Detsember 2022 
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu kogudus
Fotod: erakogu
Pimedusest valgusse
Heldur Aasa (67) elutee sai alguse väga suurest pimedusest. Oma väiksest perest, kuhu lisaks emale ja isale kuulus ka kaks aastat vanem vend, on ta ainsana elavate kirjas. Isa pani oma käe elu külge, ema hukkus autoõnnetuses ja vend suri alkoholijoomise tagajärjel. Alkohol oli koduelu lahutamatuks osaks. Isa muutus juues sagedasti ka vägivaldseks. Ema oli pigem lõbus ja oma sõltuvusele vaatamata väga töökas inimene.
Ema õde Asta oli usklik, samuti tema tütar Pille. Asta püüdis järeleandmatult viia õepoegadeni parema elu lootust, ehkki poisid teda väga kergesti kuulda ei tahtnud võtta. Kuid koduse elu heitlikkus ja pidevad joomapralled muutsid kojumineku Helduri jaoks sagedasti vastumeelseks. Nii leidis ta ikka aeg-ajalt tee tädi Asta juurde, kelle koduuksed olid õepojale alati avatud.
Asta juures sai Heldur nii nutta kui tädiga koos paluda. Ühel hetkel koos põlvitades andis ta 17aastaselt ka oma elu Jumalale. Koos tädiga hakkas ta käima Pärnu Immaanueli Baptistikoguduses.
Asta püüdis järeleandmatult viia õepoegadeni parema elu lootust.
Naabritüdrukust kogudusekaaslaseks ja hiljem kallimaks
Heldur oli sünnist saati Pärnu poiss. Kui ta oli umbes 13–14aastane, kolis nende majja Tallinnast üks perekond, kus kasvas kaks tüdrukut. Üks neist oli 12aastane Anne. Kui küsin Annelt, millal tema sai selguse, et Heldur on tema mees, vastab ta, et eks ikka seal noore tüdrukuna neljanda korruse aknast hoovis võrri putitavat Heldurit jälgides. Kas just nii tõsine see äratundmine oli, aga Heldur jäi endast poolteist-kaks aastat nooremale Annele kohe alguses silma. Neist said majakaaslastena sõbrad. Koos mängiti õues rahvastepalli ja koos veedeti aega, nagu ühe maja lapsed vanasti ikka tegid.
Oli 1970ndate algus, kui koolinoored olid hakanud suurte hulkadena kirikus käima. Eriti suured koosviibimised olid Pärnu Metodisti kirikus, kus Herbert Murd ja Heigo Ritsbek noorteõhtuid korraldasid. Ka uskmatust perest pärit Anne hakkas nendel koosolekutel käima. Ta mäletab, et seal käis külalisi Tallinnast, näiteks ansambel Sela, aga ka Erkki Sven Tüür ja Joel Luhamets. Siiani on tal meeles lauldud laulud ‒ „Jeesus, ta on vastus tänapäeval veel“ ja „Paika, kuhu lähen ma, keegi järgneda ei saa.“
Noorteõhtutel oli kogeda Püha Vaimu ligiolu ‒ ning ühel hetkel oli kutse Jeesust järgida Anne jaoks väga selge ja tugev. Ta tegi oma otsuse. Umbes samal ajal oli usklikuks saanud ka Heldur. Immaanueli baptistikirikus, kus Heldur kaasa teenis, hakkas käima ka Anne. Heldur laulis koguduse bändis ja Anne meenutab, et ta oli nagu Jaak Joala. Noormees, keda Anne noore neiuna oli oma koduaknast jälginud ja kes nüüd sagedasti oli koguduses tema silme ees oma muusikaanniga, oli ilmselt juba Anne südamesse kasvanud. Helduril läks aega pisut rohkem.
Kui Heldur sõjaväkke võeti, saadeti ta Valgevenesse raketiväeossa. Seal, üsna värskelt täisikka jõudnuna, tundis ta igatsust ja soovi endale kaaslane leida. Kodumaale ei olnud jäänud kedagi, kellega oleks olnud sügavamat või lähedasemat sidet. Nii võttis ta kätte ja kirjutas paarile koguduse neiule. Üsna pea jäi neist alles ainult üks – Anne. Nad kirjutasid aastate jooksul kümneid kirju ja veel enne koju naasmist oli Heldur jõudnud selgusele – Annest saab tema naine. Need kirjad, mis Anne saatis, on Helduril siiani alles.
Pulmad peeti kodukoguduses Immaanuelis ja kogudus aitas ka pulmapidu korraldada. Immaanuel jäi Helduri ja Anne kodukoguduseks, kuni Saalemi koguduse hoone tagastati ja osa liikmeid Saalemisse (tagasi) läks. Kahel kogudusel on siiani tihedad suhted, vastastikku käiakse nii jutlustamas kui ka muusikaga teenimas.
Anne sai selguse, et seal on tema mees, kui noore tüdrukuna neljanda korruse aknast hoovis võrri putitavat Heldurit vaatas.
Jumal andis lapsed ja andis ka leiva
Heldur ja Anne kasvasid üles teadmises, et lapsed on suureks õnnistuseks, ja lasterikkust ei peljanud. Helduril tuli astuda isa kingadesse olukorras, kus ta ise ei olnud kogenud mitte mingisugust positiivset eeskuju oma isast. „Eks ma olen ka vigu teinud,“ arvab ta. Kuid selge on see, et Jumala päästev ja vabastav vägi on tema kaudu toonud suguvõsasse täiesti teistsuguse järjepidevuse: nagu isa ja ema, on Helduri ja Anne lapsedki usklikud.
Lasterikkus oli tol ajal julge valik ja seda mitte ainult kasvatuskoormuse tõttu. Riiklikud lastetoetused olid tol ajal tagasihoidlikud, lasterikkust ei hinnatud ja majanduslik koorem oli pea täielikult vanemate endi kanda. Aga Jumala õnnistus oli suur ja tõeks sai ütlus: „Annab Jumal lapse, annab leiva.“ Pühapäeviti, kui Anne ja Heldur perega koguduses käisid, juhtus ikka aeg-ajalt, et mõni lahke koguduse õde, käetere andes, väikse rahatähe pihku poetas.
Abielu esimestel aastatel olid suureks abiks koguduse õed Laura Raski ja Malvi Pentinen. Nad toetasid noort peret igati: vaimuliku kasvuga, rahaliselt ja ka hoolitsusega. Helduri ja Anne vanim tütar kasvas nende armastuse all ja veetis koos nendega palju aega. Neil oli mitmeid kontakte ka väljaspool Eestit ja läbi Soome sõprade said Anne ja Heldur 90ndatel kingiks perebussi.
Töö Saalemis ja Shalomis
Heldur on õppinud Vigala maakutsekoolis traktorist-mehhanisaatoriks ja Järva-Jaanis autojuhiks. Pikka aega töötas ta bussijuhina, kuni Saalemi pastor Kalju Põldroos kutsus teda tööle Samaaria Eesti Misjonisse. Heldur mõtles ja kaalus enne kuu aega, kui otsustas. Samaaria tegutses endiste vangide ja alkohoolikutega, püüdes neid ühiskonda rehabiliteerida ja elavale usule tuua.
Heldur pani paberile kirja plusse ja miinuseid. Alkohoolikute ja vangidega töötamise kogemus tal puudus, ainus kokkupuude oli, et ta oli ise kasvanud üles alkohoolikute peres. Lõpuks otsustas ta minna. „Tahtsin end proovile panna,“ ütleb ta.
Mõned aastad varem oli Anne asunud tööle MTÜ Shalomi Abikeskuse juhatajana. Varasemalt oli ta töötanud Klementi õmblusvabrikus ja keraamika tsehhis laohoidjana. Algusest peale oli ka Heldur Shalomi tegemistes kaasas. Remont- ja parandustööd, kauba laadimised ja tassimised, hiljem ka lastelaagrite korraldamine ja muud tegemised, mis vajasid abikäsi – sellesse kõigesse on Heldur kogu aeg panustanud.
Aastaid oli tal topeltkoormus: päeval tegeles ta Samaaria, õhtuti Shalomi asjadega. Viimastesse olid muidugi kaasatud ka Helduri ja Anne lapsed. Samaarias tegi Heldur absoluutselt kõike: piiblitunde meestega, toimetas puidu- ja rauatöökojas, tegi meestega talveks puid, remontis ja parandas, ostis ka toidukaupa, tegi meestega koos süüa. Samaarias tuli ette igasuguseid olukordi. Näiteks soovisid mehed sagedasti hernesuppi ja palusid herneid osta. Hiljem selgus, et nad olid herned kasvuhoonesse tünni käärima pannud, et neist puskarit ajada. Juhtus ka, et õhtusöögiks ostetud toidukaubad müüdi maha ja raha eest osteti alkoholi. Aga oli ka edulugusid, kus mehed jõudsid elava usuni ja nende elud said muudetud.
Saalemi kogudusel oli kontakt Pärnu vanglaga. Heldur käis seal koos Valge Vene ansambliga evangeeliumi kuulutamas. Hiljem saadeti vanglast vabanenud mehi ka Samaariasse.
Viimastel aastatel on Heldur olnud palgaline Shalomis. „Elu läks kergemaks,“ tõdeb ta. Tööd Shalomis tegi ju Heldur, vaatamata palgatööle, niikuinii. Anne lubas talle suuremat palka ja „ostis“ ta lõpuks üle.
Heldur toimetab endiselt kõige vajalikuga, lisaks on ta Sindi osakonnas müüja. Alguses oli Shalomil Sindis ladu, aga kuna kaup oli nüüd niikuinii siin olemas, otsustati avada müügipunkt. Sindi laos ei ole vett ega kütet, mistõttu igapäevaselt seda lahti hoida on raske. Heldur käib seal neljapäeviti ja ostmas käiakse tema sõnul tohutult. Inimesed toovad ka ise kaupa müügiks.
Palvetades ja abi paludes, et me ei muutuks kibestunuks ja negatiivseteks
.
Müügitöö kõrvalt vestab Heldur ka inimestega juttu ja mõnikord tuleb, müügitöö taustaks, keegi kogudusest evangeelset sõnumit kuulutama ja laulma. Heldur ütleb, et inimesed on väga tagasihoidlikult oma kaubaga hõivatud, aga pärast jutlustaja lahkumist tullakse rääkima ja uurima, kes see jutlustaja oli ja et sõnum puudutas. Omaaegse võimsa Sindi Manufaktuuri aegadest on sinna elama jäänud suur hulk vene rahvusest inimesi, kes on nüüdseks pensionärid. Heldur ütleb, et nad on armsad memmed, kes õpetavad, kuidas maasikaid kasvatada, leiba küpsetada, aga räägitakse ka vaimulikel teemadel.
Shalomil on kokku neli kasutatud asjade poodi: kaks Pärnus, üks Sindis, üks Kilingi-Nõmmes. Lisaks on Shalomil Räämal maja, kus on laste päevahoid ja lastehoiuteenust pakub OÜ Ursula . Enne oma maja ostu tuli Shalomil palju kolida: igas kohas alustati uuesti remondiga ja see rändamine kurnas lõpuks ära. Ühel hetkel, kui Shalomil oli regulaarne rahaline sissetulek, tegid nad otsuse, et võtavad laenu ja ostavad oma maja. Kuni 2017. aastani tegutses seal Shalomi lastemaja, kus oli laste päevakeskus ja pakuti ka varjupaigateenust. Tegevus käis suuresti linna rahalisel toel ja lõppes, kui linn otsustas teenuse ostmise Shalomilt raha kokkuhoiu eesmärgil lõpetada.
Lastega tegeldi ka enne lastemaja asutamist: näiteks viis Shalom läbi riskirühma kuuluvate laste laagreid. Hiljem on korraldatud jõulupakkide ja ühise söömisega jõulupidusid. Sellel kevadel toimus Pärnu Strand hotellis lasteüritus Ukraina lastele. Sinna olid kaasatud Pärnu erinevate koguduste pühapäevakoolide õpetajad oma töörühmadega. Shalom maksis hotelli üüri.
Oma tulu teenib Shalom teise ringi poodidest ja kogutakse ka annetusi. Lisaks on rahalist tuge saadud koostööpartneritelt Pärnu linnalt ja Rootsi Kuningriigi Oskarshamni misjoniühendusest Shalom, kes on Shalomi Abikeskuse põhitoetaja.
Shalomis töötab kuus palgalist ja lisaks hulk vabatahtlikke. Shalomi poodides on palvekarbikesed, kuhu inimesed võivad jätta oma kirjapandud palvesoove. Iga tööpäeva hommikul on poodides hommikupalve – loetakse Päevasõna ja palvetatakse inimeste kirjalike soovide eest. Anne ütleb: „Usume ja teame, et Jumalal on kõik võimalik ja ta aitab imelisel viisil neid inimesi.“ Võimalusel kutsutakse inimesi osa saama ka koguduste jumalateenistustest. Shalomil on hea kontakt Pärnu Immaanueli kogudusega ja Shalomi stendidel on baptistikoguduse Alfa-kursuse kutsed. Tänu sellele leidis üks Shalomi vabatahtlik tee Jumala juurde.
Vastavalt võimalustele tegeleb Shalom ka heategevusega. Eelmisel aastal toetati kristlikku nukuteatrit Talleke nende uue bussi ostmisel. Sel aastal on toetatud Ukraina sõjapõgenikke ja Jenny Kruset nende raskustes. (Kui puupurjekas sadamas uppus, toetas Shalom rahaliselt purjeka päästmisoperatsiooni.) Ühel aastal sai Shalomi keskus toetada üht muusikahuviga poissi, kelle ema oli pime. Poisile osteti elektriline klaver.
Eriliselt südames on Shalomi inimestel tulekahjus kannatanud. Nende toetamine sai alguse nii, et aastaid tagasi oli üks pere, kes tulid pärast põlengut ise abi paluma ja kellest said hiljem ka Shalomi vabatahtlikud. See esimene kogemus avas uue maailma. Anne ütleb, et kodu kaotus on ääretult dramaatiline sündmus, mille järel vajab inimene igasugust tuge: nii materiaalset kui ka hingelist. Varasema ajaga võrreldes on olukord paremaks läinud. Pered saavad tuge ka vallalt, pakutakse asenduseks elamispinda, aga varem oli olukord väga keeruline. Selle aasta novembris toetas Shalom Kilingi-Nõmmes põlengu ohvriks langenud peret ning ostis neile tekid-padjad ja voodipesu.
„Mina usun tervenemisse ja et igaüks võib tervenemise eest palvetada,“ ütleb Heldur innustunult.
Usk Jumala imedesse ja palve väesse
„Mina usun tervenemisse ja et igaüks võib tervenemise eest palvetada,“ ütleb Heldur innustunult, kui palun tal rääkida mõne tervenemisloo. Ta meenutab lugu, mis juhtus tema 18aastase pojaga. Poeg oli endale hoovi ehitanud trampliini. Ühel hetkel, kui ta sellel sõitis, purunes tross, ja kukkudes murdis poiss kolmanda kaelalüli. See on õnnetus, mille tagajärjel jäädakse ratastooli. Aga nad palvetasid ja poeg paranes täielikult. Hiljuti oli Helduril endal kõhuhäda, ta pani käed kõhule, palvetas ja tervenes.
Praegune värskeim teenimisväljund Pärnu Saalemi Vabakoguduses on seotud Tervikliku Tervenemise Teenistusega. Kohapeal palvetatakse inimeste eest ja Anne on ka palvepartner, kes ootab teenistuste ülekannete ajal inimeste telefonikõnesid.
„Mulle meeldib palvetada,“ ütleb Heldur põnevusega. See avab ukse imedele ja Jumala sekkumisele. Samas, kus võimalik, lööb Heldur ise abistades käed külge. Anne ütleb, et Helduri lemmikfraas on: „Vaatame, mis teha annab!“ ‒ „Alati annab,“ lisab Anne. „Palvetades ja abi paludes, et me ei muutuks kibestunuks ja negatiivseteks, vaatamata olukordadele, mis on.”
Helduri lemmikkirjakoht: Aga nemad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!“ (Ap 16:31). Heldur ütleb, et see on nii tabav: üks läheb ees ja teised tulevad järele ning üksteist toetades minnakse usuteel edasi. Mulle tundub, et see on tema elu tabav kokkuvõte – see, et tema otsustas uskuda Jeesusesse, on muutnud kõike tema jaoks, aga ka tema pere jaoks, ja tegelikult veel väga paljude teiste inimeste jaoks.
