Jaanuar 2022 
Mikael Raihhelgauz, KUSi arendusjuht
Karl Tõnne oli tavaline usukauge eesti noor, kuni üks reedeõhtune pidu asetas ta täiesti uuele rajale. Sealt algas Jumalani pikk teekond, mil tuli ette nii sügavaid filosoofilisi kahtlusi kui ka isiklikke emotsionaalseid mõõnasid. Aga ta jõudis kohale! Täna teenib Karl 3D Koguduse kogukonnajuhina, õpib Usuteaduslikus Seminaris ja veab koos kolleegidega EKB Liidu noorsootööd.
Karl, Sa tegeled paljude asjadega! Mis on kõige põnevam?
Kõige rohkem naudin just praegust muutuste aega. See on küll tulvil negatiivseid uudiseid, aga kriisiolukordades on ka positiivseid võimalusi. Osa meile harjumuspärastest koguduslikest ja individuaalsetest praktikatest hääbub. Asemele tulevad uued – olen nende osas siiski optimistlik.
Meie 3D Kogudus tegeleb ennekõike noortega ja seisab silmitsi küsimusega, kuidas kaasata neid nii segaseks muutunud ajal. Juba kolmandal pandeemia-aastal näib, et mineviku võimalused ei naase veel niipea.
Paradoksaalsel kombel leidis minu esimene kokkupuude kristlusega aset ühel peol.
Kuidas jõudsid Sina ise üsna noores eas 3D Kogudusse?
Aasta oli siis 2016. Mina elasin tollal nii-öelda keskmise noore elu. Nädalavahetustel pidutsesin kõvasti. Tähendust otsisin ennekõike reede õhtust ja laupäevast. Paradoksaalsel kombel leidis minu esimene kokkupuude kristlusega aset ühel peol.
Too õhtu on pigem hägusalt meeles. Küll aga mäletan, et kohtusin seal ühe tüdrukuga, kes ei olnud veel kristlane, aga oli hakanud käima 3D Koguduses. Ta oli mitu kuud usu vastu huvi tundnud ja tolleks hetkes oli ta nii palju muutunud, et ei läinud massiga lihtsalt kaasa. Seal peol oli ta täiesti kaine, suhtles vabalt inimestega ja püüdis kohati ka eksistentsiaalseid teemasid tõstatada. Sattusin temaga rääkima ja meil tekkis hea klapp.
Üsna pea see kontakt katkes, kuna mina läksin ajateenistusse. Tagasi tulnud, kohtusime uuesti. Ta tutvustas mulle oma koguduslikku tausta ja avas oma mõttemaailma. Ükskord ütles ta väga enesekindlalt, et temal on kindel kavatsus jääda elu lõpuni mehega, kellega ta järgmise suhte loob. Mind üllatas väga, et nii noorena midagi sellist väita saab.
Ma ei suutnud seda mõista ja meie suhtlus hääbus. Aga mõne aja järel kutsus ta mind 3D Koguduse kogukonda. Olin uuele kogemusele avatud, kuid ei osanud ka midagi oodata. Mul oli küll tulihingelisest luterlasest vanavanaema, igati armas inimene, kellest on värvikaid mälestusi, aga mina olin usukauge.
Saan aru, et sümpaatia sai küll läbi, aga mis motiveeris Sind jääma? 
Alguses läksin kogukonda tõesti vaid selle tüdruku pärast. Aga juba esimesel korral leidis seal aset ahaa-moment – mind võeti väga soojalt ja avatult vastu! Mu elu vastu tunti siirast huvi ja ma ütleks, et sain tollal oma esimese usulise kogemuse ‒ puhtalt tänu sellele, millised olid need noored inimesed! Ei taha öelda, et mul oleks eelnevalt halvad sõbrad olnud või ma poleks armastust kogenud, aga siin nähtu oli lihtsalt teine tase.
Kristluses nägin enda ümber reaalset kogukonda, kogudust.
Hea seltskonna tunnustamine ei ole siiski võrdväärne usuletulekuga.
Mul ei tekkinud kordagi tunnet, et tahan kogukonnast lahkuda, samas oli usuni pikk teekond. Pean end ratsionaalseks inimeseks ja esimese hooga pöörasin suurt tähelepanu intellektuaalsetele küsimustele. Mul on eriline mälestus sellest, kuidas mu kogukonnajuhid Mathias ja Iren Mõttus aitasid neile vastuseid otsida. Nad asetasid end minu positsiooni ja mõtestasid need probleemid ka iseenda jaoks lahti. Mõttuste suhtumine aitas luua tugeva usaldussilla. Võisin avastada koos nendega usku, ilma et mulle oleks mingit survet avaldatud.
Mis küsimused Sind tollal piinasid?
Minu jaoks oli suur väljakutse Jumala üleloomulik kogemine. See teema lööb mind siiamaani aeg-ajalt kõikuma. Ma ei kahtle enam usu alustes, küll aga küsin endalt, kas see peab nii olema.
Tundus, et on teatud asju, mida iga kristlane peab tingimata kogema – näiteks ülistusmuusika ajal. Koguduses koos teistega lauldes nägin sageli, kuidas neil pisarad voolasid, kuidas nad palvetavad – nende pühendumine Jumalale tundus ilmne. Mina aga ei osanud ülistusse niimoodi sisse elada. See barjäär on mingil moel siiani – ülistusmuusika ei too minu jaoks neid kõige intiimsemaid Jumala kogemise hetki.
Siinjuures on paslik välja tuua, et olen põhikooli lõpust saati võidelnud depressiooniga, mis on kulgenud sinusoidina läbi kogu mu järgneva elu. See on teinud mind suhteliselt enesekriitiliseks, pannud kahtlema oma identiteedis ja baasveendumustes, takistanud mind oma kogemust aktsepteerimast.
Mis aitas siis lõpuks kõhklustest üle saada? 
Suuresti oli see aja küsimus. Madalseisudest tuli läbi käia. Kindlasti aitas võimalus rääkida inimestega, keda pean oma vaimulikeks eeskujudeks. Nende elukogemustest oli palju abi. Mõistsin ja kogesin, et usk ei ole ainult tundmuslik, vaid eelkõige ratsionaalselt läbimõeldud otsus, mis kannab ka kuivematest aegadest läbi.
Hiljuti jagasid Sa 3D Koguduse videojutluses, et usk aitas masendust leevendada, aga ei pakkunud ka imeravi. Kuigi imet ei juhtunud, miks otsustasid ikkagi usus püsida?
Eks mul tekkis siin ka võrdlusmoment. Enne kristlaseks saamist olin proovinud mitmeid eneseabipraktikaid. Lugesin raamatuid, püüdsin erinevatest mõtteviisidest kinni haarata, aga ükski neist ei viinud isiksuse tervikliku kasvuni ega võimaldanud päriselt maailma mõtestada.
Kristluses nägin enda ümber reaalset kogukonda, kogudust. Nägin, kuidas siin elatakse, millest tuntakse rõõmu, millist tähenduslikkust kogetakse, kuidas toimitakse raskuste keskel. See oli väga julgustav. Tänu Jumalale oli mul piisavalt usku ja lootust, et ka mina võin ükskord kõike seda kogeda ja leida elule stabiilse vundamendi, ning seetõttu ei tahtnud lahti lasta.
Uued väljakutsed aitasid aina paremini mõista, milliseks inimeseks Jumal mind on loonud.
Sa jõuad justkui igale poole: suurüritusi korraldama, kõnelema, juhtima. Sa lihtsalt ei naudi koguduslikku keskkonda, vaid oled saanud eestvedajaks. Kuidas sündis tänane Karl Tõnne?
Siin on mu elu suureks tunnistuseks üks sõpruslugu, mis sai alguse eelmise aasta kevadel. Karantiini ajal sattusin oma võitluses depressiooniga taas madalseisu.
LNK juhataja Sven-Joonatan Siibak sai üleloomulikul viisil tunnetuse, et peab hakkama minusse järjepidevalt panustama. Vaikselt hakkas ta mind oma tegevustesse kaasama. See oli kui uks, mille kaudu Jumal mu ellu sisse astus ja aitas sooritada 180-kraadise pöörde.
Sügisel kutsus Sven-Joonatan mind 0,1 koormusega tööle. Esialgu tähendas see nädalas paari e-kirja saatmist. Aga ta nägi minus potentsiaali ja hakkas seda heas mõttes „agressiivselt“ välja tooma. Ta esitas väljakutseid, mis ületasid natuke mu mugavuspiiri. Saadud ülesandeid täites hakkas kasvama minu enesekindlus, julgus midagi teha ja vastutust võtta.
LNK töösse minek oli päris raske, sest ma olin ikkagi katkine inimene. Olen ka siiamaani – me kõik oleme –, aga tollal ei omanud ma veel nii selget visiooni ega Liidu identiteeti. Oli ka hetki, kui ma ei saanud täpselt aru, mida ma teen. Uued väljakutsed aitasid aina paremini mõista, milliseks inimeseks Jumal mind on loonud.
Miks Sa arvad, et Jeesus on rohkemat kui veel üks eneseabi vorm? 
See küsimus on minu jaoks kindlasti õhus olnud. Maailmas on ju nii palju usundeid ja praktikaid, millest inimesed justkui abi leiavad.
Olen juba mitu aastat kristlane. Armastuse kogemus, viis, kuidas Piibel õpetab teiste inimestega käituma, kuidas Jumala laps peab iseendasse suhtuma – ma ei näe, et ükski teine religioon samasuguseid fundamentaalseid arusaamu esitaks.
Eks iga usund pakub inimesele teatud identiteeti. Aga ma kogen, et Kristuses saab ilmsiks eriline sõnum armastusest. Jumal on meid enne armastanud ja seeläbi oleme meiegi kutsutud armastama teisi inimesi enda ümber. Johannese evangeeliumis on minu jaoks seda kinnitav tähenduslik kirjakoht: Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate (Jh 13:34j). Üks mu sõber ütles kunagi, et inimesi tuleb terveks armastada. Kristlasena olen ma selle nägemusega väga nõus ja püüan seda ka järgida.
Sa õpid juba natuke üle aasta Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris. Kas läksid sinna ennekõike küsimustele vastuseid otsima?
Lapseeast väljudes muutusin üsna ambitsioonituks. Mul ei olnud oma kohta, ma ei teadnud, millist ametit võiksin õppida, ei tundnud mingit kutsumust, mul puudusid erilised huvid.
Kui kogudusse jõudsin, tekkis kohe õppimise mõte. KUS ja teoloogia on kogu aeg tundunud selliste valikutena, millega ei saa mööda panna. Eks ennekõike läksin sinna enda harimise eesmärgil. Kristlane on ju Jeesuse jünger ehk õpilane, kes tahab oma elu ja identiteedi alust sügavuti mõtestada.
Samas pean tunnistama, et minust ei ole lõpuni kadunud mure selle pärast, kelleks ma ikkagi saan. Mida ma teen, kui mul on lõpuks kraad käes? Kas ainus väljavaade on pastori või mõni muu vaimulik amet. Õpingute käigus on aga need kahtlused lahustuma hakanud ja olen kogenud, kuidas Jumal igal juhul neid õpinguid eriliselt kasutab.
Konteksti mõistmine viis mind avastuseni, et Piibel on ilmutuslik teos, mitte ajas arenev teadustekst.
Kas oled oma õpingute käigus kogenud ka üllatustunnet?
Seda on juhtunud palju kordi! Esimene selline vau-hetk tuli juba esimesel sessil, kui meie kooli rektor Einike Pilli ütles, et õppida teoloogiat ‒ tähendab õppida armastama. Teoloogia omandas mõistena palju laiema tähenduse.
Üllatushetki on tulnud teisigi. Koolipere ise on juba heas mõttes väga kirju. KUSis on inimesi igast Eestimaa otsast, ka erinevatest konfessioonidest. KUS on avardanud mu teoloogilisi vaateid, olen õppinud teisi paremini kuulama ja mõistma. Olen puutunud kokku tugevate eriarvamustega, näiteks Ilmutuse raamatu osas. Aga vaadates neid avatud südamega, saab palju õppida. Avatud dialoogis sünnib hea teoloogia.
Teoloogilisele haridusele on ka vastuväitjaid. Üks osa mõtleb väga materialistlikult: tööturg teolooge ei vaja. Teised on jällegi üdini vaimsed: me peame hingi päästma – teooria jaoks pole aega. Sa ei ole vist kummagi argumendiga nõus? 
Teoloogia õppimine on kindlasti väga isiklik otsus. Ühed on kutsutud rohkem mõtisklema ja teooriasse süüvima. Teised on aktiivsemalt esiliinil võitlemas.
Teoloogia aitab luua avaramat vaatepilti. Näiteks, kui räägime hingede päästmisest, ei piisa agressiivsest ajastulõpu rõhutamisest ja hirmuõhkkonna loomisest. Vastupidi, inimestele võib tunduda, et püüame neile mingit imelikku agendat peale suruda. Ma ei taha öelda, et niimoodi jahtub ligimesearmastus ära, küll aga aitab õppimine kasvõi sedasama teemat paremini lahti mõtestada. Süvitsi minek aitab meil relevantsena püsida. Rääkida selgelt ka sellele ajastule, kus me praegu viibime.
Minu jaoks oli üks põnevamaid aineid Sven-Joonatan Siibaku loetav kirikuajaloo kursus. See andis arusaamise, kuidas on ühiskond jõudnud kohta, kus me praegu oleme. Tundes oma minevikku, teades, kust me kristlastena tuleme, mõistame paremini, milline on koguduse roll tänases maailmas.
Valgustusajastuni oli Euroopa suures pildis kristlik. Alles pärast reformatsiooni tulid esimesed ratsionalistlikud mõtlejad ‒ ja nemadki olid reeglina sügavalt usklikud inimesed. Mingist hetkest aga hakkas Jumal pildilt kaduma. Kas me oleme lõpuni läbi mõelnud, miks see juhtus?
Teoloogia õppimine selgitab, milline kirik on olnud ja milline on ta täna, kust tulevad teistsugused mõttevoolud, miks on ühiskond tugevalt ateistlik, millist rolli on mänginud teaduse areng. Nendest küsimustest „läbinärimine“ loob vundamendi, mille pinnalt saan ka teisiti mõtlevate inimestega sõbralikult ja mõistvalt suhelda.
Kui mõtled seminaris õpitule – millest on seni koguduslikus elus kõige rohkem kasu olnud?
Ühe asjana tooksin kindlasti välja kontekstitaju nii Piibli kui ka mingite eluliste protsesside mõtestamisel. Piiblitekstide puhul on väga oluline mõista, mis ajal ja mis keskkonnas need kirja pandi. Niisugune lähenemine on muidugi vastupidine arusaamale, mille kohaselt võid Piibli lahti teha ja kõik tõed hüppavad ise sulle mõnusalt sülle – ainult võta need kaasa ja võid oma päevaga edasi minna. Ma ei eita, vahel võibki nii juhtuda. Jumal ja Piibel kõnetavad inimesi ka seoseid tundmata.
Kas mingid kirjakohad on Sulle õpingute käigus kuidagi eriliselt avanenud?
Üks selline suur peatükk, mida siin kohe välja tuua, on loomislugu. Noore kristlasena maadlesin sellega päris palju. Kui Piibel on tõene ja nii konkreetne, siis kuidas saab see sisaldada nii muinasjutulist loomislugu? Osa inimestest on jällegi teinud selle sõnasõnalisest tõlgendusest oma maailmavaate olulise osa, väites, et kõik pidigi toimuma täpselt nii, nagu seal kirjas.
Pead Sa silmas arusaama, et Jumal lõi maailma otseses mõttes kuue ööpäevaga ja maailm on 6000 aastat vana? 
Jah, just. Konteksti mõistmine viis mind avastuseni, et Piibel on ilmutuslik teos, mitte ajas arenev teadustekst. Me ei pea tuletama sealt lünkadeta ajajoont maailma tekke kohta. Seda kasutataksegi ju tänapäeval argumendina, et Piiblis on mingid järjestused justkui paigast ära: ὰ la linnud loodi enne taimi või mida iganes.
Lõpuks tahaks koos Sinuga natuke unistada – kus näed Sa ennast viie aasta pärast?
Tahan kindlasti olla väga avatud sellele, kus Issand ja tema kogudus mind vajavad. Ilmselt on osa sellest noortega töötamine. LNK töö on mulle väga südamelähedane. Ma ei oska ega julge siin liiga palju välja öelda – pärast lähebki täppi ja siis on juba keeruline.
