Külli Bärenson – arst juba 37 aastat

Aprill2020 06 kylli jaan
Jaan Bärenson, Eesti Piibliseltsi peasekretär
Fotod: Bärensonide erakogu

Olen intervjuud tehes erilises olukorras. Paljude aastate jooksul on tulnud intervjueerida erinevaid inimesi nii trükisõna kui raadio jaoks. Nii lähedase inimese, kui oma abikaasaga, ei ole veel kordagi intervjuud teinud.

Oled olnud aastakümneid arst. Osaled aktiivselt kristlike arstide tegevuses ja oled olnud ka koguduses mitmetes ülesannetes. Alustame aga algusest, kust algas sinu tee siin maailmas, mida mäletad lapsepõlvest, kes olid su vanemad?
Sündisin Tallinnas. Kasvasin üles Viru tänaval Tallinna ajaloolises vanalinnas. Mäletan, et hommikuti ajas mind üles hobuste kabjaplagin. Vanalinna väikestesse poodidesse toodi kaupa hobustega. Nii oli see 50ndate lõpus ja 60ndate alguses.
Minu vanemad olid tööl, ema läks tööle tagasi, kui olin saanud 6kuuseks. Mind hoidis päeval hoidjatädi, tädi Mii, nagu teda kutsusime. Ta oli Oleviste kogudusest ja temaga koos lauldes õppisin paljud Talle kiituse laulud selgeks. Talle kiituse lauliku üks pikemaid laule – „Ameerikamaal üks usklik ema“ – oli mul peas. Hoidjatädi võttis mind kaasa oma sõbrannade juurde, kus ma alati laulsin neid laule. Mulle need laulud ja laulmine väga meeldisid.
Mäletan sellest ajast kaerahelbeputru ja kohukesi – kohupiimakohukesi pulga otsas.

Talle kiituse lauliku üks pikemaid laule – „Ameerikamaal üks usklik ema“ – oli mul peas.

Päeval tegi hoidjatädi lõunauinakut ja mina läksin maailmast kodulinna uudistama. Selleks et püsiksin kodus, peitis hoidja toavõtme oma põlle tasku. Leidsin siiski võtme üles ja jälle läksin… Tutvusin raamatupoes Rahvaraamat müügil olevate raamatutega (pood asub ikka samas kohas – Harju tänaval). Käisin uudistamas ka Toompead. Mäletan, et eksisin ära. Kuidas koju tagasi sain, seda enam ei mäleta. Ei olnud siis veel nelja-aastanegi.
Isa oli pärit Tallinna lähedalt Jõelähtme kihelkonnast ja ema oli pärit Virumaalt Veneverest.
Mõlemad olid tulnud maalt linna tööle.

Oled pärit kristlikust kodust.
Vanemad kuulusid mõlemad Oleviste kogudusse. Isa oli pärit luterlikust traditsioonist, aga külastati ka Valkla ja Rummu baptistikogudusi. Emapoolsed vanemad olid seotud Laekannu vennastekogudusega. Ema oli Tallinna tulles Immaanueli Evangeeliumi Kristlaste Vabakoguduses, kust tuldi Olevistesse.

Milline on olnud su koolitee? 07 ihtys
Kooliteed alustasin Tallinna 2. Keskkoolis, mille ka lõpetasin. Kool oli enne sõda olnud Tallinna Reaalkool ja on seda taas.
Kuigi olen pärit kristlikust kodust, tegin kaasa peaaegu kõik tolle aja poliitilise karjääri valikud, alustades oktoobrilapse seisusest, sealt edasi pioneer ja lõpuks komnoor. Vanemad ei keelanud minu valikuid, aga vaevalt olid nad sellise olukorraga rahul. Jätsid siiski mulle võimaluse ise tegutseda.
Olin korralik ja hea õpilane. Keskkooli lõpueksamitel pidin aga läbi kukkuma, kuna varem hea õppeedukuse tõttu ei olnud pidanud eksameid tegema.

Nii mõnigi kord kristlikust kodust pärit noored leiavad ühel hetkel, et kirikuskäimine ei ole enam vajalik. Kuidas sinul?
Vaatamata kristliku kasvatuse keelule, tegutses Oleviste koguduses nõukogude ajal pühapäevakool, mida korraldati kodudes. Minule ei meeldinud pühapäevakoolis käia. Käisin koos vanematega pühapäeval kirikus. Kuid ühel hetkel ei soovinud ma enam kirikus käia. Tegime vanematega leppe, et käin kirikus üks kord kuus. Nii toimus see kuni 16. eluaastani. Püüdsin käia oma teed.

Kui varem käisin kirikus üks kord kuus, siis koju minnes hakkasin ootama, millal jälle koguduse keskele saan.

Kuidas sa päriselt kogudusse jõudsid?
Minu tädi Ella Leedjärv suri vähki. Oleviste kirikus matuse ajal tundsin, et siin on hea olla.
Siis ma ei teadnud, et tädi Ella oli kogu aeg minu ja minu õe eest palvetanud. Seda saime hiljem teada. Tädi Ellaga on veel üks ilus lugu, mida jutustas mulle aastaid hiljem sinu onunaine Helju Kibuspuu. Onkoloogias töötades kuulis ta pealt kahe arsti omavahelist vestlust, kus üks ütles teisele, et „kui tahad teada, kuidas usklikud surevad, siis mine vaata seda inimest, milline rahu on temas ja milline on tema silmavaade“.
Nädal peale tädi surma sain usklikuks. Oli aasta 1973. Olevistes toimusid juba Maarja kabelis ansambliõhtud, mida korraldas segakoor. Need õhtud olid Effataa ärkamise ettevalmistus. Neil õhtutel oli üks ettekanne ja muusikat. Isa kutsus meid koos õega sinna. Lõpulaulu ajal minu kõrval istunud vanem vend, Theodor Männik, pakkus lauluraamatut, et saaksin näha laulusõnu. Ütlesin rõõmuga talle, et mul on selle laulu sõnad peas. Kutsuti eestpalvele. Õde Siiri ütles: „Läheme ka!“ Ja nii läksimegi eestpalvele. Ei hakanud pikemalt mõtlema ega kaalutlema. Koguduse karjane Oskar Olvik palvetas meiega ja kõik sai selgeks, et olen Jumala laps.
Kui varem käisin kirikus üks kord kuus, siis koju minnes hakkasin ootama, millal jälle koguduse keskele saan.

Otsustasid välja astuda komsomolist. Tol ajal see nii lihtsalt ei käinud. Astud välja ja kõik. See tegu tõi kaasa päris palju sekeldusi.
Usklikuks saades otsustasin, et nüüd tuleb komsomolist välja astuda. Läksin klassijuhataja juurde ja avaldasin soovi, et lahkun komsomolist. Klassijuhtaja küsis, kas olen usklikuks hakanud. Vastasin, et olen küll. Nii klassijuhataja kui ka õppealajuhataja ütlesid mulle, et kannatagu ma selle asjaga, sest ma ei olevat veel valmis seda kõike läbi tegema, mida see samm võib kaasa tuua.
Läksin sama küsimusega Osvald Tärgi juurde. Rääkisin talle oma murest ja palvetasime. Peale palvet ütles Tärk, et kannata ja oota, küll tuleb õige aeg.
Peale keskkooli lõppu komsomoli liikmepiletite vahetuse käigus jäin organisatsioonist välja.
Ülikooli läksin juba „puhaste paberitega“.

Sellest lapsest on saanud vastsündinute arst, kes omakorda aitab probleemseid lapsi.

Muusika ja laulmine on sinu elus olnud alati olulisel kohal. Jutustaksid ehk lühidalt oma teest muusikaga. 08 koduaias
Viieaastaselt hakkasin laulma Eesti Raadio lasterühmas. Edasi viis tee Ellerheina, kus laulsin kuni ajani, mil alustasin aktiivset tegutsemist Oleviste koguduses. Kirikus laulsin tütarlaste ansamblis, noortekooris, Effataas, segakooris, mandoliinikooris. Ansamblil ΙΧΘΥΣ on eriline koht minu elus. Ansambel alustas aastal 1974. Käisime ansambli ja konsiiliga kümnetes Eestimaa palvelates laulmas ja kuulutamas. Meelde on jäänud evangeeliuminädalad ja koosolekud Paladel Hiiumaal, Viljandis, Mustvees jne.
Sellest ajast on jäänud südamesse ja meelde laul „Võta kõvasti kinni sa oma Päästja käest“.
Need sõnad kinnitavad ja julgustavad veel tänagi.

Osalesid aktiivselt noortetöös ja ühel päeval lähed Tartu Ülikooli õppima arstiks. Jätad maha Tallinna ja lähed.
Lapsena soovitud paljude ametite hulgas oli ka arsti amet. 1976. aastal astusin Tartu Ülikooli pediaatria osakonda. Esialgu olid kõik nädalavahetused kas Tallinnas või siis seal, kus ansambel oli esinemas. Seetõttu ma Tartu koguduste elus kaasa ei töötanud. Ülikooli lõpetasin aastal 1983 lastearstina.

Enne ülikooli lõpetamist toimus sinu, tegelikult meie mõlema elus tähtis sündmus. Me abiellusime.
Abiellusime 1979. aastal. Olime mõlemad veel üliõpilased. Tänaseks on meie pere kasvanud suureks. Meil on 4 täiskasvanud last ja 8 lapselast. Igaüks on leidnud oma tee ja töö. Üks tütardest järgis ema eeskuju ja lõpetas tänavu Tartu Ülikoolis residentuuri neonatoloogia alal ja töötab Tartus sünnitusmajas vastsündinute arstina.

37 aastat tagasi alustasid tööd arstina
Esimeseks ja ainsaks töökohaks lastearstina sai Tallinna Nõmme Lastepolikliinik, kus töötasin 15 aastat. Osa aega kulus laste sündimise puhul ka nendega kodus olemiseks. Muudatuste tõttu Eesti meditsiinisüsteemis alustasin aastal 2001 tööd perearstina. Pidin uuesti alustama õppimist, et saada perearstiks. Töötan selles ametis tänaseni. Lastest patsiendid said õigel ajal täiskasvanuks. Lastearstina töötades sain praktika oma laste peal, mistõttu oli hea lastevanemaid aidata. Tänaseks on nendest lastest juba ise saanud emad-isad ja nende vanematest minu patsiendid. Kui oma lapsed olid väikesed, siis ei osanud ma teismeliste patsientidega töötada. Kui oma lapsed said sellest east läbi, olid kogemused juba olemas. Nüüd, mil oma lapsed on täiskasvanud ja aastatega on kogemusi juurde tulnud, vajavad noored inimeseks saamisel ikka veel head sõna ja mõistmist, lisaks ravimitele.
Kristlasest arstina vajame Jumalikku kogemust, et mõista, mida meilt oodatakse. Meie perre sündis laps tugeva hapniku puuduse ja kaelatraumaga ning arstid ei olnud kindlad, kas ta hommikul veel elab. Minu säästmiseks pandi mind üksikpalatisse. Minu palveks oli: „Jumal, võta see laps ära täna öösel, kui ta peab surema, et ta ei jääks invaliidina elama.“ Hommikul tuli lastearst ja ütles, et „hakka või Jumalat uskuma, sest laps peaks olema surnud, aga ta hakkas oma käsi liigutama“. Teist korda kuulsin sama lauset Tallinna Lastehaigla vastsündinute osakonnas, kus veetsime järgnevad poolteist kuud. Seal sain elu suurima kogemuse, mida patsient ootab arstilt. Ma mõistsin, kui olulised on arsti roll ja tema poolt öeldud sõnad lapsevanemale. Peale pikka haiglaaega tulime koju „terve“ lapsega, sest keegi ei teadnud, milliseks selle lapse tervis kujuneb. Olime valmis kasvatama ka puudega last. Sellest lapsest on saanud vastsündinute arst, kes omakorda aitab probleemseid lapsi.

Ka patsiendid teavad meist rohkem, kui me oskame arvata.

Sinu elus on tähis koht Eesti Kristlike Arstide Ühingul.
EKAÜ asutati 1991. aastal ja ma olen selle ühingu asutajaliige. Mitmeid aastaid olen olnud ühingu juhatuses. Ühingu eesmärgiks on koondada kristlastest arste erinevatest kirikutest. Organisatsioon korraldab mitmesuguseid konverentse ja üritusi. Teeme koostööd rahvusvaheliste sõsarorganisatsioonidega.
Ligi 30 aastat tagasi alustasid ühingu tööd H. Kapral, E. Kranig, M. Lipping jt. Praegu on meie põlvkond tegevuses. Loodan, et uus põlvkond võtab töö üle.

Vana Testamendi apokrüüfidest – Jeesus Siiraki raamatus on kirjutatud selline tekst: „Austa arsti – sa ju vajad teda – austusega, mis temale kuulub, Sest Issand on loonud ka tema! Sest tervekstegemine tuleb Kõigekõrgemalt…“ (Srk 38:1–2a). See tekst on kirjutatud küll inimestele, et nad austaksid ja hindaksid arste. Kuidas saad teenida Jumalat ja kaasinimesi oma tööga? 09 ekay
Mul on olnud elus selline kogemus, et üks minu patsient kutsus mind oma meest vaatama, kes oli Diakoonia haiglas suremas. Ka mees oli olnud minu patsient. Ei osanud aru saada, miks mind tahetakse sinna haiglasse. On ju seal omad arstid olemas. Nõustusin siiski ja läksin. Surija mehe abikaasa läks minu tulles kõrvale, sirmi taha, ja lasi mul üksinda olla selle lahkuva mehega. Mida ma oskasin seal teha. Vaikselt õhata Jumala poole, et lahkuja võiks rahus lahkuda. Paitasin mehe pead ja oligi kõik. Minu palatist lahkudes ütles surija abikaasa, et ta „kuulab ikka Pereraadiost sind“. Patsient teadis, miks tal oli vaja mind sinna. Sageli me ei tea, miks meid kutsutakse. Ka patsiendid teavad meist rohkem, kui me oskame arvata.
See paneb meile väga olulise vastutuse, et me teeksime oma tööd hästi ja Jumala juhtimise all.

Oled mitmed korrad külastanud Püha maad ja ka teisi piiblimaid. Miks see on sulle oluline? Milline on sinu igapäevane kogemus Jumala sõnaga – Piibliga? Millised piiblisalmid on sinule olulised?
Noore kristlasena sain olulise tõuke isiklikule Piibli lugemisele. Kodugrupis olid Piibli lugemine ja uurimine ning õppimine väga olulisel kohal. Olevistes esmaspäeva õhtutel oli noorteõhtu, kus O. Olvik õpetas Piiblit. Noortekoori harjutustel O. Tärk. Nad mõlemad õpetasid ka neljapäevastes piiblitundides.
Kui avanes võimalus külastada Iisraeli, tegin seda suure huviga. Oluline on näha neid paiku, kus Piiblis jutustatud lood ja sündmused on toimunud. See teeb Piibli elavaks. Ei ole ainult sõnad, vaid Piiblis nimetatud paigad saavad reaalsuseks ka minule. Iisraeli külastamine aitab mõista Jeesuse elu ja evangeeliume. Apostlite tegude raamat avaneb, kui külastad Türgit – näiteks Efesose linna. Patmose saarel mõtled Ilmutuse raamatule.
Paljude piiblitekstide juures on ehk üheks südamelähedasemaks Psalm 23. See on ikka ja jälle minu mõtetes. Hommikul elektrirongiga tööle sõites on mugav oma nutitelefonis lugeda Piiblit, kasutades äppi kalender.net. Balti jaamast Hiiule on paras aeg lugeda Jumala sõna enne tööpäeva algust.

Maailma on tabanud koroona pandeemia. Paljud inimesed on hirmul. Maailmamajandus on seiskunud. Igapäevane elu on keeratud nagu pea peale. Istume kodus. Jumalateenistused on kättesaadavad vaid virtuaalses vormis. Mida sina arstina tahaksid lugejale öelda?
Eelkõige, usaldage Jumalat! Maailmas on palju häda ja valu ning surma. Jumal on saatnud oma Poja, Jeesuse Kristuse siia maailma. Jeesus on lubanud meie juures olla ajastu otsani (Mt 28:20).
Usun, et Jeesus Siiraki mõtted on ka täna ajakohased. „Ka arstile anna võimalus, sest Issand on loonud ka tema, ja ära hoia teda enesest eemal, sest temagi on vajalik! On aegu, millal abi on nende käes. Sest ka nemad paluvad Issandat, et neil õnnestuks leevendus ja ravi, et säilitada elu“ (Srk 38:12–14).