05/2018 
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus
Fotod: Päivi erakogu.
„Ei, ei, ei, ei!“ ütleb tegus naishääl teisel pool telefonitoru. „Kohe kindlasti mitte! Ei, ei, ei, ei!“
Ma kõnelen Teekäija kujundaja Päivi Paltsiga. Ta kuuleb mu ideest teha emadepäeva ajakirja lugu temast kui emast. See on ühtlasi esimene kord, kui ma temaga isikliku elu jutuks võtan.
„Ei, ei, ei, mitte mingil juhul!“
Ometi olen veendunud, et just Päiviga tuleb teha seekordne lugu ja isegi, kui ta end musterpere ideaalemana ei näe, siis see, kuidas olla üksikema ja veel viie lapsega, väärib kindlasti jutustamist. Ja isegi, kui neid lugusid alati lihtne jutustada ei ole, siis usun, et just seda on tänases Eestis hädasti jagada vaja.
„Õnnelik on inimene, kes on liiga hõivatud, et muretseda päeval, ja liiga unine, et muretseda öösel.“
Päivi toob mulle terve rea põhjuseid, miks ma temaga enam sel teemal vestlema ei peaks ja et ma oma otsinguid kuskil mujal jätkaks. Kuulan ta nii ilusti lõpuni kui võimalik, aga jään oma seisukoha juurde ja olen vähemalt sama kangekaelne kui tema. Meie vestlus kestab veidi üle 48 minuti ja isegi kui ta mulle midagi kindlat ei luba, pakun välja, et helistan talle õhtupoole uuesti – kui lapsed magama peaksid. Teemasid, millest vestelda, on vähemalt kolm-neli, aga luban, et räägime esimese asjana vaid ta lapsepõlvest.
Päivi on pisut skeptiline, kahtlev, ent siiski järeleandlik. Ja ma olen talle selle eest väga tänulik!
Esimene mälestus 
Päivile meenub üks kindel pilt minevikust. Ta on selles väike põnn, vähem kui kaheaastane, aga ta ütleb, et kui meenutada, tuleb see alati talle väga selgelt silme ette.
Ta on koos ema, isa ja väikese beebiõega teel maale, Võrumaa metsade vahele. Sinna, kus on isa vanematekodu. Selja taha on jäänud pikk teekond ja ees seisab vana talutare. Akendel põlevad petrooleumilambid. See tähendab, et neid on oodatud. Ja mitte ainult neid, vaid veel tervet suguvõsa, kes on üle maa kokku sõitnud, et teha hoogtöid. Kord heinategu või siis kartulivõttu. Ja tema, see väike Päivi, vaatab vasikasilmadega ringi. Ta on jõudnud Lõuna-Eesti ürglooduse rüppe. Siin ja seal määgivad lambad ja ammuvad veised. Kontrast tema kodulinna Tallinna ja Pääsküla eluoluga on ilmne.
Perekonnast
Päivil on soomepärane nimi ja selle pani talle ema Haldi Leinus. See eristas teda teistest klassikaaslastest ja on pannud teda pigem erilisena tundma. Mis puudutab aga vanemaid, siis ema töötas aastaid ujumistreenerina ja isa Ruudi nii inseneri kui vaimulikuna. Mõlemad vanemad said oma hariduse Leningradis.
Päivil on ka veidi noorem õde, kellega koos käidi ema spordilaagrites ja seal õppisid nad muuseas selgeks ujumise, millega koolikaaslastele hiljem silmad ette tehti. Kuid oma olemuselt on Päivi end pidanud alati pigem tagasihoidlikuks ja omaette hoidvaks.
„Koolist kirjutati mulle iseloomustuseks, et ma ei räägi ühtki sõna, ütlen ainult „ei“ või „jah“. Olin vaikne ja korralik õpilane.“
Veel eristas teda teistest see, et kuna ta kasvas üles kristlikus perekonnas, ei tahtnud ta mitte mingil juhul saada oktoobrilapseks. Kui talle siiski märk rinda suruti, viskas ta selle põõsasse ja päev hiljem käisid vanemad koolis selgitamas, et nende perele selline õpetus tõesti ei sobi. Nii pääses tüdruk punasest kaelarätist ja sarnasel kombel jätsid teda külmaks ka koolipeod.
Küll aga käidi kogu perega Oleviste koguduses. Päivi omakorda sealses pühapäevakoolis, kus õpetajaks oli Liivia Kaustel. Nii kujunes tal välja oma sõpruskond, kellega ühte hoiti. Ja ka nüüd, aastaid hiljem, tunnistab ta viie lapse emana, et need lood, mis seal kuuldud, ning õpetus, mis kaasa antud, on jäänud teda saatma terve senise elu.
Usuotsus
„Mu isa on kogu aeg pastor olnud ja kuhu tema läks, sinna läksime meiegi,“ kõneleb Päivi. „Lapsena oli mul kogu aeg see tunne, et ma tean usust ja Jumalast kõike. Mingi aeg oli isegi pool Piiblit peas.“
Teismeikka jõudnuna võttis Päivi osa usurahva kuumadest Vikipalu laagritest. Seal olid hommiku- ja õhtupalvused, grupiarutelud. Ja see oli kohaks, kus ta koos paljude teiste noortega mõtles esimest korda tõsiselt, et mingi hetk peab ju temagi võtma Jumala oma ellu vastu. Sellest räägiti palju.
„Aastaarvu ma ei mäleta ja arvude koha pealt ma pole tugev. Ülo Meriloo, Oleviste üks pastoritest, ristis mind Kehra jões ja kuna ristimine oli muu maailma mõttes salajane, siis võisime saada nooremana ristitud, kui muidu lubatud. Aga kui vana ma siis olin, seda ma tõesti ei mäleta – ilmselt viisteist-kuusteist.“
Samuti on Päivil meeles see: kui korraldati mõnd noorteüritust, siis ikka küsiti, kes nüüd järgmisena oma usutunnistust jagab?
„Aga ma ei ole rääkija, see ei ole minu teema! Mõni ütleb küll, et kõigil on vaja tunnistada, aga ma ei ole seda kunagi rahva ees teinud! Ma ei ole kunagi tunnistanud.“
Seda öelnud, annab Päivi aru, et ka käesolev artikkel on usutluseks temaga ning seeläbi tunnistuseks, mis läheb jagamisele laiema lugejaskonnaga, ning arvab, et parem oleks, kui me jutu pooleli jätaks ja ma ikkagi kedagi teist otsiks.
Tänan teda esimese intervjuu eest ning luban, et helistan järgmisel päeval uuesti. Päivi puikleb vastu, aga on õnneks nõus ja täheldan, et rohkem kui esimesel korral.
Töö ja abielu 
Täisikka jõudmine seostub Päivi jaoks sellega, et kui ta lõpetas oma õpingud keskkoolis, läks ta kunstikombinaati ARS naha peale tööle. Ja peale seda, kui oli mõnda aega iseseisvat elu elanud, siis abiellus.
„Kindlasti oli see minu jaoks kauaoodatud ja õnnelik hetk. Unistasin oma vanemate eeskujul korralikust pereelust.“
Päivi abikaasa tuli hoopis teistsugusest taustast, nii öelda maailmast, olles läbi elanud radikaalse pöördumise, õppis Tartus kaheaastases piiblikoolis ja oli hea jutlustaja.
Üsna pea peale abiellumist sündis neile esimene laps ja talle pandi nimeks isapoolse vanaisa järgi Kalle.
Tööalaselt liikus Päivi edasi Logose kirjastusse, hakkas arvutiga kujundustöid tegema. Vahepeal töötas ta baptistiliidu keskuses sekretärina, kelle ülesandeks oli näiteks kirju laiali saata või arveldada kirikurahadega. Ühtlasi jäi sellesse ajajärku liitumine Eesti vanima seniilmuva ajakirja Teekäija ridadega.
„Aga lapsest saadik olen soovinud lastega tegeleda,“ on Päivi vastus kindel, kui küsin, kelleks ta tahtis väiksena saada. „Mulle on nad kogu aeg meeldinud ja nende aastate jooksul hoidsin väga palju ka teiste lapsi. Mõtlesin niimoodi, et kui ma endale perekonda ei peaks saama, siis kunagi lähen lastekodusse tööle.“
Ametilt jäi Päivi siiski kujundaks – ja liikus edasi Sõnaseppa ning siis Varrakusse.
Lisaks Kallele sündisid perekonda veel Pelle, Ville ja Liselle. Kogenud raamatukujundajana ütleb Päivi, et laste nimed on otsekui ühest sarjast ja just sellised, et keegi neile ühtki hüüdnime välja ei saaks mõelda. Perena hoiti kokku ja reisiti palju. Sellest jäi hulk häid mälestusi.
Aastad möödusid, kokku viisteist. Päivi ootas viiendat last – ja siis toimus pööre. Abielu lahutati. Seda enam, et tegu oli usklikega, kes teadupoolest lahutust ei tolereeri, oli läbielatu šokiks.
Päivist sai ühtäkki nelja lapsega ja viiendaga lapseootel üksikema. See oli midagi, mida keegi polnud planeerinud.
Inimlikult on toeks kõige rohkem see, kes ise on läinud samadest asjadest läbi.
Emana 
„Ma olen väga palju kuulnud, et iga naine peaks sünnitama nii palju lapsi, kui suudab üksinda üles kasvatada,“ räägib Päivi oma lugu. „Mõni naine elabki selle mõttega ja eks selles on oma tõde, aga mina ei ole seda kunagi nii mõelnud. Sa ei saa ette muretseda nii palju. Ei saa mõelda, et näed, viie aasta pärast lahutan ja mina rohkem lapsi ei saa. Me ei planeerinud lapsi niimoodi.“
Nüüd, kui Päivi seda räägib, on ta olnud üksikema juba seitse aastat ja esimesed lapsed suured. Kaks poega üle kahekümne, kolmas teismeline, neljas varateismeline ning viimane ja kõige väiksem, Olle, seitsmene.
„Olen kuulnud ka paljudelt usukaaslastelt, et kui Jumal annab lapse, annab ka leiva. Ja noh, meie oleme elus, kuskil võlanimekirjas ei ole ja see on toiminud. Meie majas nälga ei ole. Loomulikult tuleb teha ka valikuid, mida tähtsaks pead ja kuhu sa raha paned. Samuti ei ole see nii, et palvetad ja saad alati, mida ootad. Tihti on olnud nii, et palvetad, ootad ja saad midagi muud ning alles hiljem mõistad, et see oligi vastus. Ja alati on hea, kui saab kellegi peale loota.“
Kuid mis tunne on olla viie lapsega?
„Kui nad on su ümber, siis tunnedki end väga hästi. Uhke tunne on. Aga samas on ka see tunne, et kõigega ei saa hakkama, ning tunned, et oled üksi.“
Päivi kirjeldab juurde, et tihti on nii, et kui teda kuskil lastega nähakse, tullakse ütlema, et küll ta on tubli. „Ehk sellel hetkel olengi tubli ja kui seda tuleb ütlema näiteks ühe lapsega ema, siis temaga võrreldes nii see võibki olla. Samas, see ei tähenda, et ma järgmisel hetkel, siis kui teisi ümber ei ole, ennast koos suudaks hoida.“
Üksinda lastega jäämine polnud muidugi kõige lihtsam, meenutab ta. Kui varasemalt oli hulk ülesandeid, kus ta oli varem arvestanud kaasaga, siis lahkuminekust alates jäid need vaid tema kanda. Näiteks kokkamine. Samuti oli üheks esimese aasta suurimaks katsumuseks, kuidas viit last korraga kooli viia, sest autosse nii palju neid panna ei tohtinud ega ka mahtunud. Kõikjal oli kaasas väike imik.
„Aga kui pidi kuidagi hakkama saama, siis saingi hakkama. Küsijaid muidugi oli, kuidas ma ikka saan ja jaksan. Ja lõpuks, ma tegelikult ei teagi, kuidas ma jaksasin.“
Samuti oli raske kohaneda koguduse keskel, sest ühtäkki pidid ka teised ümber suhestuma. Oli neid, kes eemale hoidsid, ja neid, kes võib-olla tahtsidki huvi tunda, aga ei julgenud ega teadnud, mida küsida.
„Samas, minu jaoks oli üllatav, et tuli ka täiesti selline inimene minuga rääkima, kellelt seda ei oodanud. Ta kutsus mind välja ja kuulas mind ära. See oli positiivne elamus! Ja mõistab ikka see inimene, kes on ise samas olukorras. See on muidugi tore, kui pastor sind ära kuulab, lohutab ja aitab eri viisidel, aga inimlikult on toeks kõige rohkem see, kes ise on läinud samadest asjadest läbi.“
Eeskujud
Sel aastal, samal ajal kui Päivi koos lastega emadepäeva tähistas, jäid samasse nädalavahetusse ka tema vanemate Ruudi ja Haldi Leinuse kuldpulmad. Seda tähistati väärikalt ja suurejooneliselt, kajastati isegi raadios. Meie viimase vestluse ajal küsin temalt, kuidas see sündmus teda tundma pani?
„Tead, ma arvasin, et see on raske, aga ei olnud. See oli nende õnnehetk! Tunnen tihti, et mina ei suuda olla selleks eeskujuks oma lastele, aga esivanemad on olemas. Lapsed peavad nägema, kuidas vanemad kallistavad ja neil on harmooniline suhe. Ma ei saa seda anda edasi läbi sõnade, vaid see tuleb läbi tegude ja nägemise.“
See pole esimene kord meie jutuajamise jooksul, mil Päivi väljendab tänulikkust oma vanemate suhtes.
Aga mis on asjad, millest sa kõige rohkem puudust oled tundnud?
„Võib-olla mõni tahabki üksi lapsi saada ja kasvatada, aga mina ei oska tahta. Sest kui sa ei ole abielus olnud, siis sa ei tea, mida see tähendab… Ja mõni ütleb, et on kergem, kui ei pea kellegagi midagi arutama või küsima, aga minu jaoks on see olnud oluline. Naine ja mees räägivad omavahel, aga üksikema raskus on see, et pole, kellega rääkida. Lastega räägid ikka, aga omavanust ei ole kõrval. Nii ma läksingi hästi ruttu tööle, et saaksin ka täiskasvanutega suhelda.“
Siiski kinnitab Päivi, et nüüdseks on vanemad pojad nii suureks kasvanud, et nendega arutab ta paljusid teemasid, ja on küllalt asju, milles saab temagi nõu küsida. Samuti on poisid praktilise meele ja osavate kätega ning hulk majapidamistöid on nad võtnud enda peale.
Võiks vist öelda, et lapsed on hästi välja kukkunud? 
„Jah, on küll. Aga eks seda saab hinnata ka aastate pärast, kui nad on oma järje peal. Ma tegelikult ei ole osanud neid sundida, ei ole osanud neid suunata ega motiveerida. Võib-olla olen olnud küll hea ema, kes teeb ette ja taha ära, aga kas ma olen osanud keelata? Ma ei tea. Ma olen neile palju lubanud. Kasvatuslikult tunnen puudujääke.“
Ja kuidas on Jumalaga? On sulle temast piisanud? On ta täitnud su vajadused või see polegi võimalik?
„Mul on üks moto, mille leidsin kord kohvikust tassi alt. See ei ole küll otseselt kristlik, aga tundsin, et see läheb väga hästi kokku minu olukorraga – „Õnnelik on inimene, kes on liiga hõivatud, et muretseda päeval, ja liiga unine, et muretseda öösel.“. Mis puudutab minu suhet Jumalaga, siis ma ei ole keeranud talle selga, ma ei ole usuelus läinud temast kaugele. Jah, mul on olnud raskeid katsumusi ka näiteks laste tervisega ja on hulk küsimusi, millele ma ei ole leidnud vastust, aga ma olen saanud elada koos Jumalaga.“
