September 2019 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Meeskvartett Beati sündis 2016. aasta hilissuvel, kui Koeru koguduse pastor Mati Pihlak, Järvamaal Peetris elav Peeter Kangur ja Rakke koguduse diakon Rando Selbak otsustasid koos laulma hakata. Juhendajaks kutsusid nad ühise vana tuttava, Jõgeva koguduse pastori Margus Kase. Lauluproovid toimuvad iganädalaselt Jõgeval, selleks peavad kolm meest sõitma kokku peaaegu 120 km. Kuna mehi on kolme aasta vältel kutsutud teenima üsna paljudesse Eestimaa kogudustesse, pidas Teekäija'gi vajalikuks nad esinema kutsuda.
„Poisid, te peate nüüd ikka laulma hakkama!“
Kuidas sündis ja sai nime ansambel Beati?
Peeter: Igaüks meist teab seda isemoodi. Rando: Päris tihti on nii, et toome esile erinevaid detaile, kuidas see kõik algas. Eks me tundsime üksteist juba üle veerand sajandi. Mati: Alguse saime Järva-Jaani aastapäeval 2015. aastal. Siis muidugi jäi laulmine umbes aastaks seisma ja 2016. aastal Järva-Jaani koguduse aastapäeval liikusime edasi. Peeter: Mati ema ütles tookord uuesti, et „Poisid, te peate nüüd ikka laulma hakkama!“. Ma muidugi ei mäleta, et aasta vahele jäi. Rando: Ma mäletan, et Järva-Jaani aastapäeval laulis ansambel „Isad ja pojad“ ning see meid inspireeriski uuesti. Peeter: Aga Mati ema oli resoluutne – „Nüüd hakkate!“ Rando: Vaatasime, et tahe on laulda ning soov kasutada rohkem andeid, mida Jumal meile andnud on, kuid vajasime juhendajat ja siis tuli mulle meelde, et Jõgeval elab vana sõber Margus, ja kutsusime ta endaga kaasa. Margus: Minu poolt oli tingimus, et kui te iga nädal Jõgevale minu poole proovi sõidate, siis olen nõus. Mati: Eks me ikka mõtlesime, et ega Margusel aega pole, aga näe, sai asja.
Peeter: Nimega läks muidugi aega. Võtsime kavasse Mendelssohn-Bartholdy laulu „Beati mortui“, mis oli väga keeruline. Samas hakkas see meeldima ja Rando pakkus nimena „Beati“ välja. Margus: Ladina keelest tõlgituna on beati tähenduseks „õnnis, ilus, rikas“.
Meenutage mõnd oma elu kustumatut muusikaelamust!
Margus: Minul meenuvad ikkagi muusikaelamused eelkõige seoses Johann Sebastian Bachi muusikaga. Milline sügavus näiteks motetis „Ich hatte viel Bekümmernis“ (mul oli palju murepisaraid). Peeter: Minu elamus on kindlasti Turetsky koori kontserdilt Tallinnas Laevastiku Ohvitseride Majas. Super koor! Milliste häältega mehed! Seal on nt kontratenor, kes kontserdil laulab maailmakuulsate sopranite partiisid. Rando: Minu erilised elamused pärinevad ajast, mil töötasin Oleviste kirikus valvurina. Kuigi ma siis ei osanud veel üldse klaverit mängida, läksin öösel klaveri taha ja suunasin oma palved läbi pilli üles – milline elamus laulda Jumalale katedraalis! Samuti meenub mulle üks ansambel kunagiselt gospelfestivalilt 90ndate algusest, „Color Blend“, see, kuidas nad rahva kaasa haarasid. Seal mängis Ameerika ühe osariigi parimaks kitarristiks valitud soolo-kitarrist. Kui siis refrääni osa, kus paluti rahvast kaasa laulda, lõppes, istus rahvas maha, kuid mina jäin seisma, kuna sellele järgnes niisugune kitarri soolo, mis lummas mind niivõrd, et ei pannud enam ümbritsevat tähele. Mati: Mulle ei meenugi midagi erilist. Samas on meil Eestis palju väga häid lauljaid – Andres Jäätma, Andrus Vaiklo.
Laule õppides eksperimenteerime ja otsime palju.
Millal keegi teist sidus oma elu muusikaga? 
Margus: Ema räägib, et juba enne oma sündi osalesin kooriproovis… Mati: Juba lasteaias. Peeter: Mina mängisin juba koolipõlves Tõrva Keskkoolis ansamblis kitarri. Ma tegin ka ise kitarri valmis. Rando: Esimeses klassis laulsin lastekooris, kuid aktiivselt hakkasin tegelema siis, kui Olevistes öösel valvurina töötades õppisin klaveril viise mängima. Teen seda kuulmise järgi, kuna noodist ei oska siiani mängida. Aga sellest ajast hakkasin ise laule kirjutama. Samuti kutsuti mind laulma vanadekodudesse, matustele ning väikestesse maakogudustesse.
Olete tegusad mehed, kas harjutamise aega tuleb võtta millegi arvelt?
Mati: Ikka, paljude teiste asjade arvelt. Rando: Paraku tõesti pere arvelt. Ka oma koguduses Rakkes jääb tihti minu osalemine ära, kuna esinemised kattuvad. Margus: Iga asi tuleb muidugi alati millegi arvelt, ka enda arvelt. Aga aeg on kõik Jumala antud. Samas on koos harjutamine ka alati osutunud õnnistuseks. Ma ei mäleta ühtegi korda, mil oleksime lahku läinud tühja tundega. Mulle paistab, et me kõik ootame järgmist kohtumist üksteisega.
Millised muusikud on teie eeskujud?
Margus: Elvis Presley. Teda peetakse üheks võimsamaks gospellauljaks. Paraku on seda poolt temast suhteliselt vähe kajastatud. Kui ikkagi täpsem olla, on mu muusikalisteks eeskujudeks esmalt ikkagi need isiksused, kes on mind õpetanud. Näiteks Venno Laul, Olav Ehala ja paljud teisedki. Peeter: Ikka Bach! Muusikamaailm on kirev läbi aegade, et päris üht polekski võimalik rohkem nimetada. Rando: Tom Jones, Engelbert Humperdinck, Demis Roussos. Mati: Kuulan muusikat üsna vähe, aga ansamblid Home Free ja Pentatonics meeldivad väga. Rando: Need viimased on meie kõigi lemmikud.
Ja laulda Galilea järve kaldal lihtsalt Issandale, see oli väga imeline!
Kuidas valite oma repertuaari (on midagi „välistatud“, midagi „ootel“)? 
Rando: Peeter toob laulu. Peeter: Nii ikka päris ei ole. Praktika on selline, et igaüks on toonud midagi. Margus arranžeerib. Margus: Üsna palju on meil ikkagi kogu protsessis ühisloomingut. Vahel kujunevad ka näiteks seaded lihtsalt laulmise käigus. Peetril on väga hea keelevaist, mille abil saame ingliskeelseid lugusid Eesti inimestele arusaadavalt laulda. Tiina Kask (sekkub intervjuusse toimetuste kõrvalt): Olen märganud, et mõne lauluga mehed ikka ka jändavad – ühele meeldib, teisele mitte ja vaidlust tekib palju. Rando: Mõne lauluga oleme alustanud, aga ta pole repertuaari jäänud. Margus: Kokku peaks meil laule repertuaaris olema kusagil üle neljakümne. Aga tõesti, selle vaidluspunkti juures võiksime pikalt rääkida… Eks me oleme ka parajad isiksused. Tõsised vaidlused toimuvad meil loomulikult peamiselt usuteemadel. Ja kõigil on alati õigus! Oh see Jumala loom…
Millal on üks lugu teie jaoks „valmis, selge“?
Margus: See on nüüd väga problemaatiline küsimus. Mati: Seda õieti polegi, kompame… Peeter: Meil pole ühtegi lugu selge… Rando: Ma ei oska seda mõtet päriselt öelda, aga tundub, et lauludes avastame pidevalt midagi uut. Eksperimenteerime ja otsime palju. See on nagu söögiga, mis peab olema pidevalt soe: kui ära jahtub, ei maitse endale ega sobi ka teistele pakkuda. Margus: Aga tõele au andes peab ütlema, et mõni lugu on meil üsna selge. Praegu tuleb näiteks üks meelde. Ja mõned lood on isegi pähe jäänud! Samas tekitavad mõned laulud nii sügava aukartuse Looja muusika ees ja oleme leidnud, et ei ole veel küllalt väärikad seda laulma…
Mida lisavad muusikale piano ja minoor?
Peeter: Vaikust ja nukrust… Juudid ütlevad, et igas kurvas toonis on peidus rõõm ja igas rõõmsas loos kurbus. Mati: See küsimus on nagu muusikakooli tunnist… Mulle meeldib rohkem mažoorne muusika. Tõsine muusika puudutab ka südant väga. Rando: Piano on see, millega me ikka vaeva näeme. Õnneks meie volüüm-nupp on Marguse käes ja vahel ta ikka kasutab seda. See toob lauludesse hinge. Margus: Minu meelest on ka nõnda, et tõeliselt sügav rõõm väljendub mõnikord ootamatult minooris. Minoorne helilaad ei tähenda tingimata kurbust. Teoloogiliselt väljendudes – Jeesuse ristisurm oli ju võit! Aga muusikas väljenduvad täpselt samasugused kõlasuhted nagu elus üldse – mõnikord sosistame, siis ka hõiskame või kõneleme tavaliselt. Ma arvan, et dünaamiliste nüanssideta muusika on vaene.
Kuidas „puhastavad“ sügavad laulusõnad ja kaunid helid sisemaailma? 
Peeter: Seda ei saagi otseselt kirjeldada. Mati: Need tõstavad ikkagi hinge kõrgemasse meeleollu ja aitavad tunnetada Jumala lähedust. Rando: Kui laulad kogu hingest, mitte laulu pärast, vaid laulad Jumalale, siis see ülendab. Peeter: Teatud asjad siin maa peal alandavad, aga laul ülendab. Eks ta üks antidepressant on… Margus: Laulmisel toimub kohtumine Jumalaga. Nii tekst kui meloodia on Issanda vahendid. Puhastav sügavus võib avalduda mõnikord isegi rütmis, rääkimata harmooniast ja meloodikast. Mati: Neljakesi lauldes võimendavad laulu sisu ühtne harmoonia ja vendade osadus. Peeter: Lauldes tunned teise häälega sobivust, see lisab veel ühe dimensiooni Jumala lähedusse. Rando: Kui sõnade taga on helid, annab laul justkui sõnadele tiivad ja paneb nad lendama. Olgu need siis palved või kiitus – isegi ohkamine läbi laulu tundub nagu võimenduvat.
Kui nii võib öelda, siis on meil koguduste muusikatöös otsustamise reservi.
Kuidas mõjutab ansamblitöö teid, teie peresid ja kogudusi, keda teenite?
Rando: Mina paneksin olulisele kohale vendade osaduse. Minul isiklikult seda varem ei olnud, olid küll tuttavad, sõbrad. Aga vendade iganädalane osadus. Margus: Nende kolme seni tegutsetud aasta jooksul oleme rohkem kui 40 korda lauluga üles astunud. Peamiselt kogudustes, aga ka mõnel sünnipäeval, hooldekodudes, sotsiaalmajas, mitmes väiksemas kontsertsaalis, pingi avamisel jne. Enamasti on tegemist olnud evangeelsete laulmistega. Selline teenimine on meie kõigi pilku avardanud.
Mati: Üheks edasiviivaks jõuks oli ka ühine Iisraeli külastus. Kui sellele tagasi mõelda, meenuvad kõik tunded ja need imed, mida Jumal meiega koos tegi. Peeter: Galilea järve kohal näha koptereid Süüriasse lendamas oli ka väga eriline. Kuigi ka omamoodi kurb. Mati: Ja laulda seal järve kaldal lihtsalt Issandale, see oli väga imeline! Rando: See ansambel ei ole meil lihtsalt laulugrupp, vaid on palju enamat. Peeter: Pered toetavad. Näiteks Marguse abikaasa Tiina toetavad kommentaarid on väga julgustavad. Ja Rando abikaasa Katrin aitas projekti kirjutamisega. Sageli on juhtunud, et jumalateenistusel hakkavad näiteks Rando lapsed kellegi sõnavõtu ajal meie mõnda laulu laulma („Ma tahan panna oma koormad…“). Rando: Peredega koos on ka toredad väljasõidud. Peeter: Laul on nagu täiesti uus keskkond, nagu läheksid uude töökohta, kus on kõik võõrad. Hiljem saavad noodid tuttavaks ja nagu sõbrakski. Mati: Laul viib mured ikkagi eemale ja tõstab meid neist üle. Margus: Mulle justkui tundub, et ka peredele meeldib, mida me meestega koos teeme. Kuidas see aga kogudusi mõjutab – ma ei tea ja arvan, et ei peagi teadma. Oleme ühiselt mõistnud, et see ansambel on nagu Jumala and. Me soovime selles annis elada. Tõele au andes pean ütlema, et Jumal on loonud meile sellised hääled, mis koos kõlavad eriliselt ja väga sobivalt. Ma ei oska teisiti selgitada, kui et see on Jumala ime.
Teie laulud on avardanud muusikat Eesti kogudustes – milliseid reserve näete veel meie kogudustes? 
Mati: Reserve on kindlasti. Kuid see, et inimesed kokku saavad ja ansambli „ära teevad“, on juba tunduvalt raskem. Rando: Vokaalansambleid on ikka vähe, tavaliselt lisatakse mõni instrument. Eks me kasutame muidugi ka ise mõne laulu puhul muusikainstrumente, näiteks kitarr, klarnet, tamburiin, käteplaks, plokkflööt. Peeter: Lauljaid meil kogudustes tõesti on. Aga suur väärtus on, kui erinevad põlvkonnad teenivad üheskoos. See sobib väga ilusasti. Mati: Jah, n-ö vanad teevad oma muusikat, noored oma ja siis ei jõutagi konsensuseni. Ilus oleks leida ikka ühisosa. Margus: Olen tõesti näinud ja kogenud, et meie Liidu kogudustes ei ole just kuigi palju muusikakollektiive. Eriti veel selliseid, kes oleksid võimelised lisaks kodukogudusele teenima ka teisi kogudusi. Minu meelest ei saa kunagi aega rohkem olema, kui meil parasjagu on. Seepärast, kui on inspiratsioon tuua muusikaga Jumalale kiitust, tulebki seda teha. Kui nii võib öelda, siis on meil kogudustes otsustamise reservi.
