Oktoober 2021
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Teekäija 3/2017 tutvustas Sind esmalt maalikunstnikuna. Selles pikemas usutluses saame lugeda Sinu teekonnast Kuressaare Siioni koguduse noortejuhiks. Kuhu on Su tee tänaseks jõudnud? Kas maalikunst elab?
Tänaseks on minu teekond jõudnud Tartusse Kolgata baptistikogudusse. Olen siin neljandat aastat ametis noortejuhi ja pastori abina. Suve alguses õnnestus mul lõpetada Kõrgem Usuteaduslik Seminar ja astuda edasi TCMi teoloogia magistrantuuri. Kohe võttis minuga ühendust KUSi rektor Einike Pilli ja pakkus välja, et oleksin sügisest abiks ka õppejõuna, kuna mul on suur soov keskenduda Vana Testamendi uurimisele.
Maalikunsti teemade kohta ütlen nii, et ma ei defineeri ennast maalikunstnikuna. See on minu igapäevane hobi ja huvi, kuid praeguses eluetapis ei jõua ma aktiivselt maalimisega tegeleda, kuigi ma seda sooviksin. Viimase kolme aastaga on valminud kõigest kuus tööd. Maalikunst küll elab, kuid mitte nii intensiivselt kui varem.
Seal olen märganud, kui toredad inimesed EKB Liidus tegutsevad.
Mida andsid Sulle usuteaduse õpingud KUSis?
Seminar andis mulle palju rikkalikuma usulise baasi. Asusin õppima aastal 2016, olles usus olnud natuke üle aasta. Kooli astudes olin veendumusel, et mul on Piibel selge ja ma tean, kuidas usk inimese elus toimima peaks. Õpingud ja ka minu üldine kasv kristlasena on seda arvamust palju muutunud. Esiteks nägin, kui vähe ma tegelikult tean. Teiseks sain ka aru, et see, kuidas inimene oma usku väljendab või tajub, ei ole ega saagi olla lõplikult sõnadesse pandav. Näiteks olen hakanud hindama teoloogilist mõtlemist, mis lähtub esmalt Jumala kogemusest. Kui proovida Piiblit täielikult ära süstematiseerida, siis rõhutatakse vaid usuelu teatud aspekte, kuid teised jäävad jällegi tahaplaanile. Lisaks üldisele teadmiste ja usuelu kasvule sain loomulikult ka praktilisi oskusi koguduse kui terviku teenimiseks. Kuidas meeskondi juhtida, tööharudega tegeleda, avalikult kõneleda jne. Seminari haridus aitab nendes valdkondades kasvada.
Seminari juhtlause – „Koguduste kasuks ja kasvuks“ – seab suured sihid ja nüüd ootab kool, et Sinust saaks piibliteaduste õppejõud. Kui palju tunned Sa meie Liidu kogudusi?
Sellest aastast olen jah aitamas kaasa ka Seminari õppetöös just Vana Testamendi teemadel. See kutse on aastate jooksul kujunenud ja kasvanud. Usutee alguses leidsin ennast äkitselt noortejuhi positsioonist, kuigi ma ise sinna üldse ei pürginud. Pärast seda hakkas aina rohkem noori tulema minu juurde piibliteemaliste küsimustega. Mõne aasta möödudes sain aru, et minu soov tunda ja uurida Pühakirja ning seda arusaadavalt ja täpselt inimestele seletada on miski, mille Jumal on mulle andnud. Ma ei ole seda oma inimliku tahtega välja nuputanud.
Päris täpset külastatud koguduste arvu ma ei oskagi öelda, kuid see jääb tosina ringi. Olen osalenud ka mitmel konverentsil ja pastorite kokkusaamistel. Seal olen märganud, kui toredad inimesed EKB Liidus tegutsevad. Seminariaastate eriline rikkus oli osadus (endiste) kaastudengitega, kes jagasid enda tegemistest oma kodukogudustes. Näen, et kui ma osalen mõnel Liidu üritusel, siis on seal ikka suur hulk inimesi, keda juba tunnen.
Mis on kasvatanud Sinu huvi Pühakirja vastu? 
Siin on palju erinevaid momente. Ilmselt esimene suur faktor oli usule tulemisega kaasnenud avastus, kui palju ja kui tabavalt kõneleb Pühakiri meie igapäevaelust ja selle võitlustest ning küsimustest. See tekitas koheselt soovi Piiblit rohkem ja paremini tunda. Paelub ka teoloogide küsimus, kui kaua võisid mõned piiblilood enne nende kirjapanemist ringi levida. Ainuüksi see teadmine tekitab minus väga suurt huvi Piibli ja selle mõju vastu.
Teiseks oluliseks faktoriks on mitmed eeskujud minu elus. Kohalikus Eestis on mulle suureks eeskujuks olnud pastor Margus Mäemets Saaremaalt, kes on mulle ühtlasi ka mentoriks. Usutee alguses pöördusin päris tihti oma vaimulike küsimustega tema poole. Ta on oma vastustega palju aidanud mul usku ja Pühakirja mõtestada. Teine on minu pastor Leho Paldre Tartus. Tema piiblikesksus on ka minule külge hakanud. Siis tuleb terve rida teisi piibliõpetajaid ja teolooge, kelle jutlused ja loengud on mind vorminud ja sütitanud minus kirge Piibli vastu. R. C. Sproul, D. A. Carson, James White, John Piper ja David Pawson on mõned nimed, kelle piibliseletused on mulle suureks õnnistuseks olnud.
Konkreetselt Vana Testamendi huvi süvenes siis, kui hakkasin kuulama piibliteadlase Michael Heiseri ja psühholoog Jordan Petersoni loenguid. Heiseri raamat „Unseen Realm“ (Nähtamatu reaalsus) loob Lähis-Ida konteksti avades avara pildi Vana Testamendi jutustuste taustast. Kuulates nende meeste mõtteid, olen hakanud ka ise nägema, kuivõrd rikkalik ja usku kujundav sisu Vanas Testamendis tegelikult on. Mida rohkem ma seda mõistan, seda enam näen, kui palju on Vana Testamendi teoloogiline taust valmistanud ette Uue Testamendi kuulutust.
Oluline on kuulutada Jumala sõna, mitte jagada oma mõtteid.
Millised osad Vanas Testamendis Sind eriliselt kõnetavad?
Praeguses eluetapis kõnetab mind eriliselt Esimene Moosese raamat [toim: sügissemestril 2021 loeng KUSis]. Seal pakuvad konkreetsemat huvi alglood, peatükid 1–11. Olen pidanud neid viimastel kuudel õpetamistöö jaoks päris palju uurima ja vaatlema; ning see sõnum, mis seal avaneb, on uskumatult sügav. Kuna jätkan ka Tartu Ülikoolis heebrea keele õpinguid, on teksti algkeeles lugemine suur nauding ning leian ikka ja jälle midagi põnevat, kui analüüsin Piibli esimesi lauseid heebrea keeles.
Eriliselt kõnekas on Iiobi raamat, kuna see räägib väga selgelt kannatava inimese elulistest kogemustest. Ka Koguja paneb sügavamalt elu ja usu üle järele mõtlema. Mõlemaid teoseid tuleb lugeda hoolikalt, sest nendes on salme, mis ükshaaval välja noppides ei esita absoluutset tõde, vaid väljendavad loo narratiivis oleva inimese kogemusi. Näiteks Koguja 1:1 ütleb: „…tühisuste tühisus, kõik on tühine!“. Kui eemaldada see raamatu terviklikust kontekstist, jääbki mulje, et terve elu siin maailmas ja eksisteerimine üldse on tühine. Koguja kirjeldab inimese sisemist heitlust siin maailmas elu tähenduse üle. Autor vaatab vanas eas oma elule tagasi ja reflekteerib möödunud aastaid ning jõuab viimaks järelduseni, et kõige olulisem on hoida Jumala poole. Tema raamatu lõpp rõhutab: „Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus!“ (Kg 12:13).
Väga kõnekas on 3. Moosese raamat. Seal on kirjas need kuulsad sõnad: „Ära tasu kätte ja ära pea viha oma rahva laste vastu, vaid armasta oma ligimest nagu iseennast!” (3Ms 19:18). Uues Testamendis tsiteerib Jeesus selle salmi teist poolt ja Paulus viitab sellele Rooma kirja lõpus. Jeesus tsiteerib kõige enam tekste just Kolmandast Moosese raamatust.
Tänapäev eelistab pilti ‒ ja võimalikult värvilist ning liikuvat. Kuidas Pühakirja edasi anda? 
Eks ma maadlen ka ise selle küsimusega. Paraku mul terviklikku vastust pole. Koguduslikus praktikas anname Pühakirja õpetust tavapäraselt edasi jutluste ja piiblitundide kaudu. Sinna lisandub ka meie isiklik eeskuju ja jüngerlus. Kuna ma kõnelen koguduses tihti, siis mõtlen palju selle üle, kuidas esitada (raskemate) tekstide sisu tänapäeva inimesele mõistetavalt ja kaasahaaravalt. Üks viis on luua sild tänapäevase elu ja olustikuga. Suur osa Vana Testamendi narratiivist on keskmisele lugejale raskesti hoomatav selle tõttu, et ei suudeta luua elulist seost tänapäevase ja tolleaegse ühiskonna vahel. Piibliraamatute autorid elasid täiesti teises ühiskonnas ning sealne elurütm, tavad ja traditsioonid on meie jaoks võõrad.
Hiljuti pidasin näiteks jutluse pühaõhtusöömaajast, võttes aluseks 1Kr 11:17–34. Kui teksti tähelepanelikult lugeda, on näha, et sealne praktika erines tänapäevasest leivamurdmise korrast oluliselt. Kreeka-Rooma kultuuriruumis olid oma väljakujunenud toitumistavad – korintlased järgisid neid kombeid, kuid tunnistasid selle juures Jeesuse lunastustööd. Väliselt vormilt ei erinenud nende õhtusöömaaeg üldlevinud praktikatest pea üldse. Siin on põhjus, miks Paulus manitseb ja korrastab Korintose koguduse praktikat.
Ka tänapäeva ühiskonnas on välja kujunenud tavad ja kombed, kuidas erinevaid üritusi korraldada. Apostlite õpetuse kohaselt on kristlastel vastutus pühitseda osadust selliselt, et see austab Jumalat ja arvestab ligimesega. Kui aga koguduses tekib lõhesid ja „vähemad vennad-õed“ jäetakse unarusse, siis sarnaneb see Korintose praktikaga, mida Paulus tugevalt kritiseeris.
Palvetasin, võtsin julguse kokku ja kutsusin Marise teisel õhtul välja kohvi jooma.
Kuidas valmib Sinu jutlus?
Esmalt ikka palvemeeles. Terve päeva jooksul palun Jumala käest juhatust ja mõtteid jutluse kohta. Kuna Püha Vaim töötab ka läbi mõistuse, siis ühel hetkel võtan teadlikult lahti Piibli ja loen erinevaid kirjakohti teemade kohta, mida olen südamesse saanud. Kui aga jutluse teema on varem ette antud, on pool tööd juba tehtud. Pärast alusteksti valimist loen seda ja võtan aega süvenemiseks. Tihti käivad tekst ja teema minuga mõned päevad kaasas, nii et ma mõtlen neile ka muude tegevuste taustal. Seejärel hakkan kirja panema olulisemaid mõtteid. Loon ülevaate punktidest, mida kindlasti edasi tahan anda. Siis teen veel taustatööd, lugedes juurde ajaloolise konteksti kohta, teen mõne tsentraalse sõna jaoks sõnauuringu ning pöördun ka paari piiblikommentaari ja teoloogilise artikli juurde. Pärast seda kirjutan valmis täisteksti ja kui vähegi aega, lasen sellel päeva või pool lihtsalt seista, et see puhanud meelega üle lugeda. Kui olen tehtuga rahul, vormistan selle enda jaoks märkmeteks ja nädala sees esitan selle vaikselt enda jaoks paar korda läbi.
Kogu see protsess toimub minu jaoks pidevas palvemeeles ja teadmises, et oluline on kuulutada Jumala sõna, mitte jagada oma mõtteid. Kui tuleb aeg sõnum edasi anda, on palve minu jaoks tsentraalne. Pärast jutlust pean taas palve, et Jumal kasutaks seda sõna oma kuningriigi hüvanguks ja kõik inimlik ning vale hääbuks inimeste meelest.
Piibel õpetab, et „inimesel ei ole hea üksi olla“. Kuidas te Marisega teineteist leidsite? 
Meie tutvusime 2018. aasta septembris, kui mind Tartu Kolgata kogudusse noortejuhi kohale kutsuti. Maris kutsus mind kodugruppi ja sealt sai alguse esmalt sõprussuhe. Oktoobris sattusime koos Salemi kogudusse ülistusõhtule. Ma ise aitasin seda õhtut natuke läbi viia ning muude tegevuste käigus jäi enne õhtu algust mulle kuidagi silma üksi istuv neiu ja automaatselt läksin ma temaga rääkima. Koheselt tekkis meil teineteisega hea klapp ja õhtu lõpuosas jäime veel pikalt koos vestlema. Koju jalutades olin ma üllatunud, et midagi sellist juhtus. Palvetasin, võtsin julguse kokku ja kutsusin Marise teisel õhtul välja kohvi jooma. Sealt hakkas meie suhe kasvama. Kolmandal korral koos välja minnes pidin juba tunnistama, et ta on mulle oluliselt meeldima hakanud, ja kui ma seda avaldasin, kinnitas Maris sama mulle vastu. Seepeale tunnistasime teineteist ametlikult paariks ja hakkasime koos abielu nimel töötama. Kohtusime veel oma vanematega, küsisime nõu ja juhatust pastor Leho käest ja 2019. aasta kevadel Saaremaal olles tegingi Marisele abieluettepaneku, mille peale ta koheselt „jah“ vastas. Järgmise aasta 30. mail me abiellusime.
Meie jaoks oli see tunnistus sellest, kuidas Jumal kaks inimest kokku toob. Olime mõlemad otsustanud, et teadlikult suhet ei otsi, vaid keskendume tööle ja õppimisele. Kuid niipea, kui ma Tartusse tulin, hakkas Jumal meid kokku suunama. Maris kinnitas ka mulle, et enne seda, kui ma ta üldse välja kutsusin, oli ta palves Jumala ees saanud tunnetuse, et üks saarlane kutsub tema välja. Järgmisel päeval see juhtuski. Veel üks ilus Jumala kinnitus oli meie laulatuse kuupäev ‒ 30. mai (koroonapiirangute tõttu nihkus see palju). Kord, kui vestlesime, jõudsime arusaamisele, et 2015. aastal Rakvere Piiblipäevadel olime tegelikult juba kohtunud ja selleks päevaks oli loomulikult ka 30. mai. Täpselt viis aastat pärast seda me abiellusime.
Pühakiri ja sellega seonduv on niivõrd mahukas, et seda siinses elus täielikult mõista on vist võimatu.
Mida on andnud Sulle Piiblimaa külastus?
Kahjuks ei ole ma jõudnud külastada Püha Maad. Kõige lähemad piirkonnad, kus me käinud oleme, on Küpros ja Kreeka. Iisraeli reis on meil Marisega veel ees, kord plaanime sinna kindlasti minna. Kreekat külastades oli meil Marisega aga pidevalt teemaks Paulus ja tema misjonireisid, sest lugedes Apostlite tegude raamatut ja Pauluse kirju, on ju näha, et algkristlaste jalajäljed olid kõikjal ees.
Siin kauges Eestis elades ja apostlitest lugedes võivad need lood jääda umbmääraseks. Kui aga käia nendes paikades, kus lugude tegelased ise kõndisid, muutuvad kirjaread enamaks kui lihtsalt looks. Kreekas külastasime ka palju muuseume. Seal erinevaid ajajärke vaadeldes arutasime pidevalt, kus Aabraham parasjagu oli, millal Mooses pildile tuli, kus võis Taavet olla ning mida tegid apostlid?
Sa oled lausa elukestvas õppes. Kas soovitaksid seda ka Teekäija lugejatele? 
Mida rohkem ma õpin ja mida rohkem kasvan, seda enam saan aru, kui vähe ma tegelikult tean. Mõni aasta tagasi mõtlesin, et kui doktorikraad käes on, siis on küll asjad enam-vähem selged. Täna tean, et õppimine, eriti koguduse töös olles, kestab terve elu. Pühakiri ja sellega seonduv on niivõrd mahukas, et seda siinses elus täielikult mõista on vist võimatu. See teadmine võib olla julgustav, kuid ka ahastav. Sõltub elus olevatest eesmärkidest. See on julgustuseks, kui Jumala ja tema ilmutuse pidev tundmaõppimine on naudinguks ja rõõmuks. Kui aga soov on saada kiiresti targaks, et pärast midagi muud teha, siis on see teadmine nuhtluseks. Samas on usuelu ka lihtne – usu Jeesusesse Kristusesse ja ela püha elu!
Teekäija lugejail soovitan valida ikka elukestev õpe. Jeesuse järgijatena oleme kõik vähemal või suuremal määral kogenud Jumala saladusi või suurust. Ma usun, et usuelu üks eesmärk on sammhaaval õppida tundma hoomamatut Jumalat, kes on lõputut armastust näidanud meie vastu oma Poja Jeesuse kaudu.
