4/2011 Leho Paldre
Agne ja Tarmo Sirkel olid ennast Tartus ilusasti sisse seadnud, kui tuli Jumalalt kutse minna teenima Viljandisse. Pärast mõningast vastupuiklemist sai Tarmost Viljandi baptistikoguduse noortejuht. Agne on tema tugi, ent tema põhitöö on praegu 4kuuse Susanna kasvatamine. Ise määratlevad nad ennast misjonäridena, kes praegu tegutsevad Viljandis. Noorterühmas on algsele kümnekonnale noorele lisandunud vähemalt teist samapalju juurde.
Kaks aastat tagasi abiellunud Agnel ja Tarmol polnud ühtegi otsest põhjust, miks kaaluda Tartust lahkumist. Põline tartlane Tarmo oli üks nendest, kes 2006. aastal rajasid Tartu Risttee koguduse. Jõudsalt arenevas koguduses oli palju väljakutseid. Haapsalus kasvanud Agne oli tulnud Tartusse tööle. „Mitte meest otsima," lisab ta muigamisi. Aga Jumal juhtis nii, et nad said kokku, alustasid abielu, neil oli suur ja tore sõpruskond. „Avastasime, et meil on kõik nii hästi ja paigas – peaks nagu midagi juhtuma," võtab Agne kokku nende elu enne Viljandisse kolimist.
.Viljandisse? Mitte iial!
Viljandi polnud noorpaarile mitte päris tundmatu linn. Pulmareis oli neid 2009. aasta aprillis Viljandisse toonud. Agne tegi tookord niisama jutuks, et kas Viljandi võiks olla koht, kuhu nad kunagi tulevikus võiksid elama asuda. Tarmo puhkes seepeale naerma: „Viljandisse? Ei iial!" Selles paigas ei tundunud midagi erilist ega kodust.
Poolteist kuud hiljem kuulis aga Tarmo sarnast küsimust uuesti: seekord Tartus koos sõber Margus Padariga lõunat süües. Tartu Salemi koguduse noored Jakob Remmeli eestvedamisel olid terve hooaja käinud üle nädala Viljandi baptistikoguduses noorteõhtuid korraldamas ja otsisid nüüd inimest, kes võiks seal noortetööd edasi viia. Margus Padar teadis sellest ja nii kuulis Tarmo ootamatut küsimust: „Kas sa ei tahaks minna Viljandisse noortejuhiks?" Ka siis puhkes ta kõva häälega naerma: „Ei iial!"
Inimene mõtleb, aga Jumal juhib. Viljandi-mõte jäi Tarmo südamesse ja järgnevatel suvekuudel hakkas ta selle pakkumise peale üha enam ja enam mõtlema. Nii rääkis Tarmo sellest oma abikaasa Agnele: „Kas sa oled valmis selleks, et võibolla Jumal kutsub meid Viljandisse? Võibolla on see midagi, mille pärast peaksime paluma ja Jumalalt nõu küsima?"
Jumal hakkab ettevalmistusi tegema
Tasapisi märkasid nad, kuidas Jumal hakkas lõpetama Tarmo tegevusi Tartu Risttee koguduses, mille lastetööd ta toona juhatas. Lastele mõeldud eriprogramm Tagahoov otsustati lõpetada, regulaarses lastetöös võtsid vastutust uued inimesed. Tarmo võttis seda kui Jumala kinnitust, et Viljandi on koht, kuhu ta peaks minema. Lisaks sellele oli Jumal juba kunagi varem andnud Tarmole ilmutusliku selguse selle kohta, et Risttee kogudus pole ainus asi, mida ta aitab alustada, vaid et tuleb veel midagi ja et ka see uus ei ole viimane asi.
Augustikuus käis Tarmo Viljandi koguduse pastor Aamo Remmeliga oma mõtetest rääkimas: kas Viljandis on üldse vajadust noortejuhi järele; milline on noortetöö; kui suur on kogudus. Augusti lõpuks – vähem kui pool aastat pärast „ei iial" hüüatust pulmareisil – olid Agne ja Tarmo jõudnud teadmiseni, et Viljandi on nende koht.
Aga ikkagi ootasid nad veel mingit selgemat Jumala märguannet, „välku taevast". Tõsi, ka lahtisi otsi oli palju: kuidas saab sissetulekuga, kus elama hakata – kõik need tekitasid uuesti kahtlusi, et kas Viljandi on ikka õige plaan.
Septembris käis Tarmo Tšehhis vaimulikul konverentsil, otsis sealgi selgust. Sealt suhtles ta ühel õhtul Skype'is Risttee koguduse venna Craig Hameriga, kes oli Eestis. Ühtäkki pahvatas Craig: „Mis tähendab, et sa veel kaalud Viljandisse minekut? Mina olen aru saanud, et sa juba lähedki!" Küll Jumala teed on imelikud: selleks et samas kontoris töötava sõbra käest oma selgusele kinnitust saada, on vaja sõita välismaale!
Tagantjärele hindab Tarmole, et ta käitus nagu Joona, kes otsis vabandusi, miks Jumala kutsumist mitte järgida. „Nii saigi selgeks, et Viljandi on koht, kuhu ma pean minema. Abikaasa oli ka samal meelel." Septembri lõpust hakkasid nad käima igal reedel Viljandis noorteüritusi tegemas.
Viljandisse kolimine oli suur ususamm. Agne armastatud töökoht – kunagine palvevastus – oli Tartus. Aga kuna kaks nädalat peale Viljandisse kolimist said nad teada, et ootavad last, siis ei pingutatud enam Viljandisse uue töökoha otsimisega. Agne sõitis kuni lapsehoolduspuhkusele jäämiseni iga päev Tartusse tööle, ehkki see oli tunduvalt kulukam kui varasem üks-kord-nädalas Viljandisse sõitmine.
Jumal aga hoolitses nende eest, nii nagu ta on tõotanud olla iga päev nende juures, kes on Jumala nimel välja läinud. „Iga päev, iga hetk, kui oli vaja raha arvete maksmiseks, saatis Jumal kellegi meie ellu, kes täitis tühja koha – olgu siis rahaga, toiduga või tööjõuga. Me nägime, kuidas Jumal kandis hoolt. Ma ei saa öelda, et me oleksime elanud nagu kuningad, aga me ei olnud ka palja taeva alla ja oli, mida süüa ja mida selga panna."
Noortetööd ei saa kasvatada hüppeliselt
Viljandi noortetöös osales siis, kui Tarmo ja Agne sellega liitusid, kümmekond noort. „Me jätkasime seda tööd, ehkki praeguseks on algne seltskond välja vahetunud."
Tarmo leiab, et väikesest noortetööst ei saa suurte ürituste kaudu teha ühe hüppega suurt noortetööd. „Ma väga ei usu, et 30-50 inimest tuleb korraga usule ja ka jääb usule. Selleks, et hoida 30-50 hinge, on vaja palju hingehoidjaid. Korraga saab intensiivselt investeerida 2-3 inimesse, nemad omakorda hakkavad investeerima teistesse. See nõuab rohkem aega."
Sellest arusaamast johtuvalt kulub Tarmol noortejuhina suur osa aega üks-ühele suheteks noortega. Igal nädalal saab ta kokku noorte aktiiviga. Lisaks sellele kohtumised mõnede (potentsiaalsete) juhtidega. „Isiklikud suhted – sellel põhineb kõik," tõdeb ka Agne. Tarmo näeb oma missiooniks leida potentsiaalseid noortejuhte, keda jüngerdada ja kellele töö edasi anda.
Noorteõhtud toimuvad Viljandi koguduse hoones kord nädalas. Õpetuse jagamisel on Tarmol abiks noorterühma liige Taavet Riive. Veiko Teekeli juhendamisel on tekkinud bänd. Teised aitavad muudes ülesannetes.
Käesoleva aasta algusest on hakanud nooretöös osalema terve hulk uusi noori, kokku umbes 20. Nendest vast viis on Kristuse oma ellu vastu võtnud. Kristliku taustaga noori eriti ei ole. Enamik õpivad keskkoolis või kutsekoolis, mõni 18-20aastane käib juba ka tööl. „Kes on keskkoolis edukad, lähevad ülikoolidesse ära." Mitmel on katkised pered, mõned elavad oma perest eemal. „Püüan nende elu läbi katsuda, leida nõrgad kohad ja näidata, kuidas Jumala sõna sinna mahub," kirjeldab Tarmo jüngerdamise sisu.
Mitmed on hakanud ka pühapäeva hommikuti jumalateenistustele tulema. „Kogudus on nende suhtes väga avatud ja palvemeelne," räägib Tarmo. Ta jutlustab kord kuus ka jumalateenistusel ja on kaasa teeninud diakonina leivamurdmisel.
Jumal juhib abikaasasid ühiselt
Seoses Viljandisse asumisega on Agne ja Tarmo ikka ja jälle mõtisklenud Jumala juhtimise üle. Tarmo näeb abielu võlu selles, et Jumal ei räägi ainult ühele inimesele. Agne kinnitab, et temagi on kogenud Jumala juhtimist abikaasaga ühiselt: „Kui kaks inimest teineteisest sõltumatult saavad samad mõtted ja kui sellele mõeldes on tugev rahu südames – see annab kindluse, et asi on Jumalast."
Nad on kogenud Jumala juhtimist ja abi väga praktiliselt. „Jumal on kinkinud õigetel aegadel palju andjaid." Sirkelid arvutavad, et nende eelarvest on 60% püsivalt täidetud. „Elame Jumala armust. See on Jumala jätkuv ime – tuleb ühekordseid annetusi." Ka Agne töökoha küsimuse lahendas Jumal: „Siin ei ole tööd," kirjeldab Agne Viljandi olukorda. „Jumal hoolitses tööküsimuse eest sedaviisi, et ma jäin lapseootele." Tarmo jätkab: „Viimane ime on, et meil on auto, mida kasutada."
Mõlemad tõdevad, et ususammude astumine ei ole kunagi lihtne: ütled üles olemasoleva töö, ehkki teises linnas pole veel korteritki... „Kõige raskem on paigalt ära hüpata," mõtiskleb Tarmo. Aga peale Viljandisse saabumist pole nad hetkegi kahelnud, kas nad peavad seal olema.
„Ma võin kinnitada, et Jumal on olnud meie kõrval," võtab Tarmo nende usurännaku kokku. „Olukord on meie jaoks täiesti uus: oleme võõras linnas, võõras kultuuris. Aga Jumal kinnitab meid ja annab rahu südamesse: Te olete õiges kohas, mina olen teid siia läkitanud."
Leho Paldre
Tarmo ja Agne kokkusaamise lugu
Tarmo ja Agne nägid teineteist esimest korda 2005. aasta kevadel. Mõnda aega hiljem mindi koos sõpradega uisutama. Kuna Agne ennast uisutamises väga kindlalt ei tundnud, siis läks Tarmo teda puht heasoovlikkusest toetama. Sõbrad panid neile sealt märgi külge, ehkki tegelikult ei olnud nende vahel veel midagi.
Sama aasta lõpus raputas Jumal Tarmo tema senisest elurütmist välja. Ta tegi otsuse minna täisajaga tööle kristlikku noorteorganisatsiooni GoingUp (praegune Koma), mis tähendas loobumist heast, stabiilsest arvutispetsialisti tööst PRIAs ja BCSis. Kusagil sel ajal Tarmo armus Agnesse. Kuna aga sel ajal oli tal heitlusi oma töökoha osas, siis jättis ta oma tunded Agne vastu enda teada. Ettevaatlikuks tegi ka oma varasema kihluse purunemine. „Ma ei kutsunud Agnet enne välja, kui Jumalalt oli selgus olemas," meenutab Tarmo.
Agne omalt poolt armus Tarmosse samuti aasta lõpus: „Mulle see ei meeldinud. Kaklesin Jumalaga tugevasti Tarmo pärast." Ometi jõudis Agne äratundmisele, et „esimest korda armusin noormehe sisemusse". Tema kogemus oli, et „kui armuda noormehe välimusse, siis läheb kaks nädalat mööda ja kõik on läinud".
2006. a veebruaris hakkasid nad ametlikult käima. Agne Telleri ja Tarmo Sirkeli abielu algas 25. aprillil 2009.
