Juuni 2023 
Tiina Riit Holmen, Pärnu Immaanueli baptistikogudus
Inimesed vaidlevad, kas me oleme Aadamast ja Eevast pärit, aga mina võin päris kindel olla, et ma neist pärinen. Minu vanaema vanavanemad olid Aadam ja Eeva. Kõik mu esivanemad on olnud põlvkondade viisi kristlased. Kui ma tunnen oma kordaminekutest rõõmu, tajun, et nende palved kannavad mind.
Kohtun Joeliga tema kodus Koopa teel. Roheluse keskel on aiaga ümbritsetud maja. Marja-Leena avab mulle värava, Joel lehvitab kutsuvalt ja kaks äravahetamiseni sarnast poissi uudistavad mind põnevil nägudega. Nurga tagant tormab kohale ärevalt haukuv Posse. Tunnen, et olen teretulnud.
Mina oleksin kohe ette läinud, keset teenistust, sest asi tuli korda ajada.
On Sul lapsepõlvest midagi eriliselt meeles?
Kui inimesed räägivad, millal nad hakkasid kirikus käima, siis mina võin öelda, et olen juba enne sündi seal käinud – emaihus. Ma hindan seda väärtust, et olen kristlikust perekonnast pärit. Meie pere oli suur – mul on kaks venda ja kaks õde. Tore oli koos mängida ja koos asju teha. Meie mängumaad olid Sindis.
On üks tähendusrikas asi, mida ma ise ei mäleta, vaid olen kuulnud. Esimesel eluaastal olid mul hingamisraskused. Arstid ennustasid selle kordumist. Tol ajal oli Oleviste koguduses Effataa ärkamine. Üks Pärnu Immaanueli koguduse liige küsis mu vanematelt, kas nad tahaksid, et nad toovad sealt palveräti. Palverätt toodi. Vanemad panid selle kodus minu peale ja palvetasid pereringis. Ja juhtus IME, ma sain terveks ja midagi pole kordunud.
Mina lasteaias ei käinud, mind hoidis Pärnu vanaema. Isa viis mind enne tööd tema juurde. Ma olin hästi kodulembeline laps, ei tahtnud isegi vanaema juurde jääda. Mäletan seika, kui ütlesin talle: „Lähme meile külla.“ Ja vanaema tegigi selle ära, läksime „meile külla“.
Meenuvad isaga koos saunaskäimised, jõulukuuse toomised, aiamaal toimetamised, rattasõidud. Näiteks nelipühi laupäeval võttis isa meid kõiki kaasa, kes rattaga sõita suutsid. Tegime Põlendmaa kandis ringi ümber raba, korjasime suured sületäied lilli. Ema valmistas kodus sel ajal midagi maitsvat. Kuna meie peres autot ei olnud, liikusime palju ratastega. Isa korraldas isegi pere rattamatkasid Pärnu-Tõrva vahel. Ma usun, et väga olulised on traditsioonid, mis jäävad lapsele meelde.
Kuidas jõudsid Sa elavale usule? 
Olin 7-aastane, kui sain päästetud. Ühel pühapäevaõhtul kogesin keset teenistust, et ma olen patune ja vajan meeleparandust. Ütlesin kõrval istuvale isale, et NÜÜD peab palvetama, ma tahan Jumala lapseks saada. Ju ma olin siis näinud, kuidas eestpalve toimub. Mina oleksin kohe ette läinud, keset teenistust, sest asi tuli korda ajada. Kui Jumala Vaim inimest kutsub ja see tõde lahti läheb, ei ole ajal või kohal tähtsust. Teenistuse lõpul palvetasin põlvede peal koos Joosep Tammoga. Ilmselt sellepärast, et ma laps olin, lähenes ta mulle nii: ta tõmbas käega kujundliku kriipsu, et näe, siin on Jumala pool ja siin on kurja pool. Kummal pool sa nüüd oled? Ütlesin, et olen Jumala poolel. See on mind tagantjärele kõnetanud, et Jumal saab ka lapsi kutsuda, teha neile tõe selgeks. Nii vahva, et ei pea ootama täisikka saamist. Seesama väikese poisina tehtud otsus on mind kandnud, sellele uuestisünni kogemusele ma toetun.
Mõnikord keeb üle ja mõnikord kõrbeb põhja, aga seda otsust ei seata kahtluse alla.
Su isa oli pikalt Tõrvas pastor. Kuidas on pastori lapse seisus Sinu elu kujundanud?
Jah, kui olin 9-aastane, kolisime perega Tõrva. Lastena lõime kaasa isa juhitud koguduses. See oli väike, umbes 20-liikmeline mõnus perekondlik osadus. Hästi huvitav aeg oli. Sai tehtud praktilisi töid: muru niita, puid teha, ahju kütta. Minu jaoks oli eriline, kui hakati palvemaja ehitama. Teismelisel poisil oli põnev selles natukenegi kaasa aidata. Mäletan hästi naela seinalöömist, vundamendikraavi kaevamist.
Muusika poole pealt aitasime kaasa – mu õde mängis klaverit, saatis üldlaule ja me laulsime kogu perega. Augustis 1994 sain Sauga jões ristitud. Peale seda hakkasin Kristusest tunnistama. Kui ma oma usust rääkisin, kasvatas see usku. Ma hindan väga, et kristlased saaksid tunnistada. Sellest ajast on see minusse jäänud, olen seda praktiseerides üles kasvanud. Tol ajal olid suured pühapäevakoolid. Meiegi aitasime selles töös kaasa. Igaühel oli oma väike roll. Oli täiesti loomulik, et meie, nooremad, ka kaasa lõime. Sealne koguduseelu õpetas mulle, et Jumala riigis ei ole põlvkondadevahelist barjääri.
Millist ametit oled Sa õppinud? 
Olen puidu tehnik-tehnoloog. Omandasin selle eriala Võru Tööstustehnikumis. Minu vanaisa on puutööga tegelenud, võib-olla sealt tuli eriala valik. Nädala sees käisin Võru koguduse piiblitundides. Ma olin sellises eas, kus sa alles kujuned välja. Piiblitunni alguses oli lauluga kiitmise osa. Usun, et sealt sai mulle oluliseks Jumalat ülistada. Ütlen kohe, et ülistuse vorm ei ole mulle nii oluline, vaid selle sisu – Jumala austamine oma lauluga. Mäletan ka, et vahel tuli valida, kumb esikohale panna – kas koolitükke teha või piiblitundi minna? Üldiselt otsustasin koguduse kasuks. Ma usun, et see oli Jumala kingitus mulle. Ma olin ainuke noormees oma lennust, kes tehnikumi kiitusega lõpetas. See kiitus kuulub Jumalale. Kui me toome väikesed vajaminevad ohvrid, pühendades oma aega Jumalale, siis ta õnnistab.
Kuidas Sa oma küljeluu leisid?
Mingil ajal elus hakkad mõtlema, kes oleks see, kellega oma elu jagada? Minul oli kaks kriteeriumi – ta peaks olema eestlane ja kristlane.
Marja-Leenat kohtasin ühes kodugrupis. Oma arust kavalalt kutsusin tema õe Maia-Liisa, endise klassiõe, endale külla ja ütlesin, et võta siis õde ka kaasa. Marja-Leena oli just omaette elama kolinud. Ma pakkusin talle oma abi. Nii see algas. Jalutasime, sõitsime rulluiskudega, otsisime selgust, kas see valik on õige. 2008. a lõpul, teisel jõulupühal abiellusime. Oli ilus ja eriline päev. Pulmast on jäänud meelde üks mõte, mille ütles minu onu Toivo Pilli. Mõnikord keeb üle ja mõnikord kõrbeb põhja, aga seda otsust ei seata kahtluse alla. See on natuke humoorikalt, aga väga targasti öeldud. Marja-Leena on mulle väga kohane ja armas naine.
Teinekord ei näegi lahendust enne, kui sa selle viimase sammu teed.
Jaga oma isaks saamise teed!
Lapsed sündisid meie perre mitte teisel-kolmandal aastal, vaid alles 2016. Selles protsessis, kui kõik ei lähe ootuspäraselt, on üsna valus olla. Ma palvetasin ise ja lasin ka teistel selle mure pärast palvetada. Mäletan eestpalvet koos Meego Remmeliga ühel evangeelsel pühapäeval. Palves saime kindluse, et meile ikkagi sünnivad lapsed. Meego ütles: „Mine ütle seda oma naisele, et temast saab ema.“ See oli tõsine usuproov. Kuidas sa lähed naise juurde, kes sinust palju paremini tajub, kuidas asjad on, ja lihtsalt ütled: „Sinust saab ema“. Aga sai öeldud. Ega sellegipoolest kohe midagi juhtunud, aga vaimulikult juhtus. Ükskord tööl olles palvetasin pingeliselt selle teema pärast ja tundsin end täitsa nurka surutuna. Siis kuulsin kogetavalt, kuidas Jumal ütles: „Joel, sa oled isa, sulle sünnivad lapsed.“ See oli kinnitus mulle.
Novembris 2016 sündisid meile kaksikud poisid. Olime nende üle väga rõõmsad. Siis selgus, et ühel pojal, Joosual, on hapnikupuudus. Pärnus otsustati ta Tallinna lastekliinikusse saata. Kui sinna helistasin, öeldi, et viisime ta juba Tartusse. Seal selgus, et beebil oli südamesoonte rike, mida oli vaja opereerida. Aga Tartu arstid ei saanud tema väiksuse tõttu seda operatsiooni teha. Ning oodata, et ta suuremaks kasvaks, nad ka ei tahtnud. Sel päeval, kui läksin teda vaatama, oli meie palvekalendris täpselt selline kirjakoht, kus Jumal ütleb Joosuale: Ole vahva ja tugev! (5Ms 31:7).
Sellise kriisi ajal hakkasin Joosua raamatut lugema. Seal on palju kinnitavaid sõnu. Näiteks, kui Iisraeli rahvas hakkas ületama Jordanit. Jõe veed lahknesid alles siis, kui laegast kandvate preestrite jalatallad puudutasid veepiiri (Jos 3:15j). Mõnikord me ei näegi oma usuelus enne lahendust, kui lähed, lähed, lähed, ja kui sa selle viimase sammu teed, alles siis midagi juhtub. 
Siis tuli lahendus. Soomes on Põhjamaade kliinik, kus tehakse imikutele operatsioone. Läksin kiiresti pojale passi tegema, aga ei jõudnudki temani, enne kui helikopter ta Helsingisse viis. Jumal juhtis nii, et minu õde oli just läinud Soome elama. Tema toimis haiglas tõlgina ja suhtlejana. Oma esimesel isadepäeval käsin poega vaatamas. Jumal tegi tänu arstidele imet. Kui poiss mõned nädalad kosus, toodi ta Tartusse järelvalve alla. Marja-Leena ja Jakob olid ka seal. Selles protsessis sees olles kõnetas mind lugu, kus üks isa tuleb oma poja pärast ja palub Jeesust ning Jeesus ütleb: Kõik on võimalik sellele, kes usub (Mk 9:23). Kui su oma elus on sarnane olukord, saab kõik hoopis teise tähenduse. Kitsikuses saab Jumala sõna eriti ehedaks. Siis toetudki sõnale, mis Jumal sulle on andnud. Palve on nagu veetilk, mida sa igapäevaselt lisad, iga kord, kui sa palvetad. Sa näed, et tamm on justkui ees, midagi ei muutu. Aga see vesi koguneb tammi taha ja sa ei tea kunagi, millal takistus järele annab. Kurb, kui me enne lahendust ära lõpetame või ütleme, et ei tulnud midagi välja.
Millised on teie pereelu iseloomulikud jooned?
Argipäeva hommikul teeme väikese hommikupalve. Õhtupalve on pikem. Ma olen oma poistele õpetanud neidsamu palveid, mis mina lapsepõlves palusin. Töölt ja lasteaiast tulles naudime oma koduaeda, jalutame koeraga, poistel käivad sõbrad. Suvel tegutsen kasvuhoones. Laupäeviti teeme pannkooke. Kui mina olen töönädalast väsinud, siis tõmbab Marja-Leena meid käima. Viib meid ratastega sõitma või pakub välja, mida teha. Pühapäeviti oleme proovinud ikka kirikus olla.
Eks elus ongi erinevad ajad. Ma arvan, et igaks asjaks on oma aeg. Olen kohanud inimesi, kes on kohkunud, et neil on pere ja nad ei saagi enam nii intensiivselt ühes või teises asjas kaasa lüüa. Perena ongi selline aeg – ja Jumal näeb seda – et pere vajab minu aega. Keegi teine ei saa minu abikaasat niimoodi armastada nagu mina. Kui oleme abielus, on meil kohustus abikaasa ees. Pole võimatu, et taevaski küsitakse, kuidas sa oma abikaasaga elasid ja olid? Abielulist suhet ei saagi keegi teine talle pakkuda, see on minu vastutus. Usun, et see on Jumalast ette nähtud, et me mõtleme selles suunas ka kogudusetööd tehes.
Jõudsimegi kogudusetöö juurde. 
Pärnusse tagasi tulles olin koguduses noortejuht. See oli rõõmus aeg. Noori tuli ja nad innustusid sellest tööst. Ma nägin, kuidas nad ise hakkasid tegutsema, neil oli palju indu. Minu meelest on see pilt, nagu Piibel räägib kogudusest: igaühel on oma annid, oma roll, igaüks panustab, nii nagu on iga üksikliikme ülesanne. Kui kõik oma osa täidavad, siis töö edeneb ja see ei ole vaev, vaid õnnistus. Sel viisil saab ihu kasvujõu iseenese ülesehitamiseks armastuses (Ef 4:16). Kogesin seda eriliselt noortetöös.
Praegu on minu oluliseks rolliks Alfa-kursuse juhtimine. See toimub meil kaks korda aastas: sügisperioodil ja kevadel. Meeskond on tubli, ma ei tee seda üksinda. Nii olen ma olnud mitu aastat kristlike põhitõdede juures. Huvitav on kohtuda inimestega, kes nende tõdedega alles tutvuvad. Tõsi, kui seda tööd kaks korda aastas teha ja hommikul kell 10 teenistusele minna, lõunast Alfaga alustada ja kella neljast koju minna, on see natuke väsitav. Pisut kurbki igal pühapäeval oma perele lehvitada. Mul on väga hea meel, et nüüd on meil Alfas ka teine meeskond. Rohkem inimesi on kursusega haaratud ja ei ole kellegi ülekoormamist.
Keegi teine ei saa minu abikaasat niimoodi armastada nagu mina.
Sa olid vahepeal Kilingi-Nõmmes.
Kilingi-Nõmme on olnud juba vanast ajast Immaanueli koguduse tööpunkt. Ma olin seal varemgi kaasa aidanud. Enne sinna minemist oli huvitav seik. Üks teine kogudus soovis, et tuleksin neid teenima. Ma palvetasin ja tundsin, et ma ikka ei lähe. Vaata, kui sa mõne asja üle palju mõtled, siis sa ei saa enam aru, kas see on Jumala kõnetus või su oma mõtted. Liidu president soovitas mul veelkord palvetada, nagu puhtalt lehelt alustades. Paludes sain selguse, et ei pea minema, ja tundsin selle üle isegi rõõmu, et olen kutsest vaba. Ja siis küsis Jumal kahe sõnaga: „AGA KILINGI-NÕMME?“ Sain aru, et kui see kogudus peaks mind kutsuma, ei tohi ma ei ütelda.
Sügisel 2014 hakkasime Marja-Leenaga igapühapäevaselt Kilingi-Nõmmes käima. See oli tilluke kogudus – seitse õde ja üks vend. Sisuliselt nagu kodugrupp. Mõnigi kord käis kohal ainult üks liige. Mind hoiatati ette, et võib juhtuda ka, et mõnel korral ei tule kedagi. Mäletan pühapäeva, kui olingi täiesti üksi. Otsustasin teenistusega alustada. Võtsin kitarri kätte ja hakkasin Jumalat lauluga kiitma, ja siis tuli üks abielupaar. Nii et ükski kord ei läinud tühja. Suurtel kogudustel on raske mõista, mida tähendab, kui koos on 1-2-3 inimest. Mina nägin oma kolme aasta jooksul ühte ristimist, aga kogudus eriti ei kasvanud. Hiljuti käisin nende 30. aastapäeval. Kogudusega oli vahepeal liitunud kaks peret, koos hulga lastega. Ligi kümme last laulsid, oli rõõmus tähistamine. Ma mõtlen, et kui me oma ajalõigus täidame ühe osa Jumala riigis, kuigi me ise kohe edenemist ei näe, ometi on see oluline lüli Jumala töös. Järjepidevus on tähtis. Hea, et selline majakas sealkandis olemas on. 
On Sul mõni eriti armas piiblisalm?
Joel avab oma Piibli, mille isa talle kinkis 1994. aastal. Lagunenud kaaned näitavad, et seda on palju loetud. Ta loeb ette isa kirjutatud pühenduse: „Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad saavad näha Jumalat (Mt 5:8). Armsale Joelile õnnistamise päevaks. Isalt.“
See on salm, mille üle ikka ja jälle mõtlen. Et mitte ainult tulevikus, vaid läbi selle elu minnes, kui ma hoian südame puhta, saab osadus, vaimulik Jumala nägemine ja tema lähedalolu kogemine olla reaalne.
