Märts 2021 
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus
Fotod: Tomuskite erakogu
Kuuldes võimalusest teha intervjuu Ilmar Tomuskiga, olin väga elevil. Mulle kui emakeeleõpetajale on ta eeskuju mitmes mõttes: kristlane ja keeleinimene, heade lasteraamatute autor ja inimesena konstruktiivne, eetiline ja töökas. Ta on EKB Liiduga soojades suhetes ja teenib kaasa mitmes koguduses.
Kust oled Sa pärit, kuidas möödus lapsepõlv ja kooliiga?
Sündisin 28. juunil 1964. aastal Tallinnas, mul on vanem õde ja vend, samuti noorem õde ja vend. Et peres oli viis last, leidsid vanemad, et lasteaeda pole meid mõtet panna, sest kodus on lasteaiarühm olemas.
Kuna isa-ema käisid tööl, tuli suurematel väikeste eest hoolt kanda. Õppisin üsna varakult beebidel mähkmeid vahetama, minu arvates oli see lõbus.
Kõik lapsed oskasid ise süüa teha, kui vaid oli, millest teha. Tihti oli toiduga kitsas ja ma ei tea siiani, kuidas emal õnnestus peaaegu mitte millestki suurele perele laud katta.
Usuasjadega meil ei tegeldud. Isa hooldas Eesti Raadio saatejaama tehnikat. Selles ametis ei tulnud usu mainimine kõne allagi.
Isapoolne vanaema käis kirikus, palvetas meie eest ja õpetas ka mõne lihtsama palve, kuid kõik see pidi toimuma nii vaikselt, et keegi teada ei saaks.
Kooliteed alustasin Tallinna 32. Keskkoolis. Põhikoolis olin üsna vilets õpilane, kolmed-neljad segamini. See oli ka mõistetav, sest näiteks viiendas klassis käisin veel akordioniklassis, automudelispordi ringis, suusatrennis, judos ja mujalgi, ning õppimiseks aega ei jäänudki. Õpetajad leidsid, et keskkooli sobivat materjali minus ei ole ja ma võiksin poodi liharaiujaks minna. Vanemate pisarad avaldasid mõju ja sain siiski keskkooli. Nüüd jäid veel vaid automudelisport ja karate. Siis hakkasin ka kirjutamisega tegelema, mu lugusid avaldati „Pikris“ ja loeti ette „Meelejahutajas“.
Keskkooli lõpetasin enam-vähem neljade-viitega. Ainus kolm oli eesti keel: emakeeleõpetaja ei hinnanud mu huumorisoont, mis ei käinud kokku sotsialistliku realismi põhimõtetega. 
Eks ateistist saab usklik ikka siis, kui enam muid võimalusi pole.
Ometi sai Sinust emakeeleõpetaja
Pärast keskkooli astusin TPedI kehalise kasvatuse õpetaja erialale. Sain paar kuud õppida, kui mind võeti otse basseinist sõjaväkke. Kaks aastat olin polaarjoone taga Koola poolsaarel merejalaväes ujuvtanki komandör.
Armeest tulin õnneks tagasi elusana, kuid mitte väga tervena. Liigesed olid saanud karmis kliimas kahjustada ja spordimeest minust enam polnud.
Läksin ülikooli oma dokumente välja võtma. Sattusin aga kokku keeleteaduskonna dekaani August Unduskiga, kes tegi ettepaneku asuda õppima eesti keele õpetajaks vene koolis. Ta korraldas mulle individuaalsed sisseastumiseksamid ja nii saigi minust keskkooli kolmede kiuste eesti keele õpetaja.
Vene koolis olen küll praktikal olnud, kuid tööle läksime koos abikaasaga Kadrina Keskkooli.
Mina käisin paar aastat hiljem end täiendamas Jyväskylä ülikoolis, omandasin seal soome keele, kirjanduse ja kultuuri õpetaja kutse. Siis kirjutasin ka oma esimese raamatu – soome keele õpiku keskkoolile.
Kuidas Sa Reedaga tutvusid?
Ülikoolis, tema õppis inglise, mina eesti keele õpetajaks. 1985. aasta kevadel kohtusime juhuslikult keeltemaja koridoris. Sealsamas lähedal oli sõber Vello, kes pildistas kõike, mis ette juhtus. Momenti ära kasutades kalpsasin kauni tütarlapse kõrvale ja Vello tegi klõpsu ära. Jätsime hüvasti ja elasime edasi, nagu midagi poleks juhtunudki. Kuid suvel saime EÜE rühmas tuttavaks ja hakkasime „käima“. Edasi läks kõik juba oma loomulikku rada kuni abiellumiseni 1986. aasta augustis.
Õppisin, et oluline on leida enda kõrvale inimesed, kes täidavad minu puudujäägid.
Ühel hetkel hakkasite Kadrinas lisaks õpetajatööle juhtima ka kogudust. Kuidas teist üldse kristlased said?
Eks ateistist saab usklik ikka siis, kui enam muid võimalusi pole. Mõistsime Reedaga paar aastat pärast abiellumist, et me ei saa lapsi. Pöördusime arstide poole, kelle sõnumid eriti ei julgustanud. Seejärel läksime imearstide juurde, kuid nemadki jäid jänni. Üks Jõhvis tegutsenu soovitas meil kirikusse minna. Ütles, et Põlvas on kirikuõpetaja, kes võiks meie eest palvetada.
Meile oli see raske väljakutse. Kuna aga mure oli suur ja see oli meie viimane õlekõrs, hakkasimegi 1990. aastal Põlvas kirikus käima. Alguses arvasime, et saame oma asjad korda ja elame edasi nagu ennegi. Mida enam aga usuasjadesse süvenesime, seda rohkem mõistsime, et vana elu juurde tagasi minek poleks hea mõte.
Pastor Georg Lillemäe andis meile iga kord, kui leeritunnis käisime, ühe piiblisalmi, mille üle mõtiskleda. Esimene salm oli „Surm ja elu on keele võimuses, ja kes seda armastab, saab süüa selle vilja“ (Õp 18:21). Ta õpetas meid ka oma sõnu kontrollima. „Ärge öelge, et te ei saa lapsi,“ soovitas ta, „rääkige nii, justkui nad oleksid teil juba olemas.“
Paar korda ma ka vihastasin pastori peale. Näiteks kui ta käskis mul pattu tunnistada. Ma teatasin, et ma pole pattu teinud. Tema ainult naeratas ja ütles, et kõik on teinud. Lõpuks ma sisisesin läbi hammaste midagi patukahetsuse laadset. Pastor jäi rahule.
Teine kord ta võrdles mu kaunist noort naist üheksakümneaastase Saaraga, tsiteerides piiblisalmi: „Ma tulen sinu juurde kindlasti tagasi aasta pärast samal ajal, ja vaata, su naisel Saaral saab olema poeg!” (1Ms 18:10).
Kui Reet oli jäänud lapseootele, saime aru, et sellest palvest oli möödunud täpselt aasta. Nii õppisime samm-sammult Jumalat usaldama.
Meie laulatus toimus 1991. aasta usupuhastuspühal Põlva kirikus. Pastor ütles, et peame ennekõike asjad Jumala ees korda seadma. Nüüd tagasi vaadates võib öelda, et siis sai ka alguse meie probleemide lahenemine.
Siiani on meeles pastori entusiastlikud sõnad, kui suured õnnistused meid tabavad, kui kõrge kutsumisega oleme kutsutud. Toona oli seda raske uskuda, kuid suur osa on tõeks saanud. Mis veel pole, läheb kindlasti täide, selles pole kahtlustki.
Kuna pastor nägi, et me võtame asja üpris tõsiselt, tegi ta meile ettepaneku hakata muu töö kõrvalt juhatama väikest kohalikku kogudust. Võtsime ettepaneku vastu ja nii olimegi Kadrinas umbes seitse aastat koguduse eesotsas. Oli aegu, kus teenistustel käis isegi kuuskümmend inimest, kuid oli ka aegu, kui olime rõõmsad, et tuli kaks-kolm. Korraldasime koguduse tööd ka kolm aastat pärast Tallinna kolimist, aga see muutus minu töökohustuste kõrval lõpuks väga kurnavaks.
Samal ajal kutsus meid Tallinna Kesklinna Täisevangeelne Kogudus (praegune Tallinna Missio Kogudus). Andsime Kadrinas juhtimise üle ja nüüd oleme Missio liikmed.
Kui aktiivsed te oma koguduses olete?
Olen koguduse juhatuses, umbes korra kuus ka jutlustan. Paar korda olen läbi viinud Alfa kursust. Huvitav on märkida, et üheksakümnendate lõpus õpetasin Oleviste piiblikoolis, samuti Karmelis. Viimati olin seal 2019. aasta sügisel Lääne-Virumaa palvuslõunasöögi peakõneleja. Hakkasin vist kellelegi silma, sama aasta detsembris kõnelesin juba Riigikogu palvushommikusöögil.
Reet on aastast 1997 rahvusvahelise kristliku naisteorganisatsiooni Aglow International Eesti koordinaator. Aeg-ajalt lööb ka tema koguduse töös kaasa.
Võimalik, et kui saan vanemaks ja targemaks, tuleb kõne alla ka suurem pühendumine. Minu roll koguduses ei ole pastor, vaid pigem õpetaja.
Poliitikas kaasa löövatel kristlastel on lisaks usule vaja ka häid teadmisi konkreetsetes valdkondades.
Kuidas sai väikse alevi õpetajast ühtäkki Keeleameti peadirektor?
See oli ka mulle ootamatu. Kui sündis esimene laps ja Reet jäi koju, jäime rahalisse kitsikusse. Siis kutsuti mind EPTsse juhatuse aseesimeheks ja tegevdirektori abiks. Palk oli parem ja aega rohkem, sest töö ei tulnud koju kaasa. Töötasin ka Kadrina Vallavalitsuse juures ja toimetasin kohalikku ajalehte, samuti õpetasin soome keelt.
1995. aasta sügisel võttis minuga ühendust Haridusministeeriumi asekantsler. Talle oli jõudnud info, et Kadrinas on üks eesti filoloog, kes on kirjutanud koguni soome keele õpiku, kuid ei tööta oma erialal. Ostsin ülikonna ja sõitsin Tallinna. Minister Peeter Kreitzberg selgitas, et keelepoliitikas on suur segadus ja Keeleametisse oleks vaja kedagi, kes pole pealinna ega Tartu keeleringkondadega seotud. Mõtlemisaega ta ei andnud. Ütles, et kohe on vaja tööle hakata.
Sõnakuuleliku inimesena kirjutasin avalduse, et soovin saada Keeleameti peadirektoriks (tegelikult ei soovinud, tahtsin lihtsalt kiiresti koju minna) ja hakkasin tööle.
Algus oli keeruline, tuli end kõigega kurssi viia. Õppisin, et oluline on leida enda kõrvale inimesed, kes täidavad minu puudujäägid. Mitu toonast kolleegi on minu kõrval veel praegugi.
Kas lastekirjanikuks saamine juhtus samamoodi planeerimatult?
Kui kirjutasin 2002. aastal oma doktoritööd, olid mu elus taas väga pingelised ajad. Lapsed olid väiksed, doktoriõpingud tegin töö kõrvalt.
Ühel ööl nägin unes Astrid Lindgreni, kes lehvitas mulle justkui hüvastijätuks ja kadus siis silmist. Kolme päeva pärast ilmus ajalehes teade, et Lindgren on surnud.
Paari aasta pärast tuli see unenägu meelde. Olin parasjagu Adavere tuulikus lõunasöögi lõpetanud, jäin veel korraks istuma ja võtsin välja arvuti. Ootamatult tuli pähe üks lugu ja panin selle kirja. Nädala pärast olin taas teel Tartust Tallinna, mõtlesin, et lähen jälle sinna sööma, äkki tuleb veel mõni lugu. Tuligi, kirjutasin teise jutu. Saatsin need ajakirja avaldamiseks.
Leelo Tungal, toona Hea Laps toimetaja, innustas mind veel kirjutama ja lõpuks lood ka raamatuna välja andma. Nii sündiski esimene lasteraamat „Tere, Volli!“
Ma ei plaaninudki rohkem kirjutada, kuid mõtted muudkui tulid. Nüüdseks on saanud 40 raamatut, neist 37 lasteraamatut. Sel aastal peaks lastele tulema veel 3–4 raamatut.
Nüüdseks on saanud 40 raamatut, neist 37 lasteraamatut.
Mis on oluline lastele kirjutades?
Lasteraamat peab olema positiivne, kuna negatiivset on elus niigi küllalt.
Ma ei kirjuta otseselt kristlikke raamatuid, aga tähelepanelik lugeja leiab ridade vahelt palju rohkem kui esmapilgul näha.
Nii on mu ajarändurite sarjas raamat „Universumi saladused“, kus tegevus toimub muistses Palestiinas. Tegelasteks on seal näiteks Johannes, kes küpsetab endale söögiks rohutirtse. Ja keegi, keda nimetatakse Lõpmatult Targaks Matemaatikuks, kes oma sõnul on universumi välja mõelnud ja keda Johannese-nimeline tegelane Jordani jões ristib.
Kuna ma ise tunnen huvi füüsika ja täppisteaduste vastu, on mitmed mu raamatud kantud teaduse populariseerimise ideest. On väga lühinägelik väita, et teadus ja usk on vastuolus, need tegelevad vaid elu erinevate tahkudega. Minu suureks eeskujuks on Isaac Newton, kes pidas teadlasena oma elu peaülesandeks uurida, mismoodi Jumala loodud maailm toimib.
Mis mõtted Sind tänaseid Eesti kogudusi vaadates valdavad?
Oma kogudust vaadates teeb heameelt, et teenistustel on mehi võrdselt naistega. Eestimaal ringi käies jääb mulje, et noored on leidnud tee kogudustesse ja need kasvavad.
Eesti ühiskond ei paista küll silma erilise kristlikkusega, ehkki eestlane on väga usklik: suurt huvi tuntakse horoskoopide ja kaardipanijate vastu.
Samas on tore, et kristlaskond julgeb oma seisukohti ühiskonnaelu sõlmküsimustes avalikult välja öelda. On arusaadav, et neid ei võeta alati suurte rõõmuhüüetega vastu.
Vaidlustes kristlike väärtuste üle on mulle kõrva hakanud, et neil, kel puudub teoloogiline haridus, pole justkui õigust oma arvamust avaldada. Soovimata kuidagi vähendada teoloogilise hariduse olulisust, meenutagem Jeesuse küsimust: „Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?“ (Lk 18:8). Meilt ei oodata hermeneutika kõrgpilotaaži; ka Jeesus polnud teoloog, ta oli puusepp.
Poliitikas kaasa löövatel kristlastel on lisaks usule vaja ka häid teadmisi konkreetsetes valdkondades. Sa pead tundma riigi toimimise aluseid, seadusi, poliitikate kujundamise ja rakendamise põhimõtteid, pead suutma seletada keerulisi asju lihtsalt ja kindlasti mitte kaanani keeles.
Kristlasest poliitik ei saa endale lubada labast sõnakasutust või ülbet ärapanemist. Kui sa ise oma sõnu ei kaalu, kaalutakse neid sinu eest.
Kas Sul on unistusi ka?
Neid on palju. Kõige suuremad neist on seotud laste tulevikuga.
Teiseks – olen üle 25 aasta teinud küllaltki pingelist tööd. Unistan suuremast liikumisvabadusest (vaimses mõttes), tahaks leida rohkem aega raamatute kirjutamiseks ja kogudusetööks.
Ja lõpuks – Tallinn on igati tore linn, kuid tahaks jälle maale. Kadrinas oli meil aiamaa, kasvatasime naereid, sibulaid, tšillipipraid. Ehitasin suure kasvuhoone. Oleks vahva, kui midagi sellist ühel päeval meie ellu tekiks.
Jaga lõpetuseks mõnd kirjakohta, mis on Sind elus julgustanud?
Koroona ajal on väga kohane: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28). Ning alati ja igas olukorras Psalm: „Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal!“ (Ps 119:105).
