Märts 2020 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Aili (64) ja Joel (68) Raasik tulid talvisel koolivaheajal Paidest oma poja perele Tartusse külla ja astusid ka Teekäija toimetusse, kus enne paastuaja algust arenes kohvilauas elav vestlus.
Paide baptistikoguduses juba vanaduspõlve pidav evangelist-pastor Johannes Jääger oli ühel päeval palunud, et talle tuleks külla koguduse uus pastor. Joel ja Anatoli olid Paide keskväljakul arutanud samu küsimusi. Joel lubas oma heale sõbrale, et ta võib juhatada noortetööd, kui Anatoli võtab pastori ülesanded endale ja toimetab kõik tähtsamad asjad. Anatolil olla selleks ka parem ja valjem (laulu)hääl. Nii astusid vana karjase üllatuseks tema tuppa korraga kaks venda.
Paraku tõmbas Eesti taasiseseisvumise tuultes tõusnud USA-sse emigreerumise laine Paide koguduse värske juhi Anatoli Venkovi endaga kaasa.
1991. aastal Soomest naaberkogudusse Järva-Jaani saabunud Esko Vainio julgustas, et Joel Raasik võtaks Paides vaimuliku töö juhtimise üle. Issanda kogudus vajab karjast ja küll Issand ka varustab.
„Mina tulen kirikusse siis, kui sinna tulevad ka noored!“
Kus te olete sündinud?
Aili: Sündisin Pärnumaal. Kui olin 3-aastane, kolisime emaga Türile vanatädi Minna juurde, kes oli innukas palveinimene. Tol ajal olid usurahva kirikuvälisteks legitiimseteks kohtumisvõimalusteks perekondlikud tähtpäevad, mis olid tihti rahvarikkad kodukoosolekud. Minna majas jätkus ruumi külalisvendadele, kes tulid bussiga juba päev varem. Ühel sellisel eelõhtul sain ma päästetud. Õhtupalves küsiti minult ja mu nimekaimust sõbrannalt: „Kas ka teie tahaksite oma elud Jeesusele anda?“ Järgnevas ühispalves vastasime mõlemad oma suuga jaatavalt. Kuulen nagu veel täna, kuidas vanade memmede suunalt kõlas seepeale vaikne vaimukahin.
Pitseri sellele jah-sõnale lisas veel üks 1967. aasta õhtune jumalateenistus metodisti koguduses. Vabakoguduste vahel olid siis tihedad sidemed.
Joel: Olen sündinud Ida-Virumaal Iisakus. Mu isa-ema ja vend koos oma naisega olid saanud juba varem päästetud. Mina olin peres ainus must lammas, kelle peamõte oli kodust pääsemiseni vastu pidada.
Algkooli järel läksin Kallaste kutsekooli elektrikuks õppima. Kodune kasvatus hoidis vaid nii palju, et esimeses „rublases ringis“ ma ei osalenud, kuid varsti olin seltskonna ninamees, aga see nina vedas allapoole. Organiseerisin palju möllu, ükskord ei jõudnud kolmel nädalavahetusel koju.
Pooleteistaastaste õpingute järel tulin Paidesse, kuhu mu vanemad vahepeal olid kolinud. Nad olid lootnud, et poja sõbrad jäävad Peipsi äärde maha. Kuid Kallastel õppis ka Türilt pärit kraadesid ja mu vana elu jätkus koos nendega. Mu vanemad kutsusid ikka mind palvelasse, paar korda ma siis käisin ka.
Töötasin elektrikuna, mängisin pidudel bändis ega tahtnud sõjaväkke minna. Kuid siis tuli vali kutse. Et ma trotsisin vene keelt rääkida, saadeti mind Tapalt edasi Vaikse ookeani äärde Ussuriiskisse, kus ei teeninud ühtki eestlast. Seal olin ma teeehitusel autojuhiks. Ma ei kakelnud, pigem lahutasin mõned riiukuked ja sain ka ülemustega rahuldavalt hästi läbi. [Selle värvika peatüki kuulamiseks tuleb Joeliga sõbraks saada ja külla minna].
Kui kutsuti eestpalvele, lükkas Haidar mind: „Mine!“
Muhameedlane tõukas eestpalvele 
1973. aastal tulin koju tagasi. Sõjaväes oli mul lähedane kaaslane, Uuralist pärit muhameedlane Haidar. Olin talle rääkinud, kui imeline elu on Eestis, ja tema tahtis seda oma silmaga näha ning tuli aastaks Paidesse. Koduste „kiuste“ võtsin ta meie majja elama ja meie lai elu võttis tuure.
Oma vanematele ütlesin, et mina saan oma pahedest ise lahti, aga töövabad nädalalõpud olid auru all. Kuid koguduse memmed palusid minu eest edasi ja nende palved hakkasid mu südant „torkima“. Enne sõjaväge olin deklareerinud: „Mina tulen kirikusse siis, kui sinna tulevad ka noored!“ Nüüd ütles mu oma vend: „Noored on kirikus!“ See ei andnud rahu.
Siiski tuli üks eriline nädalavahetus, mil olime minu isa-ema imestuseks lõpuni kained. Läksin tookord nende kutse peale koosolekule. Seal laulis kümmekond noort ja nende hulgas oli ka Aili.
Paidet külastasid ansambel Sela ja Jaanus Kärner Tallinnast ning ma kuulasin neid. Noored kutsusid mind kaasa ka Olevistesse. Hakkasime seal käima kaks korda kuus. Minu usuline huvi kasvas – tahtsin saada patust vabaks ja usklikuks. Korduvalt lubasin oma südames, et eestpalvele lähen järgmine kord.
12. aprillil 1975 olin Maarja kabelis eest teises pingireas, kus oli veel vabu kohti. Seal tajusin, kuidas kõik pühad vaatavad mind, üht pikkade juustega salkus noorukit. Kui kutsuti eestpalvele, lükkas Haidar mind: „Mine!“ Palvetasin koos kellegi keskealise mehega konkreetse palve. Mulle öeldi sõnad ette. Kuid põlvedelt tõustes ja ümber pöörates paistis rahvas kui inglid! Riigis oli kosmonautikapäev ‒ ja mina olin kui taevas. Mu emotsioon oli suur. Tagasiteel bussijaama küsisin sõbralt, et ega ma ole kogemata roppe sõnu pruukinud? Too vastas: „Imelik – täna ei ole küll!“
Mu elus algasid suured muutused. Ühelt poolt oli mul palju vanu sõpru, keda kartsin kaotada, aga teiselt poolt nägin uusi noori! Käisin ja laulsin koos nendega, eriti koos Ailiga.
Loomulikult tulid koguduse vanemad liikmed ja rääkisid meie mõlemaga ning manitsesid, et me ei teeks kiirustava nooruse vigu.
Ühise teekonna algus
Kolm kuud pärast pöördumist meie abielu registreeriti ja meid laulatati metodisti kirikus. Kui meie Marko oli juba kolmeaastane, siis meid ristiti.
Baptistid siiski ei osanud tol ajal kõiki noori vastu võtta, sest meie mängisime (elektri)kitarre ja meil olid mikrofonid jpm. Aeg-ajalt saime noomitusi, samas julgustas kogudusevanem vend Jääger meid oma teenimist jätkama ja usus kasvama.
Meie ühiselu algas Aili kodus Türil pisikeses toas. Seejärel üürisime kaks aastat Paides üht tuba. Edasi elasime ühiselamus ning hiljem saime kahetoalise korteri. Jumal varustas meid kõigega ja on olnud helde tänaseni.
Kuidas hakkasite Jeesusest tunnistama? 
Siin peab ütlema, et vend Jäägeri eest pidi lausa põgenema. Mitmel korral ütles ta jumalateenistust juhatades: „Nüüd laulame laulu „NN“ ja sel ajal tuleb vend Joel sealt rõdu pealt alla ja tunnistab.“ Vahel mõtlesin sellel pingelisel teel trepist alla, et praegu saaks veel ka välisuksest põgeneda...
Üldiselt oli meil vanemate töötegijate ees suur aukartus. Kord keegi kaasnoor kommenteeris: „Mis see vanamees ise ka teab!“ Aga kohe kutsusime ta ühiselt korrale.
Need Jeesusest tunnistamised hakkasid mind vaimulikult üles ehitama. Nendeks tuli valmistuda ja Piiblit uurida. Paides kogudusse astudes olid meil kõik ristimiskooli põhiküsimused läbi võetud.
Kuidas saite lauale oma igapäevase leiva?
Sõjaväest tulles töötasin KEKis autojuhina, juhilubadest ilma jäädes olin kraana juures troppijaks. Edasi tuli suveperioodidel tasuv töö asfaldibrigaadis, talved metsas ja saeveskis ning ehitustel.
Kui Esko Vainio tuli Järvamaale misjonäriks, rääkis ta mulle, et tema sõber müüb Soomes mööblit ja ka mina võiksin hakata talle seda valmistama. Saeveski kõrval puutöökojas nägin, kuidas tehti uksi, aga sinna ma tööle ei saanud.
Esko julgustas: „Asuta oma firma!“ 30. detsembril 1996 registreeriti Raapuit OÜ, mille tegevusvaldkonnaks registris oli: „Mujal liigitamata mööbli tootmine“. Meid oli neli meest ja me tegime mööblit. Tootmise laienedes oleme mitu korda suurematesse ruumidesse kolinud. Hindamatu abi oli, et Aili hoidis firma raamatupidamise korras.
Oleme võinud oma firmaga Paide palvemaja välja ehitada, paar kantslit oleme teinud ka mujale. Mullu septembris läksin pensionile ja müüsin firma ühele Türi usklikule vennale.
Algusaastad Paide kogudusetöös
Esmalt valiti mind koguduse juhatusse. Vaimulikku tööd üle võttes polnud aeg Paides mitte lihtne. Näiteks lahkus korraga 16 koguduseliiget Ameerikasse. Jumal saatis siis aga appi vend Aaron Jen'i, kelle teenimine tõi meile nagu elu uuesti sisse, nii et ka minul tekkis lootus.
Järgmine lahkumiste laine tuli, kui Kenneth Kaasik alustas siin Järvamaa kristliku keskuse tööga. Siis oli Esko Vainio – Järva-Jaani pastor 1994–1997 – mulle tõeliseks mentoriks. Tänu temale käis sel ajal ka Soomest palju külalisi. Inimeste tundjana teadis Esko, keda kutsuda. Nemad aitasid meil Paides elustada ka kristlikku tööd mustlaste keskel. Paraku on see rändrahvas tänaseks edasi liikunud.
Seitsmekümnendatel oli NSV Liidu lõunavabariikidest tulnud Eestisse palju volgasakslasi, kes siirdusid küll peagi Saksamaale. Ka Paide koguduses kaasa teeninud sakslased lahkusid ja on oma esiisade maal ühinenud põhiliselt mennoniitidega. Need vanad suhted pole katkenud. Siin rõõmustab Aili, kes oli juba koolis saksa keelt õppinud, et sai Saksamaal külas olles suud lahti tehes selle keelega päris hästi hakkama.
Esko Vainio julgustas: „Asuta oma firma!“
Vaimulikud eeskujud
Johannes Jääger oma tunnuslausega: „Olgu teil hingede kahju!“
Esko Vainio õpetas praktiliselt kogudust ja selle liikmeid teenima.
Teedy Tüüri peetud jutlustest õppisin järjepideva Piibli ja vaimuliku kirjanduse uurimise vajadust.
Enno Tuuliku väsimatu inimeste külastamine ja hool.
Õhinaga töötasin läbi 1956.–60. aastatel peetud vaimulike töötegijate kaugõppekursuse konspekte.
Pühapäev Paide koguduses, Eestimaa südames 
Pühapäeval on meil kahetunnine jumalateenistus. Alustame ühislauluga, loeme Pühakirja ja palvetame, siis on ülistus ja tunnistused ning jutlus. Lõpuosas jaotume 10–15 minutiks palvegruppidesse ja püha sumina taustaks mängib Aili süntesaatorit. Seal avanevad inimesed ja palvesoovid viiakse Jumala ette.
Paulus kirjutab: „Kristuse sõna elagu rikkalikult teie seas, kõiges tarkuses õpetage ja manitsege üksteist psalmide, hümnide ja vaimulike lauludega, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale!“ (Kl 3:16). Sellist muusikalist rikkalikkust taotleme ka meie.
Liidu üldlauluraamatust „Vaimulikud laulud“ võtame ikka 2–3 laulu.
Armsaks on jäänud „Võidulaulud“. Siin rõõmustab Aili, et tal on selle lauliku peaaegu täielik noodikogu. Kord küsis Joel koguduse vanematelt liikmetelt, kas nad oma nooruses neid ka nii uniselt laulsid? Vastus oli eitav ja nüüd laulame võidulaule jälle nii nagu sajand tagasi. See haarab inimesi tänini, sest neid köidavad Piibli sõnast rikkad salmid ja hoogne rütm.
Uuemaid ülistuslaule juhib ees laulev rühm, vanuses 11–68 aastat. Armsad on Oleviste ärkamiseaegsed laulud. Samuti kasutame messiaanlike juutide laule.
Joelil on laul ja pillimäng kaasas isakodust, kus kõlasid tsitter ja kannel. Aili ütleb, et nooditundmise alused sai ta juba koolis ja ka pisut klaverimängu. Edasi tuli õppida ise. Esmalt ikka noodist esimene hääl ja siis tasapisi teist häält juurde. Ta rõõmustab, et koguduseperest õpivad kaks last praegu ka muusikakoolis.
Laulusõnad laseme kõik palvela suurele ekraanile. Nii üles vaadates on kergem laulda. Kogudus on tehnikasse investeerinud, aga eks teenistus tuleb ka ette valmistada.
Igal pühapäeval toimub lastele pühapäevakool, kus praegu on 4–5 last.
Vahel käib ka karismaatilisi külalisi ja siis tuleb kokku rohkem rahvast. Eks siis üllata neid vahel ka võõrad keeled.
Meie koguduses on kõik põlvkonnad koos.
Milline on teie iganädalane ühine teenimine?
Teisipäeval on palvehommik, kuhu tuleb 7–11 inimest.
Kolmapäeval toimub piiblitund. Seal vaatame ekraanilt Reinhard Bonnke, Joyce Meyeri jt jutlusi-ettekandeid ning sellele järgneb arutelu. Paljud neist kõnedest saime juba nõuka ajal Soomest VHS-kassettidel. Leningradist tuli siia tõlk, kes luges mitu nädalat neile peale venekeelset tõlget ja edasi viidi neid nii Minski, Kiievisse kui mujale. Eks miilits käis ka vahel kontrollimas ja matti võtmas. Toona tuli Paidesse ka Tallinna noori oma uute lintidega. Meil oli videomakk ja siin saime segamatult vaadata. Paljud piibellikud teemad on tänaseni aktuaalsed.
(Lisasin, et ka KUSi kodulehel on üht-teist vaadata-kuulata ja see uus info võeti Paidesse kaasa.)
Reedel on palveosadus ja grupipalved. Oleme kogenud, et Jumal kuuleb palveid.
Aeg-ajalt toimuvad nädalavahetustel vaimulikud seminarid koos Türi misjonikogudusega. Veebruaris avas Markku Veilo Soomest Piibli sõnumit lõpuaegadest. See oli osavõtnuile huvitav ja lihtne. Pühakiri annab arusaadavad suunised.
Koguduse innukusest tunnistavad toimekad köögitoimkonnad. Meil on neli perenaist ja ühel neist ka paberid. Nad hakkasid pühapäevakoolilastele suupisteid pakkuma. Kuna supikeetmise aeg ei sõltu eriti supi kogusest, valmistavad nad seda sageli kõigile, umbes 30 inimesele. Koguduse köögi väljaehitamisel sai Raaspuit OÜ anda oma osa.
Milline on üks juhtsalm Piiblis, mis teid sageli kõnetab?
Aili: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ (Mt 6:33). Esmalt otsimine eeldab Jumala tahte otsimist igal päeval ja see salm pakub vastust ka neile, kes tulevad oma maise murega.
Joel: „Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega“ (2Pt 1:3). Meie rikas Isa taevas on kinkinud oma rahvale juba kõik vajaliku. 1990ndail kuulutati siin ka rikkuse õpetust. Kuid me ei vaja uinutavat luksust, vaid elavat usuelu.
Mida andis Training Christians for Ministry (TCM)?
Kristliku teenimise täiendõppe kursus TCM andis palju, tunnistab Joel. Seal avardus mu arusaam Piiblist. Võtsin omaks õpetuse, et Moosese raamatut tuleb püüda lugeda nii, nagu „oleksite Moosese ajas ja kui te olete sõnumist aru saanud, alles siis jagage seda nii, et see jõuab kohale ka meie aja kuulajatele“. Austrias kogesin vaimulikku, armastavat õhkkonda ja lõin elukestvaid sidemeid kaastöölistega.
Joel ja Aili ei saa jätta tunnustamast ka Harjumaa ja Kesk-Eesti piirkonna vanemat Gunnar Mägi, kes aeg-ajalt vaimulikud töötegijad kokku kutsub. Need vastastikused jagamised ja sealsed ühispalved kannavad.
Kogudus on perekond
Meie koguduses on kõik põlvkonnad koos. Siin me õpime, teenime ja kasvame. Kuulutame Jumala sõna, tunnistame ja laulame, võtame vastu külalisi, peame lauaosadust. Mõistame, et see on meie ainus armuaeg. Seepärast virgutame üksteist armastusele ja headele tegudele ning kanname üksteise eest hoolt.
Aili ja Joel nagu ohkasid, et neil on pühapäeviti raske kahekesi koos kuhugi teise kogudusse külla minna. Issanda ja kodukoguduse armastus on nad üheks pereks liitnud.
