Jaanuar 2020 
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus
Tiina Teppo on Rakke koguduses oldud ligi 30 aastaga kõige kauaaegsem liige ja viimased viis aastat töötanud pastori kohusetäitjana. Ehkki koguduses on olnud ka keerulisi aegu, ei ole need kustutanud Tiina teotahet ja sära ta silmist.
Tänu Ainile olen saanud koguduses aktiivselt kaasa teenida: tema hoidis lapsi, kui mina olin kirikus.
Räägi pisut endast ja sellest, kuidas Sa leidsid tee Jumala juurde?
Ma olen sündinud Haapsalus ja üles kasvanud Tallinnas. Kui olin 4-aastane, abiellus ema uuesti, kolisime Tallinna ja ma sain kaks nooremat venda.
Haapsalu lähedal Jalukse külas elas mu vanaema, kelle juures veetsin kõik suved ja enamus nädalavahetusi. Vanaema tuli üsna hilises eas elavale usule. Temaga käisime ka Haapsalu metodisti kirikus ja tema Piiblist õppisin gooti kirjas lugema. Nii kasvasin üles teadmisega, et Jumal on olemas. Kuna ma olin elava loomuga ja krutskeid täis laps, arvasin suuremaks saades, et ma ei kõlba Jumalale.
Tallinnas oli mul hiljem kristlastest tuttavaid, kes kutsusid Oleviste kiriku noorteõhtutele, aga tookord ma südames kutset ei tundnud.
1984. aastal lõpetasin nn pisipeda, kus õppisin lasteaiakasvatajaks, ja läksin tööle Tallinna 33. lastesõime. Suviti olin malevas. Seal sain 1989. aasta suvel tuttavaks oma abikaasa Ainiga, kes oli majandis malevlastele autojuhiks.
Aasta jooksul külastasime Ainiga teineteist vastastikku – tema mind Tallinnas ja mina teda Rakkes, kus ta oma vanemate kodus elas. 1990. aasta kevadel kinkis ta mulle meie uue kodu võtmed Rakkes.
See oli 1990/91. aasta talvel. Me olime kuskilt saanud Sõnajalgade kasseti, mis mulle tegelikult üldse ei meeldinud. Aga ühel hetkel leidsin end miskipärast seda üksi kodus kuulamast. Ja siis tuli laul, kus olid sõnad, et kui Jeesus tuleb tagasi, kas sa jooksed talle vastu või põgened kaljukoobastesse? See sõnum puudutas mind sügavuti ja isiklikult. Mõtlesin, et mina ei tahaks põgeneda, kui Jeesus tuleb. Langesin põlvili ja palusin nuttes Jumalat appi. Tagantjärele sain teada, et samal ajal, kui kogesin Jumala puudutust, olid Airin ja Alland Parman Rakke koguduses palvetanud, et Jumal kutsuks inimesi.
Milline oli Sinu tee Rakke kogudusse ja elu siin koguduses? 
Minu uskmatu vend oli mu abikaasale kinkinud Uue Testamendi, mida hakkasin innukalt lugema. Seal hakkasid mulle pidevalt ette sattuma kirjakohad, kus räägiti koguduses käimisest. Uurisin siis lõpuks Ainilt, kas Rakkes kirikut on. Tema teadis, et teisel pool raudteed heki taga peaks olema, aga ei teadnud, kas seal inimesi ka käib.
1991. aasta kevadel võtsin julguse kokku ja läksin kirikut otsima. Leidsin ja üllatusin, et seal oli nii palju noori. Tasapisi hakkasin koguduses kaasa teenima. 1993. aastal õnnistati mind kogudusse.
Kogudus korraldas pühapäevakooli ligi 100 lapsele, meil oli 6 pühapäevakooli rühma, minul olid teismelised. Kui Alland septembris Kehra kogudusse pastoriks läks, hakkasin koguduses ka ülistust juhtima. Olin omal ajal Tallinna 3. Keskkooli juures poolteist aastat klassikalist kitarri õppinud ja vahepeal ka suviti malevates mänginud. Esimesed mälupildid ülistuse juhtimisest on mul 1996. aastast, kui ootasin oma teist last ja pidin omajagu vaeva nägema, et üle suure kõhu kitarrikeelteni ulatuda.
Kui Parmanid olid ära läinud ja Kenno Leier polnud veel tulnud, olime kogudusena üsna heitunud. Mõtlesime, et nüüd on kõik läbi. Mõned jäidki kogudusest eemale. Tegelikult kõik toimis. Enn Palmik Avispealt käis koguduse ülevaatajana Rakkes üle nädala, Marika Harendiga koos jätkasime pühapäevakooli korraldamist.
Kui Kenno oma elurõõmuga tuli, läks koguduseelu taas õitsele. Kui ta umbes aasta pärast ära läks, jäi kogudus jälle pastorita. Siis toimetasime siin jälle ise: teine juhatuse liige Helja-Reet Traks suunas vaimulikku poolt ning minu peal oli kogu asjaajamine ja paberimajandus. 1998. aasta lõpus tuli koguduse juurde Rando Selbak, kes aasta hiljem ordineeriti diakoniks ja teenis kogudusevanema kohusetäitjana. 2011. aastal ordineeriti mind diakonissiks ja viimased neli-viis aastat olen olnud ühtaegu nii diakoniss kui juhatuse esimees ning see on minust automaatselt teinud ka pastori kohusetäitja.
Aga kui tekib olukord, kus juhti pole, hakkan ma tegutsema.
Oled õppinud lasteaiakasvatajaks, kuid töötanud rohkem kokana. Kuidas nii?
Juba Tallinnas lastesõimes töötades sattusin ühel suvel malevas kohaliku koka haigestumise tõttu malevlastele ja ühtlasi ka kohalikele töölistele süüa tegema. Kuna majandi majandusjuhataja seda teadis, kutsus ta mind kokana tööle, kui ma Rakke kolisin. Samal ajal pakkus ka Rakke kooli direktor mulle tööd kuueaastaste klassiõpetajana. Sel perioodil ei tahtnud ma aga lastega töötada, sest plaanisin ise lapsi saada. Sõimes olin näinud, kuidas kasvatajatel ei jätkunud pärast tööpäeva oma laste jaoks enam energiat. Teiseks ei tundunud kooliõpetaja töö minu sõimepraktikale kohase vastutusena.
Kuigi ma polnud kokaks üldse õppinud, teadsin malevakogemusest, et kokatöö mulle meeldib. Töötasin majandis kuni majandite lagunemiseni ja 1994. aastal, kui noorim poeg Taavi oli 2-aastane, tuli Salla kooli direktor mind kooli kokaks kauplema. Koos lapsepuhkustega töötasin seal kokku 20 aastat, kuni kooli sulgemiseni. Siiamaani saan kooli endistelt õpilastelt kohtudes tagasisidet, et Salla koolis olid nii head toidud. Seda on armas kuulda.
Kas Sinul kui kristlasel ja pealegi koguduse väga aktiivsel liikmel on olnud keeruline olla abielus mittekristlasega? 
Kui ma kogudusse tulin, ei olnud me veel Ainiga abielus ja see rõhus mind. Kuigi keegi koguduses midagi kriitilist ei öelnud, tundsin, et päris õige see ei ole. Mu südames oli kahtlus, kas peaksin seda kooselu jätkama või minema lahku. Ühelt poolt polnud Ain kristlane ega olnud mind naiseks palunud, samas teisest küljest oli ta mind välja tõmmanud mu eelnevast metsikust ja heitlikust elust ning meie suhe toimis väga hästi.
1991. aasta sügisel oli Rakke koguduse aastapäev. Meil oli külas Juha Wallin. Pärast teenistust jäin viimaste hulgas veel kirikusse. Juha küsis siis, kas on midagi, mis mu südant vaevab ja mille eest ta võiks palvetada. Siis sain võimaluse oma mure Jumala ette tuua. Ma Juhale ei öelnud, aga mõttes palusin Jumalalt, et kui suhe Ainiga on tema silmis õige ja me võiksime kokku jääda, siis ta õnnistagu meid lapsega. Juha palvetas ja ma kogesin väga tugevat Püha Vaimu ligiolu.
Üheksa kuu pärast sündis meie perre esimene poeg. Minu jaoks polnud kahtlust, et Jumal oli vastanud. 1994. aasta augustis registreerisime oma abielu. Mul on tagantjärele hea meel, et see läks just niipidi, et mu mees tahtis abielluda minuga siis, kui ma olin juba kristlane. See on suur tunnustus.
Tänu Ainile olen saanud koguduses aktiivselt kaasa teenida: tema hoidis lapsi, kui mina kirikus olin. Ta on kogu aeg toetanud kõike, mida koguduses olen teinud. Ta on ka väga hea isa ja kodu hoidev mees.
Elate praegu Sallas, ehkki esialgu kolisite Rakkesse?
Jah. Me töötasime Ainiga mõlemad Sallas ja elasime Rakkes teisel pool raudteed koolimaja lähedal. Iga päev jäime rongi taha. Tööle minnes polnud nii hull, palk jooksis. Kuigi mul tulid söögid ikka kellaajaks valmis jõuda, aga see polnud nii minutipealt kui koolis kellahelinaga. Aga koju ei saanud. No kujutad ette: päevast päeva tuled väsinuna töölt ja siis passid terve tunni tõkkepuu taga ning kunagi ei tea, kui kaua.
Koguduses teenimist on see muidugi jälle keerulisemaks teinud. Olen sõltuv bussidest, autojuhilube mul pole.
Seminar on andnud üldise teadmistebaasi, mis aitab õpetusi liigitada ja selgitab, kust erinevad arusaamised pärit on.
Paljud inimesed kardavad juhivastutust. Mis on Sind pannud vastutust võtma, on see juhikutse? 
Olen märganud, et kui juht on olemas, meeldib mulle väga olla kaasas ja aidata. Aga kui tekib olukord, kus juhti pole, hakkan ma tegutsema. Mitte ainult koguduses, vaid ka laiemalt. Mulle on prohveteeritud, et olen tavott, must pläga, mis hoiab hammasrattad töös. See pole sugugi mugav roll, aga prohveteering annab rasketel hetkedel jõudu.
Praegu on koguduse juhtimine juhatuse õlul: koos otsustame ja jagame ära ka pühapäevased teenistused, kes millal sõna jagab ja teenistust juhatab. Mina ei ole traditsiooniliste jutluste pidaja. Mulle meeldib pigem ühes kogudusega arutleda piiblitekstide üle.
Minu üks nõrk koht, mida teised on ka ette heitnud, on see, et ma ei ole hea ülesannete delegeerija. Kuna olen Rakke praegustest liikmetest kõige kauem olnud koguduses, on see aegade jooksul andnud võimaluse tegeleda meie kõikide tööharude ja ülesannetega, sealjuures raamatupidamise ja muude asjaajamistega. Ühtpidi on lihtsam kõik ise ära teha, kui kedagi teist juhendada. Teisest küljest on ülesandeid, nagu koguduse kohvilaud, mille tegemine mulle väga meeldib. Kui keegi ise initsiatiivi haaraks, oleks hea, aga konkreetseid käsklusi jagada on minu jaoks raske.
Rakke kogudus kogunes pärast kiriku põlengut aastaid ühetoalises valla korteris. Eelmisel aastal ostsite endale endise kaupluse ruumid. Kuidas see on koguduse elu mõjutanud?
Uued ruumid on toonud meile inimesi juurde. Need annavad võimaluse tulla koos lastega, sest nüüd on meil ka lastenurk olemas. Enam ei pea jääma selle pärast koju, et ei ole lapsi kuhugi panna.
Väga suur osa kogudusest on teisel pool aknaid, väljaspool. Ma olen saanud mitu korda kinnitust, et luua siia keskkond, kuhu kõik saavad tulla.
Kas kogukonnaga koostööd ka plaanite?
Rando Selbakul on idee hakata korraldama teemaõhtuid inimestele nii koguduses kui väljaspool. Siiani on meil olnud kogukonnaga mitmeid koostööprojekte, oleme aastaid teinud ühiseid hingedepäeva- ja jõuluüritusi. Meie uute ruumide avamisel esines siin ka Rakke naiskoor.
Oled sel kevadel lõpetamas Kõrgemat Usuteaduslikku Seminari. Mida KUSis õppimine on Sulle andnud?
Tegelik põhjus, miks ma õppima läksin, oli väga praktiline. Olles sageli pastorita, oleme õppinud iseseisvalt Piiblit uurima. Samas on tekkinud palju teoloogilisi küsimusi. Erinevad kogudust külastanud jutlustajad on vastanud neile erinevalt. Ise Piiblist lugedes olen teinekord veel isemoodi aru saanud. See ajas segadusse ja pani otsima tõde, seda, kuidas siis päriselt on. Meil olid ikka väga tulised vaidlused omavahelgi: üks arvas ühtmoodi, teine teistmoodi. Soov tõde teada lükkaski mind õppima.
(Puhken naerma) Ma ei usu, et KUS on Sind aidanud selles osas!
On küll! Just see, kui ma enne arvasin, et ongi üks ainuke tõde, siis nüüd ma tean, et see ongi normaalne, kui on erinevaid arusaamu. Seminar on andnud üldise teadmistebaasi, mis aitab õpetusi liigitada ja selgitab, kust erinevad arusaamad pärit on. Varem häirisid mind need detailid, mis olid omavahel vastuolus, aga nüüd ma mõistan: „Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik“ (1Kr 13:9j).
Kuna ka Katrin Selbak õpib KUSis, on meil koos teadmine, kuidas läheneda, kui tekivad erimeelsused ja küsimused. Mõne kirjakoha puhul teemegi konkreetselt eksegeesi (piibliteksti sügavama või algse tähenduse otsimine) ja uurime kreekakeelset algteksti, mis on tänapäeval kergesti internetis kättesaadav. Oleme leidnud väga huvitavaid asju. Alati ei leia küll tingimata seda, mida oleme otsima läinud, aga midagi muud huvitavat ikka. Nii on need eksegeesi ained KUSis minu jaoks olnud väga avardavad.
See on Jumala kogudus ja mina tahan anda lihtsalt oma parima.
Kui palju Sa tunned tuge EKB Liidust? 
Ma hindan tohutult, et meil on võimalik käia Virumaa piirkonna kokkusaamistel. Meie praegune piirkonnavanem Eerek Preisfreund, kes on naaberkoguduse pastor, on minu isiklik mentor olnud aastaid. Ta on tõeline Jumala õnnistus. Meil on temaga väga hea ja usalduslik suhe, võin küsida temalt igasuguseid küsimusi ja rääkida kõigest.
Liidu pearaamatupidaja Eli Kõllo on aidanud koguduse raamatupidamisega toime tulla. Saan igal hetkel helistada ka Liidu sekretär Marika Nigulasele, kes oskab vastavalt olukorrale edasi juhatada. Seegi on suureks julgustuseks, kui Liidu erinevatel kokkusaamistel näen, kuidas teised kogudused oma probleeme lahendavad.
Liidul on fantastiline president Erki Tamm. Meil on Seminar. Meil on Valdused koos Sõbra Käe ja Sõbralt Sõbrale kauplustega. Liidu häälekandja Teekäija pakub elavat pilti koguduste ühistööst. Meie Liidus on kümneid ja kümneid erilisi pastoreid ja koguduste töötegijaid, paljud neist minu parimad sõbrad. Mida rohkem ma saan võimalust neid tundma õppida, seda enam ma vaimustun ja olen tänulik Jumala ees.
Sageli juhtub kogudustes, et kett tuleb n-ö maha: pastorid ja töötegijad väsivad. Aga Sina oleksid justkui veel indu juurde saanud.
Mul on ikka olnud hetki, kui olen läbipõlemise äärel ja mõtlen, et mina enam ei tee. Aga siis on abiks olnud, kui Jumal kõnetab ja teadvustab, et see ei ole minu kogudus. See on Jumala kogudus ja mina tahan anda lihtsalt oma parima. Nagu Piibel ütleb: „Ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud“ (Fl 3:12b).
Ükskord, kui olid jälle rasked ajad, koguduses oli kriisiaeg, kuulsin keset autoteed selgelt Jumala kõnetust: „Kas mina kutsusin Sind või Sina kutsusid minu?“
Ma tahan alati olla valmis, kui Jumal kutsub, talle järgnema. Mis iganes, Jumal, sa ütled, ma tulen. Neid kohti on olnud korduvalt, et kui koguduses on rasked ajad, olen ma jälle tundnud seda kutset.
