12/2018 
Rait Tõnnori, Oleviste kogudus
Tallinna Mustamäe Kristliku Vabakoguduse pastor Allan Saukas ei võta mind vastu Mustamäe hallis paneelmajas, nagu võiks eeldada, vaid tervitab mind sinistes töötunkedes hoopis oma talumaja hoovil. Parasjagu on Allanil käsil koos isaga uue ahju ehitamine.
„See on minu sünnikodu ja ma olen siin sündinud ja kasvanud, vahepeal ringi rännanud ja lõpuks siia tagasi jõudnud. Siin me oma pesa punume,“ selgitab Allan, kuidas nad meditsiinitöötajast abikaasa Kaie ja kolme lapse, Jakobi (5), Liisi (3) ja Saamueliga (1), on hoopis maale elama sattunud.
Olen lihtsalt teeninud Jumalat ja teinud neid asju, mida mulle on teha antud.
Jumala kutse ja kasvamine
Alustuseks räägib Allan sellest, kuidas ta leidis usu Jumalasse ja sattus Mustamäe Kristliku Vabakoguduse keskele.
„Mu isa sai tegelikult usklikuks juba noore poisina ja võttis vastu Jeesuse. Mingil hetkel jäi ta Jumalast eemale, aga siis ühel hetkel otsustas uuesti koguduses käima hakata. Mäletan, et ühel ilusal suvepäeval võttis ta kõik viis last kaasa ja me hakkasime käima perega Saku nelipühi kirikus.“
Isikliku otsuse tegi Allan siis, kui kirikus toimus draamaetendus „Taevaväravad ja põrguleegid“. Kogu Saukaste perekond osales selles lavastuses ja kui nende osa oli laval tehtud, võis Allan minna saali ülejäänud etendust vaatama.
„Mind puudutas väga stseen, kus isa oli oma pojaga autos ja seal poeg küsis oma isalt: „Kuidas siis on selle usuvärgiga lood?“ Isa vastas pojale, et usk on ainult plikadele ja vanuritele. „Kas Jumal on sulle midagi andnud? On ta sulle ostnud ratta või palli?“ küsis isa oma pojalt. Seejärel toimus avarii ja mõlemad said surma. Kui isa ja poeg olid taevaväravate ees, tuli deemon ja viis poja põrgusse. Poeg küsis ahastades oma isalt, miks ta talle usu kohta valetas,“ meenutab Allan päeva, kui ta tegi isikliku otsuse järgida Jeesust.
Sellel hetkel sai Allan aru, et ka tegelikult tuleb teha oma elus valik ja otsustada, kuhu tema tahab minna. Peale etendust kutsuti inimesi eestpalvele ja siis otsustas Allan anda 11aastase poisikesena oma elu Jumalale.
Allani usuteekond jätkus Mustamäe koguduses, kuhu suunduti tema tädi Sirje kutsel. Seal võttis pastor Priit Pesur noored poisid oma käekõrvale ja hakkas nendega tegelema.
Kasvamine toimus vaikselt. Koguduses läbis Allan Alfa-kursuse, seejärel ristimiskooli ja 2002. aastal sai ta ristitud Valkla rannas.
Tasapisi hakati talle usaldama koguduses ka rohkem vaimulikku vastutust. Alguses paluti Allanil vahel pidada lühijutlusi, teenistusi juhatada, siis juba pikki jutlusi pidada. 2016. aastal ordineeriti ta koguduses diakoniks ja tänavu 30. septembril seati pastori ülesannetesse.
Allan ei osanud mõelda eelnevalt sellele, et ühel päeval võiks ta teenida koguduses karjasena. „Alguses kutsuti mind koguduse juhatusse, siis hakkas pastor Riho Uusväli mind igale poole kaasa võtma. Kui tehti ettepanek asuda pastoriametisse, ei tulnud see otsus minu peas kergelt. Päris palju tahtsin tegelikult mõelda ja arutada, et jõuda selgusele, kas see on ikka Jumala kutse.“
Allani abikaasa Kaie jaoks ei tulnud ettepanek päris üllatusena. „Eks see on suur vastutus, aga ka kuidagi loomulik jätk, kuna Allanile selline inimeste juhtimine sobib. Vaadates töökohta Kaitseväes ja Noori Kotkaid, kellega ta tegeleb, selle anni on ta saanud Jumalalt,“ selgitab Kaie.
Uues rollis
Allani jaoks on eelolevad jõulupühad esimesed, kus tal tuleb olla ka pastoriametis. Seda, et pühade periood oleks kuidagi, võrreldes eelnevate aastatega, kiirem ja pingelisem, Allan ei karda. „Meil on olnud alati selline jõulutraditsioon, et käime jõululaupäeval kirikus. Otseselt kiiremaks ei lähe, kuna me nagunii käiksime ka niisama jõuluõhtul jumalateenistusel. Nüüd, olles pastor, tuleb mõelda muidugi laiemalt. Jõuluaeg on selles mõttes huvitav aeg, kus inimesed tulevad kirikule lähemale ja on emotsionaalselt vastuvõtlikumad. Selles mõttes on see soodus aeg evangeeliumi kuulutamiseks ja seda tuleks ära kasutada. Peame mõtlema, kuidas need inimesed, kes tulevad kirikusse, võiks kogeda Jumala armastust.“
Oluline on Jumalat teenida ja küll siis saavad täidetud ka muud vajadused ja igatsused.
Kohtumine abikaasaga ja teenimine koguduses 
Allani ja Kaie vaheline säde sai alguse just Mustamäe koguduses. Algusaastatel toimusid koguduse koosolekud ühes Mustamäe koolimajas. Kaie oli asunud samasse kooli õppima rätsepaametit ning elas kooli ühiselamus. Ühel suvel nägi ta kooli ümbruses inimesi ja läks uurima, mida nad seal sellisel ajal teevad. Selgus, et nad osalesid koolis toimunud jumalateenistusel. Kaie hakkas nendel jumalateenistustel regulaarselt osalema.
„Siis sai sellest otseses mõttes minu kodukirik,“ räägib Kaie. „Võisin ühiselamust sussidega minna otse kirikusse. Kui ma seal käima hakkasin, oli kogudusest üks klaverimängija just välismaale kolinud. Kui selgus, et mina oskan samuti klaverit mängida, oli see kogudusele ka palvevastuseks. Hakkasin kohe kaasa teenima ülistuses.“
„Olime koos Kaiega mitu aastat aktiivselt noortetöö meeskonnas,“ meenutab Allan, kuidas nende omavaheline suhe alguse sai. „Korraldasime koos koguduse laagreid ja siis ühel hetkel tuli armastus.“
2011. aastal Allan ja Kaie abiellusid. Allan leiab, et teda on väga õnnistatud just selle poolest, et ta on leidnud endale abikaasa oma koguduse keskelt. „Oluline on lihtsalt Jumalat teenida ning küll siis saavad täidetud ka muud vajadused ja igatsused,“ arvab Allan.
Allani ja Kaie jaoks on oluline koguduses aktiivselt kaasateenimine, et suhe omavahel ja Jumalaga oleks korras.
„Vaimulik vastutus tegelikult kohustab hoidma suhte Jumalaga värskena. Kui on vastutus, peab siplema ja pingutama, et olla vaimulikult värske. Aga see tasub ennast ära. Pole võimalik ju valmistada ette jutlust, kui ei loe ega tunne Piiblit, Jumala sõna.“
Kaie tunneb, et on suur väljakutse leida vaikset aega laste ja kõigi muude kohustuste kõrvalt. Just see, kui saab koguduses kaasa teenida, paneb rohkem ka Jumalat otsima.
Selleks et suhe omavahel oleks korras, tuleb Kaie ja Allani sõnul lihtsalt võtta ühist aega. Mõlema arvates on omavahel suheldes huumor asendamatu. „See aitab väga paljudest keerulistest kohtadest üle. Me räägime ka hästi palju. Praegu pole muud varianti, kui panna lapsed magama ja võtta alles õhtul aega rääkimiseks ja palveks,“ räägib Kaie sellest, kuidas nad oma suhte abielus värskena hoiavad.
Kui perekonnas on asjad korras, on ka Jumala austamine ja nende printsiipide omaksvõtmine palju lihtsam.
Jõulutraditsioonid
Mitmed jõulutraditsioonid on kaasa tulnud lapsepõlvekodudest, mõned on oma pere keskel välja kujunenud.
„Meie jaoks on olnud jõulud ikka perega koos olemise aeg,“ ütleb Allan. „See on põhiline. Kõik kingitused ja muu on siiski teisejärguline. Vähemalt täiskasvanute jaoks. Lapsed räägivad ilmselt veidikene teist juttu. Oleme teinud nii, et kui näiteks ühel aastal oleme minu vanemate juures, siis järgmisel aastal oleme olnud abikaasa vanemate juures. Väga oluline on ühine söömaaeg ja lihtsalt koosolemine, kus õed-vennad tulevad kokku.“
„Jõuluajal meie lastel päkapikud ei käi, nendesse me ei usu. Aga üks jõulutraditsioon on muidugi kuuse toomine oma metsast. Käime võimalusel koos lastega metsas kuuske otsimas ja seejärel ehime selle koos ära.“
Kaie meenutab oma lapsepõlvest, kuidas kirikusse minnes jäi ema alati viimaseks. Kui kirikust koju tuldi, olid kingitused kuuse all juba ootamas. „Kõik said aru, et ema paneb kingitusi kuuse alla, aga kõva häälega arutati ikka, et huvitav, kas päkapikk ikka tuleb kingitusi tooma.“
Allanil on jäänud meelde lapsepõlvest pigem ilusad mälestused. „Muidugi oli peres ka neid aegu, kus isal oli raske viie lapse suud toita ja ei saanud osta kõige paremaid asju. Põhiliselt kasvatas meid isa ja kuigi vahel võis olla ka kurbust, oli siiski väga tore aeg. Aga see õhkkond, mis kodus valitses, oli soe, hoolitsev ja armastav. Just asjade koostegemine tekitas perekondliku ühtsuse.“
Perekonna väärtused 
„Minu jaoks on kõige olulisem, et lapsed jõuaksid ise sinnamaale, et teeksid isikliku otsuse Jeesuse kasuks. See on kõige olulisem asi üldse,“ vastab Allan, kui küsin, millised väärtused tahaksid nad oma lastele edasi anda.
„Teisalt ma olen mõelnud laste kasvatamisel, et neil võiks tekkida austus vanemate vastu, selline usalduslik suhe, mis mul oma isaga oli. Tihti, kui ma magama läksin, istus alguses isa voodi kõrval õhtupalveks ja siis ma julgesin rääkida talle kõik ära, mis mul iganes hinge peal oli. See kasvatas tohutult kokku ja selle tõttu mul ei ole kunagi olnud probleeme isale allumisega. Seda tahaks lastele edasi anda, et nad tunneks seda, et vanemad on olemas ja neid saab usaldada. Kui perekonnas on asjad korras, on ka Jumala austamine ja nende printsiipide omaksvõtmine palju lihtsam.“
Teenimine Kaitseväes
Lisaks koguduses pastorina teenimisele, töötab Allan ka Eesti Kaitseväes tehnika-alase instruktorina. Allan ise soovis saada peale keskkooli politseinikuks, aga otsustas enne läbida ajateenistuse.
„Tegelikult tahtsin minna peale keskkooli Sisekaitseakadeemiasse,“ räägib Allan oma algsetest plaanidest. „Enne seda aga läksin Kaitseväkke aega teenima. Seal tehti mulle ettepanek jääda tegevteenistusse. Mulle pakuti ametikohta, kus ma sain tegeleda tehnikaga. Siis leidsin, et Kaitsevägi on minu koht, ja tänaseks olen olnud juba üksteist aastat teenistuses.“
Allan ütleb, et ka Kaitseväes on tal õnnestunud rääkida mõnedega Jumalast. Militaarses keskkonnas on see üpris suur väljakutse. „Selleks et jõuda inimesteni ja rääkida südamest südamesse, see on ääretult keeruline.“
Samas teab Allan, et kuna sõjaväelase elukutse võib olla ääretult riskantne, siis on evangeeliumi kuulutamine seal eriti oluline. „Kui inimene satub olukorda, kus kaalul on elu või surm, teab millegi pärast inimene küll, kelle poole hüüda või keda tarvis läheb,“ teab Allan rääkida. „Sageli enne missioonile minekut on paljudel sõjaväelastel põlastav suhtumine kaplanitesse. Milleks siin neid üldse vaja on, püssi nad ju kätte ei võta! Mõned aga, kes on missioonil käinud, ütlevad, et on ainult siis nõus uuesti minema, kui teatud kaplan on kaasas. Kaevikus ateiste ei ole.“
Pastor Allani jaoks on suureks väljakutseks ka kogudus, keda ta nüüd eest peab vedama.
Väljakutsed 
Kui küsin, millised on hetkel kõige suuremad väljakutsed elus, vastavad Kaie ja Allan, et need on seotud lastega. Allan teeb vabatahtlikuna tööd ka Noorte Kotkastega Kaitseliidus ja näeb, millised tagajärjed on, kui lastega asjad käest ära lasta. „Mõne poisi käitumise põhjal võin kirjutada selle poisi eluloo ja ma väga mööda ei pane. Võib kohe öelda, kes on katkisest perekonnast ja kes on tervest,“ teab Allan rääkida. „Väljakutse on kasvatada oma lapsi nii, et nendest saaksid korralikud inimesed, kes saavad oma eluga hästi hakkama ning oskavad olla head ja ustavad sõbrad oma sõpradele.“
„Ma ei saa seda delegeerida lasteaeda, kooli või ühiskonda. Perekond ja kogudus peavad andma lapsele edasi õiged põhiväärtused. Kui lapsed on saanud korda oma isikliku suhte Jeesusega, uuesti sündinud Pühas Vaimus ja nende elud kannavad head vilja, saame vanematena olla Jumalale tänulikud tema armu eest. Muud väljakutsed on selle kõrval kuidagi marginaalsed.“
Pastor Allani jaoks on suureks väljakutseks ka kogudus, keda ta nüüd eest peab vedama. Kõige rohkem kardab ta seda, et kogudus muutub mugavaks. „Koguduses on muidu kõik hästi ja oleme stabiilsed. Oht on muutuda mugavaks. Ei ole suuri muresid, aga minu igatsus on, et Jumal sütitaks inimesi. Väga palju tajun koguduse ja kristlaste mugandumist ühiskonnaga. Oluline on, et me elaksime päris armastust välja. Me ei saa anda midagi, mida meil endal ei ole. Peame paluma Jumalalt armastust, siis on meil, mida jagada. Täna on tunda ühiskonnas puhta ja siira armastuse defitsiiti.“
Allani sõnul igatsevad inimesed päris asju. „Kui Jeesus käis ringi, ootasid inimesed sageli teda juba ees. Kuuldus tema tulekust levis enne tema kohalejõudmist. Kuuldus kogudusest võiks levida samuti koguduse ees, et inimesed teaksid: seal on Jumal ja usk on toimiv. Jeesus saab tõesti aidata.“
Kui küsin, mida soovib Saukaste pere kõikidele inimestele nendel jõulupühadel, vastab Allan: „Minu soov on, et igaüks leiaks isikliku jõulurahu. Jeesus ongi jõulurahu. Soovin, et julgeksime seista oma seisukohtade eest ja seista nende piibellike õpetuslike aluste eest, mida me usume ja mida me püüame ka ise tegelikult vankumatult järgida.“
