September 2022 
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu kogudus
Kui augustikuisel pastorite perepäeval Henri Lehtsaarelt (36) küsisin, kas võiksin temast Teekäijasse kaaneloo kirjutada, polnud mul aimugi, millise seikluse algus see on. Hetk varem oli ajakirja peatoimetaja soovitanud, et loo võiks teha kellegi nooremapoolse kohalviibijaga, keda ma hästi ei tunne. Ma ei ole Henriga vist elus kunagi varem rääkinud, aga nii palju tean, et ta on Tõnu Lehtsaare poeg. Olen üsna kindel, et pastor ta ei ole, ja tahan leida kellegi võimalikult tavalise kristlase, kellega Teekäija lugejal oleks kerge samastuda. Avalalt naeratades on Henri intervjuuga nõus. Ta arvab, et loodav Eluringikeskus on põhjus, miks teda Teekäija kaanele tahetakse. Minul polnud muidugi aimugi ja olen natuke murelikki – ehk sattusin nüüd hoopis kellegi VIPi otsa.
Kui hiljem Ermolt Henri kohta taustainfot palun, teeb see asja ainult hullemaks. Saan teada, et Henri on Valduste OÜ tegevjuht, Annemõisa Kinnisvara OÜ juhatuse liige, tal on oma ettevõte Kidsland ja ta juhatab aeg-ajalt Kolgatal ka jumalateenistusi.
Kui ma end nädal aega kogunud olen ja Henrile küsimused ära saadan, ei tule mitu päeva mingit vastust. Aeg tiksub ja kolme päeva möödudes hakkan teda erinevate suhtluskanalite kaudu pommitama, hinges närimas kahtlus, kas ta on ehk ümber mõelnud. Aga ei – Henri on sõnapidaja mees, ta on lihtsalt äärmiselt hõivatud. Aja vastamiseks leiab ta nädal pärast küsimuste saamist lennureisil olles. Paraku on see alles algus, sest tuleb välja, et avatud ja tegus Henri endast palju ei räägi. Mõtleme peatoimetaja Ermoga, kas kaanelugu tuleks ehk erandkorras teha lehekülje võrra lühem, aga seegi eeldaks tublisti lisainfot. Me oleme hädas, aga õnneks on ka abi lähedal. Henri abikaasa Tuuli aitab puuduvat osa täita, kinnitades, et Henri on tõesti rohkem tegude kui sõnade mees ja pole ime, et ta endast rääkides tagasihoidlikuks jääb.
Tuuli ja Henri näikse olevat väga lähedased. Kohtusin Henriga esimest korda Nuutsaku peamaja trepil, aga ta ütles, et räägib intervjuu osas ka Tuuliga läbi. Eks see ongi loomulik, sest ajakirjalugu hõlmab enamasti tervet peret. Aga mulle jääb kõrvu, et Henri rõhutab seda meie vestluse lõpus veel uuesti üle. Hiljem, kui Henrilt ajakirja jaoks pilte palun, saadab ta mulle viis fotot, ühe endast ja kõik teised oma perest. Pere on Henri jaoks kahtlemata väga oluline.
Henri ja Tuuli on mõlemad pärit Tartust ja kristlikest peredest – Tuuli käis Salemis ja Henri Kolgatal. Esimest korda kohtusid nad 18 aastat tagasi Going Up’il – suurel kristlikul noorteüritusel. Toona 19-aastane Henri jättis paar aastat vanemale Tuulile oma madala bassihääle ja silmapaistva viisakusega endast vanema mulje. Henri käitumine ja olek võlusid Tuulit juba esimesel kohtumisel. See kohtumine ei jäänud viimaseks – tänu tekkinud ühistele sõpradele nähti teineteist edaspidigi. Tuulile avaldasid muljet Henri kindel usk Jumalasse ja hea huumorimeel. Üsna pea tegid noored otsuse abielluda.
19-aastane Henri jättis paar aastat vanemale Tuulile oma madala bassihääle ja silmapaistva viisakusega endast vanema mulje.
Vaid mõned aastad pärast abiellumist oli Henri juba kolme poja isa. Esimeste poegade, kaksikute sünni järel kasvasid kodused ja töökohustused nii suureks, et noortejuhi töö Kolgatal tuli maha panna. Henri panus koguduse ellu on aga jätkuvalt suur: ta on olnud juhatuses, korraldanud laagreid, laulnud kooris, juhtinud kodugruppi. Henri on liikuv, tegus ja sportlik ‒ ning neid omadusi rakendab hea meelega. Aastaid on ta koguduselaagris vastutav sportmängude korraldamise eest.
Kõige mugavamalt näikse Henri end tundvat rollides, kus tuleb pakkuda praktilist nõu ja abi. Käesoleval aastal vastutab ta koguduse eelarve eest ja pakub koguduseliikmetele finantsilist nõu. Samuti on ta aidanud misjonäridel Tartusse sisse elada: kus on haigla, kuidas teha pangakaarti, millised on korteri laenamise tingimused, kuidas teha internetilepingut jms. Viimased misjonärid, kes Kolgatale on tulnud ja kellele Henri on tuge pakkunud, on Crick ja Mindy Porier ning Beth Ann Erickson. Kolgata kodukohvikutepäevadel on Henri vastutanud logistika ja mööbli eest (võtnud Sõbralt Sõbrale kaubiku ning kokku kogunud koguduseliikmete aiamööbli ja hiljem tagasi vedanud).
Henrile telefonis lisaküsimusi esitades uurin, kuidas neil õnnestub oma suhet hoida, kui mõlemal nii palju toimetamist on. Henri ei jaga suuri õpetussõnu, küll aga toob välja, et oluline on leida teineteise jaoks kvaliteetaega. Ta mainib ka „Armastuse viit keelt“, mis tema elu kontekstis on, mulle tundub, väga kõnekas. Armastus ei ole ainult sõnades ja läheduses, see on ka tegudes, kingitustes, praktilistes asjades. Abikaasa Tuuli ütleb, et Henri on talle õpetanud: tähtsad on nii sõnad kui teod, ja seda ka evangeeliumi kuulutades. Oluline on julgeda Jumalast tunnistada, teda mitte häbeneda, aga samas teha ka praktilisi tegusid – kinkida raamatuid, pakkuda abi jm.
Henrile mõeldes imestan, kui palju erinevaid viise ta kasutab Jumala teenimiseks, ja see liigutab mind hingepõhjani. Henri on rakendanud Jumala teenimisse oma majandusalased teadmised, sportlikkuse, logistilise võimekuse, suhtlusoskuse ja praktilise meele.
Mu südamesse tuleb täielik kindlus, et olen intervjuu jaoks leidnud õige inimese, nii-öelda tavalise kristlase, kellega igaüks saab end samastada. Isegi mina. Korraks mõtlen, et olen justkui kõik oma annid jumalariigi heaks kasutamata jätnud, kui taipan, et siiski mitte – ma ju kirjutan seda artiklit. Tiitlid ja rollid pole kõige olulisemad – tähtis on anda Jumalale kõik, mida suudad ja oskad, armastada teda kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega.
10 küsimust Henrile 
Räägi natuke oma perekondlikust taustast ja teest usu juurde. Oled pärit usklikust perest. Mis vanemate eeskujus ja kasvatuses oli sellist, mis soodustasid, et oled täna kristlane?
Jah, mu mõlemad vanemad ja ka mõlemalt poolt vanavanemad olid kristlased ja olen kasvanud üles selles vaimus. Olen saanud lähedalt jälgida, milline on elu koos Jumalaga. Teisalt polnud vanemad kunagi kasvatuslikult üleliia ranged ja jäigad ning lasksid lastel oma elu otsused ise teha. Seetõttu nägin kooliajal seda poolt, milline nägi sõprade elu välja ilma Jumalata. Õnneks oli koguaeg olemas tunnetus, milliseid piire kombata ja milliseid mitte. Ühelt poolt tuli see kindlasti kodusest kasvatusest ja teisalt oli selles tuntav Jumala ettehool.
Minu meelest on Valdustes töötamine eelkõige jumalariigi töö, kus on lihtsalt suuremal määral ettevõtluse komponente.
Oled lapsest saadik olnud kogudusega seotud. Kas on mõni sündmus koguduseelus või kogudusega seotud sündmus, mis on jäänud eriliselt meelde või Sind tugevalt mõjutanud?
Olen käinud lapsest saadik pühapäevakoolis ja olnud vähemal või rohkemal määral erinevatel aegadel ka koguduses aktiivne. Esimese päästepalve tegin 12-aastasena pühapäevakooli suvelaagris. Teadlikum pühendumine toimus aga 2005. aasta talvelaagris, mis oli oma iseloomult täiesti ebastandardne keskkond – Loksal, programm oli uimane ja koht ka selline, mis asus „kuu peal“. Täiesti loomuvastane olemine minu natuuri jaoks. Aga ju oli sellist keskkonda vaja, et Jumal saaks mind taas kätte ja kõnetada!
Kas oled koguduses aktiivselt tegev? Kas abikaasa ka?
Kuna praegu on palju aktiivseid rolle väljaspool kogudust, siis hetkel üleliia aktiivne pole. Aitan kaasa koguduses eelarve ja finantsteemadega. Abikaasa on kaasa teenimas muusikaga, aga aja jooksul on meil rolle olnud erinevaid (olen olnud juhatuse liige, Tuuli PPK õpetaja, kohvikuid ja erinevaid üritusi korraldanud ja kaasa aidanud).
Räägi oma perest!
Abiellusin noorelt, 21-aastasena, ning täna on vanemad poisid 14-aastased ja noorem 12-aastane. Kuna esimesed lapsed on kaksikud, siis igav pole lastega kunagi olnud. On näha, et poiste natuurid on erinevad, aga igas poisis on korralik annus krutskit sees, mis on minu meelest ainult hea. Nüüd tuleb teismeiga Jumala abiga üle elada ja eks näis, kuhu suunda nende elu loksumas on. Kasvatuslikult oleme püüdnud luua neile erinevaid keskkondi, kus tekiks sõpru ja oleks võimalik ka vaimulikult kasvada. Olgu selleks siis trennid, perekondlikud sõprussuhted või logistilised lisapingutused erinevatel kristlikel üritustel käimiseks. Abikaasa Tuuli on imeline naine! Erakordselt hooliva südamega, andekas ja töökas. Lisaks muusikalisele andele, millega ta on ka kogudustes kaasa teenimas, on ta igapäevaselt olnud tegev erinevates rollides ravimifirmades. Me kumbki pole väga pikutaja-tüüpi inimesed, seega pidevalt käib aktiivne tegevus erinevatel rinnetel, mis omakorda hoiab tegusa ja värskena.
Millised on Sinu tööalased kogemused? Praegu on Sul abikaasa Tuuliga oma ettevõte. Samuti oled Valduste OÜ tegevjuht. Kas ettevõtlus on miski, millega oled tuttav juba noorest peast? 
Olen lõpetanud majandusteaduskonna ja teiseks kraadiks ka riigiteadused, aga mingi „ärisoolikas“ on väiksest peale olnud. Peale ülikooli läksin tööle ettevõttesse, mis tegeles pudelivee tootmisega (tänane Haage vesi). Kuna see oli väike tootmisettevõte, tuli tegeleda paljude asjadega, mis omakorda andis ülevaate ärimaailma toimimismehhanismidest. Lisaks sai samal ajal korraldatud aktiivselt GLSi juhtimiskonverentse. Sealt edasi kutsus Meelis Kibuspuu mind ühinema Valduste OÜga, mille põhiliseks väljundiks on Sõbralt Sõbrale kauplused. Minu jaoks oli see selge Jumala kutse. Saan rakendada oma ärilisi teadmisi ja samas teenida seeläbi inimesi läbi erinevate sotsiaalprojektide. Kaks ühes! Aja jooksul hakkas ka kasvama Valduste all olev kinnisvarahalduse pool, kasvasin selle sisse kuidagi loomulikult. Esmalt Nuutsaku puhkekeskuse arendamine ja seejärel Koskla ruumide värskendamine ning tänaseks Eluringikeskuse ehitus.
Olen ikka ja jälle elus küsimas: „Jumal, Sina oled mind siia toonud – mis edasi?“ Mulle meeldib metafoor, et Jumal on senimaani ehitanud vundamenti, aga mida saab siia peale ehitada? Samast mõtteviisist oli kantud ka väikse pereettevõtte Kidsland mängumaa loomine Tartus.
Saan rakendada oma ärilisi teadmisi ja samas teenida seeläbi inimesi läbi erinevate sotsiaalprojektide.
Kui palju puutud kokku teiste ettevõtjatega? Kas Sul on lihtne sattuda nendega rääkima Jumalast (kuna töötad kristlikus ettevõttes)?
Loomulikult puutun kokku erinevate ettevõtjate ja juhtidega. Paljud on puhtalt tööalased kontaktid, kuid pikemate koostööde ja isiklikemate suhtluste puhul tuleb ikka esile miks-küsimus – miks me loome Eluringikeskust või miks me teeme mõnd muud asja, mis ei ole otseselt kasumlik? See on olnud hea võimalus jagada sellest kindlusest, et olen osa „Jumala plaanist“! Algul paneb see ehk õlgu kehitama, kuid tegelikult on inimestel selles osas tugev aukartus.
Kas Valduste OÜs töötamine on olemuselt nagu tavaline ettevõtlus või on see kuidagi tuntavalt kristlikum? Kas on ka hetki, kui tuleb loota Jumalale ja imedele?
Minu meelest on Valdustes töötamine eelkõige jumalariigi töö, kus on lihtsalt suuremal määral ettevõtluse komponente. Jumal on meie kätte usaldanud erinevaid talente, millega tuleb heaperemehelikult ümber käia.
Valduste OÜl on käsil väga suur projekt Annelinnas. Kuidas teil sellega läheb?
Jah, hetkel on lõpusirgel Tartu Eluringikeskuse ehitus ja plaanime keskuse elanikele avada oktoobri keskel. Olen selle teekonnaga olnud seotud algusest peale, tänaseks pea neli aastat. Nähes vahetult järjest erinevaid Jumala imesid ja juhtimisi sellel teekonnal, olen kindel kogu selle projekti õnnestumises! See, kuidas Jumal on kokku juhtinud erinevaid inimesi just õigel ajal ja kokku klapitamas projekti finantsilist poolt – on olnud imetlusväärne ja alandlikuks tegev.
Kuidas saaks Teekäija lugeja ühistööd toetada? 
Palvetades Eluringi elanike eest ja jagades infot Eluringi valmimise kohta (kodulehe ja FB info jagamine).
Jaga mõnda Piibli kirjakohta, mis on Sinu jaoks tähenduslik ja/või mis on Sind mingil eluhetkel julgustanud?
Olles küllaltki praktilise mõttelaadiga, on mulle alati meeldinud Õpetussõnade erinevad peatükid. Viimastel aastatel on kõnekaks kujunenud kirjakohad, mis kinnitavad Jumala ustavust (nt 1Ts 5).
Henri helistab sõpradele, saadab sünnipäevatervitusi, kutsub külla –, sest ta teab, et suhted iseenesest ei püsi.
Abikaasa Tuuli:
Henri on väga hea mees. Ta on jumalakartlik ja lahke südamega, hea huumoriga, väga abivalmis (juba lapsena pakkus tuttavale, et „meil on garaažis ruumi küll, võite meie juures oma asju hoida“) ja teistega väga arvestav. Ta ei aja taga oma õigust, vaid oskab kompromisse teha ja see on väga suur anne!
Ma imetlen tema oskust hoida suhteid, ka vanu suhteid. Näiteks käib ta iganädalaselt läbi oma keskkooliaegsete klassivendadega ja erinevates liigades koos mänginud korvpalluritega. Henri helistab sõpradele, saadab sünnipäevatervitusi, kutsub külla –, sest ta teab, et suhted iseenesest ei püsi.
Kuna meil perena on väga kiire elutempo, siis peame oma abielusuhte jaoks teadlikult aega võtma. Teeme „linnaosade jalutuskäike“: kaks-kolm korda nädalas pärast õhtusööki läheme kõndima. Sõidame Tartu erinevatesse linnaosadesse, jalutame ja räägime tunnikese. Kuna meile mõlemale meeldib vaheldus ja arhitektuur, siis on huvitav jälgida kodulinna arenemist (kuhu mida jälle on ehitatud jne).
Aga kõige selle kiiruse juures püüame ka alati hoida fookust kõige tähtsamal – Jumalal – ja kuidas antud eluetapis saan mina jumalariigitööle kaasa aidata.
