Otsing

Oktoober 2022 06 rongiga
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Monika Aavistu (neiupõlves Prantsus) (50) on lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli käsitöö ja kodunduse õpetaja ning joonestamise ja eesti kultuuriloo õpetaja-huvijuhi lisaerialad. Otto Aavistu (52) on sündinud Võrus ja koolis käinud Valgas. Abikaasaga kohtus ta Tallinnas. Seitsmendat aastat teenib ta Valga Betaania Baptistikogudust pastorina ‒ ja Monika on ikka tema kõrval.
Monika ütles, et ta ei oleks arvanudki, et temal palutakse kirjutada oma lugu Teekäijale. Sealt on ta küll huviga lugemas teiste inimeste, erinevates kogudustes toimuva ja EKB Liidu tegemiste kohta. Samas oli Monika kohe valmis rõõmsal meelel küsimustele vastama.

Mis meenub Sulle varasest lapsepõlvest?
Ma olen pärit Viljandimaalt. Mul on kümme aastat vanem õde Ene, ema esimesest abielust, ja aasta kaheksa kuud noorem vend Margus. Ema on rääkinud, et veidi aega elasime Suure-Jaanis eramajas teisel korrusel. Seal ei olnud vett sees, kaev oli õuel. Ema oli sovhoosis zootehnik. Isa oli õppinud agronoomiks, kuid töötas veidi aega traktoristina, brigadirina, aga põhikooli ajast mäletan teda miilitsana. Töökoha kaudu anti meile kõigi mugavustega korter.


Sealt mul esimesed mälestused pärinevadki. Mänguhoos tõmbasin tikku ja vaip läks põlema. Selle järel oli mul tikkude suhtes aastateks väga suur hirm. Õde õppis Suure-Jaani keskkoolis. Elasime kohe kooli kõrval korterelamus. Juba aastaselt läksin lasteaeda. Pidin „suur“ olema ja hakkama saama. Kui olin viieaastane, kolisime Õisu sovhoosi. Seal elasime viis aastat. Kooliteed alustasin Ülemõisa algkoolis. Esimene ja teine klass õppisid koos ühes ja kolmas-neljas teises klassiruumis. Koolitee oli kolm kilomeetrit. Kevaditi sai koolist koju ka jala minna, buss läks mitme tunni pärast. Ema viis mind kooli ja ise läks üle tee asuvasse kontorisse. Tööpäevad olid tal pikad ja sagedasti korraldati erinevaid pidusid. Isa töötas Viljandis, temal olid oma peod töökaaslastega. Nii juhtuski, et tal hakkas seal üks töökaaslane meeldima ja nad armusid. Käisin alles 1. klassis, kui isa-ema lahutasid abielu. Vanemad on tunnistanud, et neil mõlemal oli selles oma osa. Olin 10 ‒ taas tuli kolida. Emale pakuti peaspetsialisti kohta Vastemõisa lähedal kolhoosis. Mina hakkasin käima Suure-Jaani keskkoolis, mille mu õde lõpetas.

Kursuse juhendaja ütles meile sisseastumiskatsetel: „Ärge tulge siia õppima – teist saavad „haritud koduperenaised“.“

Milline tüdruk Sa lapsena olid? 07 otto monika pulmad
Olin väga vaikne ja rahulik. Mulle meeldis lugeda ja mitut sorti käsitööd teha. Eks aeg oli ka selline, et ega poest midagi saada ei olnud. Oli tore ise midagi valmis nokitseda, nukkudele riideid õmmelda. Samuti on mulle meeldinud raamatuid lugeda, eriti elulugusid.

Kuidas Sa sõnastaksid Tallinna Pedagoogikaülikoolis õpitut?
Peale keskkooli asusin ema julgustusel õppima Tallinna Pedagoogikainstituuti matemaatika teaduskonda. Kursuse juhendaja ütles meile sisseastumiskatsetel, et ärge tulge siia õppima – teist saavad „haritud koduperenaised“. Mulle on need sõnad aga väga armsad ja tähendusrikkad. Meile kõigile tuntud O. Lutsu raamatus „Suvi“ oli ka hädasti haritud inimesi vaja. 1995. aastal lõpetasin vahepeal nime muutnud Tallinna Pedagoogikaülikooli käsitöö ja kodunduse õpetajana. Joonestamise lisaerialal kaitsesin lõputöö. Samal ajal õpetasin Gustav Adolfi Gümnaasiumis abiturientidele seda mehist teadust. Eesti kultuuriloo õpetaja-huvijuhi erialal oli teine lõputöö, millega alustasin, hobikorras sugulastelt sünni- ja surmakuupäevi kogudes, juba aastaid varem. Osa peatükke oli ema elulugu. Suvepuhkuse ajal asendasin ema, teenisin raha ja ostsin endale kassettmagnetofoni. Ühel külmal talvepäeval lülitasin selle lindistama ja palusin emal oma teekonda meenutada, küsimustega teda rääkima juhtides. Alguses ta ei mõistnud, miks on tema elu nii eriline, et sellest lõputöö kirjutada. Selle 90-minutilise jutu kirjutasingi tööks ‒ ja nüüd saavad ka meie lapsed seda huvi korral lugeda. Peale ülikooli lõpetamist töötasin Eesti Käsitööseltsis müüjana.

Kuidas oli Sinu tee Jumala juurde?
Minu ülikooli ajal tulid mu vend ja ema Jumala juurde. Nad rääkisid mulle oma imelisest elust koos Jeesusega. Mina ei tahtnud uskuda. Peale ülikooli lõpetamist arvasin, et olen nüüd keegi ja otsingud on lõppenud. Ometi tundsin sügaval südame põhjas tühjust, lootusetust.
Magistrantuuris õppides elasin venna pool. Tal oli igasugust kirjandust. Üks raamat, mis mu elu väga mõjutas, oli D. Wilkersoni „Rüüpavad pühakud“. Lugesin selle läbi ja tegin otsuse enam mitte alkoholi võtta ‒ sellest saab novembris 26 aastat. Vend ikka rääkis mulle igavesest elust, mis teda ootab. Ta kutsus mind Viljandi Elu Sõna Kogudusse. Läksimegi koos ema ja vennaga. Pastor rääkis seal rahulikul viisil, et „Jumal armastab sind“. Ma olin üllatunud, et mind võiks keegi armastada. Samas puudutas Püha Vaim mind nii, et pisarad voolasid, kui andsin oma elu Jumalale. Järgmistel päevadel hakkasin oma tuttavatele ja koolikaaslastele rääkima, mis minuga oli juhtunud. Ühed naersid, teised kuulasid lihtsalt rahulikult ära, mõned hakkasid vaidlema. Ema kinkis mulle Piibli, pühenduseks salmid: Õnnis on inimene, kes leiab tarkuse, ja inimene, kes jõuab arusaamisele, sest sellest on rohkem kasu kui hõbedast ja rohkem tulu kui kullast (Õp 3:13–14). 08 valga palvesaal

Peale keskkooli asusin ema julgustusel õppima Tallinna Pedagoogikainstituuti matemaatika teaduskonda.

Kuidas Sa Ottoga kohtusid? 
Kuu aega pärast Jumala juurde tulekut hakkasin iga päev abikaasa leidmise pärast palvetama. Mul oli enne ettekujutus, et mees peaks olema pikk, heleda peaga ja prillidega – „tark“. Olles juba kaua seda palvet Jumala ette toonud, kuid muutust ja palvevastust saamata, otsustasin palvetada, et sünniks Jumala tahe, isegi kui jään üksikuks.
Otto oli mu venna piiblikooli kaaslane. Kui mu ärimehest vennal kiiruse ületamise pärast load ära võeti, palus ta Otto endale autojuhiks. Ta tuli ööseks meie üürikorterisse. Välimus oli temal küll täpselt vastand sellele, mida mina ootasin. Aga ta tundus mulle turvalise ja elukogenud inimesena, kellega oli hea rääkida. Hakkasime Tallinnas jalutama. Sõitsin ka vennaga kaasa, et oma väljavalituga koos olla.

Kas kogu elu on olnud imeline või täis võitlusi?
Otto palus mul Valka kolida. Elasime eraldi korterites. 1997. aasta juulis me kihlusime ja enne jõule abiellusime. Aasta pärast sündis esimene poeg. Juba lapse ootamise ajal ei leidnud ma kohaliku venekeelse koguduse keskel piisavat mõistmist ja toetust. Sinna minna tundus lausa füüsiliselt vastumeelne. Otsustasin enam mitte kirikus käia, aga samas palvetasin iga päev oma abikaasa, sugulaste, koguduseliikmete ja paljude eest, keda olin kohanud. Minu eneseotsingud kestsid pikka aega. Samuti palvetasin oma vihase loomu pärast, aga ma ei suutnud teha esimest sammu, et koguduse keskele tagasi minna. Ka abikaasal oli koguduse pastoriga mõningaid erimeelsusi. Ilmselt olid need tingitud eesti ja vene inimese temperamendi erinevustest. 2010. aastal kutsuti Otto diakoniks Tõrva Immaanueli Kogudusse. Talle pakuti ka pastori kohta, aga ta sai ilmutuse, et Jumalal on sinna juba leitud õige inimene, keda kogudus usaldama õpib.

Te olete olnud Isa Südame Konverentsi meeskonnas koostöös Tõrva kogudusega. 09 ilus valga
Valdo ja Elme Maamägi olid töötanud koos Türi kogudusega „Taeva väravad ja põrguleegid“ meeskonnas. Selle etendusega reisisid nad Eestis ja üle Venemaa erinevate koguduste keskel, kutsudes inimesi meeleparandusele.
Läbi imeliste võimaluste ja ka võitluste kutsuti Valdo Tõrva pastoriks. 14 aastat tagasi kuulsid nad Soomes Isa Südame sõnumist. See teenistus jõudis Euroopasse Kanadast. Hea ja armastava taevase Isa Südame sõnum on lühike: me ei pea teesklema, et meil on kõik hästi, ega tegema head nägu, kui samas süda on kildudeks. Kaheksa aastat korraldasime Isa Südame konverentse Lõuna-Eestis koos Valdo ja Elmega. Enne koroonat toimusid need üle Euroopa. Lootus on, et need saavad jälle toimuma, inimesed lepitatud, julgustatud, tervendatud. Ühel Isa Südame konverentsil olid mu sõrmed nii valusad, kõveras ega läinud sirgeks. Palve ajal Isa ligiolus valu kadus, käed olid jälle sirged. Meist on Elme ja Valdoga ja teiste Tõrva koguduse liikmetega saanud head sõbrad. Oleme eakaaslased ja püüame olla üksteisele toeks ja abiks.

Ühel Isa Südame konverentsil olid mu sõrmed nii valusad, kõveras ega läinud sirgeks. Palve ajal Isa ligiolus valu kadus, käed olid jälle sirged.

Miks Sa panid oma loole sellise pealkirja?
Üks põhjus on, et olen ise mitmeid lapitekke oma armsatele kingituseks õmmelnud. Olen püüdnud väga kokkuhoidlik olla, iga viimase raasu ära kasutada. Teisalt olen osalenud paljudes tegemistes, millesse ei ole ise pürginud. Mitmetesse ettevõtmistesse on tegusad inimesed mind kaasanud, kutsunud. Olen lühikest aega töötanud põhikooli inglise keele õpetajana, lasteaias õpetaja abina. Viieaastaste perioodide kaupa osalenud mitmes otsemüügi firmas, Valga Muusikakooli hoolekogus. Need ülesanded jäid aga sellesse aega, mil ma ei osalenud aktiivselt koguduse töös. Seitse aastat aitasin suurte perede organisatsiooni kaudu laste ja perede heaolu suurendada. Valga Betaania kõrvalt olen vabatahtlikuna aidanud Toidupangas. Viimastel aastatel on olnud kiired ajad töös erivajadustega inimestega.

Kuidas te jõudsite Valga Betaania Koguduse keskele?
Meie kihlumise ajal kõneles üks prohvetianniga inimene Ottole, et temast saab pastor. Läks 18 aastat ‒ ja nii see sündiski. Mainisin juba, et Otto teenis Tõrva kogudust. Mind kutsuti ka kuulama ja osalema. Avasin oma südame, et Jumal saaks seda tervendada. Andsin andeks neile, kes olid mulle sõnadega haiget teinud. 2015. aasta juuli oli meie jaoks otsustava tähtsusega ‒ läbi eriliste inimeste ja kohtumiste. EKB Liidu president Meego Remmel tegi mu abikaasa Ottole ettepaneku alustada Valga Betaania Koguduse pastori kohusetäitjana. Võtsime selle kutse vastu ja mina otsustasin kohe algusest peale oma abikaasa kõrval seista.

Millised ootused olid Sinul ja millised kogudusel? 09 24122010 1412 1
Olen oma tagasihoidlikul viisil juhatanud koguduse mitut ettevõtmist, siiski ma iseennast juhiks ei pea. Suurim ootus on olnud, et inimesed püüaksid mind mõista.
EKB Liidu president Erki Tamm esitas sel aastal pastoriperede laagris Nuutsaku puhkekeskuses küsimuse: „Milline on pastori abikaasa ametijuhend?“ Sellele ei olegi kerge vastata. Tihti on koguduses ootusi, milline pastori abikaasa võiks olla ja kuidas ta peaks koguduseliikmeid aitama, neid teenima.
Olin olnud poolteist aastat pastori abikaasa, kui jagasin koguduse keskel nende ja meie pere ootustest minu suhtes. Sel hetkel ma ei rääkinud küll oma minevikust, hingehaavadest ega sisemistest võitlustest. Kogudus sai minust peale seda paremini aru.

Kus te elate ja mitu last teil on?
Minul oli jäänud nädal teise lapse sünnini, kui Jumal lubas meil osta ühe vana suure aiaga maja Valga äärelinnas. See on siiani meie perele koduks. Maja ostu-müügilepingu vormistamisel oli endise omaniku naine üllatunud ega mõistnud, miks ta otsustas selle meile müüa.
Meil on neli last – kaks poega ja kaks tütart. Vanem poeg Tanel saab 24, noorem poeg Taavi 12. Tütar Helena on 22 ja noorem tütar Silvia 21. Järgmisel aastal on vanim poeg Tallinna Tehnikakõrgkooli ja tütar Tartu Ülikooli ning abikaasa Otto KUSi õpinguid lõpetamas. Noorem tütar tegutseb kosmeetika alal. Detsembris tähistame Ottoga oma hõbedasi abieluaastaid. Nii on suurem kokkusaamine kohe tulemas.

Olen teinud oma väikese osa ja lubanud meie Taevasel Isal teha ülejäänu.

Mida Sa väärtustad oma (abi)elus kõige rohkem?
Olen oma lastele öelnud, et aastane laps ei vastuta millegi eest. Vanemad küll näevad, kas ta olemine on hea. Tihti nad ainult oletavad, mis võiks maimukesel viga olla, ja proovivad liikuda temaga ühes suunas, et rahu saavutada. Kui kohe ei õnnestu, annab Jumal viimaks mõne mõtte, mida katsetada. Kaheaastane laps aga vastutab, et tal kõht täis oleks. Vastutus kasvab. Abielu on vähemalt üheksa kuud enne lapse sündi teineteise austama õppimine, suurem kokkukasvamine. Meie lapsed lasteaias ei käinud ‒ olin ise nende jaoks kodus olemas.
Peamine, mida olen õppinud abielus tegema, on oma mehe ärakuulamine. Sel sügisel oli tänu Eesti Kirikute Nõukogu ja meie koguduse toele võimalus koos abikaasaga osaleda PREP-koolitusel (Paarisuhte Rahulolu Edendamise Programm). Need päevad kinnitasid mu arusaamist, kui tähtis on kuulamiseks aega võtta. Tihti ei oodatagi minu nõuannet, vaid ärakuulamist ja olemasolemist.
Mitmetele koguduse ootustele olen öelnud ei. Olen teinud oma väikese osa ja lubanud meie taevasel Isal teha ülejäänu. Mind on aidanud selles juhatus Piiblist: Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid (Mt 7:12). Millisel viisil ma soovin, et inimesed mulle teeksid, nii püüan teistega käituda.
Olen tänulik paljude eestpalvetajate eest ja selle eest, et mind on vastu võetud EKB Liidu koguduste suurema pere liikmeks. Arvan ja usun, et üheskoos Jumalaga oleme tugevad. Andes igaüks oma parima ja tehes seda kogu oma südamest. Eriline tänu ja eesõigus on olnud koos Ottoga külastada Lõuna-Eesti pastorite ja töötegijate kokkusaamisi väga erinevates kogudustes. Nende kohtumiste kaudu on Jumal mind õpetanud meeste mõttemaailma mõistma.
Minu kirevas elus puudus isa julgustus ja igapäevane toetus. Minu palve ja südameigatsus on, et meil oleks kauakestev ja teineteist toetav abielu. Teineteise kõrval Issandat ja tema kogudust teenides tahame julgustada ja toetada neid, keda oma teel kohtame.

 

Valga koguduse vanim liige, 93-aastane Elga Teesalu:
„Monika on kullatükk ‒ nagu pereliige. Tuleb minu juurde ja siis me loeme hommikupalve, kohvitame ja räägime. Siis ta viib mind poodi ja postkontorisse maksusid maksma. Läheme koos palvetundi ja Piiblisõna kuulama. Pärast ta toob mind ilusti koju ka. Põhjust on Jumalat tänada ja ülistada!“
 

Uudised

2022-7-oktoober

12 November 2022
2022-7-oktoober

SISUKORD Parem kui kuld Igor Raihhelgauz EKB Liidu vanematekogu Nuutsakul TK Piibliõpe, väikegrupp, jüngerdamine Joel Aulis Kellele kuulub esimene sõna? Ermo Jürma Monika Aavistu – elu kirju kui lapitekk Ermo Jürma...

Paide Baptistikoguduse 100 aastat

12 November 2022
Paide Baptistikoguduse 100 aastat

Oktoober 2022 Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus „See on Paide kõige sõbralikum kogudus,“ ütleb minu kõrvale istunud Pille, kellega esimest korda kohtume.Ehkki see avaldus kõlab üsna julgelt, on mul lihtne...

Miks ma astusin Seminari magistriõppesse?

12 November 2022
Miks ma astusin Seminari magistriõppesse?

Oktoober 2022 Meelis Kibuspuu, Tartu Risttee koguduse pastor Kolm ja pool aastat tagasi pastori rolli asudes ei mõelnud ma esmajärjekorras õppimise peale. Tegutsema oli vaja hakata, juhtima oli vaja hakata. Jutlustamisel...

Liidu kogudused internetis: ajalugu on meile oluline!

12 November 2022

Oktoober 2022Hele-Maria Kangro, 3D kogudus See, millest me räägime, annab edasi meie väärtusi. Sama kehtib koguduste kodulehtedel.Analüüsisime Seminari meedialoengutes koos 20 tudengiga koguduste kodulehti ja arutlesime, millise kuvandi need meile...

Arhiiviallikad aitavad mõista usulugu

12 November 2022
Arhiiviallikad aitavad mõista usulugu

Oktoober 2022 Toivo Pilli, KUSi kirikuloo õppejõud Me seisame eelmiste põlvkondade õlgadel. Me võtame nende pärandist teekonnale kaasa seda, mis annab meile jõudu, ja mõnikord sedagi, mis meid takistab. Seda pärandit...

Loksa koguduse pastor Tõnis Valk

12 November 2022
Loksa koguduse pastor Tõnis Valk

Oktoober 2022 Merit Lassmann, Loksa kogudus Oktoobri keskpaigas, kui loodus näitab oma kõige kuldsemaid ja kirkamaid värve, on põhjust Loksa Baptisti Kogudusel kokku tulla tänus ja rõõmus, tähistama oma 47. sünnipäeva....

EBFi aastakoosolek Riias

12 November 2022
EBFi aastakoosolek Riias

Oktoober 2022 Erki Tamm, EKB Liidu president EBFi aastakoosoleku avateenistusel palvetati olukorra pärast Ukrainas ja sealset sõjaolukorda arvestades võeti vastu ka pöördumine.Ukraina baptistiliidu asepresident Igor Bandura jagas ülevaadet koguduste olukorrast. 400...

In memoriam Marika Nigulas

12 November 2022
In memoriam Marika Nigulas

Oktoober 2022 15.02.1962–25.09.2022 Marika sündis Siiri ja Rein Ratase perre teise lapsena 15. veebruaril 1962. aastal. Tema esimesed kuud olid kriitilised, nii ei antud talle elulootust. Ühel õhtul läks isa metodisti...

In memoriam Meelis Etti

12 November 2022
In memoriam Meelis Etti

Oktoober 2022 30.06.1943–27.09.2022 Meelis Etti sündis Rakveres II maailmasõja koleduste keskel 30. juunil 1943. Ester ja Oskar Etti suure pere esimese pojana kasvanud noormehel ei olnud kerge oma elu suunda ja...

Väikesed asjad. Teesillutajale

12 November 2022

Oktoober 2022Lehte Jürimäe (1928 – 2017) Väikesest seemnekesest võrsus võimas puu. Lihtsast karjapoisist kuningas sai suur.Mitu väikest oja koondus laiaks jõeks.Rida õigeid mõtteid sulas suureks tõeks. Vihmapiisku langes – terve...

Linke