Sirje Saar - minu ainukene ema

6/2011 Sinu poeg Märt Saar

Ühel tavalisel aprillipäeval sai mu ema telefonikõne, kus teiselpool toru oli Naisteliidu esinaine Siiri Oviir. Minu ainukesest emast, Sirje Saarest, sai ühtäkki meie rahva Aasta Ema. Sellal, kui laiem üldsus teda alles tundma õpib, tean mina teda juba rohkem kui veerand sajandit. Teekäija soovil sõidan oma vanematekoju, et visandada sõnadega temast portree.

Istume Tartu külje all, Metsavitsa tänava majas. Oleme köögis, seal kus paistab päike. Mu ees ei ole mitte ainult paberilehed, kuhu kirjutan uusi ja vanu mõtteavaldusi emalt, vaid ka üks üsna tavaline taldrik. Taldrikul on ema tehtud võileivad.

.

Ta istub mu vastas, aga rahutult. Ta otsib sõrmedega asju, mida korrastada. Endale nii iseloomulikult tahab ta kogu aeg toimetada, aga siiski, nii kohusetundlikult sunnib end istuma. Jääb ootama esimest küsimust... kuigi tegelikult ma tean, et tal on vähemalt kaks-kolm mõtet paralleelselt peas liikumas. Selline ta on, mu ema, Sirje Saar.

Noor naine

"Räägi mulle natuke sellest ajast, kui sa issiga kohtusid?" küsin temalt ja aeg kerib rohkem kui kolm aastakümmet tagasi- aega mil tal olid pikad üleselja juuksed.

Ta oli Võru tänaval, seal kus Salemi baptistikoguduse palvela. Sinna oli tulnud usuteel käima üks Pärnu päritolu noormees, Adu nimeks. Vaja oli remonti teha, ja nemad jäid värvima. Ega nad ise tähele ei pannud, aga teised ikka kommenteerisid. Et näe, kaks noort seal muudkui remondivad ja jutustavad.

Ei teadnud sel hetkel kumbki, et remondist saab nende ühine elupõline hobi. Et ka aastaid hiljem nokitsevad nad oma kodu kallal ja aitavad lastel elupaiku otsida ja remontida.

Ei teadnud nad ka seda, et mõne kuu pärast on neil nii Tartu botaanikaaed kui Toomemägi risti ja põiki läbi jalutatud, ning nad jäävad seisma Forseliuse gümnaasiumiesises pargis. Seal palus Adu Sirje kätt, ja selle ta sai. Mitte ainult linnud, vaid ka kõrvalasuv lihakombinaat jäi selleks hetkeks vait. Sest seal tegid noored abielulubaduse.

"Näe, söö veel," ütleb ema kui on käimisaja meenutused lõpetanud. "Sa pead ikka rohkem sööma."

Seda ütleb ema, kes on võtnud üle oma ema Evi Vardja söögitraditsioonid. Pea igal pühapäeval kogub ta oma lapsed ja lapselapsed ühiseks lõunaks laua ümber. Sellesama laua ääres, kus mu ema sõrmeküüntega klõbistab, on istunud 7 last ja augustikuuks ilmselt ka 14nes lapselaps. Jumal on mu ema väga õnnistanud. Jälle on üks söögilaud väikseks jäänud.

"Tegelikult sa testisid ka issit, enne kui sa temaga käima otsustasid hakata?"

"Eks ma seda tegin küll," vastab ema. "Vaja ju teada, kellega abiellud." Ja ema jutustab loo sellest, kuidas ta isa koeraga testis.

Sirjel on nimelt vend, keda kutsutakse onu Petsiks. Mulle on alati öeldud, et ta teeb ja õpetab koerustükke, aga tegelikult tal endal oli ka ükskord koer, kellega koos ta neid tükke tegi. Koera nimi oli Degas ja ta oli Nõukogude Liidu etalon. Võitis koos Petsiga palju medaleid.

Tegas oli puhastverd hundikoer ja tuntud selle poolest, et sõi liha ja vajadusel hammustas. Ta võttis omaks vaid omasid ja võõraid ligi ei lasknud. Ja ükskord kui Sirje Vardja oma uue sõbra Adu Saare peale pühapäevast jumalateenistust külla kutsus, siis nad lasid hundikoera lahti.

"Ega ei saa ju elada ühes majas koeraga, kes sind vastu ei võta," ütleb mu ema ja vaatab talle omase pragmaatilisusega otsa. Olen temaga nõus, aga miskipärast tundub see koeraga testimine nii vardjalik ja üle sugupõlvede.

Õnneks koer isa ei hammustanud ja nad abiellusid.

Lapsed tulevad, lapsed lähevad

Kui mu vanemate käimise algusest abiellumiseni möödus kolm kuud, siis esimene laps sündis aasta ja kolm kuud hiljem. Aastal 1977, 13. novembril nägi Tartu Toome sünnitusmajas ilmavalgust Peep-Ain Saar.

Tollal isasid emade juurde ei lastud ja sünnitusmajja sai vaid akna kaudu vaadata. Siis ema olnudki akna peal, esmasündinud poeg kompsuna käte vahel. Isa vaatas tänava pealt ja ütles sõnad: "Nüüd ma võtan selle poisi, viin ta tööle ja panen sahtlisse." Tal olid nimelt kontoris kirjutuslaud, mille üle ta väga uhke oli ja Peep jättis algusest peale sümpaatse mulje.

Kas nad aga teadsid, et tuleb seitse last ja nad sel viisil abielu, pere ja kodu üles ehitavad – seda mitte.

"Meil ei olnud eesmärke või oma elu etteplaneerimist," ütleb ema. "Abielu ja lastesaamine oli teisejärguline. Kõige tähtsam oli meie jaoks Jumalale pühendumine."

Aga tegelikult saavad teisejärgulised asjad raskeks ka. Ükskord olid nad nimelt teel Pärnusse. Oli palav suvepäev, autot ei olnud ja nad sõitsid bussiga. Sündinud oli selleks ajaks kaks last ja kolmas tulekul. Siis mõtles ema esimest korda, et rohkem lapsi ta kanda ei jõua. Loksumine Pärnusse oli tõeline ristiretk.

"Mäletan, et käisime Tammodel külas," räägib ta. "Jäid kõrvu Salme Tammo sõnad – mis Jumal annab, see võta vastu tänuga. Ju siis see, mis ta ütles, läks mulle korda."

Kui mu ema nõnda oma eluõppetundidest räägib, tundub ta mulle tahes tahtmata kui Jeesuse ema Maarja. Temagi oli selline naine, kes muudkui asjatas ja ringi liikus, aga kui vaja, siis pani olulise kõrva taha ja jättis selle pikaks ajaks meelde.

Ja Peebust edasi tulid Liis (Talvik) ja Reena (Hamer). Ja tänuga võeti vastu ka Tuuli (Lehtsaar), Märt, Merle ja Harri. Nimed on isa aadamlikult välja mõelnud ja kirja pannud. Emad, nagu öeldud, olid sünnitusmajades ja nemad seda ei teinud.

Siis näitab ema mulle albumit, kus enamjaolt must-valged pildid. Pea igalt lehelt on mõni liimist lahti kakutud. Ema kommenteerib selle kohta, et palju fotosid on pulmadesse viidud ja ringiga tagasi pole veel jõudnud.

Palju on fotosid esimestest lastest, aga selle pärast ma 5nda lapsena ei põe. Alguses mu emal oligi vähem asju, mida jälgida.

Mõnel fotol on ema valges kitlis. Alguses töötas ta sünnitusmajas, hiljem lastehaiglas lastearstina. Ühel fotol on ema üleval vasakus nurgas, olles osa 78-liikmelisest kollektiivist. Ta naeratab. Kõigil on valged torud peas, mõnel ka suured prillid. Kohe ema üles ei leiagi, aga kui otsida tagasihoidlikku ja väärikat kuju, leiab üles. Minu meelest on ema üks väheseid, kes osanud mütsi stiilselt pähe panna, aga eks talle see arstikostüüm sobib ka.

Lisaks perefotodele on emal veel kolme sorti pilte. Ühed on sõbrannadega, teised kiriku tagahoovis või siis isa ja dressidega Soomes.

Ta ütleb, et seltsielu väljaspool kirikut väga ei olnud ja välismaal polnud ka võimalusi käia. Tundub, et ta on sellele rohkem kui korra mõelnud.

"Kui me esimest korda Soome läksime, juhtus see vast liiga vara," ütleb ta mulle otsa vaadates ja puurib minust läbi, otsekui mul oleks mingi salapärane haigus küljes. On natuke imelik tunne, kui ta mind niimoodi vaatab.

"Harri oli siis alles rinnalaps ja sina jäid sinna kehva ikka." Olin siis 5-aastane ja statistiliselt kuulusin vanusegruppi, kes emast keskmisest tugevamini kinni hoiab. "Röökisid nagu ratta peal kui jäid Nänna (vanaema hüüdnimi) juurde."

Veider, et emal just sellised lood meeles on. Kuigi paljud mälestused on meeles just tänu tema jutustustele, on valusad mälestused meie jaoks erinevad. Eks see on mõnes mõttes loogiline.

Pererännakutest veel nii palju, et Võru tänava vanaema kodust kolisime Annelinna 6-toalisse suurkorterisse ja hiljem Raadile, kus l on kruusased tänavad.

"Mäletan, et Merle käis käpukil, kui Annelinna kolisime," räägib ema. Seal elasid ka teised suurpered ning sinna sündis ka noorim Harri. Lapsed jagunesid tubade vahel laiali ja iseseisvat tegutsemist tekkis juurde. "Aga tühjaks, tundus, et jäi kodu alles siis, kui nii Tuuli kui sina samal suvel abiellusite."

Sel hetkel, kui ema seda ütleb, ei ole enam kodus peale tema ja isa kedagi. Aga tundub, et ta ei kurda ja nii ongi pidanud minema.

Halli krooni kandja

Kui ma kirjeldaksin seda naist Sirje Saart, kelle köögis ma istun ja pojana ülestähendusi teen, siis tema viimaste aastate elu võtaksin kokku sõnadega – halli krooni kandja.

Ta ei punu enam juukseid patsi ega seo sinna lehvikut. Küll aga ta on seesama, algul Vardja, hiljem Saar, üheaegselt nii tagasihoidlik kui väärikas. Iga laps on joonistanud oma tegemistega halli juuksesalgu juurde ja viimaks on alles jäänud kroon, mida sobib vaid selg sirgu kanda. Ja seda ta teeb ning on ilus veel pealekauba.

Ma tean, et kui ma lähen, siis algab tal tööpäev ja ta tahaks natuke veel pingutada, tehes paar koduvisiiti rohkem kui algul plaanitud.

Ma tean, et kuigi tal on ligi 2000 patsienti, kellest ligi pooled on lapsed, saan helistada talle ka siis, kui ta magab ja peaks kõige vähem minule või teistele omadele mõtlema.

Ma tean ka, et isegi kui tundub, et ta käib vaid laste ja patsientide vahet, võib leida teda ajakirja sirvimas. Seal on mõned nipid, kuidas stiilselt ja soodsalt kardinaid riputada või aeda sisustada. Eks seegi ole üks tagasihoidlik väärikus sel halli krooni kandjal.

Samuti ma tean, et isegi kui talle mõned nädalad tagasi helistati ja Siiri Oviir talle oma jutuga põsed õhetama pani, siis ta oli uhke ja alandlik korraga.

"No eks ma siis tulen," ütles ta kui ta Estonia kontsertsaali koos presidendipaariga kutsuti. Samal ajal aga käis tal peas mitu mõtet korraga ringi. Mitte lihtsalt see, mis endale selga panna, vaid milliseid kingi on issile vaja osta ja kes lastest ning lapse-lastest tulla saavad.

Sirje Saar on olnud mu elus aasta ema mitte korra, vaid 26 korda. Ja seda emaduselatti ületada pole tal juba ammu vaja. Aga tänu olgu Sulle, Jumal, et ta meile andsid ja aitäh sullegi Ema, et olemas oled!