03/2018
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus
Fotod: erakogu
On aasta 2014. Kuigi on olnud soe talv ja lund vähevõitu, sõtkub keset Rootsimaad 15 000 suusatajat. Teekond on pikk ‒ 90 kilomeetrit – ja kuninga käsul on toodud mägedest tonnide viisi lund. On otsustatud, et maailma suurim ja pikima ajalooga maraton ei tohi mitte mingi hinna eest ära jääda, Vasaloppet peab jätkuma – iga ilmaga!
Kõikide teiste sõitjate seas rassib mäest üles eesti päritolu mees. See on Arvo Raja, kes on jõudnud 50ndate eluaastate künnisele ja kelle silme ees on ei muu kui medal. Täpsustuseks: mitte kuld, hõbe ega pronks, vaid hoopis midagi säravamat. See on vanaisaks saamise medal. Aga medali saab ta vaid juhul, kui esikohale rohkem kui kahe tunniga alla ei jää ja umbes 6 tunni sisse sõidab.
Seekordne suusatamine pole mingi naljaasi. Muidu elektrikuna töötav Arvo peab juba esimese kolme kilomeetriga end tõestama. Kohe algul on korralik tõus ja kui ta seda 20 aastat varem sõitis, liikusid massid ta ümber sellest üles tervelt poolteist tundi. Õnneks on Arvol sel korral varasematest eesti maratonidest head tulemused ja nii stardib ta neljandas grupis ning võtab esimese tõusu mitte rohkem ega vähem kui 23 minutiga.
Värskel vanaisal on lootust, aga tal tuleb teha veel palju tööd! Sõit jätkub.
Suusamehe sünd
Kui me kohtume, võtab ta mind vastu hoopis teises kuues. Seljas on sinine särk, rinnatasku kohale õmmeldud välk ja tekst Elektritsentrum. Arvo on elektrik ja ta vastutab, et Viimsi poolsaarel oleks elanikele tagatud ööpäevaringne vooluühendus. Samuti on ta projektijuht ja tal on väike brigaad.
Ta elab mereäärses esivanematelt päritud Lännemäe talus, mille ajalugu ulatub koguni aastasse 1680. Ta isa töötas kalurina, käies Atlandi ookeanil heeringat püüdmas ning hiljem Kirovi-nimelises kolhoosis töötades eksportis üle liidu laiali palju armastatud kilusid ja sprotte.
Arvo sündis oma perre vanima pojana ja tal oli viis õde-venda. Tema ema pärines Saaremaalt ja ta arvab, et sealt päris ta koos teiste lastega saarlastele omase jonnakuse.
Suusad sai poiss alla koolis kehalise kasvatuse õpetaja õhutusel. Ranits seljas ja suusad all, sõitis ta kooli ja kodu vahet. Kuna Viimsis oli tollane piiritsoon, sõideti selle märgistuseks laiade puusuuskadega piir maha. Sellest ei tohtinud keegi üle minna. Küll aga sai Arvo koos teiste lastega rada mööda suusatamist harjutada.
„Mul on pealkiri sellele loole olemas,” ütleb ta, kui mind Balti jaamast peale võtab ja pirukakujulisse tööautosse kutsub. Ta käe ümber on punane kell, armatuuris mängib Pereraadio ja autokatusel on suusaboks. „Eesti Vabariigi sünnipäevaks sada maratoni!”
Ja nii ongi. Arvo on üks väheseid eestlasi, kes on sõitnud alates 1998. aastast läbi kõik siinmail peetud maratonid. Selliseid suusatajaid on alles vaid viis ja neid nimetatakse „Alati kohal!” meesteks. Nad on üheskoos seitsmekordsed Estoloppeti meistrid, mis tähendab seda, et kõik kuus erinevat maratonirada, mis Eestis on, on 14 korda läbi sõidetud. Mitte ühtegi neist pole kordagi vahele jäetud!
Mulle jääb arusaamatuks, kuidas on selline asi võimalik, aga ta lähedased teavad mulle enne kohtumist rääkida, et ta on tegelikult tavaline eesti mees, kes armastab väga oma naist, lapsi ja lapselapsi. Ta on tegev koguduses juhatuse esimehena ja lisaks suusatamisele tegeleb viimased 15 aastat veel orienteerumisega (loe: jookseb, kaart käes, kaheksa tundi keset metsi ja soid).
Tean veel seda, et Vene ajal tõi ta venna kroonust ära ja peitis Võrumaa metsa. Käis möödunud suvel Prantsusmaal tütrele sauna ehitamas, kaasas mikrobussitäis leppa ja kadakat. Ning kui õel oli Raplas elekter ära läinud, ei pidanud ta suureks vaevaks keset ööd ka sinna appi tõtata.
Kehv määre
Tagasi Vasaloppeti maratonile.
Sõidust, mis tähistab Arvo vanaisaks saamist, on pool selja taha jäänud. Aga seis pole kiita. Viimsi mees raiub, mis jõuab, aga edasi liigub vaid vaevu. Ilm on närune ja lumestruktuur taas muutunud. Ilmselt on tegu kehva suusamäärdega, sest suusk ei libise ega jää pidama. Paks kiht jääd on kogunenud suusataldadeks.
Asja teeb troostitumaks see, et ees seisab viiekilomeetrine tõus, ja nii ei lähe kohe üldse mitte. Ümber on pehme lumi ja kepid jäävad sügavale kinni. Arvo sõit võtab aina nukramaid toone.
Umbes iga 10 kilomeetri tagant on Vasaloppetil joogipunkt ja nii otsustab suusamees aja maha võtta ning ootused ümber mõelda. Ehk oli äsjasündinud lapselapsele medali saamine pisut liialdatud eesmärk? Ta võtab suusalt alt, annab määrijatele üle ja läheb rahulikult teed jooma.
„Mis seal siis ikka,” mõtleb ta, „kuhu mul enam kiiret.”
Teekonna algused
Kui me Arvoga sadamaäärses kohvikus maha istume, teab ta rääkida, et esivanemad olid usklikud. Neist said alguse ka tema veendumused ja usutee.
Arvo enda vanemad jäid peret luues Jumalast kaugemaks, aga tal on meeles, kuidas vanaema teda käe kõrval Viru väljakul asuvasse metodisti kirikusse viis. „See keskkond jäi mulle tuttavaks ja esivanemate eestpalved kandsid hiljem vilja,” ütleb ta. 
Oma isikliku pöördumisotsuse tegi Arvo aga siis, kui oli 17aastane ja ees seisis Nõukogude Liidu sõjaväeteenistus. Ehk soosis usuotsust ka see, et sõjaväkke minekuga kaasnes vajadus kindlustunde järele. Ta teadis, et ees seisavad raskused ja väljakutsed ning on vaja kedagi, kes pakuks varju. Võimalik, et oma tugi usuotsuse tegemisel oli selles, et Arvo tollaseks toanaabriks oli samuti kristlane.
„Sellest ajast peale on Jumal olnud mu kindluseks,” tunnistab ta nüüd, 40 aastat hiljem. „Tänu Jumalale, mul ei olnud varasemalt mingeid probleeme ega raskusi, aga seesmine vajadus tema järele oli küll. Ma ei kartnud ühiskondlikku survet, sest ma ju teadsin, et kogu süsteem põhineb vägivallal ja valel ning sellega ei saa nõustuda. Kui julgesid erineda ja seista oma arusaamade eest, siis sellest peeti lugu.”
Arvo liitus Oleviste kogudusega, kuulus Effataa koori ja aitas kaasa nii heli- kui elektritöödega. Isegi kui tehnikumis oli tema õpetaja ühtlasi ateismilektoriks, oli usuline lektüür tal koolis alati laua peal. Aitas see, et koolis oli veel teisigi kristlasi, kellega võeti aega, et palvetada ja üksteisele julgustuseks olla.
Mis puudutab aga sõjaväeteenistust, siis selle veetis reamees Raja Läti kõige läänepoolsemas linnas, Liepaja raketiväes. Seal pandi mehe usk proovile, kui staabiülemast major kutsus ta ringile ning küsis, kas usklikku saab ikka usaldada relvastatud valves ja kas tema ajal on ikka sõjaväel turvaline olla.
„Kõndisime mereäärse linna liivaluidete vahel ja arutlesime sügavamate väärtuste üle,” räägib Arvo nüüd, naeratus näol. „Ja eks minulgi oli küsimusi. Tahtsin teada, miks on nii, et ta juudina vene kroonus teenib.”
Viimaks sai jalutuskäik otsa ja staabiülem, juudist major, vaatas reamees Rajale sügavalt silma. Surus siis kätt, tänas vestluse eest ja ütles, et sõdurid võivad Raja usaldada küll ja tema valve ajal rahulikult magada. „Sellest jäi hea kontakt ja minagi sain oma küsimustele vastused.”
Teine minek 
Rootsi määrdemehed vaatavad Arvo suuski ja vangutavad päid. Ka nemad leiavad, et sel korral on määrdega alt mindud. Nad kaabivad jää ära ning panevad peale uue määrde. Lännemäe taluperemees lõpetab teerüüpamise ja proovib uut suuska.
Kohe teine tera! Suusk töötab!
Pool maratoni on veel minna. Arvo kiikab kella ja näeb, et püsib medaligraafikus.
Nüüd pole muud kui ainult „hagu anda”. Ja enam ei mingeid loobumismõtteid! Lapselaps on sündinud – ja vanaisa – siit ta tuleb! See lihtsalt peab tulema!
Kilomeetrid mööduvad. Viimane ots, 20 km veel. Pealtvaatajad hõiguvad, et ega esimestelgi kerge pole olnud. Kuna olud on rasked, on esikoht läinud tavapärasest aeglasemalt, üle nelja tunni! Veel on lootust!
Arvo Raja annab hagu. Ta ju ikkagi üks kangetest „Alati kohal!” meestest.
Abikaasast ja lastelastest
Peale sõjaväeteenistust läks Arvo elektrikuna tööle. Parandas Tallinna lähiümbruses pliite ja lifte. Samal ajal kui ta sellest räägib, heliseb telefon ja ta kõneleb midagi S1-st ja S2-st. Kogu vestlusest eristan vaid ühe arusaadava sõna ja see on „madalpinge”.
Küsin ta käest, kuidas abikaasa Karin Raja oma mehe hobidesse suhtub? Kas ei tundu, et mees on liiga tihti maratonidel või orienteerumisega aega veetmas? 
„Suhtub mõistvalt,” kostab Arvo vastu. „Meil on olnud ka üks periood, kus pidin tegelema spordiga rohkem, ja siis oli raske seletada, miks. Aga tagasi vaadates on see olnud päästerõngaks läbi raskete aegade. Sport aitab välja lülitada.”
Samuti räägib Arvo justkui vastukaaluks, et nad on koju võtnud sõude-, velo- ja jooksutrenažöörid ning nad käivad koos kepikõndi tegemas. Täpsustan abieluaastat ja saan teada, et maikuus tähistatakse 35ndat. Pole paha!
Meenutan talle ka seda, et parasjagu, kui me sadamakohvikus senist eluteed kokku võtame, on naistepäev. Arvo vastu, et päev on veel poisike ja jõuab veel.
Mis puudutab sporti ja Jumala-suhet, leiab Arvo, et elu peab olema terviklik. „Jumalaga on võimalik aega veeta nii palvekambris kui ka looduses. Ja kus oleks Loojaga parem olla kui mitte tema looduses?”
Aga mida mõtlevad tema suusaharrastusest lapsed ja lapselapsed? Nende jaoks võib see ju olla nii, et vanaisa sõidab nii või naa, mis vahet seal on, kellele ta selle sõidu pühendab?
„Praegu on nad veel nii väikesed, et nende jaoks on oluline pigem vanaisaga koos olla. Aga ühel päeval, kui nad on viieaastased ja ma neile diplomid koos mälestustega üle annan, siis ehk saan olla neile eeskujuks,” räägib Arvo, kes on vanaisa neljale lapselapsele, ja lisab siis kavalalt: „Võib-olla nad kunagi vaatavad neid, siis tekib ka stiimul vanaisa tulemused üle sõita. Eeskuju on parim motivaator.”
Viimane lõik
Isegi kui Arvo suusad on saanud uue mineku, on Vasaloppet 2014 viimane ots eestminejate poolt laperguseks sõidetud. Mees raiub, mis jõuab, 90 kilomeetrit peagi selja taga, aga suusakepid vajuvad ikka läbi lume. Viis kilomeetrit on veel jäänud. Kummalgi pool rada seisab rahvas alleena ja ergutab. Jõuab! Jõuab! Elatakse täiega kaasa. Tunne, nagu jõuaks taevakoju, aga küsimus jääb, kas pääseb ikka sisse? Kas aega on piisavalt?
Või jääb medalita? Ja see soov – kunagi 5aastasele lapselapsele medal edasi pärandada – kas sellest jääb vaid maine unistus? 
Mees sõtkub ja rahvas karjub. Keegi hüüab, et esimene on jõudnud kohale ajaga 4:11. See tähendab, et Arvo aeg võib olla vaid 6:21, ei minutitki rohkem. Mees võtab viimased jõuvarud kokku ja laksab viimased tõuked. Kui peaks jõudma, siis napilt!
Ja siis on finiš. Aeg pannakse seisma. Kell näitab 6:09 – see tähendab – tal jäi isegi varu! 12 minutit!
See on päev, mil Lännemäe taluperemees, 7kordne Estoloppeti meister Arvo Raja kogeb suuremas koguses rõõmu ja uhkust. Või nagu ta teisisõnu ütleks – fantastiline!
Tütrest ja pojast
Kui palun Arvol rääkida oma lastest, ütleb ta, et sellest võiks jutustada terve peatüki. „Nad on fantastiliselt välja kukkunud!”
Ta meenutab aegu, kui Astrid lõpetas Viimsis kooli ja mõtles, kas minna 21. Keskkooli edasi õppima, ja seda, kuidas ta tasa ja targu tütrele nõu andis. Tütar võttis isa kuulda, liikus kooliteega edasi, läks siis EBSi ja Tartu Ülikooli kommunikatsiooni õppima.
„Astrid näitas neile poole aastaga, milleks ta võimeline on.”
Nüüd töötab Astrid rahvusvahelises Agape misjoniorganisatsioonis kommunikatsioonijuhina.
Kiidusõnadega ei jää Arvo kitsiks ka siis, kui räägib poeg Andresest. „Andres oli Viimsi käsipalli noortekoondises,” räägib ta ja valib väga peenelt järgnevaid sõnu. „See loominguline võimekus, mis ta kätes on, see lihtsalt on!”
Andres on oma võimekust sellest ajast edasi arendanud ja nüüdseks väljendub see läbi füsioteraapia. Isa Arvo on ka sellega väga rahul.
Räägime omavahel veel kogudusetööst ja sellest, kuidas on olnud teenida Viimsi Vabakoguduses kolme erineva pastori (Evald Timmase, Indrek Luide, Raido Orase) kõrval. Arvo näeb, et palju head, mis ta on õppinud orienteerumises, on tulnud kasuks ka koguduses, eeskätt meeskonnatöös. Ta näeb, et viimane aasta, kui pastorit pole olnud, on see aeg siiski mõjunud kogudusele veelgi rohkem ühendavalt ja ülesehitavalt. Kuulen lähemalt ka sellest, et kogudusel on uus pastorikandidaat – Kristjan Kalamägi. Arvo on rahul ja tänab Jumalat.
Kui palun õppetunde spordist elusse, vastab ta:
1. Kui Jumal on andnud tervise, tuleb selle eest hoolt kanda ja olla tänulik.
2. See, kuidas sa end 55aastaselt tunned, sõltub sellest, mida sa 35aastaselt teed.
3. Oma võimetest tuleb saada adekvaatne pilt (nt koormustestiga) ja vastavalt sellele tegutseda.
4. Kui kukud, siis ära hädalda, ära süüdista ega haletse, vaid aja püsti ja vajadusel paranda meelt.
5. Ükskõik kui raske on (maraton), ükskord see lõpeb niikuinii!
Ja kui juttu tuleb sellest, mida soovida Eesti Vabariigile või naistepäeva puhul naistele, meenub talle, kuidas ta vabariigi aastapäeva varahommikul oma välismaalasest väimehega Pika Hermanni torni juures lippu heiskas ja koos rahvaga laulis „Hoia, Jumal, Eestit”. Arvo on veendunud: kui me seda ka edaspidi Jumalalt palume, on meil lootust ja tulevikku.
Mis puudutab naisi, siis Arvo soov on lihtne: „Olgu teil tarkust väljakutsete ja muutuste keskel hoida alal seda, mida esivanemad on hoidnud – kodukolde soojust. Et see kodu võiks olla igatsetud paigaks nii abikaasale kui lastele, keda sa koju ootad.”
Seda öelnud ja jutu lõpetanud, on Arvo silmad märjad. Aus mees on rääkinud olulistest asjadest.
Kui kellelgi jäi väheks veel suusajuttudest, on tal varuks üks vägev mälestus aastast 2015, mil ta Norra mägede vahel läks jahtima ka teist medalit – oma teisele lapselapsele.
„Oli sillerdav lumi, ere päike ja fantastiliselt tugevad rajad. Sa alustad 400 m pealt, lõpetad 1000 m peal ja kohe alguses rühid 15 kilomeetrit mäkke! Fantastiline!”
