Oktoober 2023 
Margus Kask, Elva baptistikoguduse pastor
Ühe septembrikuise pühapäevahommikuse jumalateenistuse järgselt kohtusin Elva koguduse kohvikus noorusliku pereringiga. Pere keskpunktiks ei ole mitte karismaatiliselt särtsakas matroon, vaid malbe ja tagasihoidliku olemisega vanaema Vaike. Järgnev lugu toob esile pildikesi Vaike Tutsu (91) elust, koguduste lugudest ja ühe noortetöö elujõust. Omi tundeid ja mõtteid avaldavad lisaks eelmainitud pereringi liikmetele pastoriprouad Elvast ja Koerust.
Koguduse kohvikus osalesid vestlusel lisaks Vaikele tema tütred Lea Meri, Eve Albre ja Tea Mõttus, Lea abikaasa Margo; lapselapsed koos abikaasadega: Lauri ja Merilyn Pöör, Markus ja Greete Mõttus, Hannela ja Serko Kreek, Heli-Riin ja Lauri Meri. Vestlusringi ümber jooksid lastelaste lapsed Lukas, Tomi, Joosua ja Jaakob. Vaike poeg Avo jagas omi mõtteid telefonitsi. On paljut Vaike elust, mis siia ridadesse ei mahu. Nende puhul – tule ja küsi otse allikalt.
Enne kui jõudsin midagi Teekäija jaoks küsida, ütles Vaike: „Igale poole tuleb suurelt kirjutada ARM!“ Arvan, et tal on õigus, sest 91-aastasel teekonnal ei saagi muu olla tähtis, kui vaid Jumala arm. Vaike Tutsu elab oma kodus Elvas Laane tänaval (edaspidi ka „Laanes“ või „Laande“). Oma kodu on see ka veel selles mõttes, et tegemist on tema vanemate majaga, mis toodi Koeru lähedalt vanemate elukohast ja püstitati Elvasse. Selles majas sirgus Tutsude perekond ja nende ümber oluline osa Elva koguduse noortetööst.
Nad kutsusid mind „pühapäeva emaks“.
Mis seostub teil oma ema või vanaema Vaikega? 
Sissejuhatuseks ütles Vaike: „Rääkige ikka kõik ausalt ära!“
Lauri Pöör: Ma olen kogu aeg selles peres olles imestanud, mida on Vaike teinud oma elus õigesti, et perekond on nii kokkuhoidev ja armastav?
Lea: Mul pole küll otsest vastust Laurile, kuid juba noorusest mäletan, et ema ootas alati aknal. Samuti saatis ta mind aknal pilkudega teele. Ja olen kogenud, et saan oma murega talle helistada, nii Otepäält kui Vancouveri kogudusest, kus mu abikaasa Margo oli pastoriks.
Eve: Kui meie peres Tea ja Lea olid sellised korralikud õed, siis meie Avoga mässumeelsed. Mäletan, et tahtsin koos sõpradega igal pool käia, küll kinos ja mujalgi. Aga mind hoidis usu juures see, et ma ei näinud vastuolu oma vanemate (Vaike ja Karl) käitumises kodus ja koguduses.
Hannela: Jõulude ajal tegi ta kõigile kingitusi. Kuid alati oli kingitusega kaasas piiblisalm, sest vanaema tahtis, et mingi „iva“ oleks ikka juures.
Markus (tütrepoeg): Minu arust ei öelnud vanaema kunagi „ei“. Ta tuli alati appi, isegi onni ehitamisele õue. Samuti on temaga alati ka nalja saanud.
Lauri Meri: Mäletan tõesti, et meisterdamine polnud kunagi probleem. Vaike ehitas ju aeda kuuri, toale sahvri, onni Markusele ja Janrele.
Avo: Mulle meenub emaga seoses seik kogudusest. Kord tegi jumalateenistusel muusikat üks noortebänd. Nad mängisid üsna võimsalt ja „müristavalt“. Ema oli siis 85-aastane. Küsisin, kuidas muusika tundus? Ta vastas: „Muidu ei olnud vigagi, kuid vaatasin, et mõned vanad inimesed minu ümber hakkasid nihelema ...“ Mulle tundub, et see lause iseloomustab üsna hästi mu ema hoiakut noorte ja nende tegemiste suhtes. Ta on hoidnud ikka nende poole ega pea ennast vanaks.
Serko: Kui hakkasime Hannelaga suhtlema ja abiellusime, siis tundsin just Vaike kaudu, et mind võeti kohe siia peresse omaks.
Tea: Ema on alati soovinud, et pere tuleks Laande kokku. Ja see ongi toiminud.
Eve: Ema on olnud hästi ennastohverdav. Ta on hoidnud kõigi laste lapsi, eriti siis, kui vanemad olid kas Austrias või Soomes või mujal Eestist ära.
Merilyn: Vanaema korraldas koka-õppe kõigile lastelastele. Olid põlled, kokamütsid ja ühine söögitegemine. 
Noored tulid üksteise järel eestpalvele, see oli lihtsalt Jumala tõmme.
Kuidas on Vaike seotud noortetööga koguduses?
Tea: Kui olime teismelised (1970ndad), oli Elva koguduses palju meie vanuses noori. Nad hakkasid üha tihemini meil käima. Ema tegi laupäeval suure potitäie ühepajatoitu. Seda me siis kõik pühapäeval kahe teenistuse vahelisel ajal sõime.
Vaike: Nad kutsusid mind „pühapäeva emaks“.
Tea: Noori käis meil tõesti palju, näiteks Ruth Ellervee, Enn Mõttus, Ürgo Teekel, Margo Leesik.
Lauri Meri: Pean ütlema, et mu abikaasa Heli-Riini vanaema Vaike on olnud noortega ikka väga kannatlik. Ka 5–6 aastat tagasi oli meil koguduses palju noori. Suviti tulime tihti kogu seltskonnaga Laande kokku.
Eve: Meil oli 80ndatel ansambel Pilgrim. Hakkasime noortega lihtsaid laule laulma. Kuid siis pandi ka teenistusele laulma. Minu vend Avo, Daniel Kangur, Andres ja Margo Leesik oskasid pilli mängida. Tüdrukuid oli ka üsna palju. Põhiline, mis praegu meeles on, et toimus tohutu nootide kirjutamine. Ja peamiselt tegime seda pühapäeviti kahe teenistuse vahel meie pool Laanes. Ja muuseas, käisime selle ansambliga isegi Nõmmel Piiblipäevadel laulmas.
Heli-Riin: Vanaema juures on paljud koguduse noored ka lausa elanud. Ükskord helistas Matu (Mattias Mõttus) vanaemale ja ütles, et tal on üks sõber, kes vajab öömaja-abi. See sõber Ilmar elas seal kaks aastat... Aga seal on veel teisedki elanud, nt Marii Engelman ja isegi Miikael Tamme jaoks oli ta Elva vanaema.
Tea: Ema oli tõeline turvainimene. Näiteks, kui koolist tulin, ajas ta kõik asjad korda, mis oli vaja. Aga lisaks – köögikappidest tegi nukumaja, mille ka ära tapetseeris, kuuri tegi lastetoa, kus mängisime palju. Ma imestan, et tal oli neli last ja ta jõudis haarata veel teisi noori enda ümber.
Vaike: Eks ma koguduses tegin ikka nii 60ndatel kui 70ndatel pühapäevakooli- ja noortetööd, vastavalt, kuidas lapsed kasvasid. Nõukogude võim tahtis noortetööd sulgeda. Kuid oli nii, et Elvas on koolimaja koguduse ligidal ja noored hakkasid järjest tulema kogudusse. Üksteise järel tulid eestpalvele, see oli lihtsalt Jumala tõmme. Siiski oli tähtis ka, et noortel oli meie pool kokkukäimise koht. Ja söök oli tähtis, et noored saaksid kõhu täis.
Mairis: Söögiga oli nii, et alati, kui ööbisime Laanes, jättis vanaema meile kirja, et sööge, mis tahate, toit on laual.
Vaike: Noortele meeldis kokku tulla. Kui mu lapsed olid nooremad, siis Otepää koguduses ei olnud tegelikult noori; nii tuldi ka sealt. Enn Mõttus oli rikas Otepää poiss, temal oli auto. Ja nad käisid siin, auto oli värava taga. Margo Meri isa Heino oli ka meil äratusnädalatel jutlustamas ja samuti kirikut ehitamas. Nii ka Margo meile siia sai. Kõik need noored andis mulle Jumal. Kui mu abikaasa Karl 1977. aastal suri, siis hüüdsin palves Jumalale: „Miks sa võtsid Karli ära, kuid päästa lapsed!“ Ja tõesti, Jumal andis, et nad hakkasid järjepanu usule tulema. Ja nüüd ka veel lapselapsed! See on tõesti ainult arm!
Heli-Riin: Kui hakkasime Lauriga suhtlema, siis elasin Laanes, kuna vanemad (Margo ja Lea Meri) olid Vancouveri kogudust teenimas. Mäletan seda tunnet, et vanaemale läks meie suhe Lauriga väga korda. Ta pidevalt palvetas, toetas ja hoolis.
Aga kui on mehega koos tulemine, siis kasvõi „tulle“.
Mida nimetaksid seoses koguduse ja vaimuliku tööga? 
Alustan kaugemalt. Sündisin Koeru lähedal maaperes. Isa oli kuni 40. eluaastani suur viinamees. Tema ellu tuli suur muudatus, kui üks tütar suri lastehalvatusse. Mäletan, et isa oli terve öö toas truubi kõrval ja palvetas. Ta ütles, et ei lõpeta palvetamist enne, kui patud andeks ja Jumala lapseks saab. Hommikul tuli toast välja täiesti uus inimene! See palvekogemus on mind palju mõjutanud.
Kui oma lapsepõlvekodust välja läksin, siis järgmine kogudus oli Oleviste. Seal kohtusime Karliga. Tema oli kantsli-jutlustaja, eks ma seal teda nägin, kuulsin ja teadsin tema põhimõtteid. Mina olin Olviku pihtkonnas. Kuid Karliga kohtumine oli niimoodi. Ta oli oma kogudusevanema Oskar Olvikuga rääkinud, kas ta on tema peale mõelnud, et kellega abielluda või nii. Olvik oli nimetanud mõned nimed ja nende hulgas oli minu nimi ka (Vaike Roos). Ühel pühapäeval tuli Karl mu juurde, istus pingi otsa peale ja ütles, kas me ei läheks temaga koos koju. Mõtlesin endamisi, et hea küll, kui me natuke maad läheme, küllap siis jälle lähen sõbrannaga edasi. Pargis veidi istusime ja Karl ütles, et tal on midagi rääkida. Rääkis, et teda on suunatud Koeru koguduse pastoriks, kuid see selgus oli, et ta üksi ei lähe (ta oli olnud 7 aastat lesk). Küsis minu käest, kas ma olen nõus temaga koos tulema. Vastasin, et kui see on Taevaisa tahtmine, siis olen nõus minema. Eks need tunded olid ikka murelikud ka omamoodi. Mõtlesin, et tema läheb pastoriks ja et mis koguduse „ema“ mina olen ... Ega ma Karlist maha jääda ka ei tahtnud. Karl oli Evangeeliumi Kristlaste Karmeli kogudusest, kus pastor oli Johannes Laks. Olevistes laulatas meid Olvik.
1958. aastal läksimegi Koeru, seal saime korterisse ühe koguduse vana tädi juurde. Maja teises otsas elas Veemann Aliide poeg Antsuga. Koeru koguduses oli mitmeid ustavaid kaastöölisi. Tuli ka lapsi ja noori ning nendele sain koguduse tagaruumis rääkida ja usu-asja tutvustada. Mingil hetkel sai Karl aru, et tema töö on seal lõppenud. Üsna juhuslikult külastas meid vend Johannes Togi, kes oli Järva-Jaani koguduse poole teel. Ta ööbis meil ja vestles Karliga. Togi kutsus Karli Elvasse, kuna seal oli eelmine presbüter Ridaliste lahkunud Tartu Kolgatale. „Mis sa siin ikka selliselt lõpuosas oled, tule parem Elvasse,“ ütles Togi. Elvasse asusime 1964. aastal. Karl käis Elvas esialgu üksinda ja tundis, et hästi kodune oli ja võeti hästi vastu. Mulle oli see suur elumuudatus, seni olin rohkem Põhja-Eesti pool elanud. Aga kui on mehega koos tulemine, siis kasvõi „tulle“.
Räägi palun ka oma isiklikust elust, oma õpingutest ja tööst.
Õppisin Kehtna kodumajandustehnikumis, mis muudeti põllumajandustehnikumiks. Nõukogude Eestis polnud vaja kodumajandust, piisas põllumajandusest. Omandasin agronoomi kutse. Seejärel suunati mind Sauele masina-traktorijaama. Minu tööpõlluks olid seal ümberkaudsed kümme kolhoosi ja tuli käia nende esimeestega „jagamas“ ja plaane tegemas.
Seda „jagamist“ on elus hiljemgi ette tulnud. Näiteks mäletan oma kodus Elvas kuuri ehitamist. See toimus, kui Jumal oli abikaasa juba ära kutsunud. Oli mõte, et puid pole kuhugi panna ja mingi varjualune peab ju olema. Heino Meri oli seekord äratusnädalal Elvas ja ööbis meil. Õhtul tuli üks kord varem ja nii ta siis aitas meil siin selle ehitusega. Kuurikatusest sai poistele ka peidukoht. Siin on Eve poeg Janre mänginud. Mäletan ka, et Paldor Teekeli poeg Ürgogi tuli ja ronis siia katusele peitu: „muidu räägivad kogudusevanemale ära“. Ega polegi meeles, mis asjus ta ennast peitis.
Aga minu usuletulemine oli selliselt. Elasime siis vanemate perega Koeru lähedal. Ühel ööl ajasin isa-ema üles. Mul ei tulnud uni ja oli tunne, et kui ma nüüd suren, ei ma tea, kuhu ma lähen. Siis palusime kõik koos, et ma saaksin Jumala lapseks. Ja ma sain Jumala lapseks. See seisus on mind kandnud kogu elu. Ka nendel rasketel aegadel, kui jäime lastega ilma isast ja abikaasast. Jumal kandis läbi. Olen mõelnud, et piiblisalmidest on minu jaoks ikka tähtsaim Jh 3:16. See Jumala arm kannab!
Vaike on justkui isegi ebamaine, temast õhkub erilist soojust ja armastust.
Milliseid raamatuid loed ja millist muusikat kuulad? 
Olen lugenud mitmeid elulugusid. Need kõik on olnud väga huvitavad ja julgustavad. Soovitan kõigil lugeda jumalariigi töötegijate lugusid! Abikaasa Karl kirjutas neid omal ajal ringi ka. Näiteks oli väga haarav vend Johannes Laksi elulugu. Osa raamatuid trükkisin ka ise masinakirjas ringi.
Muusika on mulle meeldinud kogu elu. Mängisin Oleviste mandoliinikooris, samuti Koerus ja Elvas. Meeldib selline muusika, mis pole kärarikas. Praegu kuulan peamiselt Pereraadios pakutavat muusikat.
Kellega oled kõige rohkem koguduses suhelnud?
Käisime väga palju läbi Astrid Teekeliga, kelle abikaasa Paldorist sai minu mehe surma järel Elva koguduse pastor. Astridist oli mul siis suur tugi. Tema pool kodus palvetasime koguduse ja noorte eest. Omakorda sain olla talle toeks siis, kui Paldor taevakoju kutsuti. Kui Astrid kolm suve tagasi lahkus, oli mul esialgu raske.
Elva pastorite kohta võin öelda, et igaüks on isemoodi. Paldor Teekel oli selge ja tugeva sõnaga. Toivo Pilli ajal avanes kogudus ühiskonnale. Peeter Tamm oli selline rahulik ja stabiilne. Siiski meenuvad mulle väga elavalt ka nõukogude aja äratusnädalad. Igal õhtul oli koosolek. Need olid ülestõstvad ja ka noori tuli väga palju usule.
Kahe pastoriproua tähendused Vaike Tutsu kohta
Vaikest ja tema vaimulikust hoiakust räägivad Koeru koguduses aastatel 1982–2001 pastori abikaasana teeninud Elve Kask ja Elva kogudust 1995–2020 teeninud Mare Tamm.
Elve: On meelde jäänud, et Vaike oli alati väga rõõmus ja naeratav. Kui ta tuli Koeru kogudust külastama, siis vanemad liikmed alati kallistasid ja tervitasid teda. Nii teda kui Karli armastati meil väga. Vaike võttis jumalateenistustel sageli sõna ja see oli sügavamõtteline ning usku kinnitav. Ta on väga armas ja lahke inimene. Justkui isegi ebamaine, temast õhkub erilist soojust ja armastust. Tema kaudu oleks nagu Jumala enda soojus ja armastus välja paistnud. Sellega ta justkui eristus teistest. Ka tema lapsed on ema moodi.
Mare: Vaike on minu jaoks olnud pidevalt tore vanaema. Ta on tasane, arukas ja sügava elukogemusega naine. Tundsin, et just selline meelsus saatis meie peret kõik need aastad. Vaikel on kahtlemata korraldamise ja organiseerimise talent. Tal on väga praktiline meel. Kui tulime Peetriga Elvasse, siis just Vaike korraldas ja valmistas ette meie elamise – lambid laes, põrandad pestud, toad puhtad. Ta nägi kõike sellist, mis mõjutas elukeskkonda, näiteks remontimine, uue värvikihi vajadus. Ta teadis alati selliste tööde puhul, kui palju vahendeid kulub, mis need maksavad. Nägin, et ta oskas oma tasasel moel meeskonna tööle panna. Samas ei tõstnud ta ennast esile, jäi märkamatuks. Tal oli aga inimestele väga suur mõju. Üks seik on jäänud mulle eriliselt hinge. 2004. aastal sündisid meile perre kaksikud Martin ja Markus. Laste arv peres kasvas topelt. Vaike oli väga praktilise meelega ja oskas ette mõelda. Kui me tulime kaksikutega haiglast koju, siis Vaike oli korraldanud asjad selliselt, et esimesel nädalal toodi meile soe toit koju. Kuid nii tuli teine nädal, kolmas ja neljaski. Kogu korraldustöö taga oli Vaike! See sündmus avas Vaike olemise väga erilisel moel.
Vaike Tutsust ei saa kokkuvõtet teha. Kuid märksõnadena tooksin esile kaht: Jumala armus elamine ja noorte toetamine. Vaike on innustuseks nii esimeses kui teises. Ühtlasi on ta Jumala kingitus kogudustele ja noortele. 
