11/2017 
Vilja Lige, Oleviste kogudus
Paljud meist teavad Jael Puusaagi aeg-ajalt kaugelt soojalt maalt tulevate piltide ja kirjade kaudu. Ja-jah, meie Bosnia-Jael. Imeliste pikkade juustega pikk tõmmu kaunitar. Ootan teda kokkulepitud ajal ja kohas; seal ta kõnnibki pikkade rahulike sammudega. Kohtume nagu vanad sõbrad, kuigi ei ole varem eriti kokku puutunud. Jael on asjalik ja rahulik, iseloomustab ennast kui iseseisvat inimest. Tema lähedus pakub soojust, turvalisust ja positiivsust. Selle taustaks on rahulolu ja head suhted endaga ning oma lähedastega, kuid eelkõige Loojaga. Jael ei vaja sõbrannatamist ega kellegagi pidevalt koosolemist. Ta võib täiega nautida üksildast õhtut kodus, raamatu või käsitöö seltsis. Või üksi avastada võõraid maid või linnu. Iseseisev Jael.
Misjonitööst ja misjonäridest on igaühel oma arusaam. Kokkupuude mõne Eestis olnud misjonäriga või misjonärilooga. Näinud filme või lugenud raamatuid. Meie kogudustes ei ole viimastel aastatel isegi misjoniseiklus enam uudis. See on hea uudis, teab Jael, sest paaril korral said mõned meie noored näha ka elu Bosnias.
Mõtiskledes misjonäri-teema üle enne Jaeliga kohtumist, pannakse mind millegipärast Luuka evangeeliumi 9. peatüki algust lugema: õpetaja Jeesus annab oma õpilastele meelevalla ja väe, tema õnnistuse saatel algab kuulutus- ja tervendusreis. Isiklikke asju, toitu ega raha ei luba ta misjonipraktikale kaasa võtta. Pakutava majutuskohaga tuleb leppida. Kui aga sõnumitoojaid vastu ei võeta, tuleb teatraalselt/tseremoniaalselt lahkuda. Tol ajal oli selleks oma jalgadelt kohaliku tolmu maha raputamine.
Selles loos kõnetab Jeesus nii tavalisi kristlasi kui ka misjonäre. Meie, tavalised, peame neid külalislahkelt vastu võtma ja varustama kõige vajalikuga. Tänapäeval on see mugav, näiteks panga püsikorraldusega igakuine toetus. 
Kuidas suhtub Jael, misjonär, sellesse kirjakohta? Ta on alatiseks tagasi oma pikalt misjonireisilt. Milline on üldse kriteerium, et misjonireis õnnestuks? Sellel ei olegi ühest vastust. Iga olukord on erinev ja väga tähtis on töötegija enda südamehoiak. Jael teab, et usule tulnud rahvahulga numbrid ei ole Kristuse jaoks ainus näitaja. Tähtis on kvaliteet. Lühiajalised misjonärid põlevad sageli läbi, sest inimesed ei muutu nii kiiresti. Vaja on aastatepikkusi suhteid. Välismisjonär on tavaline inimene, kes teeb tavalisi asju, aga ta ei ole sellelt maalt pärit ega räägi kohalikku keelt emakeelena. Inimesi tuleb kaua kuulata, neile nähtav olla ja teinekord ka nende tüütust sõbralikkusest rõõmu tunda.
Eesti ja Bosnia, 1992. Eesti on stardipakul, kust algab tormiline areng. Bosnia on samuti stardis, vabanenud lõuna-slaavi kommunistliku ikke alt, kuid kiire start ebaõnnestub. Selle asemel algab laastav kodusõda. Mõttetu häving, millest riik ei ole suutnud siiani välja tulla.
Miks Bosnia-Hertsegoviina (BH)? Küllap pani noor seiklushimuline neiu sõrme pimesi maailmakaardile ja sattus kusagile kaugele Balkanile. Ei, seda mitte. Jaelil oli Bosniasse mineku taga selge Jumala kutse. Endine Jugoslaavia, tõlgituna lõunaslaavi riik. Keele koha pealt saame siin selguse. Jael väidab, et vene keelt osates on üsna lihtne ka bosnia keel ära õppida. Jumal oli tõotanud teda ka keelega varustada. Ta uskus ja koges, et Piiblis on tõotus, et meile antakse õiged sõnad vastavalt olukorrale. Esimesed kuud tuli elada kohalikus perekonnas, et kiiremini kohaneda. Andekas ja julge Jael hakkas kohe esimesel nädalal bosnia keeles rääkima!
BH-s on kolm rahvast, kolm usku ja kolm presidenti. Kõlab justkui mingi kolmainsus. Uskumatuna aga kindlasti. See kolmainsus aitab neil mitte kvalifitseeruda Euroopa Liidu liikmekandidaadiks. Neil on sellekohaseid nalju ja anekdoote mitmeid. Näiteks Euroopa riikide klassifikatsioon: Euroopa Liidu maad, tulevased Euroopa Liidu maad ja Bosnia. Kõlab kas irooniliselt või enesekeskselt, kuidas soovite. Teine nali on, et läbirääkimiskõnelustele Brüsselisse minna ei saa, kuna seal ei ole nii suuri saale, kuhu terve BH delegatsioon ära mahuks. 
BH on keerulise struktuuri ja valitsemissüsteemiga maa, lisaks kolmele presidendile on kaks osariiki, nagu riigi nimigi ütleb. Riigi lõunaosas tegutses vanal ajal keegi tähtis hertsog, kust tuleb nimi Hertsegoviina. Bürokraatiat ja korruptsiooni on liiga palju, riik ei toimi. Jaelile koduses Bihaći piirkonnas on töötuse protsent lausa 60. Ometi teeb igaüks midagi, sageli ainult ümbrikupalgaga, või lihtsalt istutakse kohvikus, näidatakse ilusat ennast ja kommenteeritakse mööduvaid inimesi. Haridus on hea, sest koolis tuubitakse faktid korralikult pähe. Noored unistavad meditsiiniõpingutest ja tööst Saksamaa vanadekodudes. Sest Saksamaa on paradiis.
Külalislahkus on Bosnias oluline. Lõunamaalane on paindlik ja rõõmsameelne. Kõik võtab rohkem aega, kui on plaanitud, sest kella ja kalendrit ei ole ju olemas, kui naaber külla juhtub tulema. Siis pannakse kohv tulele ja pidu algab. Tööd ei ole, raha ei ole, kuid kohvi ikka on. Kõige tähtsamad toiduained on jahu ja õli. Nendest saab kõiksuguseid taignatooteid teha: keetes, küpsetades või praadides. Õli kasutatakse suurtes kogustes: seda saab isegi supi sisse helde käega juurde valada. Et kuiv ei oleks. Turule minnes on kapsas, uba, paprika ja porgand nimekirja alguses. Suurte pidude puhul küpsetakse lammast, kasutades tavalisi maitseaineid. Koogid on ülimagusad, mis loomulikult külalislahkelt siirupiga üle valatakse.
BH pealinn on Sarajevo. „Rõhk kolmandal silbil,” rõhutab Jael. Mäletatavasti oli see linn paik, kust sai alguse I maailmasõda. Jaeli kodu ja teenimispaik oli 17 aastat Bihaći linn ja selle ümbrus, kus elanike umbes 60 000. Bosnia on veidi suurem maa kui Eesti, oma mägede tõttu ka kõrgem. Teda on rohkem, nagu Jael ütleb. Elanikke on ligi 4 miljonit.
Endise Jugoslaavia rahvad on segunenud, mille kurvemaks pooleks on tülid ja sõjad, eriti viimastel aastakümnetel. Sõjad on põhjustatud mittemõistmisest erinevate rahvuste ja usu tasandil. BH-s on kolm rahvast; horvaadid on katoliiklased, serblased on õigeusklikud ning kolmas usk on Bosnia moslemid (bosniakid). Sama hästi võiks öelda: horvaadid ehk katoliiklased, serblased ehk õigeusklikud ja moslemid ehk bosniakid. Usk on kõige tähtsam, sest BH inimene identifitseerib ennast selle abil, see on rahvustunnus. Kui olen õigeusklik, siis olen serblane – ja vastupidi, kui olen serblane, järelikult olen õigeusklik. Usu ja rahvuse teemaga võib ka absurdini jõuda; Jael kulutas mitu tundi, et ühele oma sealsele tuttavale selgitada, et „õigeusklik ateist” ei ole võimalik olla. 
25 aastat tagasi oli terves riigis vaid kolm vabakirikut. Rahvustunnus = usklikuks olemine ei ole tegelik kristlus. See matemaatika ütleb, et tööpõld on lai. Jaeli ja tema tiimikaaslaste töö tulemusel registreeriti Bihaćis esimene evangeelne kogudus. Uue vabakiriku uus kristlane on võrreldav paljal kaljul kasvava taimega Bosnias. Väga õrn ja väike. Nagu Jeesuse tähendamissõnades. Tsitrusepuu on aga eriline, seal on puu peal üheaegselt õied ja valmivad viljad. Jael teab, et põllumajanduses on soojas kliimas võimalik kolm saaki aastas. Bosnias on tavaline saada kaks kartuli- ja kapsasaaki, sest esimene saak tuleb juba juuni alguses. Aga on ka piirkondi, kus ühegi saagi saamine nõuab palju tööd ja aega. Nii võib olla ka vaimulikus elus. Kõik on võimalik.
Jaeli teekond misjonäriks on olnud kaunis ja loogiline. Vanavanemad Käinas ja vanemad Keilas on olnud koguduse töös aastakümneid. Jaeli Pääsküla lapsepõlvekodus oli kuus last, tema oli vend Janno järel teine. Oma lapseliku päästmispalve pidas ta iseseisvalt kaheksa-aastasena. Ühel õhtul voodis nägi ta järsku, et imeline valge ingel seisab tema juures ja küsib: „Jael, miks sa ei taha oma elu Jeesusele anda?” Jael meenutab: „Ma olin õnnelik. Mul tuli selline mõte, et kuidas ta teab, kus mu tuba ja mu voodi on? Järelikult Jumal armastab mind väga! Ingel oli nii särav ja puhas! Siis ma palvetasin ja ütlesin: „Ma tahan!” Tulin voodist välja ja jooksin sellest isale rääkima. Isa tahtis mulle kohe Piibli kinkida, kuid ma palusin tal veidi oodata, et oleks klassi lõpp ka. Nii on minu esimeses Piiblis kaks kuupäeva: 17.05.85 ja 31.05.85. Siis tulid minu ellu pühapäevakoolitöö koos emaga, seejärel noortetöö. Isa ristis mind, kui olin 14aastane. Meid oli suurem punt ja kuigi isa oli 12 aastat pastor olnud, olin mina tal esimene ristitav. Varem olid naaberkoguduste pastorid alati ka Keila inimesi ristida aidanud.” Huvitav, et Jael on oma vendade-õdede hulgas ainus, kes ei armasta soojust. Ometi saatis Jumal ta pikkadeks aastateks riiki, kus on väga pikad ja kuumad suved. Selline on elu: kasuta oma kohanemisvõimet!
Teismeline Jael käis 1993. a novembris Tartus meie koguduste liidu esimesel misjonikonverentsil. Selle moto oli: Ustavus, valmidus, kuulekus, vägi. President Joosep Tammo ütles konverentsi lõpus: „Kui sa tahad pühendada oma elu Jumala teenimisele, siis pane parem käsi südamele ja vasak tõsta üles.” Jael tegigi nii. Koduteel esitati talle küsimus: „Kas sa tead ka, mida sa tegid?” Jael ütleb: „Sealt algas mu sihipärane palveelu. Kuus kuud hiljem kutsus misjonisekretär Indrek Luide mind osalema OM-i tegevuses. Osalesin konverentsil, käisin koolitusel. OM tegutseb alati tiimina, alati oled kellegagi koos. Esimene suverühm, kus töötasin kaks nädalat, oli Ida-Virumaal. Meeldis. Järgmistel aastatel olin Keilas, siis ühel suvel Peterburis. Mõtlesin nii, et Kohtla-Järve oli minu Jeruusalemm, Keila oli Juudamaa, St. Peterburg oli Samaariamaa. 1997. a veebruaris tuli selgus, et minu koht on Bosnia. Mitte näiteks OMi laev.”
OM on misjoniorganisatsioon Operation Mobilisation, kuhu kuulub 3000 töötajat, kes on pärit rohkem kui 100 erinevast riigist, töötavad 110 riigis või OMi misjonilaeval. OM soovib olla avatud kõigele ja kõigile. Kuni 2001. aastani oli ka Eestis OMi rühm, nüüd kuulub Eesti töö Soome alla, nii ka Jael. Internetist saab lugeda: www.om.org.
Jael meenutab: „Olin lugenud OMi rajaja George Verweri raamatut „Tagasipöördumist ei ole”. Muu hulgas jäi mulle meelde tema lause, et misjonärile ütleb Jumal, kuhu ta minema peab. Ma hakkasin palvetama selle pärast, kuhu ma lähen. Jumal vastaski, näidates mulle Bosniat. Siis olin teise kursuse üliõpilane. Loomulikult tuli esmalt kool lõpetada. Õppisin Tallinna ülikoolis psühholoogiat.”
1999. a suvel käis Jael esimest korda Bosnias. Seejärel tekkis võimalus õppida üks aasta Rootsis Torchbearers’ piiblikoolis Holsbybrunnis. Selleks oli mõne kuuga vaja saada 70 000 Eesti krooni. See oli kaks korda nii palju kui tema nelja-aastase õppelaenu kogusumma! Mõned sõbrad olid juba saatnud annetusi, mis katsid ta Bosnia-reisi kulud. Seejärel helistati Rootsist, et neil on Ida-Euroopa õpilaste jaoks täisstipendium – Jael tulgu ainult kohale! Jaelil on veel palju imelisi palvevastuseid seoses rahaga, sest paljulapselistel ei ole kunagi liiga palju raha, rääkimata pastoriperedest. Nii on Jumal hästi varustanud ja selleks erinevaid inimesi kasutanud.
Jaeli misjonärielu Bosnias on lõppenud. „2015–2016 hakkasid lõppema humanitaarabi projektid, kohalike elanike seas oli palju konflikte. Humanitaarabi jagamine tekitab teatavasti tihti pahandust. Paljud linnaelanikud teadsid meie kiriku kohta vaid seda, et sealt saab tasuta küttepuid ja lastele koolikotte. Nad olid nn riisikristlased. Tundsin juba ammu, et mu aeg siin hakkab lõppema. 2016. a kevadel olin Balkanimaade kristlike naiste konverentsil. Seal näitas Jumal mulle, et 2017. a oktoobris, kui mu 4aastane kogudusejuhi mandaat saab täis, on minu töö Bosnias tehtud. Ma olen olnud Balkanil 2000. a oktoobrist alates. Kokku 20 aastat: 3 aastat ettevalmistust +17 aastat minu tööd Bosnias. Nüüd olen 40aastane. 40 on Piiblis sageli sümboolne number perioodide vahetusel. Elus on nagu maratonis, tekib nn valubarjäär. Aga uut energiat annab silt „Veel 5 km”, see aitab edasi minna: finiš läheneb! Nii oli viimane 1,5 aastat hea jätkata teadmisega, et minu töö on tehtud. Süda oli rahul. Ja mu tiimikaaslased ütlesid, et ma säran. Nimetatud konverentsil rääkis keegi kolme tüüpi lõikusest: nisu koristatakse igal aastal 1 kord, viinapuu kasvab enne 10 aastat, kui saaki annab, oliivipuu kasvab 40 aastat hea õli saamiseni, mis on nagu inimpõlvkonna lõikus. See oli nagu minu tee.”
Jael on tänulik, et teda on Eestis, kodus, alati hästi vastu võetud. Siin käis ta iga kolme aasta järel kolm kuud puhkamas. Head suhted on pastorite ja EKB Liidu juhtidega. Koju jõudes nüüd, 2017. a sügisel, ootasid mõned sõbrad Jaelilt kohe oma erialal tööle asumist. Ei, esmalt ta puhkab, mis on välja teenitud sabatiaeg. Jael tunneb, et üleminekuperiood on vajalik; ta on rahul ja rõõmus. Harjutab end kodumaaga isegi meie kodu söögilauas, kui soovitan leivale juustu peale panna. Valge leiva maalt Bosniast tulnud Jael vastab: „Ei, ma tahan paljast musta leiba süüa.” Selle peale võime Teekäija lugejate poolt südamlikult öelda: „Tere tulemast tagasi koju, armas Bosnia-Jael!“
