01/2019 
Jüri Puusaag, Torontos, 9. detsembril 2018
„Ent me palume teid, vennad, tunnustada neid, kes teie seas tööd teevad ja teid Issandas juhatavad ning noomivad, ja pidada neist armastuses üliväga lugu nende töö pärast. Hoidke omavahel rahu!“ (1Ts 5:12–13).
Mul on äärmiselt kahju, et ei saa osa võtta nii tänuväärsest üritusest, kui tänane Kohila koguduse kauaaegsele karjasele Kaljo Raidile pühendatu. Kaljo Raid ja tema põlvkond on pidanud karjaseametit Eesti baptistide ajaloo kõige keerulisemal etapil. Võime oma liikumise ajaloos eristada nelja perioodi: Liikumise algus Tsaari-Venemaal, baptistid iseseisvunud Eesti Vabariigis, baptistid Nõukogude Liitu inkorporeeritud Eesti Vabariigis ja viimasena baptistid Euroopa Liitu kuuluvas Eesti Vabariigis. Usuliselt kõige tõsisem tööperiood oli kindlasti nn „nõukaajal“. Kõige suuremat vastutust usuelu säilimiseks okupatsioonis kandis Kaljo Raidi ealiste karjaste põlvkond. Need olid noored äsja vaimuliku ametisse astunud Eesti Baptisti Usuteaduse Seminari lõpetanud mehed. Hea vaimuliku pagasiga, kuid täiesti uues ateistlikus ühiskonnas! Tänu sellele põlvkonnale tuli vendlus välja kõige hullemast. Lambad olid sattunud huntide keskele! Tuli olla sõna otsese mõttes „arukas kui madu ja tasane kui tuvi” (Mt 10:16). Minu ametisse asumisel 1978. aastal algasid ühiskonnas juba nihked paremusele. Maha oli võetud loosung „Usu ja kirikueluga on lõpp kaheksakümnendail!“. Luterlased on 2015. aastal välja andnud huvitava raamatu „Isade õnnistus. 20 mälestuskildu eesti vaimulikest“. Põhiliselt kirjeldavad pojad ja tütred oma isade vaimulikutööd aktiivse ateismi ajastul. Meiegi karjaste elu neil aegadel vajaks enam meenutamist ja ka talletamist.
Kaljo Raid avas minule ukse ja akna kogudusetöö mitmetahulisse valdkonda.
Oma armsa igavikku lahkunud naise Elle eest tänan Aari ja Kaljo Raidi, kes muide mõlemad tähistaksid sel aastal juubeleid. Sattununa kogudusevanema perekonda, tohtisin isiklikult palju uut õppida. Sain tuttavaks selle karjaste põlvkonna arusaamade ja tavadega. Märkimisväärne oli nende kokkuhoidmine ja omavaheline usaldus. 
Kaljo Raid avas minule ukse ja akna kogudusetöö mitmetahulisse valdkonda. Tollase vanempresbüteri Robert Võsu usujulge tegutsemine liidu liidrina pani mõtlema tõsiselt ka kogudusevälisele tegutsemisele. Millest kõigest nad olid läbi tulnud ja säilitanud siiski oma usulise optimistliku töövõime!
Nad kandsid naljakat ametinimetust presbüter (mitte härra pastor), nende naised olid lihtsad kogudusevanemate abikaasad ja koguduse emad (mitte veel pastoriprouad), neil kõigil puudus sotsiaalkindlustus, riiklikes ametipaberites hüüti neid usukultuse teenreiks. Kellegi paberites eksisteeris sõna-sõnaline tõlge vene keelest „kuldi teener“ !!! Nende lapsed olid tollastes koolides pidevalt tähelepanu keskmes. Vaatamata kõigele olid nad ühes meeles ja usujulges vaimus. Nende elus täitusid laulu „Meil on ristikangelasi olnud...” sõnad.
Armas isa ja Sinu põlvkond! Suurim tänu teie töö ja tegevuse eest! Teilt on veel tänaseni palju õppida. Tunnustagem õigel ajal neid, kes juhtidena jumalariigis tööd tegid ja teevad praegu! Igale ajastule valib Jumal oma töötegijad. Hinnakem neid selle ajastu kontekstis! Õnnistatud advendiaega!
