01/2019 
Piia Liht, Kohila baptistikogudus
Detsembri teisel pühapäeval tähistas Kohila baptistikogudus oma kauaaegse pastori Kaljo Raidi 100. sünniaastapäeva. Kaljo Raid sündis 11. detsembril 1918 Viljandis. Juba noore mehena otsustas ta saada pastoriks ja asus õppima Eesti Baptisti Usuteaduse Seminari. Selle lõpetamise järel kutsuti ta 1941. aasta keerukatel aegadel Kohilasse jutlustama. Kohilast saigi tema kodu, tema tööpõld ja tema inimesed.
Noorest Kaljo Raidist on kirjutanud Tõnu R. Kallas, kes tutvustab oma raamatut nii: „„Hingepagu“ on jutustus 1918. aastal sündinud eesti mehest Kaljo Raidist, kes on paljude oma aja pöördeliste sündmuste tunnistaja, mis nii või teisiti mõjustavad tema tõekspidamisi ja kujunemist. Tema põlvkond pidi läbi minema mitmesugustest ajavooludest. Kahetsusväärselt suur osa Eesti rahvast oli sunnitud maapakku minema, nende hulgas ka Kaljo Raidi lähedasi sõpru. Kaljo jääb aga kodumaale, hoolimata sellest, et siin ootab ees hingeline maapagu. Ta jääb seisma, sest teisiti ta ei või. Ta teeb teadlikke valikuid, ta järgneb oma kutsumusele.“
Kaljo Raid oli hea kõnemees ja laulja. Teda tuldi kuulama üle Eesti. Jutlused oli emotsionaalsed ja eredate näidetega, samas intellektuaalsed ning alati põhjalikult ette valmistatud. Oma isa pärandi kogus kokku tütar Merike Udam, kes andis 2009. aastal välja Kaljo Raidi jutluste kogu „Jah, Issand“ ning heliplaadi „Mullatükk“, kus Kaljo Raid esitab Marje ja Peeter Singi laule.
Kaljo Raidi üheks unistuseks oli elada suure maantee ääres ja olla inimeste sõber.
Kaljo Raidi töö algusaastatel sai kristlaseks palju noori, mistõttu muutus sõjajärgne noortetöö väga aktiivseks. KGB-le ja kohalikele parteivõimudele aga tema populaarsus ei meeldinud. Tolleaegne ajaleht Ühistöö kirjutab: „Kohila Baptistide presbüter Raid on usukaaslaste hulgas tunnustatud hingekarjane. Ja piisab tõepoolest ainult ühe tema jutluse kuulamisest, et paljastada religiooni vaenulikkust kommunismiideedele, teadusele ja progressile. Muidugi oleks naiivne loota baptisti jutlustaja suust kinnitust ajaloolise materialismi tõdedele rahvahulkade otsustavast mõjust ajalooratta pöörlemisele ja kommunismi paratamatust võidust. Raidile on müstika vajalik, et tulla lagedale uue dialektilise järeldusega: „Midagi ei ole püsivat siin maailmas, kus on kõik kõikuv ja kaduv, rajatud liivale. Ainult see, mis on rajatud Jumalale, jääb vankumatult püsima nagu kalju.““
Kaljo Raid oli suurepärane koguduse karjane, evangelist ja organisaator. Tema eestvedamisel asutati ka koguduse ajakiri Ristivõitleja, millest sai esimene Kohilas ilmuv perioodikaväljaanne. Lisaks koguduse igapäevatööle toimus sel ajal aktiivne kuulutustöö mitmel pool Kohila ümbruskonnas. Regulaarselt toimusid koosolekud Järlepas, Hagudis, Adilas, Maidlas ja Ääsmäel. Ja ikka liiguti jalgsi või jalgratastel. Pidulikumaks puhuks ehiti veoauto kast kaskedega ja reis võis alata.
Kaljo Raidi suur teene oli seegi, et Kohila kogudusel tekkisid sõbralikud suhted EELK Hageri kogudusega. Koos Hageri kirikuõpetajate Albert Soosaare ja Paul Saarega viidi läbi ühiseid surnuaiapühi ning peeti palvemajade aastapäevi.
Kaljo Raid pühendas oma elu paremad aastad koguduse ja kogu Kohila valla rahva teenimisele. Koos abikaasa Aariga kostitati lahkesti kõiki külalisi. Teelolijad leidsid lohutust ja julgustust oma hingedele ning samal ajal kosutust ka oma ihudele. Kohaliku rahva hulgas sai ta aga tuntuks eelkõige südamliku matusekõnelejana. Kaljo Raidi üheks unistuseks oli elada suure maantee ääres ja olla inimeste sõber. Ta elas selle unistuse tõeks oma kodus ja Kohila koguduses Vabaduse tänava ääres. Tema sõprust said kogeda noored ja vanad, usklikud ja uskmatud.
Kaljo Raid lahkus igavikku 1995. aastal. 2013. aastal paigaldati koguduse hoovi Kaljo Raidi mälestuseks pink, mis kutsub kõiki möödujaid hetkeks peatuma ja mõtisklema oma elu väärtuste üle. Kaljo Raid on öelnud: „Kogu minu elu mõte on olnud teenida kogu oma arusaamise ja mõistmisega inimesi, kes mu läheduses on olnud ja keda mulle on antud.“
Olgu see meile inspiratsiooniks ja eeskujuks.
