Veebruar 2023 
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu kogudus
Fotod: Kapteinide erakogu
Hanna Kaptein on pastori (Ülo Niinemägi) tütre ja (Veljo Kapteini) abikaasana hästi kursis jumalameeste kodutagalaga. Ehkki lõviosa tema päevadest kuulub hetkel kodusele olmele, jagub tal armastust inimestele väljaspool kodugi. Tema head psühholoogia-alased teadmised ja kompromissitu jumalakartus teevad temast väga kütkestava isiksuse, kelle mõtteid on inspireeriv kuulda ja lugeda. Loodan, et lugu temast inspireerib Teekäija lugejaid vähemalt sama palju kui mind.
Oled üles kasvanud pastori peres. Milline oli vanemate mõju Sinu vaimuliku tee kujunemisel ja kuidas jõudsid isikliku suhteni Jumalaga?
Olen tänulik, et sündisin kristlikku perre, kus mulle räägiti väiksest peale tõde Jeesusest. Vanemate mõju minu usulisel kujunemisel on olnud hindamatu.
Teadsin juba 2-aastasena, et Jumal on olemas, ja lugesin igal õhtul Meie Isa palvet, aga minu elu muutus 18-aastaselt, kui läksin Oleviste Effataa koori. Pool proovi ajast me lihtsalt ülistasime, teise poole õppisime laule. Ühel korral keset sellist ülistust tuli Püha Vaim ja täitis mind, tundsin selget Jumala ligidalolu.
See kogemus, mis ei jäänud viimaseks, tõi mu suhtesse Jumalaga uue dimensiooni. Võin öelda, et ma mitte ainult ei usu, et Jumal on olemas, vaid ma tean, et ta on.
Jumala ligidalolu toob selguse Jumala tõdede kohta. Näiteks ükskord pärast Jumala ligidalolus olemist sain ma ühtäkki selgelt aru, kuidas Jumal on saanud igavesti olla. See arusaamine on minuga, isegi kui ma ei oska seda sõnadesse panna. Ikka avastan, et kui minu ette tõusevad mingid küsimused, tean juba vastust, kuigi ei tea täpselt, kuidas. Seda teeb Püha Vaim.
Olen tänulik, et sündisin kristlikku perre, kus mulle räägiti väiksest peale tõde Jeesusest.
Kas pastori peres üles kasvades kujutlesid, et kunagi saab Sinust endast pastori naine?
Kirjutasin kunagi noorena päevikusse pika loetelu, milline minu tulevane abikaasa peaks olema. Seal ei olnud ametit, kuid nr 1 oli see, et ta peab armastama Jeesust.
Minu jaoks oli välistatud mittekristlasega abiellumine. Üks loetelus olev asi oli, et ta peab olema minust tunduvalt pikem. Kallis abikaasa Veljo on minust 0,5 cm pikem. Mäletan hästi seda suve, kui kohtusime ja kui ühel õhtul Jumal tõi mu ette kirjakoha: Aga Issand ütles Saamuelile: „Ära vaata ta välimusele ja pikale kasvule, sest ma olen jätnud tema kõrvale! Sest see pole nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames“ (1Sm 16:7). Kogesin, et Veljo on Jumala ees väga ilus. Ta süda meeldib Jumalale.
Loomulikult on ta minu jaoks väliselt täiuslik, ka tema pikkus. Muuseas – kõik see pikk nimekiri läks ülejäänud punktides 100% täide. Olen õnnelik naine, sest mu abikaasa armastab mind väga. Veljo ütles mulle kunagi: „Hanna, sa oled mulle taevatee jaoks antud.“ See on vastastikune.
Veljo kutsub mind austavalt tagalaülemaks, lähtudes salmist: Sest missugune on selle osa, kes läheb sõtta, niisugune on ka selle osa, kes jääb varustuse juurde. Saak tuleb jaotada võrdselt! (1Sm 30:24).
See mõte aitab mind väga palju, kui olen peadpidi mustapesukorvis või on tunne, et köögist välja ei saagi. Aga sõltub, kuidas asjale vaadata. Võin nuriseda: „Jälle need mustad nõud.“ Aga ma võin ka vaadata nii – see on minu eesõigus kasvatada neid väikseid inimesi, keda Jumal on meie kätte usaldanud.
Veame Veljoga ühist vankrit. Kui mina teen oma osa, saab tema teha oma osa. Tean, et Veljo on Jumala kutsutud ja valitud tööriist, ta on Jumala silmatera. Nähes, kui paljudele ta on õnnistuseks, tean, et mina saan sama osa! Jumal ei jäta kedagi ilma.
Meenub üks madalhetk, kui Veljo läks kuhugi ülistusteenistusele ja mina jäin nõusid pesema. Mind tabas ahastus – miks mina pean alati ilma jääma? Siis hakkas äkki mu peas helisema üks ülistuslaul. Hakkasin seda vaikselt laulma. Püha Vaim tuli nii vaikselt ja soojalt mu üle. Loodan, et keegi seal ülistusteenistusel ka nii õnnistatud sai kui mina oma köögis!
Jumal teab, et lapsed vajavad palju tähelepanu. Ta teab, et keegi peab pesema pesu, tegema söögid, katma ja hoolitsema. See ei ole talle uudiseks. Ja sellepärast ei tunne ma mingit alaväärsust, et suur osa minu ajast läheb lastesse, vaid ma tean, et see on tähtis töö, mida emad teevad! Meie töö on Jumala silmis väga palju väärt ja selle mõju on laiem, kui rutiinis olles tunduda võiks.
Teie peres kasvab viis last. Kas plaanisite kohe alguses nii suurt peret? 
Mõtlesime, et kolm last on paras arv. Siis olin juba üsna väsinud. Aga Jumalal olid teised plaanid. Jumal tahtis Naomit.
Ja siis oli südames, et olgu juba viis; oli kohe tunne, et üks on puudu. Mulle meeldib ikka öelda, et ma armastan kõiki oma lapsi kõige rohkem. Mulle meeldib igat oma last tunda, teada tema rõõme ja muresid.
Meie lapsed on kõik erinäolised. Saara on Veljo kõrval minu jaoks üks täiuslikumaid inimesi: 100% võrdne vestluspartner, kellega saab kõigest rääkida, väga hea organiseerija, seltskondlik, hea suhtleja ja väga musikaalne. Tema loodud ülistuslood puudutavad mind hingepõhjani. Benjamin on sündinud intelligent, kellele meeldivad lilled ja ballett. Ta oskab hästi süüa teha ja on südamlik, käib jõusaalis, mängib korvpalli ja on ustava vaimuga mees. Johannes on lastest kõige seltskondlikum, hea huumorimeelega ja (hull)julge, suur ajaloohuviline, tegeleb kergejõustikuga. Naomi on tegude inimene ja n-ö läbi seina mineja ‒ minu isa nimetab teda teisitimõtlejaks ‒ õpib klaverit ja käib tehnoloogiaringis. Luukas on väga terane ja rikka sõnavaraga, ta on ka musikaalne nagu õed – õpib viiulit.
Loodan, et keegi seal ülistusteenistusel ka nii õnnistatud sai, kui mina oma köögis!
Teie lapsed käivad kristlikus Toomkoolis. Kas kristlik kool oli ainus võimalik valik?
Ei olnud. Kui Saara sai kooliealiseks, hakkasime talle otsima piirkonnakoolist erinevat kooli, sest seal oli õhtune vahetus, mis meile hästi ei sobinud.
Tahtsime Saarat esialgu Vanalinna Hariduskolleegiumisse (VHK-sse) panna, aga sinna ta ei saanud. Siis panimegi Toomkooli, mis oli tollal värskelt avatud. Saara on nüüd gümnaasiumis VHK-s. Minu arust saab enamikes Eesti koolides hea hariduse. Palju sõltub muidugi konkreetse kooli juhtkonnast, õpetajatest ja õpilastest, üldisest õhkkonnast.
Õige koolivaliku pärast tasub kindlasti palvetada. Kogu ühiskonna vaimne õhkkond on läinud halvemuse poole ja ideoloogiline surve tavakoolidele läheb iga aastaga tugevamaks. Põhiline kasvatustöö tuleb siiski igal juhul teha ära kodus. Ma pooldan proaktiivset, ennetavat kasvatust. Olen kuulnud, et pangas õpetatakse tellereid tundma ainult õiget raha, aga väga põhjalikult, sest kui õiget raha hästi tunned, siis sind valerahaga ei peta. Kui õpetame oma lastele õigeid väärtusi, tunnevad nad valed kohe ära.
Kui vanemate ja laste suhted on usalduslikud, julgevad nad kodus nõu küsida, kui mingid rasked teemad üles tõusevad. Kord tuli Luukas lasteaiast koju ja ütles, et õpetaja palus neil kõigil joogaasendi võtta. Luukas ütles: „Mina ei teinud seda. Ütlesin õpetajale, et minu vanemad ei luba seda teha.“ Ta kaitses oma usku ‒ 5-aastasena! Milline eeskuju!
Jumal on ka meie laste huviringe eriliselt juhtinud. Saaral vahetus 3. klassis klaveriõpetaja ja uuega ei tekkinud üldse klappi. Oli oht, et muusikakool jääbki pooleli, kuigi talle klaverimäng muidu meeldis. Siis kirjutasimegi teisele, väga heale VHK muusikakooli õpetajale Karin Sussile, kes on ka meie koguduse liige.
Karin vastas meile umbes nii: „Eile õhtul rääkisin oma tütre Lindaga. Ütlesin, et mul on nii palju õpilasi sel aastal, et ma ei võta ühtegi õpilast juurde. Linda küsis: „Aga kui Arvo Pärt tuleb isiklikult küsima?“ Karin vastas: „Ka siis ei võtaks.“ Ja siis lisas, endale aru andmata: „Aga kui Saara Kaptein tuleks, siis tema võtaksin.“
Järgmisel päeval kirjutasin mina. Karin oli sõnatu seda kirja saades. Jumal oli valmistanud tee. Ainus auk tema päevas oli ka Saarale kõige ideaalsemalt sobiv aeg. Meie elus on väga palju olnud selliseid Jumala juhtimisi.
Kas olete kogenud Jumala õnnistust ka majanduslikes asjades? 
Kindlasti. Kui Naomi oli väike, kutsuti mind Toomkooli psühholoogiks. Töö meeldis mulle väga, aga kodune elu ei toiminud enam kuidagi. Kuna meil ei ole lapsehoidjaid vanavanemate näol, jooksis laste haigeks jäädes elu kokku. Praegu on toiminud paremini see, et saan kodust projektitöid teha.
Elame kuust kuusse Jumala imede varal. Jumal on saatnud abi sealt, kust ei oleks osanud oodatagi. Veljo ütleb, et meie majandame põlvedel. Ja nii ka on. Meil ei ole kunagi olnud palju raha, aga me ei ole ka pidanud puudust tundma.
Olen püüdnud ka targalt majandada, õppides näiteks head sööki suhteliselt soodsalt tegema. Samuti on Jumal andnud meile häid sõpru, kel on vähem lapsi ja rohkem võimalusi ning annavad meie lastele edasi väga korralikke riideid ja jalanõusid.
Detsembris läks meil pesumasin katki ja pidime uue ostma. Paar päeva hiljem helistas üks tuttav, et tahab meile jõulukaardi tuua: selle vahel oli täpselt sama summa, mis meil pesumasinale kulus. Selliseid asju juhtub ikka aeg-ajalt, et kuskilt tuleb ootamatu rahaline õnnistus. Oleme selgelt kogenud, et kui Jumal kutsub, siis tema ka varustab.
Mulle meeldib ikka öelda, et ma armastan kõiki oma lapsi kõige rohkem.
Kas oled lisaks Veljo kodutagalaks olemisele saanud panustada veel kuidagi jumalariigitöösse?
Olen juba üle kümne aasta vedanud Oleviste väikelaste emadele mõeldud igakuiseid osadushommikuid, mis toimuvad mängutoas ja kuhu saab tulla koos lastega. Beebide emadele on igasuguseid ringe, aga suur õnnistus on, kui saab olla osaduses teiste kristlastega, eriti kogudusekaaslastega. Jumal on andnud mulle kõigi emade vastu erilise armastuse. Tean selgelt, et Jumala õnnistus on selle töö peal. Lisaväärtusena saavad meie lapsed endale kristlastest sõbrad.
Kuna olen erialalt psühholoog, nõustan aeg-ajalt inimesi telefoni, kirja või Zoomi teel. Peamised teemad on seotud suhetega: laste, abikaasa, aga ka vanematega. Kahjuks olen pidanud inimestele ka ei ütlema, mis on minu jaoks väga raske.
Kippusin aitama ka enda ja oma pere arvelt. Selles osas aitas mind USA kristlike psühholoogide Cloud’i ja Townsend’i raamat „Boundaries. When to say YES and when to say NO“ (Piirid. Millal öelda JAA ja millal öelda EI). Mind kõnetas eriti koormate kandmise teema. On koormaid, mida igaüks peab ise kandma (Gl 6:5 sõna „koorem“ tähendab justkui kergsaadetist/seljakotti), ja neid, mille kandmisel peame üksteist aitama (Gl 6:2 sõna „koorem“ tähendab suurt kaljurünka). Kui keegi küsib abi, kaalun ka, et äkki see on koorem, mis n-ö kuulub tema seljakotti, mis ei ole talle üle jõu käiv. Vahel vajab mõni inimene suunamist ja saab siis ise hakkama.
Piibel ütleb: Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha! (Õp 3:27). Tuleb ära tunda, kas inimene tõesti vajab seda abi, ja teiseks on oluline, et endal oleks jõudu aidata. Vahel ei ole jõudu. Süda peab lahti olema, et ära tunda, kuidas konkreetses olukorras on õige toimida.
Kuidas Sa hoiad Jumalaga osadust ja hoolitsed oma vaimuliku kasvu eest? 
Mulle väga meeldib S. C. Chapmani laul „Pray“, kus ta ütleb, et kui sa ütled „Aamen“, siis see ei tähenda, et palve peaks lõppema. Ma palvetan sageli jooksvalt: duši all, nõusid pestes, pesu masinasse pannes.
Kõige enam Jumala ligidalolu kogen läbi muusika – klaveril ülistades, aga ka läbi klassikalise muusika. Näiteks Bachi muusikas on väga sügav Jumala-tunnetus. Unistan Bachiga taevas kohtuda.
Minu jaoks on väga tähtis mitte jätta maha oma koguduse kooskäimisi. Kui lapsed haiged ei ole, lähme alati koos kirikusse. Pidev koguduses käimine aitab südant läbi katsuda. Sa ei saa hakata ülistama, kui süda on must. Koguduse õde Liidia Vardja pani meid kord oma aias vahtravõrseid välja tõmbama. Kui raske oli kätte saada nende sügavaid juuri! Samamoodi võivad meie südamesse juured ajada andestamatus või kibedus. Regulaarselt koguduses käies on kergem neile kiiresti jaole saada. Koguduses käimine on minu usu säilitamisel väga oluline. Mind julgustab väga kirjakoht, et põrgu väravad ei võida kogudust.
Igal hommikul palun isa õpetatud Jabese palve: Oh, õnnista mind rohkesti ja laienda mu maa-ala! Olgu su käsi minuga ja päästa mind kurjast, et mul vaeva ei oleks! (1Aj 4:10).
Kui isa kõrval autosõitu harjutasin ja liiga kärmelt stoppmärgi tagant lahkusin, õpetas ta mind kord: „Stoppmärgi juures ootad alati 3 sekundit. Selle ajaga jõuad täpselt ära öelda: „Jeesus Kristus, Jumala Poeg, ole mulle patusele armuline.“ Sestsaati loen seda palvet iga kord, kui stoppmärk ette juhtub. On olnud kordi, kus seda on vägagi vaja olnud.
Alati teen söögipalve ja pea alati teeme perega õhtupalve. Iga laps palub, kes lühemalt, kes pikemalt.
Mulle meeldib väga lugeda kristlaste elulugusid. Näiteks Valter Kimbergi „Usalda ja järgi“ on väga ülesehitav. Loen ka iga päev Piiblit.
Vaimulikes küsimustes usaldan oma koguduse pastoreid.
Koguduses käimine on minu usu säilitamisel väga oluline.
Milline kirjakoht on Sind hiljuti eriti kõnetanud?
Kes on, kes võidab ära maailma? Eks see, kes usub, et Jeesus on Jumala Poeg! (1Jh 5:5).
Sõnajalgade võrratu laul, mida telefonist ikka kuulan, võtab selle hästi kokku: „Jumala ees kord me sõbrad ei oota, kes on siis see, kelle peale võid loota. Seda ei saa meie plaanid ja teadus, inimlik võim ega kuninglik seadus – kõiges ja kõik, vägi ja võit on Jeesuses!“
On julgustav teada, et ükskõik, mis suunas maailm ka ei läheks ja kuivõrd väärtusi jalge alla ei tallaks või pea peale ei pööraks, saame alati loota Jeesuse peale!
