuulutusega ja ürituste korraldamisega. Ühesõnaga, nii nagu Jumal tahtis, jagas Daire armastust edasi.
Möödusid aastad misjoniteenistuses, mille lõppjärku jäi suurüritus „Heartbeat Tallinn”, 2012. Seda korraldas Agape Euroopa, eesotsas kohalikud eestlased. Renditi Lilleküla staadion „Kristuspäeva” nime all, palvetamaks Eesti pärast. Samuti mitmeks päevaks Nokia saal, kuhu saabus 1500 misjonäri, kellest enamus olid siinmail esimest korda. Visioon oli suur, Eesti-poolne projektijuht Lehari Kaustel vajas hädasti endale Tallinnasse kedagi appi. Kõige võimekamaks abiliseks arvati Daire. Ta oli nõus.
Seesama Kuusalust pärit, Eipri külla kolinud, Tartus keemiat õppinud ning noorteõhtutel nõusid pesnud Daire Tiigivee.
„Ta sai oma tööga lihtsalt fantastiliselt hakkama. See oli suurepärane kogemus. Daire pälvis oma panusega ka rahvusvahelise tähelepanu,” kommenteerib Lehari tagasivaates.
Kahtlemata oli „Heartbeat Tallinn” Agape meeskonna seni kõige mastaapsem projekt. See ületas korduvalt uudiskünnist, paljud said puudutatud. Ja lõpuks, see pani neid korralikult proovile ja võttis võhmale. Peale suurüritust jõudsid mitmed meeskonnaliikmed uute verstapostideni, paljud liikusid eri suundades edasi. Teiste seas ka Daire.
„Tundsin, et Agape töö jäi mulle väikeseks,” meenutab Daire nüüd, viis aastat hiljem. „Olin selleks ajaks nii palju korraldanud. Teinud Crescendo üritusi, Hillsongi kontserti ja olnud GLS Tartu juht.”
Ta ootas uut väljakutset, võttis aja maha ja läks tööle „Anna Edasi” kohvikusse. „Sain teha lihtsalt füüsilist tööd ja mitte vastutada. See oli oluline ja samas raske aeg.” Kuigi sel ajal elas ta suuresti säästudest, tunnistab Daire tagasivaates, et Jumal on alati varustanud. Ka näiteks siis, kui isa tuli Tartusse tema poole kolmeks aastaks elama. „Jumal varustas ka tööga.”
Varsti tuli uus tööpakkumine. Agape Euroopa kutsus teda rahvusvahelisse meeskonda, suisa peakontorisse. Päevakorda kerkis küsimus, kas jätta Eesti ja uuesti kolida? 
Daire kaalus otsust siit ja sealt, kuid sai Jumalalt juhise Piiblist: „Ela oma maal ja pea ustavust!” (Ps 37:3).
Möödus veel veidi aega ja siis uus pakkumine, sotsiaaltööd tegeva Valduste OÜ poolt tulla administratiiv-tööjuhiks. Selle peale ütles Daire jah, peaasjalikult selle pärast, et seal ta sai Jumala riiki edasi teenida. Sellest ajast peale on ta tegutsenud 120liikmelise meeskonna telgitagustes. Nagu ikka, on paljud ülesanded temaga loomulikul viisil lisaks haakinud. Valduste meeskonnal läheb hästi, nende organisatsioon tegutseb 13 linnas ja praegu on kasvuajad. Üheks Daire vastutuseks on „Hoolime koos” lastelaagrid, kuhu satuvad lapsed, kes on hoopis vaesemast Eestist ja kes pühapäevakoolidesse ei satu.
Kuid Jumal ei ole jätnud ka Kolgata koguduse lastetööd, mida Daire oli kaheksa aastat juhtinud. Nimelt otsis kogudus möödunud hooajal uut pühapäevakoolijuhti ja Dairel polnud mõttestki seda vastutust uuesti enda peale võtta. Kuniks ühe hommikuni sel suvel.
„Mul oli plaan magada nii kaua, kuni saab,” kõneleb Daire. „Kuid siis, ühtäkki kell seitse oli uni ära läinud ja ma ärkasin üles teadmisega, et mul tuleb võtta aastaks lastetöö juhtimine uuesti enda peale. Ja und enam ei tulnud!”
Mõni tund hiljem sai Daire sõnumi telefonile: „Sa suudad kõik tema läbi, kes teeb sind vägevaks!” See oli järjekordne suunav Piibli kirjakoht otse kümnesse. Osati vastumeelselt, aga selsamal õhtul läks Daire koguduse juhatuse koosolekule ja tegi oma valmiduse teatavaks. Suur oli pastor Leho Paldre rõõm. Äsja oli andnud oma valmisolekust teada ka pikamaajooksja Tiidrek Nurme, kes pastori abi vastutuse enda peale võttis.
Kuid kas Daire on peale kõiki neid aastaid ikkagi õnnelik?
„Olen teinud rahus seda, mis on minu kutsumus olnud. See on olnud selgelt Jumalast hoitud ja juhitud elu. Ikka on asju, mis teevad haiget, ja tahan, et ei oleks olnud, aga nagu kiri roomlastele ütleb, näen selles nüüd terviklikkust,” ütleb ta, see isepäine uitaja. „Põnevusega kaevan, otsin ja igatsen näha seda, mida Jumal on minusse pannud ja mida ta ootab, et ma teeksin. Ma ei otsi ennast, vaid seda, mis on Jumala tee ja tahtmine. Jah, ma olen õnnelik.”
