07-08/2018 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Fotod: Perekond Tamme erakogu.
Meie usuisa Aabraham rändas oma telgiga paigast paika – mis on Sulle Sinu 50 eluaastaga läbirännatud kogudustest meelde jäänud?
Nuttes olin magama jäänud, kui 3aastasena Kohilast isa, ema ja õega esimesse teenimispaika, Sadalasse, sõitsime. Isast sai pärast keerulist noorusaega pastor ja sellele kutsumusele järgnes kogu pere. Sadalast Kiviõlli ja sealt Ridalasse. Esimeses koguduses tegin 7aastasena teadliku otsuse oma elu Jumalale anda, teises sain ristitud ja alustasin noortetööga. Meie pere kasvas seal kuuelapseliseks. Vanema pojana aimasin, et vanematel lihtne pole. Mäletan, et ühel laupäeval peale sauna vajus ema toas jõuetult kokku. Kartsin, et ta sureb.
Ridalast läkitati mind diakoniks ordineerituna seminari õppima ja juba koos Riinaga meie esimesse iseseisvasse teenimispaika Kärdlasse. Kogudusse tuli 90ndate alguses tohutult noori, aga me ei osanud neid toona jüngerdada. Kuid mõni hea tagasiside on jõudnud minuni 30 aastat hiljem.
Täna võin vist öelda, et kogukond on minu teema.
Kärdlasse minnes olin 25 ja Riina 22. Üks armas koguduseõde pani Riinale kaela paberist väljalõigatud südame kirjaga „Koguduse ema“. Ta oli selleks ajaks olnud kristlane vaid poolteist aastat. Olime vähenõudlikud – asusime elama ühe koguduseliikme koju, ülemise korruse kahte väiksesse tuppa. Kööki polnud ja Kärdlas öeldi – „Solk sees, vesi väljas.“. Riinal polnud saarel ühtki tuttavat. Koduigatsus aga meeletu. Mina põdesin iga kriitikat. Vana pastor Ado Kaups oli aga hiidlaslikult muhe ja võitles mu tagalas. Olen talle tohutult tänulik. Majanduslikult oli ka kitsas. Mandril käimised olid kallid ja keerulised ettevõtmised. Pikim praamisõit kestis 26 tundi. Mõistan tänaseid noori pastoreid ja nende abikaasasid tänu nendele kogemustele.
Kui 2004. aastal mandrile tagasi kolisime, vajasime päris suurt veoautot. Saarel sündisid kõik meie neli tütart, kelle jaoks ema oli kogu aeg kohal. Hakkasin seda tööd hindama alles hiljem.
Jumal avas vaikselt uksi kogukonnas. Täna võin vist öelda, et see on minu teema. Kunagise sõjaväekaaslase poolt kutsuti volikogu komisjoni, mis päädis aastatepikkuse poliitilise tegevusega. Ideaalis soovisin, et kogudus saaks kogukonnas tugevamaks kaasarääkijaks. See õnnestus alles hiljem – Kalju koguduses. Ei piisa üksnes sellest, et pastor käib ja esineb. 
Toona tunti huvi usuõpetuse vastu. Aastate pärast laulatasin Tallinnas naise, kes oli oma esimese Uue Testamendi saanud usuõpetuse tunnis minu käest. Hiljem jätkasin ajaloo- ja ühiskonnaõpetusega. Väga eriliseks elukogemuseks said viis aastat Palade Põhikooli juhina. Mitmete kolleegidega suhtleme tänaseni. Aasta tagasi võisin Kalju kirikus palvetada kunagise õpilasega Hiiumaalt. Iial ei tea, mis ja kus kasvama läheb.
Allika koguduse kutsel tulime mandrile tagasi. Alustasime päris suure perena otsast. Keilasse leidsime koguduse abiga korteri. Kogudus käis koos Mustamäel rendipindadel. Palju mõjutas koguduse elu Allika koor, keda kutsuti igale poole laulma. Vaimulikult oli võimsaim kogemus Saksamaa kontsertreis. Jumal tegi sellest misjonireisi. Ka luteri kirikus ja kohalikus pubis esineva koorikontserdi keskel oli evangeelne sõnum.
2006. a liitusime Kalju kogudusega. Sellesse aega jääb nii palju sündmusi, et nimetan vaid mõnda. See, kuidas Jumal avas mind nägema sõltuvuste ja puudusega võitlevaid inimesi, muutis mu elu. See oli väljakutse ka kogudusele. Meie tütred hakkasid neid mehi hellitavalt kutsuma „meie joodikuteks“. Sattusin ka Toidupanga ja Kopli supiköögi rajamise juurde, kus paljud inimesed kogesid hoolimist ja said tagasi usu. Koos abipastor Vilver Orasega oli hea võidelda läbi nii rasketest kohtadest kui ka alustada tänaseks väga suureks kasvanud Kalamaja päevadega. Palju oli otsimist, katsetamist. Ühel hetkel mõistsime, et peame saama taas jüngriteks. Ei piisa usulistest teadmistest, mis üksi on jõuetud. Jeesus ütles: „Minge! Tehke!“ Palvetasin Jumala poole, et ta oma väega appi tuleks.
Meie tütred said Kalju ajal päästetud ja ristitud. Minu sünnipäeva eelõhtul puudutas Jumal Helerini nii, et ta soovis järgmisel päeval ristitud saada. See on tähtis, et su lastel on hea ka selles koguduses, mida sa juhid. Kuigi seal on olnud igasuguseid päevi, oleme püüdnud lastega kõike läbi arutada. Nad juba teadsid, kui issi hüüdis: „Lapsed, tulge suurde tuppa!“ Palves oleme võidelnud üksteise rasketest kohtadest läbi. On olnud olukordi, kus nemad palvetasid minu eest.
Lapsed ütlevad, et issi üritab neid metsa viia, aga emmega tehakse linnategemisi.
Ihkad Sa vahel tagasi metsa(tööle)?
Nüüd sa vihjad mu metsandusõpingutele Luua koolis. Sain selleks inspiratsiooni isalt, kes Kiviõli pastoritöö kõrvalt oli metsavaht. Meil oli isegi selle tööga kaasas käiv ametimaja ja hobune, pullid, lambad. Mulle meeldisid heinatalgud koos metskonnarahvaga. Jahil käimised isa ja metsaülema ning -tehnikuga. Mäletan üht ilvesejahti, kus koertega jälgi ajasin. 
Mets on mulle nagu Peetrusele kalapüük. Praegu piirdub mu metsaarmastus Tommiga Keila pargis jalutamas käimistega. Vahel võtame ette ka pikemaid matku. Lapsed ütlevad, et issi üritab neid metsa viia, aga emmega tehakse linnategemisi. Tasakaal.
Mida oled õppinud EKB Liidu eelnevatelt presidentidelt?
Kui Meego Remmel helistas ja kutsus peasekretäriks, olin metsas tööl. Pastori- ja koolitöö Keilas olid nii ära väsitanud, et panin õpetajaameti maha ja läksin metsa akusid laadima. Kõige rohkem olengi õppinud Meegolt või õigemini – temaga koos õppinud. Meegol on tohutu suhtlusvõime ja eriline hingehoiuand. Tehnilisi üksikasju saab õppida, aga igaühel on täita oma eriline osa. Meegole andis Jumal tuua fookusesse uute koguduste rajamise.
Mul on hea meel töötada koos Joosep Tammoga (praegu Liidu vanematekogu esimees). Tema oli minu dogmaatika ja filosoofia ajaloo õpetaja juba seminaris. Ta pidi hinge kinni hoidma, kui suhe Riinaga ilmsiks tuli, sest tüdruk polnud kristlane. Kuid mäletan, kuidas nautisime pannkooke, mida Riina oli valmistanud, kui Joosep meil Kärdlas presidendina külas käis. Joosepi analüüsi- ja üldistamisvõimet imetlen. Korra aastas saame pooleks päevaks kokku, et käia läbi Liidu töö kõige erinevamad teemad.
Kogudusetööl on oma organisatsiooniline mõõde. Helari Puust tuleb juttu siis, kui räägime muutustest, milleks tal oli omal ajal Liidu juhina julgust. Helari loodud suhted USA Converge liidu ja sealsete pastoritega on aidanud üles ehitada teistsugust jagamiskultuuri meie Liidus. Ei pea kogu valu endas kandma, sest Jumal tahab, et kannaksime üksteise koormaid. Helariga on ka lihtsalt hea juttu rääkida, kui ta tuleb Allika koguduse üritustele Koskla majja (Liidu kantselei allkorrusel rendib ruume Allika kogudus).
Ülo Merilooga võisin enne ta igavikku lahkumist teha Teekäijale intervjuu. Ta oli minu vanaisa Richard Tamme juures raudteel tööl, kui Tapa linna pommitati. See lõi väga emotsionaalse sideme. Kuid tegelikult tahtsin intervjuud teha, et kuulda tema arvamust minu kandideerimise kohta Liidu presidendiks. Ühel hetkel ütles ta: „Erki, ära keeldu sellest!“ Ta ütles seda mitu korda. Tulime Oleviste Pereraadio stuudiost välja ja palvetasime altaril… ning korraga hakkas orel mängima Rudolf Tobiase „Eks teie tea, et te Jumala tempel olete...“.
Kus Sinu ja Riina unistused kattuvad ja kus nad teineteist täiendavad?
Riina unistab vaikselt. Saan nendest asjadest aru vihjamisi. Tema on tohutult panustanud meie pere heaolusse ja kodusse. Ta suutis juba meie Hiiumaa kaks väikest tuba hubaseks kujundada. Oleme koos unistanud meie tütardest ja nende tulevikust. Need unistamishetked ühendavad ja ülendavad. Unistustes olen otsustanud olla palju parem vanaisa, kui isana seda suutsin. Minu unistamised on seotud palju töö ja kutsumusega. Selliselt ma arvan, et täiendame teineteist kõige paremini.
Riinaga oleme läbi hea ja raskema õppinud teineteist kuulama ja mõistma.
Teie suurpere hakkas pesa heitma – kuidas mõjutab see Sind ja Riinat? 
Vanem tütar abiellus juulis ja järgmisel tütrel seisab see oktoobris ees. See on meile täiesti uus olukord, aga meid on selleks pikalt ette valmistatud. Kui sul on tütred, kuuleb pulmajuttu palju. Riina on tüdrukutele olnud ka sõbranna eest. Neile on väga meeldinud, kui ema neid välja viib. Eriti ükshaaval. Kui oleme koos köögilaua taga, läheb just Riina ja tüdrukute vahel mõnusaks naljatlemiseks. Naeru on palju. Naudin seda.
Tean, et tüdrukute abiellumine muudab peresuhetes paljutki. Kasvõi seda, et perre tulevad poisid. Hindan oma väimehi väga. Oleme saanud nendega nii meestejuttu rääkida kui ka pinksi mängida. Käisime tütrel ja tema abikaasal külas. Täiesti uus ja väga mõnus kogemus.
Riina oli lastega kodus kogu Hiiumaa aja. 2010 lõpetas ta aga laste kõrvalt Mainoris ärijuhtimise. Tähtis on, et ka naine leiaks oma kutsumuse. Me oleme läbi hea ja raskema õppinud teineteist kuulama ja mõistma. Mul on selleks parajalt aega läinud. Oleme püüdnud leida aega kahekesi olemiseks. Juba Hiiumaal tuli kord aastas mu ema lapsi hoidma, et saaksime pulma-aastapäeval välja minna. Praegu naudime päris sageli jalgrattasõitu või lihtsalt kohvikus jutuajamist.
Millises pimedas orus oled Sa tundnud Jumala erilist lähedalolu?
Kõigis. Nii nagu Psalmis 23 öeldakse: „Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga.“ Kuid selleni jõudmine käib läbi palvevõitluse. Üksteise mittemõistmine kaastöölistega, keerulised olukorrad peres, selguse otsimine teenimises – sa lähed Isa ette ja valad välja oma südame, oma valu ja mõnikord ka viha ja jõuetuse. Vahel on need väga kriitilised hetked, vahel pikem protsess. Need on väga ausad olukorrad. Kui oleme end tühjendanud iseendast, saab Jumal meie ellu rääkida täiesti uuel moel. Olen ise ja oma perega õppinud neis olukordades kõige rohkem. Meie vahekord Jumalaga on saanud rohkem päris suhteks.
Peale avariid oli oht, et elu laguneb koost.
Milline piiblisalm on juhtinud Sind uutele radadele?
Peale üht avariid, kui oli oht, et kogu elu laguneb koost, kordasin igal hommikul Jumala sõna: „Ma otsisin Issandat ja tema vastas mulle ning tõmbas mu välja kõigist mu hädaohtudest. Kes tema poole vaatavad, säravad rõõmust ja nende palgeile ei tule kunagi häbi. Siin see armetu hüüdis, ja Issand kuulis ning päästis tema kõigist ta kitsikustest“ (Ps 34:5–7). Lihtsalt loed ja seisad selle peal, et nii saab see olema ka minu elus.
Presidendiks kandideerimise eel küsisin Jumalalt juhtimist. Mõtlesin ühe ja teise inimese peale, kellest oli juttu olnud. Ja siis tuli selgelt sõna: „Mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle!“ (Jh 21:22). 
Sa oled mänginud mitut pilli ja laulnud mitmes koosseisus – milline koht on muusikal Sinu vaimulikus töös?
Meie pere on kogu aeg palju laulnud. Sünnipäevadel teeme seda ja matustel käisin õdede ja vennaga isa-emaga kaasas. Peale teenistusi külalistega laulsime kodus. Vanaema istus veel 90sena klaveri taha ja saatis duuridega mõnd laulu. Tema õpetas mulle „Ameerikamaal üks usklik ema“. Meie lastele, kes teenistustel naudivad ülistusmuusikat, meeldib samas, kui lõpetame pereüritusi vana koorilauluga „Keset õhtuvaikust seisan“. Kui terve pere kokku tuleb, ongi meid koori jagu – 34. Võimu peab laulus olema!
Hea ja kaasakiskuv muusika sulatab, ühendab, tõstab üles, aitab valada välja nii igatsust kui rõõmu Jumala ees. Muusikas ja laulus peab siirust olema ja ise peab saama siiras olla, siis see kõnetab ka teisi. Samas olen õppinud Taavetilt, mis tähendab oma vaimu fokuseerida Jumalat ülistama, kui ta ütleb: „Kiida, mu hing, Issandat!“ (Ps 103:1).
Liidu presidendi üheks ametiülesandeks on välissuhtlus. Mida tahaksid sealt Eestisse tuua?
Me elame avatud maailmas. Füüsiliselt ja virtuaalselt. Meie inimesed liiguvad palju ja toovad kaasa kogetut. Ise liikudes näen, mis on toimumas ühiskondades ja mida Jumal on tegemas oma rahva hulgas. Arengud on muutunud globaalsemaks, ülepiirilisteks.
Euroopas näen meeleheitlikku lahenduste otsimist, sest kogudused ei kasva. Enam ei loodeta ühe või teise programmi või tehniliste lahenduste peale, mida kuskilt üle võtta (abimaterjalid jm). Muutuma peab midagi sügavamal tasandil – kristlaseks ja koguduseks olemise mõistmisel. Jüngriksolemisest räägitakse seepärast palju. Näiteks, kogu Vene baptistiliidu arengukava on sellele üles ehitatud. Inimesed tahavad kogeda, et tõesti ka päris elus toimib see, mida kogudustes õpetatakse. Ehedus, personaalsus, usaldusväärsus, väelisus – neid märksõnu kuulen. Kogudusi, kes julgevad välja tulla harjumuspärastest vormidest ja katsetada uut, saadab sagedamini ka edu. Austria baptistiliidu kasv on üheks selliseks näiteks. Või Rootsi Evangeelse Vabakiriku (end Örebro) julgus ja suutlikkus kõnetada immigrante, kellest paljud on Jeesuse vastu võtnud, ning rajatud on mitmeid araabiakeelseid kogudusi. Ameerika partneritelt oleme õppinud töötegijate üksteist toetavat kultuuri.
Mis on kõnetanud Sind tänavusel kuumal suvel koguduste keskel liikudes? 
Olen kuuma suve eest tänulik. Oleme puhanud. Rõõmustan koguduste keskel Püha Vaimu liikumisest, kui kogeme julgustust, rõõmu, elu väljakutsete jagamist. Kui inimesed avanevad ja eestpalveosa läheb voolama. Ja teate, seda on rohkem, kui arvata oskasin. Jumal tegutseb ja varustab oma rahvast olema esmaspäevast laupäevani Jeesuse tunnistajad, et meie maa kogeks nende kaudu elava Jumala väge ja abi.
Milliseid teetähiseid tahaksid oma poole sajandi teekonnast kõige enam esile tõsta?
Jumal on juhtinud mu elu teatud sündmuste kaudu: Luua kooli ärkamine, seminariõpingud ja -kaaslased, ühiskondlik ja koolitöö Hiiumaal, südant avardanud teenimine alkohoolikute ja puudust kannatajatega Kalju ajal. Ja muidugi päris juhuslikuna tunduv kohtumine Riinaga – Tartus 27 aastat tagasi. Hea on olnud jagada seda elu tema ja mu kallite tüdrukutega.
