7/2008 Rutti Proosa, KUS 2008 lõpetaja
Rutti Proosa jagab oma kogemusi neljast õppeaastat vaimulikus seminaris.
Kõrgemasse Usuteaduslikku Seminari tulin õppima Oleviste Piiblikooli kaudu, kui see alustas pärast vaheaega tööd 2003. aasta novembris. Sel ajal ma kuulusin EELK Tallinna Jaani kogudusse. Olin isiklikel põhjustel jäänud aktiivsest koguduseelust kõrvale ja kogesin sel perioodil suurt vaimulikku kriisi. See oli minu jaoks aktiivne Jumala otsimise aeg. Mõnda aega käisin ka Oleviste koguduse teenistusel, kuid jõudsin veendumusele, et minu pärisosaks on sakramentaalne kirik. Hiljem kui ma õppisin Seminaris eetikat, siis lugedes Elmar Salumaa raamatut „Evangeelse eetika alused" leidsin, et kui inimene käib mitmeid kogudusi mööda ja ei leia enesele õiget, siis pole viga mitte koguduses, vaid sellel inimesel endal puudub isiklik, sügav osadus Jumalaga. Tõdesin, et see on jutt minust.
Piiblikoolis oli esimeseks aineks kirikulugu, mida õpetas Heigo Ritsbek, kes on ka minu praeguse koguduse vaimulik, kuna aastast 2004 on EKEK Harkujärve kogudus minu vaimulikuks koduks. Piiblikoolis pakuti välja võimalus õppimiseks Seminari ainepunktidele. Selleks tuli lisaks piiblikooli testidele sooritada veel eksameid ja kirjutada referaate ja esseesid. Mõtlesin, et miks ka mitte ja kirjutasin avalduse Seminari astumiseks. Käisin sisseastumisvestlustel, kus olid Meego Remmel, Siim Teekel, Haljand Uuemõis ja Kristiina Krabi. Mind võetigi kooli vastu. Järgmise aasta septembris sain kirja, et mind on immatrikuleeritud Kõrgemasse Usuteaduslikku Seminari ja teatati avaaktuse kuupäev ja kellaaeg. Otsustasime neljakesi, et läheme vaatame siis oma kooli. Ma olin mõelnud, et hakkan lisaks Olevistele ka Tartus võtma aineid, sest piiblikooli kaudu edenes punktide saamine visalt, seal oli väga väike koormus, kuid ma ei olnud teinud kindlat kava, kui palju ja milliseid aineid võtta. Jõudsin kohale varem ja parajasti algas uutele tudengitele sissejuhatus õppetöösse ja nii ma siis hakkasingi täisprogrammiga peale. Minu jaoks läksid tõesti täide need sõnad Helari Puult Oleviste Piiblikooli avaaktuselt, kus ta võrdles meid Moosesega, kes põikas vaatama põlevat kibuvitsapõõsast (2Ms 3:2jj). Ma tulin avaaktusele ja lõpptulemusena jäin ma Tartusse neljaks aastaks ja lahkun nüüd koos diplomiga. Jumala teed on imelised.
Esimese õppeaasta lõpus tegi rektor mulle ettepaneku, tulla üliõpilaskonna esindajana seminari hoolekogu liikmeks. Kõigepealt suhtusin ma sellesse tõrjuvalt, et „mis mina, ma ei kuulu isegi koguduste liitu jne", nagu Meego seda ise poleks teadnud (!). Aga ma sain aru, et see on minust väga rumal, ma olen tulnud siia Seminari, mind võetakse väga hästi vastu, aga mina ise hoian eemale, justkui mängiksin mingit taganemise mängu. Siis ma ütlesin enesele: „Rutti, võta oma julgus kokku ja astu tuppa, ära ole vaid kõrvaltvaataja!" On selge, et kui osaled aktiivselt elus, siis on rohkem võimalusi ka haiget saada, aga elu n-ö läbi akna tuppa vaadates ei saa elada. Kui ma julgesin astuda baptisti seminari, teadsin juba liturgiliste ja vabakirikute erinevusi ja ka erimeelsusi, siis pidin nüüd julgema ka osaleda selle kooli elus. Seminari hoolekogus olin ma kolm aastat.
Selle kooli suurim väärtus minu edasise teenimise jaoks jumalariigi põllul on olnud mitte otse akadeemilised distsipliinid, vaid inimesed: õppejõud, tudengid, maja personal, juhtkond. Enim olen ma võitnud inimsuhetest, akadeemilisi aineid oleks võinud saada ka teistest teoloogilistest koolidest, aga selle kogemustepagasi, mis just mulle oli vajalik, sain ma selles koolis. Mitmed õppejõud on lisanud ainele alati mingi omapoolse nüansi, oma isiklikke kogemusi, mis on jäänud sügavale mällu. Meenuvad liigutavad hetked Jan Erixoniga Rootsi Misjonikirikust, kes andis missioloogiat. Ma olin juhuslikult eelmisel õhtul vaadanud ühe noortegrupiga filmi Andrei Rubljovist, mis rääkis vene kuulsaimast ikoonimaalijast. Film jättis mulle väga sügava mulje, pärast oli ka arutelu tema kuulsaima ikooni „Püha Kolmainsus" teemadel. Järgmisel päeval rääkis Jan Erixon oma isiklikust kogemusest seda ikooni Tretjakovi galeriis vaadates, kuidas Jumala Vaim teda selle läbi võimsalt puudutas. Ma mõtlesin, et küll Jumal on imeline, ta juhib meid ka pisiasjades.
Ma ei liialda, kuigi mul pole võimalik seda millegagi tõestada, aga ma usun, et Jumal valis parima kooli mulle antud momendil. Loomulikult on meie Jumal kõikvõimas, ta võib inimest kasvatada nii kusagil suures mitmetuhandelise tudengiga ülikoolis, kui üksikut kodus õppijat. Kõik on läinud sujuvalt, siin omandatud oskusi saan rakendada inimeste teenimiseks. Jumal on avanud uksi sellisel viisil ja sinna, kuhu mina poleks koputama läinudki.
See aeg on olnud kasvamise aeg. Lugesin uuesti oma Argo Buinevitšile saadetud meili, kuidas ma kurtsin, et ei oska evangelismi praktikas kirjutada „oma lugu", et mul pole n-ö Damaskuse tee kogemust, olen kasvanud usus pikkamisi ja pole julgust ka end avada. Argo julgustas mind väga kannatlikult mu töös, aga see jäi toona pooleli. Ja poolteist aastat hiljem rääkisin ma seda „oma lugu" Jausa palvelas ca 100 inimese ees. Jumal andis julguse ja kinnituse, et siin on see koht, kus just seda tunnistada.
Seminaris algul õppides oli raske, sest ei tundnud kedagi, aga tore kaastudeng Annika ütles, et mis sa lähed oma tuppa, tule kohvikusse ja sööme koos. Nii see ühiselu peale algas. Kord teisel kursusel olles oli mul jutuajamine ühe inimesega, kes oli just lõpetanud Metodisti seminari ja ta ütles mulle, et miks sa sõidad Tartu vahet, mine üle Metodisti Seminari, siis jääks ära sõitmis- ja ööbimiskulud, mis on küllaltki suur lisakulu, aga ma tundsin südames, et see on minu kool, minu inimesed, ma ei taha siit ära minna.
Kasvasime kokku üheks pereks: koos oleme kogenud palju rõõme ja muresid. Mitmed on abiellunud, on pisiperet, vanavanemateks saamist. See kõik liidab veel enam. Püüdsime kanda ka üksteise koormaid, oleme koos võidelnud muredega palveis ja silmavees. Eriti lähedased olen saanud Agnese ja Alicega, kellega olen jaganud tuba sesside ajal. Olen küll mõelnud, et mis minust oleks saanud, kui ma poleks hakanud kaastudengitega aktiivselt suhtlema, kas mul oleks jätkunud tahtmist kool lõpetada. Nelja aasta jooksul oleme koos pidanud hommikupalvusi, igal sessil oli ka jumalateenistus. On olnud erilisi osadushetki mitmete tudengitega.
Ka oma kursusega oleme olnud lähedased: Enn, Taavo ja mina. Nad olid mulle oma tarkusega suureks eeskujuks, neil mõlemal on koguduse töötegijatena suur kogemustepagas. Nemad on minust nooremad, aga meil on ühevanuseid lapsi, oleme kõik ka abielus olnud juba kaua ja nii meil jätkuski juttu ka isiklikel teemadel. Mulle oli suureks auks õppida koos nendega. Juhtusin sirvima juhuslikult paar päeva enne viimast sessi „Teekäija" 2005. aasta teist numbrit, kus Enn muuhulgas mainib, et „hindan väga meie kursuse seltskonda". Mul oli seda väga rõõmustav lugeda, et me oleme mõelnud sarnaselt juba ammu.
Koguja ütleb, et „Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all." (Kg 3:1). Kahjuks on minu õppeaeg Tartu Seminaris otsa saanud. Aga inimestena me teame, et kahju on ikka vaid headest asjadest, kui need lõppevad. Kuid ma olen teele kaasa saanud väärtuslikuma pagasi, mida inimesed saavad anda: ma olen siin kogenud suurt kristlikku armastust, osadust, hingesoojust. Ma lähen, võttes kaasa palju häid ja südamlikke soove ja julgustusi ning kauneid mälestusi.
