Juuni 2021 
Sven-Joonatan Siibak, Rakvere Karmeli kogudus
Erilise ilumeelega ja loomingust rõõmu tundev Lisete Lige on tunnustatud käsitöö ja kodunduse õpetaja. Ta tuleb perekonnast, kus mõlemas suguvõsas on vanaisad olnud pastorid (Aare Lige Ligemal, Tiit Niilo Valklas). Isa Tarmo Lige on Tallinna Kalju baptistikoguduse pastor ja vanem vend Jonatan Lige Tallinna Kogukondade kogudusevanem. Lisete on täna jagamas oma parimat Tallinnas 3D koguduse ühe kogukonna juhina. Missioonitundeliselt läheneb ta nii oma tööle kui igapäevaelule.
Mis on Sinu perekondliku pärandi väärtus ja mõju Sinu eluloos?
Alles mõned aastad tagasi mõistsin, et kogu elu on mu ümber olnud kristlased ja sellise perelooga inimene on tõeline haruldus. Tihtipeale näen, et inimeste suhted on väga keerulised ja ka pealiskaudsed, aga minu ümber on olnud hästi terviklik ja kindel taustsüsteem. Kristlik perepärand väljendubki paljus selles eluviisis, mis mul täna on. Mitmed mu ümber ütlevad, et ma olen rahulik ja stabiilne. Kuid seegi on võtnud omajagu aega. Lapseeas olin sellega harjunud, teismeeas võitlesin sellega, aga nüüd täiskasvanuna näen, kuidas pärandi väärtus pidevalt tõuseb. Eriliselt on mind kandnud piiblisalm: „Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse“ (Hb 10:36).
Elus on mõned hetked, mida ei oskagi ära seletada, aga tunned, et Jumal tõmbab sind oma plaani.
Kirjelda mõnda eredat mälestust oma kristlikust kodust? 
Meelde tulevad paljud õhtupalved ja toiduosadused. Eredalt meenub minu emapoolne vanaisa Tiit, kes oli hästi positiivne, rõõmus ja soe inimene. Kui hakkasime vanaisa-vanaema juurest ära tulema, siis vaatamata sellele, kas hüvastijätt oli kiirustades või naljatledes või olin hoopis lapsena jonnitujus, absoluutselt alati pani vanaisa käed kokku ja palvetas. Vahel isegi oli naljakas, kui ta tegi seda kuskil kummalises olmelises olukorras. Minu jaoks näitas see, et ükskõik, mis olukord või emotsioon elus on, palve on alati kõige selle üle.
Millist oma ema ja isa õpetust soovitaksid ka teistele lastevanematele?
Lapsena oli olukordi, kus ma ei saanud aru, miks vanemad seisid selle eest, et me kõik koos perega kirikusse läheks. Nende üks põhimõte oli, et nii kaua, kuni me ühe katuse all elame, teeksime ka samu asju, mida nemad, ja õpiksime hoidma Jumalat pereelu esikohal.
Teismeeast meenub seik, kus olin miskipärast vanemate peale pühapäeval pahane, läksin vihasena oma tuppa ja teatasin, et mina täna kirikusse ei tule. Vanemad olid sellest omajagu šokeeritud, sest ma polnud varem nii käitunud. Ühel hetkel, kui jumalateenistus juba oli alanud, tuli isa ootamatult koju tagasi ja tahtis minuga kõigest rääkida.
Vanemad lubasid mul teha ka vigu ega mõistnud mind hukka. Nad andsid alati oma parima, et ma võiksin valikute keskel teha häid otsuseid ja teha neid koos Jumalaga. Kus nad nägid, et mu valik pole ehk kõige parem, seal ei olnud nad ükskõiksed, aga ka mitte hukkamõistvad. Ma õppisin kodus, et asjad saab selgeks rääkida ka siis, kui on erimeelsusi.
Sinu juured ulatuvad tagasi kahte maakogudusse, üles oled kasvanud „megakoguduses“ Olevistes ja täna oled Sa osa kogukondlikust 3D kogudusest. Mida oled Sa õppinud nii erinevates keskkondades?
Tegelikult on see pilt minu jaoks veel mitmekülgsem, kuna olin pool aastat Inglismaal piiblikoolis ja puutusin kokku veel kirevama taustaga inimestega (loe: Jõulukiri Inglismaalt, Teekäija 12/2009). Samuti oleme perega välismaal reisides käinud erinevates kogudustes ja lapsepõlves sain külastada ka mitmeid Eesti kogudusi, kuhu isa oli kõnelema kutsutud. Need on olnud rikastavad ja valgustavad kogemused ning andnud terviklikuma pildi Jumala tööst. Tegelikult ei ole nii määrav vorm, missugune on muusika, kõned või tunnistused, vaid oluline on, et seal oleks Kristuse ihu osadus! Ja seda olen ma ikka tundnud.
Jumalal on meile väga loomingulisi plaane, mis muudavadki elu tõeliselt põnevaks. 
Mis pani Sind liituma 3D Tallinna koguduse rajamise meeskonnaga?
Elus on mõned hetked, mida ei oskagi ära seletada, aga tunned, et Jumal tõmbab sind oma plaani. 2013. aastal oli just selline hetk. Olin tudeng Tallinnas ja teenisin kaasa küll mõnes koguduses, aga tegelikult otsisin oma kutset ja vaimulikku kodu. Jumal oli mulle rääkinud, et tal on plaan minu jaoks. Kui 3D Tallinna koguduse rajamine esile tuli, tundsin südames, et Jumal tahab mind sinna istutada, ja nägin ka, kui märgilise tähendusega ning vajalikud olid olnud minu eelnevate koguduste perekonnad. Uus algus oli küll kui pöörane karussell, aga seesmiselt oli mul kogu aeg Jumala rahu.
Kuidas on koguduserajamise kogemus Sind mõjutanud?
Õppides hetkel Seminari kirikuajaloo eksamiks, ütleksin, et see oli otsekui reformatsioon minu usuelus. Mulle oli kogu koguduserajamise periood kursi muutus, et minus kasvaks püha rahulolematus ja tahe minna kadunute järele. Tagasi vaadates ütleksin, et varem olin teeninud kaaskristlasi ehk natukene inertsist.
Mul puudus kogemus ja nägemus, kuidas olla evangeelne ja suhestuda pimeda maailmaga Jeesuse eeskujul, kes veetis palju aega koos patustega. Koguduse rajamine õpetas mind nägema, kui katki see maailm on ja kui segane on eestlase pilt usust ja Jumalast ning kui sassis võivad olla inimeste elud. Meil on väga vaja inimesi, kes jagavad lootusest, mis on Jeesuses. Mulle tundub, et Jumala abiga võiks lahendada palju probleeme nii isiklikus elus kui ka laiemalt kogu ühiskonnas. Jeesuse misjonikäsk on võrratult suur väljakutse, aga olles korra haaranud sellest kinni, on sellest raske lahti lasta.
Mida Sa unistad Eestimaa koguduste osas järgneva kolme aasta vaates?
Unistamine on minu jaoks natukene hirmutav ja ohtlik, sest mingi hetk võib unistus muutuda hoopis palveks ja igatsuseks Jumala ees. Aga seda ma tahaksin küll välja öelda: ma unistan, et me oleksime julgemad ja heas mõttes pöörasemad oma usus, kogudustena rohkem väljapoole suunatud kui sissepoole. Maailm otsib vastuseid oma küsimustele. Meil on palju võimalusi olla evangeelsed ja teha oma kogudus nähtavaks, kasutades selleks ka tänaseid meediume. Aga oluline on just viies evangeelium, mida me oma eluga välja elame. Vestlustes võiksime julgelt jagada Jumalast ja kogudustena panustada rohkem oma kogukondades ja asulates. Et olla rohkem need linnad mäe otsas, mis päriselt ka paistavad kaugele. 
Sisseastumisvestlusel kogesin, et Seminar on ainuvõimalik koht, kus peaksin olema.
Sa oled olnud osaline mitmetes unistustes ja aidanud kaasa nii GLS-i kui ka PP korraldamisel. Mis aitab Sind sellistes kohtades Jumalale „jah“ öelda?
Kindlasti on selles osa minu perekonna kristlikul pärandil. See on mind õpetanud olema ustav ja sihikindel, et ulatada edasi, mida Jumal meile on andnud. Olen näinud ka mitmeid usujulgeid ja tuliseid teerajajaid erinevatest põlvkondadest. Meie koguduse keskkooliealised noored panid oma säästud kokku, et kogudust rajada. Seda ei tehtud muidugi raha või ressurssidega, vaid tahtest jõuda kadunuteni. Kui Jumal kutsub midagi tegema, ei jäta ta järele enne, kuni oleme temaga asjad selgeks rääkinud. Siis tunnen ma ka tahet öelda Jumalale „jah“, sest ma olen varemgi näinud, kuidas Jumal läbi kannab ja kasvatab. Jumalal on meile väga loomingulisi plaane, mis muudavadki elu tõeliselt põnevaks.
Sa töötad Gustav Adolfi Gümnaasiumis käsitöö õpetajana. Mida tähendab täna Sinu jaoks olla pedagoog?
Asudes ülikoolis pedagoogiks õppima, tundsin algul, et kellelegi millegi õpetamine või kellegi elu kujundamine ei ole ehk minu jaoks. Õpetajapraktikal olles korraga avastasin, et mul on inimestele anda rohkem kui pelgalt looming, käsitöö- või kokandusoskused. Minu pärand ja kogemus Jumalaga on palju enamat kui ainealased teadmised ja klassi ees saab tegelikult edasi anda mõlemat. Õpetajatöö avab võimaluse olla osa oma õpilaste eludest, mis on kohati päris segased. Intensiivses koolikeskkonnas püüan olla kannatlik, mitte närvi minna ja pühendada hetk noorele inimesele, mis tema jaoks tähendab tohutult palju. Lihtsalt juba see, et keegi talle üldse silma vaatab ja midagi head või ilusat ütleb. Koos Jumalaga on mul alati midagi enamat anda ja võimalus kujundada noorte inimeste elusid, lisaks oma ainele, ka igavikulises perspektiivis. 
Käsitöö ja kodunduse õpetajast mõeldes kerkivad kujutluspildid pitsliniku heegeldamisest, õmblusmasinate mürast ja õppeköögist, kuid Sinu sotsiaalmeedia teemad on seotud hoopis inimeseks olemisega.
Mõne arvates on käsitöö ja kodundus tõesti oma aja ära elanud ja nagu mingisugune nõukogude aja jäänuk. Mina näen seda ainet kui midagi, mille kaudu elama õppida. Püüan anda mitmesuguseid praktilisi näpunäiteid ja olulisi õpetusi kogu eluks. Näiteks tänaseks on toiduainetööstus muutunud tehislikuks ja ehitatud üles niivõrd keeruliselt, et juba puhtalt poes käimine ja sealt kasuliku ning tervisliku ülesleidmine on omamoodi väljakutse. Samuti kõiksugu keskkonnateemad, tarbimiskultuuri ja prügisorteerimist puudutav, mõjutavad meie maailma tohutult. Kristlastena peaksime olema hoopis vastutustundlikumad maailmaga, mis on nii ära reostatud ja kus suhtutakse Jumala loodusesse päris ükskõikselt. Minu soov on läbi oma aine jõuda oluliste igapäevaste teemadeni ja anda noorele inimesele tarkust, kuidas oma elu hästi ja kõigi jaoks tervislikult elada.
Mida on Sulle andnud peagi lõppev esimene aasta Seminaris?
Teoloogia õppimine oli juba päris kaua mu südamel. Ikka ja jälle pean tulema tagasi oma kristliku pärandi juurde. Kuigi võib öelda, et olen „emapiimaga“ saanud palju kaasa, ei tähenda see, et oskan mõista teatud aspekte Piiblist või teoloogilisi küsimusi lahti harutada. Teadmisjanu on minus alati olemas olnud, aga just viimastel aastatel on see kasvanud, et mõista, kes Jumal veel võib olla ja mida ta mulle tahab õpetada. Esimene aasta Seminaris on avardanud minu pilti Jumala kogudusest kõige laiemas tähenduses. Loomulikult ei saa me kõigile usulistele küsimustele vastuseid, sest alati tekib küsimusi juurde ‒ või nagu Seminaris öeldakse – „Alati on midagi veel!“. Minu jaoks on „veel“ avaldunud ka selles, kuidas Jumal mind on varustanud. Täiskohaga töö ja teenimise kõrvalt on ta kinkinud mu kalendrisse vabu päevi just spetsiaalselt õppimiseks.
Eelmise suve lõpus maadlesin pikalt mõttega, kas peaksin asuma õppima ja miks Jumal mind selle kooli osas rahule ei jäta. Sisseastumisvestlusel kogesin, et Seminar on ainuvõimalik koht, kus peaksin olema.
Miks tulla Seminari õppima või miks toetada Seminari tegevust?
Igasugune enda harimine tuleb kasuks. See aitab paremini lahti mõtestada küsimusi paljudes elusfäärides. Ma arvan, et igale inimesele peaks olema kohustuslik kirikuloo õppimine. Ma ei ütle seda sellepärast, et teen intervjuud oma kirikuloo õppejõuga, vaid ütlen seda tõsimeeli. Ajalugu ja see, kust me tuleme, selgitavad palju, kes me täna oleme, kuhu me liigume ja milliseid vigu on võimalik vältida. Õppimine aitab üksteist paremini mõista, tekitab arutelusid, mis loovad paremaid lahendusi. See aitab jõuda ka inimesteni, kes on kaugel Jumalast, ja vastata nende küsimustele.
Mida on Sinu elus tähendanud sõprussuhted? 
Olen sõprussuhete osas käinud läbi päris pika teekonna. Lapse ja teismelisena ei olnud mul eriliselt lähedasi sõpru, oli küll kaaslasi, kellega erinevaid etappe läbi käia. Oma iseloomult olen ka pigem tagasihoidlik ja nooremana tundsin isegi teatavat sotsiaalset ärevust. Ma ei osanud siis sõprussuhteid hinnata, neid luua ja üles ehitada. Jumal on mind palju kasvatanud. Olen püüdnud selles valdkonnas ustavalt palvetada ja ta on mind vorminud nii, et olen läbi sõpruse palju Jumalat kogenud. Nüüd on sõbrad minu elus märgilise tähendusega. Nad on kujundanud mind viimase kümne aasta jooksul ja olen kasvanud ka teenimises just tänu neile. Ilma sõpradeta ei oleks ma täna see, kes ma olen.
Millele tahaks Sinu kujutelmas tagasi vaadata kord 40-aastane Lisete?
Ehk on see pisut klišee, mida ütlen, aga elu koos Jumalaga on nii põnev, et ma isegi ei oska unistada või mõelda neid asju oma ellu, mis selle kümnendi sees päriselt juhtuda võiksid. Põnevam on vaadata tagasi ja avastada, mida kõike Jumal on teinud. Kindlasti ootan ma muutusi Eesti koguduslikul maastikul. Igatsen näha suuremat põlemist Jumalale ning rohkem noori ja lapsi kogudustes, näha järelkasvu ja pärandi edasikandumist.
