5/2009 Allan Helde, Tarmo Lige
Töö(tuse) jutud
Töötuse probleemist rääkimine ja kirjutamine ei üllata enam kedagi. Ka kristlasi mitte. Oma lugu jagavad Allan Helde (38) ja Tarmo Lige (47). Nad räägivad sellest, mida nad nii vaimulikku kui ka igapäevatööd tehes viimastel aastatel on kogenud ja mida nad töötuks olemise protsessist läbi minnes on tundnud ja tunnevad. Vestluse ajal aprilli lõpul on Allan „vaba mees", Tarmo on protsessi eelmisel suvel juba läbinud. Allan töötas enne koha kaotamist pildiraamimise firmas ostujuhina, Tarmo ehitusfirma juhtkonnas.
Allanil ja Tarmol on ka palju ühist. Mõlema peres on kolm last. Mõlemad õpivad Tartu Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris. Lisaks igapäevasele tööle on mõlemad mehed juba aastaid aktiivselt Liidu koguduste vaimulikus töös.
Tarmo: Oled nüüd ametlikult ligi kuu aega töötu olnud. Millal sa said teada, et su töö lõpeb ja mis tundega selle teate vastu võtsid?
Allan: 26. märtsil tuli ametlik pankrotiteade. Aimasin seda paar kuud varem, kui koostööpartnerid rääkisid, et Norra emafirmale kuulutati pankrot välja. Uskumatu, aga see ei kurvastanud mind, sest ma ei ole saanud 15 aastat korralikult puhata. Pastori ja „ajalikku" tööd ühildades puhkust ju tegelikult ei ole. Kui on „ajalikust" tööst puhkus, siis pead pastori tööd ikka edasi tegema, sest raske on leida väikeses koguduses asendajat. Kindlasti on võimalik pühapäevastele jumalateenistustele asendaja leida, kuid see on kõigest jäämäe veepealne osa.
Tavaliselt ma jutlustan kolm korda kuus, lisandub kolmapäevane palveteenistus. Loomulikult tuleb leida aeg ka jutluste ettevalmistamiseks. Ja kui pastoril peaks olema tavaliselt esmaspäev vaba, et puhata, siis mul on „sinine esmaspäev". Kui lähen puhkuse ajal kogudusse, võib juhtuda, et palutakse midagi ikka teha. Nüüd sa saad aru, miks ma ei ole üldse õnnetu. (Naerab)
Koduseid töid on palju kuhjunud, mis on vaja ära teha. Milline oli sinu olukord?
Tarmo: Möödunud kevadel, 15. mail pandi mu ette lauale kolm paberit. Üks neist oli nõukogu otsus, kahe järgmise paberi vahel pidin valima: Kas saada väiksem summa kohe kätte või suurem ja poole aasta pärast. Selle saamise tingimused olid üsna segased. Valisin esimese. Aimasin minagi oma järjekorda ette, sest sellega oli nagu küüditamisega kunagi. Naaberkabinettidest kadus eelmistel nädalatel mitu head kolleegi, kelle vabastamine ei vajanud nõukogu otsust.
Minu lugu natuke erineb sinu omast. Esiteks selle poolest, et mulle mu töö meeldis ja on hea, kui see võimaldab ka äraelamist. Teiseks selle poolest, et ma ei saanud riigilt toetust. Jah, vabanemist tundsin minagi, sest pinge oli olnud suur. Mis puhkamisse puutub, siis paar nädalat olen igal aastal ikka puhata saanud. Ja sel ajal on koguduse tööst alati ka õnnestunud vabaks saada. Mul ei ole ju pidev vastutus. Küllakutseid teistest kogudustest ka siis vastu ei võta.
Allan: Sinu vastutus on ju tööalaselt palju suurem kui minul. Sina töötasid ju ka oma õpitud erialal. Minu töö oli rohkem elatise teenimine.
Tarmo: Vastutuse suurust on ehk raske võrrelda. Ma olin oma erialase tööga päris rahul. Tänaseni on tunne, et minult on midagi väga kallihinnalist ära võetud.
Tänaseni on tunne, et minult on midagi väga kallihinnalist ära võetud.
Aga ma kogesin sarnaselt sinuga ka positiivset. Igas halvas võib olla midagi head. Lugesin vanu kirju ja märkmeid. Hiljuti avastasin, et veel aasta hiljem on võimalik tol ajal korrastatud asju kerge vaevaga üles leida, sest mittevajalik on minema visatud. Eks lugesin oma vanu jutlusi ja kirja pandud mõtteid. Vaatasin läbi kõik fotoalbumid. Justkui valmistusin surmaks. Kõik mõtted sai vist läbi mõeldud. Kuna mu abikaasal on õpetaja ameti tõttu suvi vaba, siis koos veedetud aeg oli topeltõnnistus. Aga lõpmatuseni nii ei saa. Jeesus sundis ka jüngreid Muutmise mäelt alla tulema.
Kunagi saavad kõik sahtlid korda. Töö lõpeb kodus ka otsa. Ja mõtted saavad otsa. Ja ka ilus suvi lõpeb. Hull lugu on siis, kui ka raha saab otsa...
Ma arvasin, et saan palju raamatuid läbi lugeda. Kahjuks lugesin ainult mõned. Mul oli keskendumisega suuri raskusi, mõtted läksid mujale. Teadagi kuhu. Lisaks olen harjunud ikka iga päev midagi konkreetset tegema, et päeva või nädala lõpus oleks tehtust rahulolu. Ja kui seda ei ole, siis hakkab üks uss närima. Lisaks mure tulevase toimetuleku pärast.
Allan: Neid tundeid ei ole ma veel jõudnud tunda. Aknast välja vaadates näen puid, mis tuleb ära lõhkuda, et talveks kütet saada. Millal ma ükskord kuurini jõuan? Palju muud on pooleli.
Loodan nagu sinagi – sügiseks leian töö. Kaks konkurssi on kodukohas parasjagu pooleli. Aga kui vaadata tööpakkumisi üldiselt, siis on valik üsna olematu, tööturuametnik laiutab käsi – meil ei ole teile midagi pakkuda. Ajad on rasked.
Meil mõlemal on pere. Kuidas reageeris su pere sinu uuele olukorrale?
Tarmo: Perega on nii, et mulle tundub see ühtmoodi, nemad kogesid seda ehk hoopis teisiti. Mind häiris see, et minu probleem tekitas neile probleeme, mida ma ei osanud ette näha. Nad muretsesid alateadlikult rohkem kui vaja ja see ei mõjunud jälle mulle hästi. Mäletan seda õhtusööki, kus keegi ei tahtnud midagi rääkida. Tavaliselt on meil palju juttu ja nalja õhtusöögilauas. Mäletan ka seda, kui olin esimest päeva jälle tööl käinud. Mu vanem poeg teatas midagi sellist: „Nüüd võib jälle kergemalt hingata..." Mulle tundub, et see oli pere turvatunne, mis oli löögi all. Nüüd oli see taastunud. Niimoodi oskan seda tagantjärele tõlgendada. Eks muidugi üsna tihti tegigi rahutuks just see, et kui kauaks sääste jätkub. Kuidas sinu pere reageeris?
Allan: Lapsed olid sel õhtul tõsised. Selgitasin, et meie võimalused pole enam endised. Enam ei saa ma autoga teid viia ja tuua. Enam ei saa me perega lihtsalt sõitma minna. Sest auto oli ära võetud. Pojad ütlesid nagu mitmed sõbradki: „Aga sul ei ole nüüd enam autot!" See oli neile nii oluline. Tundub, et poisid olid alguses kurvad. Aga loodan, et nad said sellest üle. Minu jaoks on auto tarbeese. See ei oma nii suurt tähtsust, kui teised sellele omistavad.
Pojad ütlesid nagu mitmed sõbradki: „Aga sul ei ole nüüd enam autot!"
Mulle tundub, et töö kaotus on kui leinaprotsess, millest tuleb läbi minna ja sellel on Elizabeth Kübler-Rossi järgi oma kindlad faasid: eitus, viha, kauplemine, masendus, jaatus või leppimine olukorraga. Kui palju ma ise neid protsesse enda jaoks kõiki teadvustan või märkan, kuid kõik need reaktsioonid olid paljudes töölistes siiski märgata. Muidugi sellistel puhkudel hakkame küsima: Miks mulle seda vaja, Jumal? Mis ma sellest pean nüüd õppima?
Tarmo: Nii küsisin ma kümneid kordi. Aga me näeme Jumala vastuseid alles siis, kui üsna palju, meie arvates vahel liigagi palju, aega on mööda läinud. Kogu selle protsessi jooksul oli iga päev mu tõsine ja alandlik palve Jumalale: „Sinu tahtmine sündigu".
Allan: Oluline teema on ka kulud. Suhtumine on selline, et kui sul on maja ja auto, siis elad ju hästi, „mis sa virised?" Kui suured võiksid olla 5-liikmelise pere väljaminekud? Toit on umbes 1500 krooni inimese kohta ja see on kõige suurem kuluartikkel. Meie oleme kogu oma sissetuleku pannud kodu remontimisse. Aga kust sina said kokku hoida, õpeta mind ka, sest olen poolel teel?
Tarmo: Üks „tõehetki" selgus just kulude ülevaatamisel. Ütlesid õigesti, et suurim kulu on toit. Siis tuleb meie peres elektriarve. Kas ütlen perele, et esmaspäeviti süüa ei saa? Ja interneti püsiühenduse lülitame välja. Teisipäeviti lülitame elektri välja... Sellist kokkuhoidu oma perekonna arvelt ei saa ma kuidagi teha. Selgus, et oleme elanud kogu aeg kokkuhoidlikult, meile ei ole meeldinud kunagi niisama kulutada.
Aeg läks ja lahendust ei paistnud veel kuskilt. Vahetevahel tuli meelde Jumala tõotus, mida ma korduvalt kantslist olen jutlustanud: „Ma pole näinud õiget hüljatuna ega tema lapsi leiba kerjavat" (Ps 37:25) (Allan ütleb vahele, et nii vana ma veel ei ole...)
Lõpuks paistis üks lahendus. Ehk on nüüd on Jumala tahe saabunud? Mulle tehti ettepanek asuda tööle pastorina. Kaalusin tõsiselt. Aga sain kolm eitavat vastust. See ei olnud järelikult minu koht. Algul näis kõik inimlikult hästi klappivat. Pidin saama „ajaliku" erialase töö 50 % koormusega. Ma ei oleks isegi osanud unistada sellisest võimalusest.
Olen avastanud, et vastused tulevad umbes aastase nihkega. Me saame Jumala mõtteid lugeda pisut hiljem. Kuulsin, et see, kes sellesse ametisse võeti, on tööl 50 % palga eest 101 % koormusega. Ja tal on ainult üks ülesanne – kolida Bakuusse ja tuua kohaliku maffia käest sinna investeeritud raha tagasi. Ei mingeid muid erialaseid ülesandeid...
Allan: Nii me võime siis öelda, et meid jälgitakse, kuidas me vaimulikena läheme sellest protsessist läbi. See, mida me oleme jutlustanud, kas me ise ka nüüd elame selle järgi. See kõnetab teisi inimesi rohkem kui kümme meie jutlust. Kerge on inimesele öelda: „Palveta, paastu, kuuluta usus, küll Jumal aitab..."
Tarmo: Jutlustasin just vahetult enne töö kaotust teemal, mida Paulus kirjutab Filipi kogudusele. „Ma ei ütle seda puuduse pärast, kuna ma olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on. Oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, olen kõigega ja kõigi oludega tuttav: nii kõhtu täis sööma kui nälgima, elama nii jõukuses kui puuduses. Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks." (Fl 4:11-13)
Allan: Just nii. Kuigi vahel tunnen, et selline „vaimulik viisakus" on silmakirjalik. Kui näljasele kuulutad evangeeliumi, siis esmalt on evangeelium tema jaoks toit – hea sõnum – ta saab kõhu täis. Ja alles siis tuleb kõik muu. Jaakobus on praktiline oma õpetuses. „Mu vennad, mis on sellest kasu, kui keegi ütleb: «Mul on usk!», aga tegusid tal ei ole? Kas see usk suudab teda päästa? Kui mõni vend või õde oleks alasti ja neil oleks puudu igapäevasest toidusest ning keegi teist ütleks neile: «Minge rahuga! Soojendage end ja sööge kõhud täis!», aga te ei annaks neile ihu jaoks hädavajalikku – mis oleks sellest kasu?" (Jk 2:14-16)
Vähesed küsivad valmisolekuga aidata, kuidas toime tulen? Üks inimene küsis otse, kuidas ma toime tulen. Rääkisin, kuidas tegelikult asjad on. Kui ettevõte läheb pankrotti ja sealt midagi ei maksta. Riigi veskid jahvatavad ka aeglaselt, kuniks töötukassast midagi laekub... Siis ta ütles, et laenab seniks, kuni saan tagasi maksta. Nii saime esimesest raskusest üle ja oli võimalik eluasemelaenu järjekordne makse pangale tasuda.
Tarmo: See on klassika. Siis tuleb saatan ja kiusab. Tema küsimus meile on: „Miks Jumala õnnistus on sinust lahkunud? Mis me oleme valesti teinud?"
Allan: Mis on Jumala õnnistus, milles me seda näeme?
Tarmo: Vanas Testamendis oli õnnistuse mõõdupuuks kariloomade arv. Aga ka Vanas Testamendis on teine mõte. „Minu õnn(istus) on, et olen Jumalale ligi" (Ps 73:25).
Jeesus täiendab: „Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!" (Mt 6:33)
Minu õnnistus oli tuntav, lisaks minu pastor Siim Teekeli ja mu perekonna kaasa elamine. Oktoobris, kui oli kõige raskem, kutsus pastor Heldur Kajaste mind kaasa Austriasse TCM-i kooli. Sealt sain kui palsamit oma haavadele. Elan sellest õnnistusest veel tänaseni. Kui koju jõudsin, siis läksin ka tööle.
Allan: Kas sa oled oma uue tööga rahul?
Tarmo: Õigem on öelda, et olen tänulik, et mul on töö. Praegu peab iga töö eest tänulik olema. Soovin, et ka sina saaksid uue töö. Just sellise, mida vajad ja soovid.
Vaatamata läbielatule ja selle mida kogeme: „Kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad". Tunnen ühte ehitusfirma juhti, kes oli hiljuti sunnitud omanike survel oma poja koondama... Kristus koges samasuguseid tundeid ja olukordi, mida meiegi inimestena. See lohutab, julgustab ja annab jõudu uusi sihte seada.
