Detsember 2023 
Hele-Maria Kangro, Mooste kogudus
50 aasta pärast – kui Jumal päevi annab – tähistavad Valtrik ja Marlen Pihl jõulusid koos oma laste, lastelaste ning üksildaste võhivõõrastega. Kohal on paare, keda Valtriku ja Marleni eeskuju inspireeris Jeesust järgima ja abielluma, kohal on nendegi lapsed. Ümber laua olijaid ühendab see, et nad kõik teavad, miks nad on kokku tulnud – et tähistada Jeesuse sündi!
Pole just palju inimesi, kes unistaks oma rikkalikku jõuluõhtusööki ja kõige lähedasemat pereaega jagada võõrastega. Valtriku (34) ja Marleni (30) jaoks on see nii unistus kui ka juba aastaid ellu elatud praktika. Kuid enne selleni jõudmist mõni sõna nende lapsepõlvest ja kujunemisest.
Sarnaselt paljudele oma kogudusekaaslastele 3D kogudusest on Valtrik ja Marlen esimese põlvkonna kristlased. See tähendab, et nad on kasvanud mittekristlikus peres ning lapsepõlves kokkupuudet elava usuga kummalgi polnud. Jõulud olid mõlema jaoks pelgalt perepüha nagu eestlastele ikka. Marleni sugulased pidasid jõule Valgas vanaema juures. See oli kindel traditsioon: päeval käis toimetamine, söögitegu, õhtul uksekell – kingid jõudsid ukse taha. Õhtu parim osa oli Marleni meelest ühine pereaeg jõululauas. Kuna Valtriku vanemad olid lahus, toimus temal jõulude tähistamine kahes linnas. „Terve lapsepõlv ja isegi veel teismeiga olid mu jõulud alati ühesugused: alustasin 24-ndal Paides isa perega ja poole päeva pealt sõitsin Tallinnasse, kus oli mu emapoolne pere. Jõuludel oli alati nagu kaks poolt,“ jutustab Valtrik ja lisab, et veidi avardas tema arusaama jõuludest surnuaial käimine.
Jõulud olid mõlema jaoks pelgalt perepüha nagu eestlastele ikka.
Usu leidmine muutis jõule 
Marleni usutee sai alguse 16-aastaselt, kui ta klassiõde talle Jeesusest rääkis ning kutsus teda luteri kiriku suvefestivalile JäPe. Valtrik sai kristlaseks 23-aastaselt, rõõmusõnumi kuulutajaks oli lähedane sõber. Koos maailmavaatega muutus ka jõulude tähistamine. Valtrik, kes on loomult pigem juhi tüüpi, võttis suguvõsa jõulude suhtes juhtimise enda kätte ja kutsus kõik sugulased jõulujumalateenistusele. Üldiselt tuli pere sellega kaasa ning jõuluteenistuse korduv formaat tekitas pikapeale neis aina rohkem usaldust. Kuid mõnel sugulasel tuli ka blokk ette ning ta ei soovinud tulla. Sealt hakkasid Valtriku jaoks õppetunnid, kuidas kristlasena toime tulla pingega, et väga tahad lähedasi kogudusse tuua, aga kõik seda ei soovi. „Ma tundsin esimest korda võitlust enda sees, et tahad nii väga, et ta tuleks, aga ei tohi peale käia. Olin pettunud. Siis sain aru, et on tobe olla pettunud, ja nii edasi. Õppisin selle kaudu võib-olla esimestel aastatel rohkem Jumala usaldamist: pole minu teha ‒ tirida kedagi kirikusse – kui ta tuleb, siis tuleb ja kui ei tule, siis ei.“
Valtrik ja Marlen tutvusid 3D koguduses. Kui nad abiellusid, muutusid jõulud taas. Nüüd võttis noor abielupaar initsiatiivi, et tuua mõlema suguvõsad kokku ja pidada üheskoos jõule veelgi suuremalt ‒ käia ühiselt kirikus ja tuua jõulude kristlikku sõnumit rohkem esile. Et kõik osalised jõululauda ära mahuksid, sai kord renditud maja Lõuna-Eestis. Eelmisel aastal tähistasid nad jõule hotellis. See tähendab, et ühe laua taga said kokku lahutatud vanemad ning Marleni suguvõsa jaoks järgnes seni rangelt paigas olnud jõulutraditsioonidele hoopis uus peatükk.
Lisaks sugulastele on Pihlide jõululauas alati keegi, kellel polegi oma peret. „Umbes kaheksa aastat tagasi käisime kogudusega Pirita kandis lastekodus ja ma sain seal päris mitme noorega tuttavaks,“ jagab Valtrik, „nendest paar noort on jõudnud ka meie jõulupere keskele. Aastast aastasse on meiega olnud Marko, ta on lastekodust ja tal pole isegi vanavanemaid.“
Lisaks sugulasteringile tähistavad Pihlid alati jõule veel kogudusenoorte ja nende sõprade-tuttavatega. Nii saavad perekondliku jõuluõhtusöögi kogemuse noored, kes on muidu kodus harjunud üksi teleka ees põlve otsas oma toitu nosima. Valtriku ja Marleni sõnul läheb noortele väga korda, kui „köök on jahu täis“, on lõbus, ehe ja haavatav koosolemine ning ühiselt tähistatakse Jeesuse sünnipäeva. Niimoodi läbi eeskuju näitavad Pihlid noortele, kuidas võiks välja näha terve ja armastava perekonna jõulud.
Lisaks sugulasteringile tähistavad Pihlid alati jõule veel kogudusenoorte ja nende sõprade-tuttavatega.
Jüngerlus on prioriteet
Noortega veedavad Pihlid tegelikult nädalast nädalasse ka läbi aasta palju aega. Nende pühapäevane kogukond kestab mitu tundi. Lisaks on neil kummalgi alati oma rakugrupp ehk osaduskond, kus kahe-kolme samast soost inimesega Piibli tõdesid õppida ja avameelselt elu väljakutseid jagada. Teadlik ja pühendunud panustamine inimsuhetesse on tihti esimene asi, mida kogudusekaaslased Pihlide kohta välja toovad. Aga kuidas nad tulevad toime sellega, et need, kellesse on teadlikult ja pikalt panustatud, lähevad laiali, kolivad ära ja mõni otsustab Jeesusele „ei“ öelda? „Ma olen aastate jooksul panustanud väga paljudesse noortesse tüdrukutesse. Kui tagasi vaatan, siis mõned on läinud mujale kogudusse, mõned üldse pildilt kadunud. Täpselt ei tea, kas nad on kristlased. Mõned on välismaale kolinud. Aga ma olen ikkagi lootuses tagasi mõelnud, et tegelikult seeme, mis on istutatud, et ei ole tühja läinud,“ sõnab Marlen. Ta on näinud ka, kuidas eemalejäänu tuleb kogudusse tagasi. Seda, kelleks keegi kujuneb, ei ole võimalik Marleni sõnul ette prognoosida. 
Valtrik sekundeerib: „Ma arvan, et Marlen ütles väga hästi seemne näitel, et me oleme kutsutud külvama. Kas seeme läheb tee äärde või kivisesse pinnasesse või ohakate sisse või heasse mulda (viide tähendamissõnale Matteuse 13 – toim.), see ei ole minu teha. Minu arvates tähendamissõna külvajast annabki realistliku pildi, mis meie ümber toimub. Seda pole kuskil kirjas, et me külvame kõikjal heasse mulda. Oleme näinud väga palju ohakaid, oleme näinud kivist mulda, kus mõned tulevad kiiresti usule. Õnneks on tänu Jumalale olnud väga palju head pinnast ja Jumal on saanud kasvatada noortest Jeesuse jüngreid.Oluline väärtus Pihlide jaoks on ehedus – et nad juhtidena jagaks, mis nende elus päriselt toimub. Nad tunnistavad ka oma puudujääke. Näiteks näevad nad arengukohana aja planeerimist ja seda, et enne Jumala heaks tegutsemist ka lihtsalt Taevaisaga aega veeta. Valtrik: „Hiljuti küsisin noortelt kuttidelt, mida nende jaoks tähendab „jüngerlus“, ja ma sain aru, et nad vaatavad väga palju, kuidas mina oma elu elan.“ Marlen lisab, et nad tunnevad vastutust olla eeskujud ka abielupaarina. „Paljud noored ei ole näinud terveid abielusid. See, mida ühiskond räägib abiellumisest, on nii teistsugune. Paratamatult on inimesed filmidest ja lähisuhetes kogetust mõjutatud. Tahame kuidagi noortele edasi anda, et ka nemad oma tulevase valikul kaaluksid väga oma otsuseid läbi ja et neil oleks kogudusest midagi meenutada, mida oma abiellu kanda tulevikus.“ Lisaks sellele igatsevad Pihlid mitmekülgset vaimulikku elu – et oleks palvet, paastu, Jumala sõna, evangeelseid suhteid, koguduses teenimist, rakugruppe.
Kuigi Valtrik ja Marlen on noored, on nende abielu ja teenimine olnud häiritud tõsistest terviseprobleemidest. Valtrik on mõnikord pidanud pikki perioode haiglas olema. „Jumal on saanud neid olukordi kasutada. Olen saanud tänu sellele haiglas jagada Jumalast inimestele, kes ei ole kunagi sellisel kujul kuulnud, sealhulgas ka surevale inimesele,“ toob Valtrik esile hea. Haiguse keskel on Valtrik tundnud ka koguduse hoolt, armastust ja palveid. Pihlid jagavad palju välja, samas on nende elus kaaskristlaste õnnistav perekondlik kohalolu.
Valtriku ja Marleni abielusõrmuste sisse on graveeritud Matteuse 6:33 – Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Selles lootuses nad jätkavad, tervitades ikka võõraid oma kodus, õppides tundma, nõustades ja jüngerdades neid. Ja kas pole mitte Jõululaps see, kes ka justnimelt võõrana meie ellu ilmub? Jeesus jutustas rahvaste kohtust, kuidas ta tänab õigeid: [M]ul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde (Mt 25:35–36). Õiged on segaduses, sest nad ei mäleta Jeesust näljase, kodutu või haigena. Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle“ (Mt 25:40).
Oluline väärtus Pihlide jaoks on ehedus – et nad juhtidena jagaks, mis nende elus päriselt toimub.
****
Marko (23)
Valtrik ja Marlen on kindlasti eeskujuks, kuidas armastada inimesi, nii nagu Jeesus seda tegi. Jeesus panustas samuti inimestesse, kellel tihti polnud midagi peale oma usu, ning neisse, kes justkui seda „ei väärinud“. Nimelt räägin seda oma kogemusest: nad on avanud minu jaoks oma kodu ja perekonna täielikult. Viimaste aastate kõik jõulud olen veetnud Valtriku ja Marleni ning omakorda nende peredega, kelle jaoks mina esimesel korral olin täiesti võõras. Inimlikult usun, et selle mõtte teostamine võis väga ebamugav olla, sest see eeldas neilt oma sugulaste (ka mittekristlaste) veenmist: „Kuulge, võtame ühe teie jaoks võõra noormehe ka jõuludeks meie seltsi!“ Aga sellistest ususammudest saavad tihti alguse väga suured ja erilised lood. Nii ka seekord, sest minu jaoks on see tähendanud nii palju, et ei oskagi seda sõnadesse panna. Kui mul ei oleks võimalik nende keskel jõulusid veeta, oleksin üks neist vähestest, kes jõuludel üksi kodus istuks, kuna mul ühtegi veresugulast enam elus pole. Igatahes olen ülimalt tänulik nii neile kui Jumalale südantsoojendava sõpruse eest. Tõesti, olles nende keskel, tunnen ka ennast nagu kodus.
Lisete (33)
Minu sõprus Marleniga sai alguse 3D koguduse rajamisest Tallinnas. Mõni aeg hiljem „sattus“ sõna otseses mõttes meie koguduse keskele Valtrik ning nii sai nende ühine lugu alguse. See on üks ilus ning eriline näide sellest, kuidas koguduse keskel koos teenides leida ühist keelt ning ehitada üles suhteid, mis jäävad kogu eluks.
Lähedane sõprus Marleni ja Valtrikuga on minu elus ääretult väärtuslik. Peale sõpruse seob meid tihedalt 3D kogudus, kus oleme aastate jooksul erinevates rollides koos teeninud: küll kogukonda juhtides, väljasõite korraldades, noorte- ja meediatööd juhtides ja ka koguduse juhatuses.
Usun, et paljud kirjutavad alla sellele, et meie koguduse pastor Valtrik ja abikaasa Marlen on alati kogu südamega teenimas. Nad oskavad märgata inimest seal, kus oleks lihtsam pea ära pöörata. Jeesuse eeskujul toidavad nad näljaseid, sõidutavad abivajajaid, külastavad haigeid, saadavad julgustavaid sõnumeid ‒ ja see loetelu võiks pikalt jätkuda. Juba enne, kui Marlenist sai noortejuht ning Valtrikust pastor, oli nende fookus kindlalt inimsuhetesse panustamisel. Mõlemal on ääretult tugev karjaseand, mis on olnud õnnistuseks paljudele noortele. Samuti on neil evangeelne ja avatud süda iga inimese suhtes, kellega kokku puutuvad – olgu selleks laiem perekond, naabrid või töökaaslased, kes veel Jumalat ei tunne.
Pihlidelt on hästi palju õppida, sest nende elus tulevad selgelt esile Püha Vaimu vili ja Jeesuse-kesksus. Hindan seda, kuidas ka kõige süngemates väljakutsetes, mida elu on neile toonud, on nad jäänud kindlaks usus ning püüdnud veelgi võimsamalt otsida Jumala tahet ja Püha Vaimu tröösti.
