Märts 2022 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Tarmo Kähr (57) on Kärdla baptistikoguduse pastor ja abivalmis IT-asjatundja. Varem on ta töötanud bussijuhina, teeninud Sadala ja Kohtla-Järve kogudusi, olnud EKB Liidu peasekretär.
Jaga oma lapsepõlvest mõnd pilti, mis oli Sul kristlikust kogudusest.
Minu lapsepõlv möödus Tartus. Kuna minu vanemad kuulusid Kolgata kogudusse, siis käisin minagi seal nii pühapäevakoolis kui hiljem ka noorte keskel. Kõige rohkem meeldisid mulle jõuluteenistused. Tänini on silme ees pilt, kuidas Tähe tänava palvelas pandi pika varre otsa kinnitatud küünlaga imeliselt lõhnaval suurel kuusel kõik küünlad põlema.
Kuidas jõudsid Sa isikliku usuni?
Mu isa Johannes oli 22 aastat koguduse karjaseks Tõrvas. 70ndatel ehitati seal uut palvemaja (juriidiliselt küll eramaja) ja mina olin mitmel suvel koos temaga pigilinnas kaasas. Ehkki olen kogu aeg Jumalasse uskunud, polnud lapseusk veel elav osadus Jeesusega.
1973. aasta suvel toimus Orajõel Kolgata laager. Olin samas telgis koos oma isa ja vist Tõnu Lehtsaarega, aga mind valiti telgivanemaks. Veel 8-aastasele poisile oli see suur au. Suurem osa laagrilistest olid ülikooli tudengid ja küllap käis minusugusele 2. klassi õpilasele kõigest arusaamine üle jõu. Ühel õhtul toimus talu küünis piiblitund. Vihma sadas, katusel krabisesid vihmapiisad. Oli soe ja mõnus ning mina jäin magama. Pärast ütles mu nimekaim Tarmo Vardja, et Issand annab oma armsatele unes! (Ps 127:2). Mul oli aga piinlik, tundsin end patuse ja väärituna. Kuid laager lõppes sellega, et kui lõkkeõhtul küsiti, kes tahab anda oma elu Jumalale, siis otsustasin ka mina isiklikult järgida Jeesust. Palve ajal saabus ka vastus taevast. Kui suur rõõm oli pärast seda laulda toonaste laagrite hümni: „Jeesusele laulan, Jeesust ülistan, kellel oma patud andeks sain ja saan!“
Usku hoiab elavana see, kui me märkame Jumala tegusid oma elus.
Kuidas hoiad Sa oma usku elavana?
Usku hoiab elavana see, kui me märkame Jumala tegusid oma elus. Aeg-ajalt on mul konkreetseid palvevastuseid, Jumala läheduse erilisi kogemisi. Minu Piibli lugemise põhilised ajad on õhtuti. Olen ikka üllatunud, kui täpselt ja kui väheste sõnadega kirjeldab see inimese olemust. Piiblitekst on selles osas ületamatult hea. Isegi väga tuttavat salmi lugedes koged korraga Jumala täiesti uut kõnetust – see teeb usu elavaks ja kinnitab. Koguduse keskel oleme palvetanud inimeste ja probleemide pärast ning kui varsti kuuled, kuidas Jumal lahendas olukordi, kinnitab see kõigi usku. Ja kui jälgida meie ümber rulluvaid sündmusi, siis näeme, kui kujukalt kirjeldab Piibel lõpuaega, kus olukordade taga on selle maailma vürst, kellel on jäänud vähe aega. Samas me ei oska kõike toimuvat viia täpselt vastavusse Taanieli või Ilmutusraamatu kirjeldustega. Küll aga kinnitab see, et meie Jumal teab kõik.
Mida tooksid esile 33 aastat kestnud ühisest teekonnast Madliga? 
Oleme abikaasaga mõlemad pärit Tartust. Teineteist tunneme juba pühapäevakoolist alates. Pärast sõjaväest tagasitulekut tegin ühel pühapäeval peale jumalateenistust Madlile ettepaneku ühisele eluteele asuda. Abiellusime „kaks korda“ – abielu registreerimine oli perekonnaseisuametis 11. juunil ja laulatus Kolgata palvelas 16. juulil 1988. aastal. Madli oli just lõpetanud ülikooli ja ta suunati tööle Ida-Virumaale Jõhvi apteeki. Mina olin aga Tartus linnaliini bussijuht. Nii algas meie ühine teekond suuresti külalisabieluna – tööpäevadel oli Madli Jõhvis, mina Tartus. Alles paari aasta pärast, kui meile sündis poeg, saime Madliga päriselt koos olla. Kuid ka hiljem oleme pidanud elama samal viisil – töökohad on olnud teineteisest kaugel. Hiiumaal olid mõned aastad isegi nii, et Madli pidi sõitma tööle mandrile. Neil aegadel oleme püüdnud igal päeval teineteisele vähemalt helistada. Seda toredam on praegu koos õhtusööki süüa.
Ma ei mäleta, et oleksime abikaasaga kunagi tülitsenud. Muidugi on vahel eriarvamusi, kuidas üht või teist asja teha. Siis oleme ikka püüdnud ühise lahenduseni jõuda. Aga on ka asju, kus ma olen „oma rida“ ajanud. Kuid tüli pole meil kunagi olnud.
Mida on KUS Sinule andnud?
Mina lõpetasin seminari 1995. aastal. Sellest on juba nii palju aega tagasi, et kooliaeg on sulanud üheks toredaks mälestuseks, mille detailid on justnagu kadunud. Muidugi on episoode, mis tänagi naeratuse näole toovad, näiteks lause: Ennäe, heebrealased tulevad välja aukudest, kuhu nad on pugenud (1Sm 14:11). Kui ma õigesti mäletan, siis just selle lause ajal astus loenguruumi sisse kursusekaaslane Tõnu Kuusemaa.
Kuigi heebrea keel ei olnud lihtne, on mul väga hea meel, et me seda õppisime. See andis mulle parema arusaamise heebrea mõtteviisist. Piibli algkeelte tundmine annab palju juurde ja süvendab Pühakirja mõistmist. Vahel, ilmselt küll liiga harva, pöördun mõne kirjakoha puhul algkeelte poole. Seejuures on suur abi, et loengutes tutvustati heade abivahendite kasutamist. Seminari praeguses õppekavas on kreeka ja heebrea keel valikained, aga loodan, et ka tänased tudengid soovivad neid õppida.
Sinu diplomitöö teemaks oli „Püha õhtusöömaaeg Eesti vabakirikute kontekstis“. Mida käepärast oled Sa leidnud kooli viimaste aastate lõpetajate töödest?
Pean tunnistama, et ma ei ole nende lõputöid just palju läbi lugenud. Aga ma olen tänulik, et EKB Liidu häälekandjas Teekäija kirjutavad nad oma tööst kaheleheküljelised kokkuvõtted. Seminaristide uurimused on sisaldanud ka küsitlusi koguduste keskel. Olen alati püüdnud neile vastata. Siis on pärast muidugi suurem huvi vaadata, mis järeldused ja soovitused sealt meie koguduse kohta välja tulid. Öeldakse, et üks pilt on parem kui tuhat sõna – seda oli näiteks Vahur Kobini video vormis tehtud lõputöö „Evald Mänd/Ain Kalmus“. See on väga kõnekas film Jumala ustavast sulasest, kes oli igal ajal ja igas olukorras Jumala käes kasutatav.
Alles paari aasta pärast, kui meile sündis poeg, saime Madliga päriselt koos olla.
Millistest muutustest olete Kärdla/Hiiumaa kogudustes läbi läinud? 
Olen tänaseks Hiiumaal Kärdla koguduses teeninud juba pea 18 aastat. Kui ma 2004. aastal tulin, siis kartsin, kas ma oskan olla selline, keda vajatakse. Küllap olid siin ootused mõlemal poolel suuremad kui tegelikkus. Alati tahaks paremini.
Kogudus oli hiljuti saanud tagasi oma vana palvela Kabeli tänaval. Taastamistöödega oli küll alustatud, kuid kuigi kaugele polnud veel jõutud. Hoone välisfassaad on muinsuskaitse all ja meil tuli see ennistada sellisena, nagu see 1939. aastal peale Eduard Heinla juhtimisel tehtud laiendamistöid oli. Muinsuskaitseametilt saime 300 000 krooni toetust, mis kulus põhiliselt välisilme taastamiseks. Nagu ikka tagastatud hoone puhul, millest olid alles sisuliselt akendeta seinad ja auklik katus, tuli teha kõik sisetööd, ehitada küttesüsteem, soetada uus inventar. Kaasaaitajaid oli palju. Tööde käigus juhtus tuleõnnetus – kuurist alguse saanud leegid levisid ka palvelale. Õnneks suudeti tulele piir panna ja hoone jäi alles. Taasavamise pidulik jumalateenistus toimus 17. augustil 2007. aastal. Kui parun Ungern-Sternberg oli kogudusele krundi andnud, ütles ta kinkekirjas, et „selle maa peale ei tohi ehitada midagi muud kui Jumala koda“. Oli suur rõõm, et hoone sai jälle tagasi oma õige otstarbe. See oli suur muutus koguduse kogu tööle.
Mitmel korral olin valitud Hiiumaa piirkonna esindajaks EKB Liidu vanematekogus. Olen püüdnud selle poole, et saare kogudused teeks omavahel tihedat koostööd. Hiiumaa vennad käivad esmaspäeviti koos palveosaduses. Praegusel ajal on see sageli virtuaalselt Zoom’i abiga, kuid võimalusel saame erinevates paikades kokku, et lugeda Jumala sõna, olla osaduses ja palvetada nii Hiiumaa, üksteise kui kõigi rõõmude ja murede pärast. Kui Hiiumaa ühes koguduses on aastapäev, siis on teiste koguduste inimesi alati külas. Aasta alguses oleme ka ühises osaduses alliansspalvenädala raames. Mulle on öeldud, et nii üksmeelset kogudustevahelist koostööd pole varem eriti olnudki. Sellest on hea meel, et saame üksteist jätkuvalt toetada.
Suur osa Sinu elust seostub virtuaalmaailmaga.
Minu esimene IT-alane haridus pärineb seminarist. Kursusekaaslane Alland Parman õpetas mind Saksamaalt seminari raamatukogule saadud arvutis kasutama DOS-keskkonda ja tekstiredaktorit WordPerfect 5.1. Koos Allandiga sai üles ehitatud esimene Liidu e-posti süsteem seminarile ja Teekäijale. Sellega oli seotud ka esimene IT-alane kursus: postmasterite kursus Arvutiteaduse Instituudi juures. Nii olen jäänudki seotuks infotehnoloogia valdkonnaga, kust saan ka oma põhilise sissetuleku. Täna olen osalise koormusega Põhja-Eesti Regionaalhaigla palgal IT-süsteemiadministraatorina. Juba aastaid osutan ka FIE-na IT-alaseid teenuseid – mida teen, seda võib lugeda kodulehelt https://kahr.ee. Aja jooksul olen läbinud mitmeid koolitusi ja kursusi, nii et päris harimatu ma sellel põllul ei ole.
EKB Liidu IT-valdkonnas olen hoolitsenud kiirete välisühenduste eest nii Tartus Annemõisa majas kui ka Koskla tänaval Tallinnas. Pealinna kontori ühenduskanali kiirus on 10 Gbps-i. Me ei suuda seda võimekust tegelikult ära kasutada, sest muud võrguseadmed on kümme korda aeglasemad. Mina jälgin, et meie tulemüür oleks korras ja kindel. Turvalisuse tagamine on pidev protsess – uute ohtude ilmnedes tuleb uuendata tulemüüri, muidu murrab ühel hetkel keegi võõrasse võrku sisse.
Maailm meie ümber muutub kogu aeg. See kehtib nii koguduslikus teenimises, isiklikus elus kui ka veebimaailmas. Eriti kiires muutuses on just IT-maailm. Seal ei saa ükski ettevõtmine kunagi päriselt valmis – alati tuleb tegelda kaasajastamisega. Minu osa on sageli olnud sobiva keskkonna loomine – sisuga on kodulehti täitnud teised inimesed. Kuid ka platvormi loomine ja hooldamine pole ainult minu töö olnud – palju on kaasa aidanud Aarne Põder ja Maanus Kask. Täna hooldab Liidu kodulehte tehnilises plaanis Mathias Mõttus ja sisuga täidavad seda Liidu kantselei töötajad. Ka Teekäija kodulehe jaoks olen ma taustajõud, hoides lihtsalt „mootorit“ töökorras. Muud hooldust ja sisu loovad juba teised. Kuna elu läheb edasi, ei saa ka ükski koduleht valmis.
Turvalisuse tagamine on pidev protsess – uute ohtude ilmnedes tuleb uuendata tulemüüri, muidu murrab ühel hetkel keegi võõrasse võrku sisse.
Hiidlaste „Ilmaelu“ on avardanud paljude silmaringi? Millised saated on Sul endal eriliselt meeles? Milliseid infokanaleid jõuad Sina jälgida? 
Pereraadios oleme „Ilmaelu“ saateid teinud juba päris mitmeid aastaid. Aktuaalseid teemasid on enamasti üles otsinud saatejuht Timo Lige, aga eks ka minult ja Enn Veevolt on mõni teema saatesse jõudnud. Mina ise jälgin põhiliselt eesti infokanaleid: rahvusringhäälingut, ajalehte Postimees ja veebiportaale. Facebooki ja Twitterit külastan ka, kuigi harvem – needki vahendavad erinevate inimeste mõtteid ja vaateid. Mõnda aeg püüdsin hoolikamalt jälgida saksakeelseid veebikanaleid: Spiegel, Tagesschau, Focus Online. Kuna pean olema kursis IT-valdkonnas toimuvaga, siis jälgin ka neid kanaleid.
Jaga palun mõnd palvekuulmist.
Palvekuulmised aitavad hoida usku elavana. Isiklikult saadud vastus taevast kinnitab, et Jumal tegutseb. Mäletan üht õhtut, kui läksime koos Madliga headele sõpradele külla. Nad olid valmistunud meie vastuvõtuks ja tuba oli väga kaunis. Nii aknalauale, kaminaservale kui mujalegi olid süüdatud kaunid küünlad. Abikaasal oli aga nende suhtes allergia – kui kuskil ruumis põlesid küünlad, hakkas tal pea ringi käima. Me polnud juba aastaid jõulude ajal küünlaid põlema pannud. Ma ei tahtnud midagi öelda, lihtsalt vaikselt palusin, et Jumal aitaks. Ise mõtlesin, et natuke aega ehk saame juttu ajada, aga siis peame meie lahkuma… Olime külas kaua ja meil oli väga tore osadus. Ära minnes ei olnud mingit pearinglust. Ja sellest õhtust alates ei ole tal enam ka allergiat küünalde suhtes.
Kuidas Sa puhkad?
Ilmselt on mul korralikult puhkamisega lood keerukad. Olen aktiivne mitmes valdkonnas ja seetõttu on vajalikke tegevusi küllalt palju. Nii loen ma puhkuseks ka seda, kui saan tegelda täiesti teist tüüpi asjadega – siis ma ju puhkan esimesest. Puhkuseks on seegi, kui ma uurin lihtsalt uut asja, mis võib hiljem põhitöös olla väga kasulik. Muidugi pakub vaheldust sügiseti mõni seenelkäik, vahel ka lihtsalt metsa või mere äärde minek. Abikaasale meeldib aias toimetada. Hiljuti saime maakodu – tore on üheskoos ka sinna minna ja midagi oma kätega ära teha.
Ka Teekäija kodulehe jaoks olen ma taustajõud, hoides lihtsalt „mootorit“ töökorras.
Milline on Madli ja milline Sinu lemmiklaul, mis on teile nendes erilist?
Lemmiklaulud muutuvad aja jooksul. Olenevalt hingeseisundist heliseb ühel päeval üks laul, teisel päeval aga teine. Mõned laulud on aga väga südamelähedased. Kui pidin lapsena läbi metsa ühest talust teise minema, siis laulsin iseendale julgustuseks „Ma olen väike karjane“. Kui olin Siberis Nõukogude armees öösiti relvalao valves, oli ka seal külma ja selge taeva all hea laulda sedasama laulu. Laulsin küll südames, mitte kuuldavalt… See laul on jäänudki armsaks. Kui aga peab nimetama ühtainsat lemmikut, siis see algab sõnadega ‒ „Ei tea, miks Jumala armastus ka ilmus minule“. Jumala armastuse ja armu suurus hämmastab mind alati.
Madlil ühte ja kindlat lemmiklaulu polegi. Olenevalt olukorrast hakkab kord üks, kord teine laul südames helisema – siis see ongi lemmiklaul: „Kui Jumala rahu“, „Suur on Su ustavus“, „Su laiad tiivad laota“. Aga see pole lemmiklaulude lõplik loetelu, vaid lihtsalt mõned neist, mis aeg-ajalt ikka südamesse tulevad. Nagu lugeja ilmselt märkas, on kõik need laulud meie koguduste pruunide kaantega raamatust „Vaimulikud laulud“. 
