August 2022 
Margus Mäemets, Kuressaare Siioni koguduse pastor
Herman Mäemets (88) on Ridala juurtega mees. Õppinud küll õpetajaks, aga teeninud terve elu pastorina. Õpetaja oskused ja pastori selge kutse on selles mehes tõesti hästi kokku sobitunud. Lisaks on Herman teeninud aastakümnete vältel evangelistina kümnetes kogudustes. Täna on ta Kuressaare Siioni koguduses kui vaimulik isa, kelle soe käepigistus annab kirikulisele kaasa õnnistuse ja ainuüksi selle väärtust on võimatu üle hinnata. Paljude jaoks on Herman Mäemets Saaremaal kui usu sümbol. Meil koguduseperena on hea meel, et ta on meiega.
Sinu isa oli puusepp ja samal ajal hea laulumees ning kirjutas valmis isegi raamatu. Miks sina valisid pedagoogi kutse? Räägi midagi oma kodusest taustast ja kujunemisteest.
Minu isa Mihkel Busch-Mäemets (1892–1954) tuli läbi I Maailmasõja ja jõudis koju 1919. aastal. Samal talvel kinkis Jumal äratusliikumise, mille tulemusel ta sai usklikuks koos mitmete meestega, kellest said tublid töötegijad Ridala koguduses. Ta abiellus Elviine Siimoniga ja perre sündis 6 last.
Isa oli õppinud peentisler. Pere suurenedes ehitas ta uue elumaja ja kogu vajamineva mööbli. Selles majas sündisin mina, samuti kaks nooremat õde.
Minu vanem vend läks isa jälgedes, ehitas põllumäele väikese tuuleveski ja sellesse treipingi, mis tuule abil töötas. Treialiametit õppis ta Haapsalu Tööstuskoolis. Aga meie isal oli selle aja tingimustes päris suur raamatukogu, kus oli suurem osa tolleaegsest vaimulikust kirjandusest, samuti teaduslikke, ajaloolisi ja ilukirjanduslikke teoseid. Kuna ta valdas vabalt saksa ja vene keelt, luges ta ka saksa- ja venekeelset Piiblit. Samuti käisid meil vaimulikud ajakirjad Teekäija, Elukevade ja Väikesed Tähed. Pole siis ime, kui mu vanem õde kirjutab: „Vabadel tundidel armastas noorem vend Herman istuda isa raamaturiiuli juures. Ta luges ja uuris kõiki raamatuid. Kõik imestasid, mis sellest lapsest küll saab! Ta sai isegi nimeks „raamatukoi“.“ Seesama õde Ilse õppis Haapsalu Õpetajate Seminaris ja tema eeskujul tundsin sama kutsumust.
Meil peab leiduma aega laste ja noortega suhtlemiseks, silma nende vajaduste nägemiseks ja vajadusel käsi nende aitamiseks.
Sinu koolivendadest said aja jooksul koolidirektorid ja ülikoolide õppejõud. Kas oled kahetsenud, et pidid usuliste veendumuste pärast loobuma kõrgharidusest ja ajalikust karjäärist? 
Haapsalus oli väga tugev õppejõudude kaader, enamuses „vana kooli mehed“. Nad panid tugeva aluse tulevaste õpetajate elutööle. Meie kursuse juhataja Tõnu Paomets, füüsika- ja muusikaõpetaja, oskas süstida minusse ka muusikapisiku, kuna juhatas sümfooniaorkestrit ja meeskoori. Mängisin trombooni, mida õpetas me vendluse vaimuliku helilooja Anne Metsala isa, puhkpilliorkestri juht Pärt Ellerhein. Selle tõttu sain sõjaväes diviisiorkestrisse. Lõpetasin Haapsalus 1953. aastal, sain diplomi kiitusega, mis võimaldanuks edasiõppimise kõrgkoolis. Soovisin astuda Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, kuid kuna ma polnud kommunistlik noor, ei võimaldatud seda. Mind suunati tööle Riisipere Lastekodusse kasvatajaks ja samasse kooli õpetajaks. Mulle kui meeskasvatajale määrati distsipliiniraskustega vanemate poiste rühm. Aga saime kontakti, milles aitas kaasa see, et mind kutsuti lasteorkestrisse kontrabassi mängima. Raskemate korrarikkumiste puhul lasin poisil kirjutada oma „loo“ paberile.
Koolivendade-õdedega olen korduvalt kohtunud lõpetajate kokkutulekutel. Viimane oli klassivenna Uno Veismanni sünnikodus Varblas, kus olid koos Ülo Vooglaid, Endel Noor jt.
Millised õpetaja oskused on tulnud pastoritöös kasuks?
Minu esimeseks koguduseks oli Tallinna Kalju Baptistikogudus, kus mulle usaldati teismeliste poiste rühm. Toimus vaikne piibliõpe, aga ka matkad. Ühe talvise suusaretke järel avas üks poistest, Tõnu, oma südame Jeesusele. Juba Saaremaal elades kogusime koos abikaasaga usklike vanemate lapsed meie koju. Üsna varsti tulid nad üksteise järel päästmisele. Meil peab leiduma aega laste ja noortega suhtlemiseks, silma nende vajaduste nägemiseks ja vajadusel käsi nende aitamiseks.
Kui tänapäeval kuuleme probleemidest õpetajate ja laste vahel, aga ka õpetajate ja lastevanemate vahel, siis on siin suhtlemise puudujääk. Kui mind „vabastati“ (koondati) õpetajaametist usuliste veendumuste pärast, olid just lapsevanemad need, kes astusid välja minu kaitseks. Oli ju eelmine õpetaja ise loobunud ametist, kuna poisid kasvasid „üle pea“. Ka mind pandi proovile, aga mul oli lastekodu poistega kogemus. Kõige „raskematest“ poistest said kõige paremad abilised.
Kui mind „vabastati“ (koondati) õpetajaametist usuliste veendumuste pärast, olid just lapsevanemad need, kes minu kaitseks välja astusid.
Sa tegid oma isikliku pühendumisotsuse Kristuse kasuks nõukogude armees. Kas arvestasid juba siis, et see võib muuta sinu elutee kulgu? 
Olin kasvanud usklikus kodus, kus teeniti ustavalt Jumalat, lauldi, palvetati, pühapäeviti käidi palvelas, meie lastena pühapäevakoolis. Kui läksin oma esimesele töökohale, andis isa mulle kaasa oma taskuformaadis Piibli. Kui sain isa surmateate, otsisin selle üles ja nutsin... Kui vend kutsus Kaljusse õhtusele teenistusele, kus laulsid ja tunnistasid noored, pasunad saatsid üldlaulu „Õnnis täna on, minu rõõm ja õnn! Armuaeg on kallis, seda tarvitan...“, tundsin Jumala kutset. Aga ruttasin õhtusele rongile.
Kui läksin sõjaväeteenistusse, andis ema mulle kaasa väikeses formaadis Uue Testamendi, mis oli isale kingitud 1914. aastal Haapsalu Lossikirikus, kust teda saadeti I Maailmasõtta. Aga ma polnud ka seda lugenud. Jõululaupäeval 1955 olin Rostovis Doni ääres ja otsustasin külastada sealset baptistikogudust. Kui lauldi „Ära mine minust mööda“, tundsin erilist Jumala puudutust ja laulsin südamest kaasa: „... siis kui teistel armu annad, anna mulle ka!“ Väeossa jõudes läksin orkestriruumi, otsisin oma seljakoti peidikust tollesama Uue Testamendi, lugesin Jõuluevangeeliumi ja põlvitasin ning tegin teadliku otsuse pühenduda Issandale. Ja tõepoolest, vana elu harjumused olid mööda läinud, uus oli tekkinud!
Esimese tunnistuse andsin oma lapsepõlvekoguduses Ridalas, lugedes: Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles (Gl 5:1). Sain koos kogudusega osa õnnistusest, mida Issand kinkis. Ka mu ema elas seda pisaratega kaasa.
Kui juba töötasin Tallinna 18. Keskkoolis õpetajana, suunati mind täienduskursustele Viljandis. Külastasin kohaliku koguduse teenistust, pärast jalutasime Kohila pastor Kalju Raidiga Viljandi Lossimägedes. Vend ütles, et talle on südamesse antud öelda, et mu tõeline kutsumus on Issanda teenimine koguduse töötegijana. Oli pühalik hetk, kui seal looduses keset õhtuvaikust põlvitasime.
Sa teenisid ühte ja sama kogudust vanempastorina 44 aastat. Kas tuli ette hetki, kus tundsid, et oled ennast ammendanud: kõik on kogudusele öeldud ja midagi enam lisada ei ole.
Kui sain Issandalt selge kutse ja läkituse, kinnitas ta seda Pühakirja sõnaga: Mina käin su ees ja teen kingud tasaseks; ma purustan vaskuksed ja raiun katki raudriivid. Ma annan sulle pimeduse varjust varandusi ja peidupaikadest aardeid, selleks et sa teaksid, et see olen mina, Issand, Iisraeli Jumal, kes sind on kutsunud nimepidi (Js 45:2j). Issand on olnud ustav ja seisnud oma sõna taga! Tema varalaegas on ammendamatu!
Sündmusi on olnud mitmeid. Kui tulin noore mehena väikesest Suure-Jaani kogudusest Kuressaarde (siin oli 160 liiget), siis julgustas see, et mind valiti kogudust juhtima ilma ühegi vastuhääleta. Selle taga olid koguduse sügavad ja südamlikud palved. Suur rõõm oli hoolitsevatest vendadest-õdedest, eesotsas juhatuse esimehega, kes aitasid leida eluaset ja abistasid remonttöödel.
Ristimisi on olnud igal aastal. Erilist rõõmu valmistas 1970-ndatel alanud noortetöö. Ühel suvel oli ristimisel 15 noort, nende hulgas ka meie lapsed. Koguduse erirõõmuks oli uue pühakoja, Siioni kiriku pühitsemine juunis 1993. Selles pühakojas on paljud kogenud uussünni õnnistust ja leidnud vaimuliku kodu. Siin asub ka Kuressaare Pereraadio koos Pildiraadioga, kelle ülekandeid jälgitakse nii kodu- kui välismaal.
Issand on olnud ustav ja seisnud oma sõna taga! Tema varalaegas on ammendamatu!
Mäletan, et külalisi ja jutulesoovijaid käis iga päev. Kuidas sa jagasid oma aega koguduse ja pere vahel? Kindlasti oli sul mõni vaimulik eeskuju.
Minu esimeseks mentoriks oli mu kogudusevanem ja hilisem vendluse juht Robert Võsu. Tema suunas mind 1956. aastal alanud Kaugõppe Usuteaduslikele Kursustele. Tõsi küll, vabakuulajana, kuna seoses kooliõpetaja ametiga ei tohtinud ma osalejate nimekirjas olla. Veel organiseeris Võsu piirkondlikud õpigrupid noorematele vendadele. Nii tuli minul juhtida Saaremaa 10-liikmelist nooremat „meeskonda“, aga see oli meeldiv ja ühteliitev töö!
Kogu Kuressaare tööperioodil oli minu ja vendluse paljude töötegijate mentoriks pikaajalise kogemustepagasiga Osvald Tärk. Hiljem olen ka ise püüdnud olla toeks meie vendluse noorematele töötegijatele nii Saaremaal kui mandril.
Kuna Kuressaare kogudusel polnud oma pühakoda, tuli kõiki koguduseliikmeid, aga ka teisi soovijaid vastu võtta kodus, kus pidid „avatud uksed“ olema hommikust hilisõhtuni. Abikaasal tuli lauda katta, vajadusel ka voodi valmistada. Tänan Jumalat, kes on mulle kinkinud väga mõistvad abikaasad. Lahkunud Milli lapsepõlvekodu oli ju Mustvee kogudusele „keskus“, samuti olid armsa Marge isa, onu Tärgi koduuksed avatud, sageli öötundideni. Sinna ei tulnud mitte ainult töötegijad-vennad nõu küsima, vaid ka paljud noored, kes olid usu pärast survatud. Nii oli ka meie koduga (Hb 13:2 ja 1Pt 4:9). Kuna tihti tuli ametiülesannete tõttu kodust ära olla, eriti evangeelsete nädalate ajal, siis oli neid armsaid „lastetädisid“, kes hoidsid lapsi. Tädi Ruti mälestuseks on täna pink Siioni kiriku juures.
Sa oled laulev pastor. Nimeta mõni usuline kogemus seoses vaimuliku lauluga? 
Pühapäevakooli ajast jäi südamesse helisema „Hing, rutta eluteele nüüd noore iluga“ – see tuletas ikka meelde, et noorusaeg läheb mööda. Kui olin sõjaväest puhkusel, kuulsin Haapsalu noorteõhtul duetina „Lapsepõlve paradiisi“. Laul oli tõsine meeldetuletus sellest, mida tuleb teha! Kui jäin ajaliku tööta, kogesin Püha Vaimu erilist kutset koorilaulus „Miks seisate tööta, kui Viinamäemees teid kutsub ju tööle, sest lõikus on käes“. Kui tuli esimeselt vaimulikult tööpõllult lahkuda, oli südames palve „Vii Sina mind, mu Õnnistegija“ ‒ ja ta on imeliselt saatnud! Kitsastel tundidel kinnitasid laulud „Rohkem korraga ei maksa võtta“ ja „Teekäija, ära karda“. Ja koos päästetutega: „Nüüd tahan ma laulda“, „Ma tänan Sind, Jeesus“ jt. Kui otsisime uuele kirikule nime, tuli südamesse refrään laulust „Oh tulge, vennad, õed“, kus on sõnad: „Me ruttame koju, Siioni mäele, kus rahu“.
Sa olid aastaid EKB Liidus presbüterite nõukogu (täna: vanematekogu) ja ordineerimiskomisjoni liige. Millist kogemust tooksid esile vendluse ühistööst?
Hiiumaa ärkamise 100. aastapäeva jumalateenistuse lõpul Harju vanas palvelas laulsime ärkamisaja laulu: „Ühised on meie võitlused, ühised ka võidulootused, ühed rõõmud, ühed kurbused, ühed olgu meie südamed! Ühenduses seisab meie jõud, ühendust ei võida põrguhaud! Ühendust ei murra ükski võim, kui meid tugevaks teeb Püha Vaim! Issand, köida kokku südamed! Kinnita me armusidemed, et me jääme ühte otsani, kuni saame Isamajasse!“. Nii oli nelipühapäeval, nii on olnud ärkamisaegadel. Olgu nii ikka ka meie Liidus! Äratagu Issand taas Vaimu tuld meie südameis! Tänu Jumalale, kes on kinkinud uue põlvkonna tublisid noori töötegijaid Seminari abiga nii meie koguduses kui kogu vendluses.
Kuna tihti tuli ametiülesannete tõttu kodust ära olla, eriti evangeelsete nädalate ajal, siis oli neid armsaid „lastetädisid“, kes hoidsid lapsi.
Vanus 88 sisaldab endas kahte ülespoole suunatud lõpmatuse märki. Mille üle oled tagasi vaadates tänulik? 
Isiklikult olen ülimalt tänulik Issandale, et ta on nii pikad aastad läbi kandnud, kinkinud pühas töös jõudu ja armu, vaatamata minu inimlikele nõtrustele ja puudujääkidele. Tänu abikaasa ja tema hoolitseva armastuse eest. Poeg jätkab pastorina ja Issand on jätkuvalt tööd õnnistanud. Tütar töötab perearstina, on ustav selles, samuti koguduse töös. Ka lapselapsed koos peredega teenivad kogudustes neile antud andidega.
Sa oled järjekindel Teekäija tellija. Mida ootad vendluse ajakirjalt?
Olen Teekäija eest tõesti tänulik. Ka Eesti Kirikut olen pidevalt tellinud ja lugenud, et olla kirikueluga laiemalt kursis. Oma ajakirja kaudu olen ühendatud vendluse koguduste vaimuliku elu ja tegevusega, eriti nendes aastates, kuhu olen jõudnud. Soovin jõudu Teekäija toimetajale, samuti kõigile kaastöölistele! Pastoritele paneksin südamele: julgustage oma koguduste liikmeid tellima meie ajakirja!
