Detsember 2020 
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus
Kui mina Priiduga (32) tuttavaks sain, oli ta üsna värskelt kristlaseks saanud ehitajamees, kes sõitis BMW-ga ja tegi palju sporti. Mind võlusid tema särav naeratus ja soe süda. Mõne aasta pärast me abiellusime. Järgnenud aastatel teda kõrvalt nähes ei olnud mul kahtlust, et Jumal on kutsunud teda töötama inimestega, tema hingehoidlik and on silmapaistev. Tänaseks ongi temast saanud kõrgharidusega hingehoidja. Isadepäeval ordineeriti Priidu Tapa Elava Usu Koguduses pastoriks. Kuid mitte koguduse pastoriks: tema ordinatsioon on seotud kaplanitööga politseis. Tema teekond vaimulikuks on üsna tavapäratu, aga seda särtsakam.
Sain aru, et pean saama ristitud, ja hakkasin otsima selleks võimalusi.
Räägi pisut oma lapsepõlvest ja noorusajast!
Kasvasime üles Tallinnas: ema, isa, vanem vend ja vanem õde, mina ning kaks nooremat venda. Olime suur pere ja aeg-ajalt tuli kannatada ka puudust, kui isa töötuks jäi. Mu ema oli hariduselt kunstnik, kunstiakadeemia lõpetanud, kuid selle ametiga ta sissetulekut peaaegu ei saanudki. Aga tal tuli mõte panna minust ja mu kahest nooremast vennast kokku perebänd Ellamvelled. Mina ja Ville mängisime plokkflööti ja kõige noorem vend Enno viiulit. Käisime Tallinna vanalinnas mängimas ja niimoodi teenisime perele raha.
Tänavatel esinemine mulle tol ajal üldse ei meeldinud, sest koolikaaslaste ees oli väga piinlik. 14-aastaselt õnnestus mul leida tööd muruniitjana ja tänu sellele sain pillimängimisest vabastuse. Järgnevatel aastatel pidasin erinevaid ameteid. Kui kutsekooli ära lõpetasin (õppisin automaatikat), läksin tööle hoopis vuukide hermetiseerijaks.
Elasin sellist elu, et käisin tööl ja pidutsesin. Samas tundsin, et ei taha niimoodi jätkata, sest nii ei jõua elus edasi. Aga muuta midagi ka ei osanud.
Oled peres ainus kristlane ja ka Sinu suguvõsas ei ole vist kristlasi olnud? Kuidas Sa usu leidsid? 
Meie pere hakkas 1990. aastate alguses kirikus käima. Tol perioodil, kui vahel isa õhtuti ei tulnud, võttis ema meid lapsi kokku, et koos palvetada. Mäletan kordi, kui peale seda palvet käis kohe uks ja isa tuli koju. Kui mina õhtul Jumala poole palvetasin, et ma ärkaks mingil kellaajal, siis ma ärkasingi. See kasvatas mu usku. 12-aastaselt nägin Sakala keskuses näidendit „Taeva väravad ja põrgu leegid“. Pärast etendust läksin ette, palusin päästmispalve ja kogesin seejärel otse füüsiliselt seletamatut kergust ja koormast vabanemist. Mäletan seda kirikus käimise perioodi kui pere kõige kokkuhoidvamat aega.
Varsti meie ühine kirikus käimine aga lõppes. Mäletan, et ka ema-isa suhted läksid siis halvemaks. Jäin kirikust aastateks täiesti eemale ja mu elu läks Jumalast järjest kaugemale. Umbes 15-aastaselt hakkasin tugevalt elu põletama, alkohol ja pidutsemine olid pea igapäevased.
Siis tuli aeg minna kaitseväkke, kus oli natuke rohkem aega mõelda. Pidutsesin küll edasi, aga seda jäi mingil määral vähemaks. Seal tekkis ühel hetkel miskipärast tunne, et mul ei ole enam pikalt elada jäänud. Sellega seoses kasvas mure, mis minust pärast surma saab. Üsna samal perioodil jõudis minuni piiblisalm: „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse“ (Mk 16:16). Sain aru, et pean saama ristitud, ja hakkasin otsima selleks võimalusi.
Kord kaitseväe ajal läksin isale Tartusse külla. Tegin talle ettepaneku kirikusse minna. Pärast teenistust Pauluse kirikus vestlesin õpetaja Joel Luhametsaga võimalusest ristitud saada ja leppisime kokku leeriskäimise. Kuna leer oli aga Tartus, kaitseväes käisin Võrus ja kodu oli Tallinnas, oleks leeriskäimine nõudnud natuke organiseerimist ja ma ei võtnud ikkagi vaevaks seda teha.
Aga igatsus oli. Kui mu sõjaväekaaslane sai kaplanilt pisikese Uue Testamendi, tahtsin seda nii väga endale. Mul õnnestus see vahetada magustoiduks saadud sefiirikorvikese vastu. Tasapisi hakkasin Piiblit lugema, aga suurt muutust veel ei tulnud.
Kevadel sain kaitseväest vabaks ja sain töökohast head koondamisrahad. Plaanisin nende eest kodu ehitada, aga pidutsesin hoopis terve suve. Kui saabus sügis, tuli see tunne taas tugevamalt esile, et ma ei jõua senise eluga kuhugi ega taha niimoodi jätkata. Hakkasin jälle otsima võimalust kirikusse minekuks.
See osutus aga raskeks, sest igal pühapäeval, kui plaanisin minna, oli mul hommikul halb olla ja ma ei läinud. 2010. aasta lõpupoole võtsin erinevate kirikutega ühendust ja uurisin, kuidas saada ristitud. Helistasin ka Oleviste kirikusse. Sealt pakuti Alfa-kursust, mis toimus esmaspäeva õhtuti. See sobis mulle, sest olin tööinimene ja esmaspäeva õhtuti enamasti kaine. Hakkasin seal käima.
Kas Alfa-kursusega hakkas Su elu muutuma?
Alfa-kursusel oli minusarnaseid inimesi, seal sain uued sõbrad. Nägin nende elusid muutumas ja ka minu elu muutus. Ma ei tahtnud enam valetada ega ropendada. Ma ei tahtnud enam nii palju alkoholi tarvitada ega pidanud enam õigeks üheöösuhteid.
Kuidas elu edasi läks? Kuidas tekkis mõte minna teoloogiat õppima? 
Kui ma kirikusse tulin, olin ehitaja. Samal aastal läksin tööle kaitseväkke. 2013. aastal missioonil viibides olin juba usklik. Seal tuli meelde üks varasem prohvetlik sõnum. Alfa-kursuse väljasõidul, kus oli teemaks Püha Vaim, palvetas pastor Veljo Kaptein mu eest ja ütles, et ma hakkan tegelema vangidega. See mõte mind tookord ei haaranud, aga võõrsil tuli sõnum uuesti meelde ja mu mõtted liikusid tugevalt vanglakaplani ameti peale.
Uurisin, mida selleks peab tegema. Peale missiooni tulin kaitseväest ära ja valmistusin teoloogiaõpinguteks. 2014. aastal läksingi õppima Kõrgemasse Usuteaduslikku Seminari – eesmärgiga saada vanglakaplaniks.
Kuidas Sul õpingud sujusid? Ilmselt oli see Sinu jaoks uus olukord?
Peale kutsekooli ei olnud ma enam üldse mõelnud edasiõppimisele. Rõõmustasin vaid, et nüüd ma olen vaba mees. Tol perioodil töötasin venna juures ehitusel, aga olin just loonud ka oma firma, mida püüdsin käima saada. Samal kevadel olin tuttavaks saanud ka oma tulevase abikaasaga ja me olime augusti lõpus käima hakanud. Septembris alustasin õpinguid. Korraga oli nii palju uusi asju, mis tahtsid palju tähelepanu saada.
Õpingud olid esialgu ootamatult rasked. Samas oli õppimisaeg aga toetav ja ülesehitav, sessioone nautisin ma väga. Kursusekaaslastest oli palju rõõmu, tudengitena toetasime üksteist. Eks abi kulus väga ära. Heebrea keeles näiteks võtsime kambakesi lisatunde Viljar Roosimaa juures. Ükskord tema poole Ridalasse tundi sõites kaldusime tuisuse ilmaga teelt välja, aga maandusime väga pehmelt. Jumalale suur tänu, et terveks jäime! Meeldejäävaid sündmusi oli palju.
Väärtustan kõrgelt neid kontakte, mis ma seminarist sain. Tänaseks on mitmetest koolikaaslastest saanud pastorid ja koguduste kaasteenijad. Olen tööasjades hiljem paaril korral konsulteerinud ka hingehoiu ja psühholoogia õppejõududega. Väga hea tunne on, et on võimalik vajadusel kuskilt nõu ja tuge saada.
Palvetasime naisega igapäevaselt ja arutasime omavahel, kuni tuli rahutunne ja julgus kandideerida.
Tahtsid saada vanglakaplaniks, aga Sinust sai politseikaplan. Kuidas see juhtus? 
Õpingute ajal käisin Viru vanglas vabatahtlikuks. Sõitsin rongiga Tapalt kord nädalas päevaks Jõhvi, kus tegelesin peamiselt kuni 21-aastaste eestikeelsete noortega. Ma tundsin ennast seal hästi ja sinna pakuti isegi tööd, aga takistuseks sai logistika. Tapalt oli keeruline iga päev Jõhvi käia ja perest ei tahtnud ka mitmeks päevaks eemale jääda.
Tol suvel, kui ma kooli lõpetasin, tuli mitmeid tööpakkumisi ka kaitseväest. Kandideerisin, aga ei osutunud valituks. Igapäevase leiva pärast ma otseselt ei muretsenud, sest töökoht oli kiirabis olemas. Aga oli tunne, et Jumalal on minu jaoks veel midagi.
Politseikaplani ametist kuulsin esimest korda samal ajal, kui olin Jõhvis vabatahtlikuks. Ida prefektuuri kaplan Ago Rand käis mul kodus külas ja tutvustas kaplanitööd. Tol korral ei olnud politseis vabu kaplanikohti, kuid tema nägi minus ilmselt potentsiaali, et võiksin tulevikus seda tööd teha.
2018. aasta kevadel, enne kooli lõppu, tuligi kutse kandideerida põhja piirkonna kaplaniks. Esialgu ütlesin ära. Mul oli just sündinud tütar. Elasime Tapal ja iga päev Tallinnas tööl käia tundus keeruline. Suvel – pärast lõpuaktust – kutsuti mind uuesti. Võtsin mõtlemisaega. Palvetasime naisega igapäevaselt ja arutasime omavahel, kuni tuli rahutunne ja julgus kandideerida. Oli tunne, et jah, see töö on mulle. Osalesin konkursil ja osutusin valituks.
Milline on Sinu igapäevatöö kaplanina?
Igal nädalal viin Skype’i abil läbi ühe hommikupalvuse, kus osaleb umbes 13 inimest. Seal on vaimulik mõtiskelu ja alati laulan kitarri saatel ka kolm laulu.
Peamine osa minu tööst on suhtlus politseitöötajatega: nii nendega, kes pöörduvad ise minu poole, kui ka nendega, kelle kohta jõuab minuni info, et nendega oleks tarvis hingehoidlikult suhelda.
Tavaliselt teen ühe päeva nädalas politsei tavatööd, näiteks patrullis.
Aeg-ajalt edastan surmateateid. Paikuse politseikoolis koolitan ka tulevasi politseinikke surmateateid edastama. Samuti teen töötajatele vaimse tervise koolitusi. Külastan hukkunud politseinike haudasid ja hoian sidet nende lähedastega. Ühiselt korraldame kaplanitega tähtpäevade mälestusteenistusi. Seni olen viinud läbi vaid ühe matuse ja vabastava palvuse politseitöötaja korteris, kus ta oli kogenud paranormaalseid nähtusi.
Kui mul parasjagu kokkulepitud vestlusi või kindlaid ülesandeid ei ole, külastan politsei erinevaid osakondi ja käin kontorites inimestega suhtlemas. Nii mõnigi kord on ette tulnud, et inimestel on olnud hingehoidlikku suhtlust vaja. On ka hiljem minu poole pöördutud, et „sa käisid mu juures, aga mul on ka praegu elus raske moment“.
Suur osa vabast ajast kulubki kodu remontimisele.
Millest sa näed, et saad inimesi aidata?
Inimestega vesteldes ja olles nende jaoks olemas, olen aru saanud, et nad on seeläbi kergendust saanud. Ma kuulan ära ja me räägime probleemidest. Mõne aja pärast võtan inimesega uuesti ühendust ja küsin, kuidas tal nüüd on. Kui ise jään hätta ega oska aidata, palun aega, et targematelt nõu küsida. Vahel tuleb saata ka psühholoogi juurde.
Mul on kogemus, kus minu poole pöördus üks töötaja, kes oli saanud tõsise diagnoosi ja kel oli selle pärast hingeliselt raske. Ma palvetasin tema eest ja kui ta hiljem arsti poole pöördus, seda haigust enam ei olnud. Võimalusel, kui inimene ei ole vastu, ma ikka palvetan, see abi võib olla suurem, kui ma ise saan anda.
Sa oled pärit Tallinnast, töötad Tallinnas, aga elad hoopis Tapal. Kuidas nii? 
Et me perega Tapale jõudsime, oli üsna ootamatu meile endilegi. Elasime Tallinnas ja abikaasa käis tööl Kiltsi põhikoolis. Nii elasime nädala sees Kiltsis või Väike-Maarjas. Sealt aga oli mul keeruline Tallinna tööle käia. Otsisime endale kodu, kust mõlemad saaks mugavalt tööle, ja leidsime selle soodsalt Tapalt. Elame jõe ääres. Ostsime mitu korterit vanas palkmajas. Suur osa vabast ajast kulubki kodu remontimisele. Lisaks ostsime selle aasta septembris minu vennaga kahepeale Tapal ühe vana külalistemaja, mis on ehitatud aastal 1903. Maja oli mõne aasta seisnud, aga oleme teinud selle nii palju korda, et saame juba majutusteenust pakkuda. Suurem remont on ka plaanis, aga peame enne natuke raha koguma.
Tapal meeldib meile väga. Siin on palju rahulikum elu kui Tallinnas: rohkem ruumi, õhku, vaikust. Lastega on palju mugavam, kui oleks ilmselt Tallinnas. Samuti leidsime siia kolides kohe endale ka koguduse – üsna kiiresti elasime sisse ja meid võeti siin väga hästi vastu.
Kui palju osaled kogudusetöös?
Koguduses teenin püsivalt kaasa laste- ja noortetöös: viin iganädalaselt läbi vaimulikku spordigruppi, kus oleme osaduses, loeme Piiblit ja teeme sporti. Alustasin ühe poisiga, siis tuli poisse juurde ja viimasel ajal on liitunud ka mõned tüdrukud. Keskmiselt käib kohal kaheksa last-noort.
Mõnikord juhin pühapäeviti jumalateenistust ja jutlustan. Osaleme perega aktiivselt ka koguduse lasteüritustel, nagu lastelaager või laste jõuluüritus.
Sul on kaks last, Vahvus ja Lehte. Kuidas Sa nendega hakkama saad?
Põhikoormus lastega jääb naisele. Kui on tööst vabad päevad või õhtud, võtan tütre sageli toimetustele kaasa, näiteks autosõitudele ehituspoodi ja kergematele remonttöödele.
Vanema tütrega on mul väga lihtne. Ta on juba nii suur, et tema kõrvalt ja temaga koos saab toimetada. Noorema lapsega olen vähem olnud. Õhtuti hoian näiteks mõlemat last, kui naine tervisejooksu teeb.
Lehte on alati kaasas vaimulikus spordigrupis, mida kord nädalas korraldan. Ootan juba aega, kui Vahvus on nii suur, et saab ka kaasa tulla. Naisele on suureks toeks, kui ta saab vahepeal olla ainult ühe lapsega – ja üldse, kui ma lastega toimetan.
Kõige suurem jõulukingitus on see, et saame koos olla.
Tulemas on jõuluaeg. Millised on jõuluplaanid? Kas naisele kingituse ka teed?
Seoses koroonaga on praegu keerulised ajad ja ei ole kindel, kas on võimalik vendade, õe ja isaga kokku saada. Jõulude ajal oleme käinud ka Võrumaal sugulastel külas. Veel ei tea, kas sel aastal õnnestub minna. Kindlasti oleme jõululaupäeval jumalateenistusel. Kingitusi oleme mõnikord teinud, aga pigem sümboolselt. Kõige suurem jõulukingitus on see, et saame koos olla.
Kas Sind on kaplanitöös saatnud mõni Piibli julgustav salm?
Kui ma kaplaniks sain, tundsin, et need „kingad“, millesse astusin, on mulle suured ja see amet on mulle raske. Kord, kui lugesin aga Joosua raamatut, sai ühel hetkel mulle väga suureks julgustuseks salm: „Eks ole mina sind käskinud: ole vahva ja tugev! Ära kohku ja ära karda, sest Issand, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!“ (Jos 1:9).
