Toivo Pilli: värskete mõtetega rahulik mees

7-8/2009 Erki Tamm

Toivo Pilli on Tartu Salemi koguduse üks pastoritest. Sel suvel andis ta üle Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektori ameti pärast 7-aastast tööd. Tema sulest on ilmunud mitmeid raamatuid vabakoguduste ajaloo kohta. Kaks aastat osales ta baptismiliikumise 400. aastapäevale pühendatud konverentsi ettevalmistamisel, mis toimus 24.-26. juulil Amsterdamis.

See, et nii palju eestlasi osaleb välisriigis toimuva rahvusvahelise ürituse korraldamisel, pole tavaline. Amsterdamis osales 10 inimest Eestist. Kuid see, et konverentsi aitas korraldada nii mitmeid meie inimesi, on silmapaistev.

.

Miks see nii on?

Raske öelda. Eestlased väikese riigi rahvana on valmis keelt õppima. Inglise keel on ühine EBF-i 51 liikmesmaa vahel. See on eeldus, et rahvusvahelisel areenil tegutseda. Lihtsam on rääkida näidetest. Helari Puu oli EBFi presidendiks. Tema pluss oli, et ta räägib lisaks vene keelt ja sai suhelda ka nende rahvastega, kes selles suhtlevad. Helle Liht töötab EBF-i peasekretäri Tony Peck'i assistendina. See pole lihtsalt korraldamine, vaid sisuline töö ka teoloogilise panusega. Helle Lihtil oli võtmeroll, mõistagi koos teiste töörühma liikmetega, Amsterdami konverentsi korraldamisel. Ka mul endal on rahvusvaheline kogemus Prahas asuvas seminaris (IBTS) õpetamisega 2002-2006. Olen jätkuvalt selle õppeasutuse hoolekogu liige ja akadeemilise komitee esimees.

Osalesid Amsterdami konverentsi korraldamisel, millega tähistati baptismi 400. aastapäeva. Milliseid olulisi sündmusi ja teemasid see kokkusaamine sisaldas?

Olin 2 aastat ettevalmistava komitee liige. See on suurim üritus, mida olen aidanud korraldada. Minu ülesanne oli, et aidata ajalugu loovalt nähtavaks muuta. Ajalugu mõjutab meid ka täna. Ta mitte üksnes ei käi meil minevikust järel, vaid tuleb ka tulevikust vastu. Oleme seismas samasuguste väljakutsete ees nagu esivanemad 400 aasta jooksul.

Minevik sai elavaks videoklippide kaudu, milles oma ajastu riietuses esitas elukutseline näitleja kaht ajaloolist isikut. Thomas Helwis seostub usuvabaduse teemaga. Ta põgenes Hollandisse usulise tagakiusamise pärast, aga läks hiljem tagasi Inglismaale ja saatis James I kirja, kus kirjutab umbes nii: „Sul on õigus meid käsutada kui alamaid, aga sul pole õigust sundida meie südametunnistust. Inimene on selles vaba." Kuningas polnud harjunud selliste uudsete ideedega ja et talle neid asju ette heidetakse. Helwis suri vanglas. See klipp oligi vanglast, kus ta vaatab tagasi oma elule.

Thomas Helwys ütles riigivõimule: „Sul on õigus meid käsutada kui alamaid, aga sul pole õigust sundida meie südametunnistust."

Teine lugu jutustas Onckenist, kes peab kaastöölistele kõne, kus ütleb ka oma ajaloolise lause, et iga koguduseliige on misjonär.

Väga põnev oli ekskursioon ajaloolistesse paikadesse. Amsterdamis, Pagari tänaval (mis Tallinnas meenutab hoopis muud), oli tähistatud mälestustahvliga esimeste baptistide kogunemiskoht vanas pagaritöökojas ning selle juures sai pilti teha selle ajastu tava järgi riietatud inimestega. Mennoniidi kirikus, mis valmis 1607 (samal ajajärgul esimeste baptistikoguduste tekkega), oli seinaplaadil mainitud õpetajatena ka Thomas Helwys ja John Smyth. Küllap nad oli tegevad varemalt sealgi. Teatud aja tagant esitas üks koor mõned laulud, mida kirikut külastavad inimesed said päev läbi kuulata.

Ometi polnud see ju ajalookonverents?

Ei. Põhirõhk oli vaimulikul osal. Sellistel teemadel nagu usuvabadus ja misjon, osaduskond ehk kogudus ja Kristuse järgimine tänapäeva maailmas ehk jüngerlus. Mitmete näidetega tuldi usuvabaduse teemaga tänapäeva ja palvetati maade pärast, kus usuvabadus pole iseenesestmõistetav – näiteks Lähis-Idas, kus evangeelsetel kirikutel pole lihtne usku välja elada. Kus on sisepingeid etniliste gruppide vahel. Või näiteks Aserbaidžaan, kus EBF sekkus, et aidata ühel pastoril vanglast vabaneda. Palvetati nende piirkondade kristlaste pärast.

Üks positiivne näide oli videolugu Jordaanias avatud ristimisipaigast evangeelsetele kristlastele. Kohal oli Jordaania prints ning EBF ja BWA juhid. Kõne pidas endine Briti peaminister Tony Blair. Islamikultuuri kontekstis oli see riiklik toetus kristlastele ja kingitus kuninga ja printsi poolt, kes kutsusid üles kristlaste ja moslemite suuremale dialoogile ja teineteise kuulamisele.

Niisugused programmi põimitud näited rõhutasid evangeelsete usklike ees seisvaid tänase päeva väljakutseid.

Misjoni teemal räägiti uutest, loomingulistest lähenemistest. Näiteks Venemaal korraldavad noored misjoniretki jalgratastega läbi Venemaa. Nad on suure maa ühest äärest teise läbi sõitnud. Külades võetakse noorte usklike rühm suure huviga vastu. Rahvas tuleb kokku neid vaatama ning siis nad laulavad ja jagavad evangeeliumi.

Usuvabaduse teema tõstatub ka demokraatlikes riikides.

Jah, ka seal kus kirikute ja koguduste tegevust ei kitsendata riigi poolt, püüab sekulaarne ühiskond oma survet avaldada kristlikule sõnumile ja elule. See on uus nüanss usuvabaduse temaatikas. Võiks öelda, et usuvabadus on vabadus uskuda või mitte uskuda, aga oluline on see, et selle otsuse juures oleks inimene informeeritud. Ühiskond peab andma selleks võimaluse kristluse kuulutamiseks.

Siia haakub ju usu- või religiooniõpetuse teema Eestis.

Olen nõus, et mis vormis usu või religiooniõpetust õpetada, on omaette küsimus. Aga see on seotud enneräägitud informeeritud otsuste tegemise teemaga. Meie ühiskonnas on valgustatud usuõpetuse küsimust kultuurilise harituse vaatenurgast, et inimene tunneks kristliku Euroopa pärandi keelt. Ka islamimaailma keelt on vaja tunda, sest seegi laieneb Euroopas ning see on rahu ja turvalisuse küsimus. Kuid selles on ka usuvabaduse aspekt olemas.

Mis jäi Amsterdami konverentsist eriliselt sõelale?

Mina ütleks, et minu jaoks oli Amsterdam 400 vaimulikult tähendusrikas. Mitte vaid hea programmi pärast, mis sujuvalt, hämmastava koostöö ja professionaalsusega oli läbi viidud, vaid ka vaimulikult läbitunnetatud. Mõni näide veel, mis meenub kuuldust. Teun van der Leer, Hollandi baptistiseminari rektor küsis oma kõnes: kas me oleme kõrvaltvaatajad või osalejad? See on väga oluline küsimus koguduses ja ühiskonnas: kas vaatame kõrvalt või oleme osalejad ja panustajad. Üha rohkem jooksis läbi sõnavõttudest, et kristlik misjon pole vaid verbaalne, see on ka osalemine ja teenimine. Raquel Contreras Tšiilist, väga kaasahaarav naisjutlustaja, rääkis misjonist kui kaastundest. Lahendas selle küsimuse, mille üle on ikka arutatud, kas olulisem on evangeeliumi kuulutamine või konkreetse abi andmine. Ta ütles, et see on valesti esitatud küsimus. Misjon on inimestest hoolimine, nende keskele astumine. Seal tuleb otsustada, kas on vaja sõna öelda või käised üles käärida. Misjon kui kaastunne. Uus, värske ja prohvetlik visioon.

Misjon on inimestest hoolimine, nende keskele astumine. Seal tuleb otsustada, kas on vaja sõna öelda või käised üles käärida.

Kuidas Hollandi baptistid selle suure kokkusaamise taustal tänapäeval elavad?

Nad on aktiivsed tegutsejad ja otsivad uusi teid ja võimalusi evangeeliumi kehastamiseks ja kuulutamiseks oma ühiskonnas. Ei tunne neid nii hästi, aga jätsid elujõulise mulje. Neile oli see suur kokkusaamine tähtis, sest see suurendas nende tuntust Hollandis. Üks telejaam tegi ka saate.

Ka vanas Euroopas on tunda evangeelse innukuse kasvu.

Üks märk on uute koguduste rajamine. Kas kogudusena teenime Jumalat ja kaasinimesi nende meetoditega nagu viimased 200 aastat või otsime uusi mudeleid, värskeid ideid? Eriliselt tooksin esile need kogudused Euroopas, kes koosnevad peamiselt riiki sisserännanutest. Näiteks Briti uutest baptistikogudustest on paljud aafrika taustaga. Briti baptistid saavad ka esimese mustanahalise presidendi. Itaalias on märkimisvääne rumeenia-keelsete baptistikoguduste kogukond. See on ka väljakutse.

Kas kogudusena teenime Jumalat ja kaasinimesi nende meetoditega nagu viimased 200 aastat või otsime uusi mudeleid, värskeid ideid?

Lootuse festivali juures olid väga aktiivsed Eesti venekeelsed kogudused.

On oluline teadvustada ka Eestis venekeelsete koguduste rolli ja selgemalt näha neid usurahva tervikusse kuuluvatena. Suuremaks koostööks on alust. Heaks lähtekohaks on see, et me tegelikult teenime suuremat kui me ise oleme – Jumala riiki.

Toivo, su enda ettekanne leidis Amsterdamis väga sooja vastuvõtu.

Rääkisin sellest, et evangeelium leiab uusi teid. Minu piiblitund tugines Apt 17. peatükile: Pauluse külaskäik Ateenas. Meie ütleme, et kultuur muutub ja me oleme ühiskonnas vähemuses. Ka esimese sajandi kristlased elasid sellises ühiskonnas ja ometi pöörasid selle maailma peapeale või tegelikult jalgadele. On oluline pidada esimese sajandi kristlastega dialoogi.

Jumal kasutab väga erinevaid keeli, et inimestega rääkida. Mõnikord tahame saata inimesed kristlikku keeltekooli, et nad õpiksid ära „Kaanani keele" ja siis tunneksid end koguduses koduselt. Jumal aga teeb teisiti: ta kasutab inimese ja kultuuri keelt, et evangeeliumi muuta mõistetavaks. Ka Paulus pidi seda õppima. Ateenasse minnes ta ärritus vaimus. Areopaagil ta ei väljenda enam ärritust, vaid hoopis vastupidi. Pahandamise asemel kasutab ta selle kultuuri keelt.

Paulus lõi ka suhteid. Ta läks inimeste keskele. Me leiame ta turult, foorumilt. Kui Paulus tänapäeval elaks, oleks ta ehk tänapäeva foorumil – Orkutis või Facebookis. Meie väljakutse on olla seal, kus on inimesed. Mitte distantsilt, kantsli või kirikumüüride tagant suhelda. Meie ülesanne on muuta evangeelium usaldusväärseks. Me ei jaga vaid sõnumit, vaid ka elu ja armastust oma kaasinimestega. Meil on ka kahtlusi ja muresid, kuid on ka lootus. Evangeelium saab alguse meie enda vaimulikest harjumustest ja küpsusest. Apostlite tegude 17 jutustatakse, et Paulus läks sünagoogi, nagu ta oli harjunud. Mitte selleks, et ringi vaadata, kellega saaks rääkida, vaid selleks et palvetada. Tuleb luua oma elus rütm vaimulikuks süvenemiseks.

Sul endal on värskete lahenduste otsimise kogemusi Risttee koguduses kaasateenimisest, kus olid üks vanemaid liikmeid.

Jah, Risttee kogudus on nooruslik. Töötasin selles koguduses kaasa viimased kolm aastat. Kogudus on võtnud tõsiselt püüet elada usku välja praktiliselt, mitte vaid rääkida ja laulda. Ja mitte muretseda, et millal saab jutlustama hakata. Teenimine on ise sõnum ja eluviis on tähtis. Lühikese ajaloo jooksul on nad korraldanud näiteks koguduse ühiseid vere annetamise kampaaniaid kliinikumile Tartus. Kui arst ütleb, et sellest 200 grammist võib sõltuda 2-3 inimese elu, siis on see väga tähendusrikas. Või tudengitele aasta alguses Karunädal, et aidata neil kohaneda Tartus ja anda tops kuuma kohvi ja võileib – ilma jutluseta. Selliseid teenimisteod on tähtsad ja olulised ühiskonnas. Olen õppinud neilt seda.

Nüüd oled tagasi traditsioonilisemas koguduses.

1. augustist olen Tartu Salemi koguduse pastor. Ma nimetaks seda üha rohkem Karlova kirikuks, kuna see asub Karlova linnaosa piiril ja see linnaosa on meie kogudusele väga südamelähedane. Pastorina jagan tööülesandeid Meego Remmeliga. Meil on väga hea koostöö. Koguduse „meeskonnas" palju andekaid ja pühendunud inimesi. Koguduse jumalateenistuste koordineerimise pool jääb ilmselt rohkem minu õlgade, sest Meego liigub EKB liidu presidendina palju ringi. Tema kanda on hingehoiu töö, sest ta tunneb inimesi. Sellest sügisest tahame pakkuda ingliskeelsetele inimestele kokkusaamisvõimalust ja vaimulikku tuge koguduses.

Andsid sel suvel üle seminari rektori ameti, mida pidasid kokku 7 aastat (1998-2002, 2006-2009). Mida pead oluliseks selles töös?

Rektori ülesanne on luua usaldust. Oma kooli sees, meeskonna keskel, õppejõudude keskel. Luua usaldust kogudustes, sest tahame teenida neid ja EKB liitu. Luua usaldust ühiskonnas. Ka teoloogilise õppe vastu on vaja luua usaldust, et see on oluline ja vajalik. Mitte vaid isiklikus mõttes, vaid see on oluline kogudustele, kui kogudused tahavad tähendusrikkalt tööd teha ja teenida. See on kindlasti ka üks uue rektori ülesannetest.

Seminari jaoks on oluline jätkuvalt leida tee meie muutuval haridusmaastikul. Oluline on jätkata täienduskoolituste andmist ja järelemõtlemise tööd artiklite kirjutamise-avaldamise ja konverentside korraldamise näol. Olen veendunud, et Margus Kask on õige mees õigel kohal ja soovin talle Jumala õnnistusi jätkamisel.

 

 

1609 – rühm usulise tagakiusamise eest Inglismaalt põgenenud inimesi koguneb Amsterdamis: nad palvetavad, loevad üheskoos Piiblit, peavad tähtsaks usuvabadust. Selle rühma liikmeteks on John Smyth ja Thomas Helwys, kes aitavad Piiblit tõlgendada ja täidavad teoloogide ja vaimulike juhtide rolli. Rühmas oli umbes 40-50 inimest.

2009 – täna on Baptistide Maailmaliidus (Baptist World Alliance) kokku umbes 40 miljonit täisõiguslikku ristitud koguduseliiget. Koos laste-noorte ja pooldajatega moodustab baptistide kogukond kuni 100 miljoni liikmega tugeva vabakirikliku liikumise. Baptiste võib leida kõigil kontinentidel. Baptistide Maailmaliit sai organisatsioonina alguse 1905. aastal Londonis. Euroopa Baptisti Föderatsioon rajati 1949. aastal ja ühendab täna 51 baptistiliitu kokku ligikaudu miljoni liikmega. Euroopa Baptisti Föderatsiooni kuuluvad ka mitmed baptistiliidud Lähis-Idast, näiteks Liibanonist, Jordaaniast ja Iisraelist.