Otsing

Aprill 2022 07 helle pere
Kristiina Krabi-Klanberg, Tallinna Kalju baptistikogudus

On ülestõusmispüha õhtu. Helle on äsja naasnud Ukraina kriisikoldest ja rutanud ema Mai ja venna Sulevi sünnipäevale ning lõpuks maandub meie söögilaua taga. Oleme juba üle 30 aasta teineteist tundnud ja võtan seetõttu õiguse teha väikese sissejuhatuse.
Mõtlen imetlusega Helle ampluaale – ta on kogu aeg lennus – küll Gruusias kaht Liitu lepitamas, Inglismaal misjoniorganisatsiooni juhatuses või otsib koroona kontekstis ära öeldud konverentsi kohaks viimasel hetkel ruume ja lepib kokku eelarveid ning samas leiab alati aega hommikukohviks, mis lõpeb hilisel pärastlõunal. Tõsi, viimasel ajal on seda vähemaks jäänud. Aastatega on kasvanud tema võime avada teoloogiat lihtsalt ja mõjusalt, mis on järjepideva teenimise ja õppimise vili. Hellel on ka vähem teada tegude mõõde – ta on alati külalislahke. Tema juures on leidnud öömaja kümned inimesed. Täna elab tema kodus sõja eest põgenenud Ukraina sõbranna oma tütrega.
Ta on vajalik ekspert, õppejõud, aga minu jaoks sõber, kaaskristlane, kellega koos on jagatud rõõme ja muresid ning kelle jutlused ei jäta kunagi külmaks.
Oma igapäevast tööelu Euroopas elava Helle juured on Kohila koguduses ja tema vaimulikul kujunemisel oli eriline koht koguduse kauaaegsel pastoril Kaljo Raidil (või onu Kaljul, nagu Helle teda kutsub), kes omaaegseid noori kaasas, usaldas ning vastutust andis. 1980. aastate sula ajal panid lapsevanemad Kohila pühapäevakooli 100–120 last ja Helle hakkas seda juhtima.

Muretsesin, kuidas ma emale ütlen, et ma ei tulegi koju, vaid jään veel edasi Prahasse.

Räägime Su lapsepõlvekodust. Mida oled oma kodust kaasa saanud?
Ma olen kasvanud kristlikus kodus ja nii palju kui mäletan, alati kirikus käinud. Kui olime teismelised, hakkasime koos venna Suleviga Kohilas käima, sest seal olid meievanused noored sugulased. Kolmel päeval nädalas võttis Sulev kitarri ja jooksime Mustamäelt läbi kalmistu Liiva jaama rongile ning õhtul sama teed tagasi. See ei olnud meile raske.
Ema ja isa võtsid usku väga tõsiselt, aga meid ei sunnitud kunagi koguduses käima – see oli meie valik. Keegi ei teinud etteheiteid, kui me ei läinud.
Sulevi kui vanema venna jälgedes käimine on olnud minu kujunemises määrava tähendusega – isegi eestpalvele läksin 11aastasena tema järel, et mitte maha jääda. Seda otsust olen ikka aeg-ajalt uuendatud, aga algus oli seal.
Kui olime teismelised, sai isast Lähtru koguduse pastor. Tema suur pühendumine kogudusele oli vahel isegi mõistetamatu, aga äratas aukartust ja tähtsustas koguduslikku teenimist.
Meie kodu oli alati meie eakaaslastele – sõpradele-sugulastele – avatud. Kui olid esimesed Piiblipäevad Tallinnas, siis ei mäletagi, kas me ema ette hoiatasime, aga me majutasime 3-toalises Mustamäe korteris 12–15 noort.

Tagasi tööelu juurde... 06 ebf juhatus
1980. aastate lõpul kutsusid väärikad pühapäevakooli eestvedajad – Liivia Kaustel, Loone Ugam ja Ellen Kalvik – mind Liidu lastetöösse ning 1991. aastast olin juba LNKs ametis.
Aina kasvavas töös tundsin, et puudu jääb teoloogilisest haridusest ja 1993. aastal asusin Kõrgemasse Usuteaduslikku Seminari õppima. Lõpetasin 3. lennu, ise samal ajal osaliselt Liidu noorsootööga jätkates, kuigi põhivastutust kandis juba Kristiina Krabi. Tartu õpingud avasid uued horisondid ja seejärel töötasin Liidus täitevsekretärina ning siis juba Seminaris rektori assistendi ja õppeprorektorina.
Kui olin meie Liidu koguduste töös juba üle 10 aasta panustanud, tundsin vajadust teha midagi muud. Kaidi Tingase soovitusel kandideerisin Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonda. Uus töö tõi kaasa täiesti uue perspektiivi sellest, kui oluline on loodus inimese terviklikkuse jaoks, ja küsimuse, miks sellest koguduses nii vähe räägitakse. Uudishimu kristliku usu ja looduhoiu seoste vastu viis mu 2004. aastal Toivo ja Einike Pilli kutsel Prahasse rahvusvahelisse baptisti teoloogilisse seminari magistriõppesse, mille õppekava üks moodul käsitles kiriku ja keskkonna seoseid.
Algus oli väga raske – sisseastumise essee tuli teha inglise keeles, mida ma ei olnud koolis õppinud. Aga pingutasin. Käisin isegi Helsingi raamatupoes ja soetasin raamatu, mille põhjal selle essee kirjutasin. Mind võetigi kooli vastu.
Prahasse jõudes avastasin, et rektor Keith Jonesi inglise murrak oli selline, et hea, kui lausest kaks sõna mõistsin. Inglise õppekava, mis koosnes põhiliselt esseede kirjutamisest, täitmiseks oli eelnev teoloogiline haridus väga oluline, ja sellega sain ma hakkama. Lõpetasin kooli kiitusega.
Prahas sai alguse ka minu armastus „teoloogilise lauaosaduse“ vastu. Pillide kodus toimunud õhtusöögid seminari õppejõudude ja teoloogiliste aruteludega on kindlasti kujundanud minu elunägemist.
Juba õpingute ajal kutsuti mind tööle Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) koos vastse peasekretäri Tony Peckiga. Muretsesin, kuidas ma emale ütlen, et ma ei tulegi koju, vaid jään veel edasi Prahasse. Elasin seal kokku 7 aastat. Juba 16 aastat olen asepeasekretär. Meie peakontor on nüüd Amsterdamis. Mina töötan peaasjalikult kodukontoris. Jagan koos meeskonnaga vastutust finantside, organisatsiooni toimimise ja sisutegevuste eest.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et mu äraolek Eestist oli väga õpetlik. Prahas oli tore, aga see ei olnud kodu. Olen leidnud enda jaoks, et see on juurte küsimus – kuhu sa päriselt kuulud. Elus on palju valikuid, aga juured on seal, kus tunned ära oma inimesed. Muidugi, inimesed kolivad ja leiavad oma elu ka mujal. Aga mina ammutan oma jõu kodust. Oma kodu, kultuur, kontekst ja sõbrad on üliolulised selleks, et jaksata teha muud.

Ära tee valust oma peremeest, vaid oma õpetaja.

Millistest Sinu varasematest kogemustest on olnud kasu EBFis? 08 kus 3
EBFi kandideerides kirjutasin oma CVsse, et mul on 800 osalejaga Piiblipäevade juhtimise kogemus. See andis julguse korraldada EBFi aastakoosolekuid, mis toimuvad erinevates riikides ja koostöös kohalikega. Kultuurikontekstide erinevus tuleb kõige paremini välja just midagi ühiselt tehes. Kuidas Armeenias, Iisraelis, Saksamaal või Rumeenias asju aetakse, on väga erinev. Näiteks olen pidanud õppima leppima erinevate ajakäsitlustega – kui Saksamaal algab kella üheksane koosolek kell üheksa, siis Rumeenias algab see üheksa paiku.
Ilma teoloogilise hariduseta oleks ka väga raske. EBFis tegeleme pidevalt teoloogilise refleksiooniga, sest eri liikmesliitude traditsioonid ja praktikad on sageli erinevad. Teoloogiline haridus on aidanud kitsaskohti ületada ja keskenduda sellele, mis on ühine ja oluline. Kauaaegne kolleeg Tony Peck armastas ikka tsiteerida kirikuisa Augustinust, kes ütles: „Olulistes asjades olgu ühtsus, kõrvalistes asjades vabadus, kõigis asjades armastus.“ Selle põhimõtte tähtsus ajas minu jaoks aina kasvab.
Arvan, et olen ka multifunktsionaalne – kuna meie meeskond on väike, tuleb teha erinevaid asju, alates finantsidest kuni jutlustamiseni, juhatada ümarlaudu ja nõupidamisi, koordineerida erinevaid projekte ja tegevusi. Kindlasti oleks parem, kui neid asju teeks erinevad spetsialistid, aga meil pole see võimalik.

Räägi rasketest hetkedest EBFi töös.
Kui asusin noore juhina EBFi aastakoosolekul tutvustama abiprojektide rahastamise ja koordineerimise süsteemi muutust, kasutasin noorsootöö võtet ja illustreerisin muutusi oma Powerpointi esitluses humoorikate piltidega. Sellele järgnes avalik solvumine ja kriitika eelnevate tegijate poolt. Nutsin peatäie, aga õppisin sellest palju – erinevate elunägemustega arvestamine on väga oluline, see nõuab diplomaatiat ja kõige aluseks peab olema austus inimeste vastu. Tänaseks olen juba kogenum. See organisatsiooniline muutus aga õigustas end igati ja toimib siiani.
Kõige raskem periood on aga praegu. Olen viimased 50 päeva olnud üleilmse baptisti abiorganisatsioonide abi vahendaja Ukraina baptistiliidule ja kogudustele. Ma tegelen iga päev 20–30 korda suuremate rahadega kui meie tavalised abiprojektid. Väga palju aega läheb kommunikatsioonile ja suhtlemisele ning partneritel on erinevad rahastamise tingimused.
Käisin eelmisel nädalal Ukrainas ja nägin selle kriisi palju isiklikumat külge. Kohapeal Liidu ja koguduste kaastöötajatega suheldes sain aru, et igaühel neist on selle sõjaga isiklikult valus lugu. Aga sõltumata enda valust, on Ukraina kogudused ühed suurimad inimeste abistajad oma maal. Sealsed kristlased on oma valu muutnud õnnistuseks ja armastuseks põgenike vastu. Keegi on öelnud, et ära tee valust oma peremeest, vaid oma õpetaja. Ukraina kristlased ei lase oma valul muutuda vihaks, kibeduseks ega kättemaksuihaks. Enda valu aitab neil mõista teiste valu ja olla selle leevendajaks. Nad on avatud ja abivalmid ning jagavad põgenikele oma parimat.

See, kuidas elame oma igapäevaelu, ongi meie elu teoloogia.

Mis on see Sinu kutsumus, Sinu laul, mida tunned, et oled kutsutud laulma? 09 ida ukrainas
Eelmisel aastal vahetus EBFi tegevjuht ja ma ei tea, kui kauaks veel sinna jään. Tuleb ju noorematele ka võimalus anda! Aga kui mul oleks valida, tahaksin rohkem tegeleda tudengite ja õpetamisega. Kuna mul Eestis täisajaga õppejõuna töötamise võimalust ei ole, siis võib-olla on see refrään minu laulus. Salmid on erinevad, aga õpetamise-tudengite osa käib pidevalt sellest laulust läbi.
Õppejõuks olemine on minu jaoks üks tähenduslikest rollidest. Siin on mulle väljakutse, kas suudan mind ennast huvitavad teoloogilised teemad teha noortele huvitavaks ja vajalikuks. Seda peaks küsima tudengitelt, kas ja kuidas mul on see õnnestanud, aga loengutes toimuvate diskussioonide järgi näen, et ehk midagi on läinud korda.
Üks mu unistustest ja püüdlustest on, et suudaks suhestuda noorema generatsiooniga ja mõista, et nad tahavad parimat ning toetada neid, kes tahavad Jumala riigis kaasa teenida. Nii nagu ma ise kogesin seda Kohilas pastor Kaljo Raidi ajal.
Aga Seminaris võiks õppida igaüks – see aitab mõtestada oma elu. Usuelu ja igapäevane elu ei ole erinevad asjad. See, kuidas elame oma argielu, on meie elu teoloogia. Minu elu oleks tänaste võimaluste juures ilmselt teistsugune, aga teoloogia juurde oleksin jõudnud nii või teisiti. Teoloogia on eluks ja olemiseks kõige vajalikum distsipliin.

Sinu kodus on laual alati pooleliolevad raamatud. Mida Sa loed?
Põhiliselt loen teoloogilist kirjandust, aga ka ilukirjandust, kui sõbrad soovitavad.
Prahast alates on mu huviks ökoteoloogia ja laiemalt kiriku roll ühiskonnas. Need raamatud ei ole lihtsate killast, aga kui lõpuks aru saad, siis see inspireerib.
Üheks mu lemmikteoloogiks on Jürgen Moltmann, kes on kristliku usu olemust avanud oma raamatus „Lootuse teoloogia“ („Theology of Hope“, saksakeelne originaal 1964). Tema põhiargument selles II Maailmasõja järgsel Saksamaal ilmunud raamatus on, et kristlaste lootus ei peaks olema ainult tulevikulootus igavesele elule, vaid Jumala riigi põhimõtete väljaelamine oma igapäevaelus kohalikus kogukonnas siin ja praegu.
Nõukogude Liidu jumalavaenulikus keskkonnas pidid kogudused kohandama oma praktikaid ja sageli avaldas see mõju ka nende teoloogiale. Näiteks Ukraina koguduste pastorid on väljendanud, et kuni 2014. aastal alanud sõjani Ida-Ukrainas tegelesid nad koguduse-siseste küsimustega ja korraldasid evangeelseid üritusi, et inimesed parandaksid meelt ja päriksid igavese elu. Siis aga hakkasid Ida-Ukraina sõjapõgenikud otsima teel Lääne-Ukrainasse peatuspaiku. Kui kirikute ustele koputati, ei näinud kogudused, et neil oleks ressurssi põgenikke vastu võtta – tegeleti oma „põhitegevusega“. Siis aga avasid paar peret oma kodude uksed ja mõne aja pärast tegid seda terved kogudused. Nende koguduste pastorid on jaganud, et alates sellest ajast on nende teoloogilised tõekspidamised hakanud muutuma. Piiblis esiletulev ligimesearmastuse põhimõte on saanud palju tähenduslikumaks ja osaks nende praktilisest misjonist. Sellest sai ettevalmistus tänaseks. Arusaam koguduse rollist ühiskonnas on muutunud. Kogudus ei eksisteeri enam ainult oma liikmete toetamiseks, vaid on väljapoole suunatud. See tähendab teenimist oma kogukonnas ning suhete loomist igavikuks siin ja praegu.

Piiblit tuleb vaadata kui tervikut – üksiku kirjakoha kogu potentsiaal avaldub tervikus.

Mis raamatud-tekstid Piiblist Sind kõige enam köidavad? 09 looduhoiu
Ma pean väga oluliseks evangeeliume – Jeesuse lugu on meie teoloogia kese. Minu arvates peaksime sellele oma koguduste piiblitundides ja jutlustes rohkem tähelepanu pöörama. Tooksin välja Kolossa kirja 1:15–20, mis on varakristlik usutunnistuslik hümn Kristusele. See tekst rõhutab, et Jeesus on kogu loodu Issand, mistõttu on see ka üks ökoteoloogia põhitekste. Aga ega mul otsest lemmikteksti ei olegi. Tudengitele ütlen ikka, et Piiblit tuleb vaadata kui tervikut – üksiku kirjakoha kogu potentsiaal avaldub tervikus.

Kuidas Sa puhkad?
Puhkus on see, kui head sõbrad ütlevad, millal puhata ja korraldavad selle ära. Kolm peamist viisi minu jaoks on muusika, loodus ja raamatud. Puhkus tähendab, et tuleb oma mõtted mujale viia.
Juba aastaid algab mu suvi sõpradega Hiiumaal Sõru Jazzil. Muusika aitab töömõtted ära unustada. Metsa- ja rabamatkad on olulised nii värske õhu, füüsilise aktiivsuse kui mõtete klaarimise jaoks.
Eelmisel aastal käisin esmakordselt mägedes matkamas – Ukraina Karpaatides. Mäest ülesminek, mida pelgasin rohkem, ei olnud probleemiks, aga allatulek pani põlved proovile. Hea, et meie matkajuht käskis kepid kaasa võtta, need olid suureks abiks.
Ja krimifilmid meeldivad ka – ilmselt köidab mind see viis, kuidas jõutakse lahenduseni – pimedusest valgusse. Lahendusele orienteeritus inspireerib. Juba mu lapsepõlve lemmikraamat oli „Meisterdetektiiv Blomkvist“.

Väljajuhatus. On juba pime. Otsime fotosid. Teeme naljafoto Helle tuntud sasipeast, aga seda me ei näita. Meil on oma naljad. Helle lahkub pimedusse. Ütleb veel, et näeme homme. Küll on hea, kui on olemas sellised hinged nagu H. Aitäh, et oled!

 

Uudised

SAATEKS

21 Juuni 2022
SAATEKS

Juuni 2022 Mikael Raihhelgauz, Kõrgema Usuteadusliku Seminari (KUS) arendusjuht Paistab, et on hakanud kujunema murettekitav seaduspära: Kõrgema Usuteadusliku Seminari kogukonna mahukamate tekstikogumike ettevalmistusaeg langeb kokku tõsiste kriisidega. 2021. aasta suvel ilmunud...

2022-4-juuni

21 Juuni 2022
2022-4-juuni

SISUKORD  SAATEKS Mikael RaihhelgauzTarkuse omandamine: mõtteid kristlikust haridusestTARKUS hüüab tänavail Mikael RaihhelgauzNoorte juhtide arenguprogramm: Euroopa ja Eesti versioon Einike PilliMinevikukogemusele, olevikule või tulevikule keskendumine? Koguduse arenguprogrammi arenguteest ja õppimiskogemustestEinike Pilli,...

Sõnaväänamise anatoomia

21 Juuni 2022
Sõnaväänamise anatoomia

Juuni 2022 Tõnu Lehtsaar, religiooni- ja suhtlemispsühholoog Uskliku inimesena usun, et Jumala sõna ehk Piibel on Jumala vaimust inspireeritud tõde. Jumalakartliku inimesena püüan oma elu elada Jumala sõna järgi. Selleks et...

Lepituse and ja ülesanne

21 Juuni 2022
Lepituse and ja ülesanne

Juuni 2022 Michael Kißkalt, Elstali Teoloogilise Kõrgkooli rektor, jutlus Olevistes 6. märtsil 2022 Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See...

Jumala õunaaed

21 Juuni 2022
Jumala õunaaed

Juuni 2022 Einike Pilli, KUSi rektor, jutlus Keilas, 6. märtsil 2022 Seda suurt Keilast alanud kooli juubelisünnipäeva peame nii keerulisel ajal (Venemaa on koos Valgevene sõjaväega ründamas Ukrainat), kus isegi ei...

Miks me teeme seminari?

21 Juuni 2022
Miks me teeme seminari?

Juuni 2022 Erki Tamm, EKB Liidu president Jeesus aga, vaadanud talle otsa, tundis armastust ta vastu ja ütles talle: „Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna...

Jumal on kõnelnud – mis siis edasi?

21 Juuni 2022
Jumal on kõnelnud – mis siis edasi?

Juuni 2022 Stefan Gisiger, Euroopa Baptistiföderatsioon president Järgmisel päeval me lahkusime sealt, jõudsime Kaisareasse ja astusime sisse evangelist Filippuse kotta, kes oli üks neist seitsmest, ja jäime tema juurde. Temal oli...

Tarkus hüüab TÄNAVAIL

21 Juuni 2022
Tarkus hüüab TÄNAVAIL

Juuni 2022 Michael Kißkalt, Saksamaa Elstali Teoloogilise Kõrgkooli rektor Tarkus hüüab tänavail, annab oma häält kuulda turgudel, kisendab lärmakates paikades, kõneleb oma sõnu linnaväravate suus (Õp 1:20–21).Eelmised kaks ettekannet käsitlesid selle...

Olla helilooja vabakirikus

21 Juuni 2022
Olla helilooja vabakirikus

Juuni 2022 Toivo Pilli, KUSi kirikuloo õppejõud On 2011. aasta hilissügis. Pärast väikest ekslemist leian Vääna-Jõesuu männimetsas õige teeotsa ja pööran kitsamale rajale. See viib Anne Metsala manu. Suvilast elumajaks ümber...

Vabakirikliku kõrgkooli „eksperiment“ 1989–

21 Juuni 2022
Vabakirikliku kõrgkooli „eksperiment“ 1989–

Juuni 2022 Einike Pilli, KUSi rektor Kui ma 16. oktoobril 1989 „koolimajja“ jõudsin, oli EKB Liidu presbüterite nõukogu koosolek Pargi tänaval Tallinnas juba alanud, kuid kooli avamise otsust ei olnud veel...

Linke