12/2009 Toivo Tänavsuu, Oleviste kogudus
„Jumal ei ole ju öelnud, et tundke hirmu ja kahelge kõiges. Ta ütles: järgnege mulle ja mina varustan!" Nii räägib Oleviste koguduse liige Liis Korts. Ta rändas seitse aastat justkui kõrbes, kuni Jumal kinkis talle korraga kõik, millest ta aastaid oli unistanud.
Liis on vägev tunnistus vaimulikust kasvamisest. Sellest, millise võiduni viib iga päev oma risti kandmine, meeleparandus ning Jumala usaldamine.
Paar aastat tagasi näis Liis elavat igati lahedat elu. Vedas Oleviste koguduse projekte, töötas kõrgel positsioonil Swedbankis, võis endale kõike lubada. Oli iseenda peremees ega pidanud kellegagi isiklikku elu jagama.
Aga Jumalal oli tema jaoks midagi fantastilist varuks. Täna elab Liis Lätis, töötab Billy Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni heaks, aidates korraldada 2010. aastal Riias toimuvat Lootuse Festivali. Tuleval kevadel sõuab Liis abieluranda ning asub festivali järel koos oma kihlatu Viljam Borissenkoga elama Laitsesse Lootuse Külla.
Jeesus ütles: "Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!" (Lk 9:62) Liisi arvates pole see tähtis, et ta tuli Swedbankist ära väiksema palga peale. Tähtsam on see, kus ta süda praegu on.
Lihtsalt Liis, mitte pankur Liis
„Olen alati tahtnud olla lihtsalt Liis, mitte hansapankur Liis. Ja see, et olen pangas töötanud või teinud kodututele natuke pai, ei tähenda midagi. Tähtis on see, millist elu me iga päev elame. Mõni päev astume sentimeetri, mõni päev kilomeetri – aga on oluline, et me Jumalaga koos edasi läheksime!"
Aeg-ajalt kuuleme rõõmustavaid uudiseid, et üks või teine inimene sai päästetud. Liis sai päästetud 2001. aastal. Ent see on tema arvates alles kõige algus. Ja teinekord väga raske algus.
Sest just nagu piibliaegadel, närivad meid tänapäevalgi kahtlused ja kõhklused. Karjased olid näinud Jeesust, meie Päästjat, sõimes. Nad käisid ja rääkisid inimestele temast, kuid paljud kahtlesid ja imestasid. Hiljem käis Jeesus ringi ja tervendas. Ning variserid muudkui torkisid, et miks ta üht või teist teeb ning mis vägi tal üldse on. Selja taga andsid nad Jeesuse kohta hinnanguid, millest paljudel kujunesid eelarvamused.
Arvati, et ma läksin hulluks
Liis teadis mitu aastat ette, et peab pangast lahkuma. „Inimesed arvasid, et läksin hulluks. Isegi mõned kristlased ütlesid, et mis sa jamad, sul nii normaalne palk. Aga mul oli südames rahu, et pean ära tulema. Sellist rahu maailm ei anna," räägib Liis.
Mõningate suurte otsustega lihtsalt on nii, et tead kindlalt, need tuleb ära teha. Nii teadis Liis näiteks paar kuud enne, kui Viljam talle abieluettepaneku tegi, et temast saab mehele kaasa kogu eluks. „Mis ei tähenda, et ma ei kahelnud," ütleb Liis. „Hilines viis minutit – äkki ta ei armasta mind? Samuti oli Jeesusega, kelle kohta öeldi, et ta on ju see Joosepi poeg..."
Liisi arvates tahab Jumal, et me muutuksime kogu aeg, iga päev. Sellest, mis oli eile, täna enam ei piisa. See on nagu redelist üles ronimine, kus igal pulgal saad täiuslikumaks, koged aina selgemalt Jumala armu ja juhtimist oma elus ning õpid teda järjest rohkem usaldama.
Paar aastat tagasi igatses Liis pangast lahkuda. Ka Jumal näitas talle, et ta hoiab liigselt kinni positsioonist ja rahast. Ja kui ta ühel hetkel vanas töökohas ukse enda järel lõplikult kinni pani, tekkis küsimus, kuidas nüüd hakkama saada.
Kogu aeg kahtluseuss põues
Liis: „Kogu aeg andis Jumal mulle tunnustähti. Aga mina kahtlesin ja küsisin, et kus see konks siin nüüd ikkagi on?"
Kolides Riiga puges kahtluseuss taas põue – kuidas võõral maal väiksema palgaga ja keelt mitte osates hakkama saada? Kui Riias sai elu sisse seatud, kerkis uus küsimus: kuidas pulmad korraldatud saab? Kogu aeg üks mure ja kahtlus teise otsa!
Kord ütles Jeesus Siimonale, et ta läheks ja püüaks kala. Aga Siimon vastas: „Õpetaja, me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud! Aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette." (Lk 5:5) Nad said nii suure saagi, et võrgud rebenesid. Ja kui nad olid paadid kaldale toonud, jätsid nad kõik maha ja järgnesid Jeesusele.
Liis leiab, et oma elu Jumalale pühendades on oluline ausus ja siirus mitte ainult inimeste, vaid eelkõige iseenda ja Jumala vastu. Samuti pidev meeleparandus – puhastumine.
„Me peame iga päev koos Jumalaga vastu astuma oma hirmudele ja elule. Aga see teeb meid temast sõltuvaks, mis ongi ju eesmärk," ütleb Liis.
Viis leiba ja kaks kala toidavad ka tänapäeval
Võib tunduda, et 5000 inimese söötmine viie leiva ja kahe kalaga sai toimuda kunagi väga ammu – tänapäeval on hoopis teised ajad. Aga ei, Jumal varustab ka tänapäeval.
Liis: „Mul on koos oma kihlatuga rahaliselt praegu oluliselt kitsam kui enne. Aga Jumal õnnistab. Kui on vaja jalanõusid, ütleb keegi, et ostis uued, aga olid talle väikesed. Vajad triikrauda ning keegi tuleb ja ütleb, et tal on kaks. See tundub müstiline, kuid kas täna keegi meist tegelikult kannatab puudust?"
Ühte tähtsustab Liis veel – rutiini. Sama loomulik, et me sööme, magame ja peseme hambaid, on see, et me hoolitseme oma füüsilise tervise eest ning loeme Piiblit. Liis loeb seda igal hommikul ja peab palvevihikut, kus saab Loojaga justkui kahekõnet pidada.
Vaevas lätlased otsivad lootust
Kuid juba on neid, kes festivali tervitavad. Läti tuntumaid raadioajakirjanikke Aidis Tomsons ning Püha Matteuse Baptistikiriku pastor Peteris Eisans ütlevad, et Läti ühiskond januneb lootuse järele. Sisuliselt pankrotistunud ja vaid Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) armule toetuv majandus on buumijärgsetes rusudes: tööpuudus ületab 20 protsenti, kindlustusrahad saavad paljudel töötuks jäänutel sel talvel otsa, iga viies eluasemelaen on võlas, tuleval aastal tõusevad maksud ja langevad palgad, hinnanguliselt 6000 riialast on otseses nälgimisohus.
Ka Läti kogudused vajavad hädasti vaimset ärkamist. Olgugi, et Läti rahvuslik ringhääling edastab igal pühapäeval erinevatest kirikutest jumalateenistuste otseülekandeid ja kristlasi on statistika järgi palju rohkem kui Eestis, ei tea Tomsons ühtegi lätlast, kes oleks tulnud raskuste keskel otsima lootust jumalakojast.
Selle põhjuseks peab ta asjaolu, et Lätis sekkub kirik aktiivselt poliitikasse. Ta leiab, et kirikul on küll head eesmärgid, kuid tihti kukuvad asjad välja nii-öelda ärapanemisena. Nii on tekkinud stereotüüp, nagu poleks kristlased siirad.
Riia peapiiskop Janis Vanags on öelnud, et riigis võib küll olla sadu tuhandeid kristlasi, kuid suur osa neist ei ela oma usku välja. Nad võivad olla midagi Jumalast kuulnud, kuid armastuse sõnumi põhituum on neist mööda läinud.
Läti kristlasi ühendav ja evangeelset sõnumit kuulutav Lootuse festival toimub tuleval aastal 5.-7. novembril kuulsal Riga Arenal, kuhu tõenäoliselt sõidab kohale ka sadu eestlasi. Liisi ülesanne on hoolitseda festivali kommunikatsiooni eest – ta suhtleb nii reklaamifirmade kui ka ajakirjandusega. See suur töö on seal veel päris alguses – nii on Liisi tänavune jõulukuu Riia linnas eriliselt kiire.