11/2008 Nikolai Orehhov
Valgevenest pärit Nikolai Orehhov on Tallinna ainust venekeelset baptistikogudust teeninud pastorina 30 aastat. Kalju kogudusega üle poole sajandi ruume jaganud 210-liikmelise koguduse elujõust annab tunnistust igapühapäevasele jumalateenistusele kogunev täissaal rahvast, aktiivselt tegutsevad noored ning mitmekesine muusikatöö.
---
Mõeldes tagasi läbitud kolmekümne aastasele pastoritööle võin täheldada selles Jumala juhtimist ja armu.
Kas tõesti ma oleksin noore mehena osanud mõelda või endale ette kujutada, et Jumal näeb oma plaanis mind teenimas tema rahvast Tallinna Vene EKB Koguduse „Betaania" pastorina?!
Sündisin 5. mail 1949. aastal Valgevenes, Bresti oblastis, usklike vanemate perekonnas. Minu vanaema oli üks esimesi, kes sai ristitud usu peale Jeesuses Kristuses kahekümnenda sajandi kolmekümnendatel aastatel. 1960. aastal asusid mu vanemad elama Eestisse ja mõni aeg hiljem toodi mind koos õega samuti Tallinna. Olin siis kaheteistkümneaastane. Siia elamaasumise põhjuseks oli usuline tagakiusamine Valgevenes. Isa töötas toona velskrina. Talle anti valida, kas ütleb avalikult kohalikus lehes usust lahti ning saab kõrgema palga ja korteri või peab lahkuma töölt. Pärast vabatahtlikult lahkumisavalduse kirjutamist teda enam kuskile tööle ei võetud. Siis kirjutas talle üks valgevene vend Tallinnast. Siin oli neil peaaegu ainult usklikest moodustatud ehitusbrigaad. Alguses tulid vanemad ainult kahekesi. Mõne aja möödudes said nad toa tänase vabaõhumuuseumi lähedal asunud barakis. Seejärel tulime ka meie vanaemaga Tallinna elama. Aastaid hiljem saime korteri Mustamäele. Tänaseks on minu isa, ema ja vanaema juba igavikus ning nad puhkavad Eestimaa mullas, oodates esimest ülestõusmist.
Pöördumise ja patukahetsuse elasin üle 1972. aastal, kuigi Jeesusest Kristusest teadsin alates lapsepõlvest. Usuristimise läbisin 30. juunil 1973. aastal. Sellest ajast on möödunud juba kolmkümmend viis aastat. Ristis mind looduslikult kaunis Pirita jões kohaliku koguduse pastor Leonid Konstantinov.
Samal aastal kinkis Jumal mulle abikaasa, õe Issandas, Olga. Laulatus toimus Ukrainas, pruudi sünnimaal.
Ka sellest ajast on möödunud 35 aastat. Jumal on õnnistanud meid ja kinkinud meile kuus last: kaks tütart ja neli poega. Kuivõrd Jumala õnnistused rikastavad meid, siis nüüdseks on meil lisaks kaks väimeest ja kaks miniat ning neli lapselast.
Kõik meie lapsed on koguduse liikmed ja osalevad aktiivselt vaimulikus töös.
Kui vend Leonid Konstantinov loobus tervise tõttu koguduse pastori ametist, siis jäi kogudus ilma karjaseta. Liidu vanempresbüteriks oli sel ajal vend Robert Võsu, kes määras koguduse hooldajaks vend Arpad Arderi. Arder sai vene koguduse pastoriks alates 1. jaanuaraist 1978. Ta oli rõõmus, avara südamega ja kõikide poolt armastatud ning oli koguduse vaimulikuks hooldajaks kümme kuud. Tal jätkus palju armastust ja nagu mulle näis, oli tal kerge kinni katta meie puudused ja eriti selle, mis puudutas vendade ühtsust.
Ükskord kutsus Robert Võsu mind oma koju vestlusele, millest võttis ka osa tema abi vene koguduste küsimustes Johannes Togi. Mulle esitati küsimus – kas ma näen endas pastori kutsumust? Olin siis 29-aastane. Vastasin, et olen veel noor ja puudub vastava töö kogemus. Vend Võsu tsiteeris prohvet Jeremija raamatut: „Ära ütle: ma olen noor, vaid mine kõikjale, kuhu ma sind läkitan ja räägi kõike, mida ma sind käsin" (Jr 1:7). Vastasin selle peale, et kui see on Jumala tahe ja ta kutsub mind sellesse teenistusse, siis ma ei taha olla vastupanija. Töötasin toona laevatehases ning hiljem ka kaubasadamas kokku üle 20 aasta. Andsin nõusoleku võtta nüüd enda peale ka vaimulik teenimistöö. Koguduse täiskogu koosolekul, 6. oktoobril 1978, pöördus tolleaegne vendluse vanempresbüter Robert Võsu koguduse liikmete poole küsimusega – kas kogudus soovib, et Nikolai Orehhov täidaks pastori ülesandeid kuni pastori valimiseni? Kogudus hääletas üksmeelselt selle ettepaneku poolt ja minust sai pastori kohustusetäitja. Kuu hiljem, 3. detsembril 1978. aastal ordineeriti mind diakoniks (vaimuliku talituse viisid läbi Robert Võsu ja Arpad Arder).
Pisut enam kui aasta möödumisel, 30. detsembril 1979 valiti mind ühehäälselt koguduse pastoriks. Ma tundsin selles teenimises veel suuremat vastutust koguduse ja Jumala ees.
Kord helistas vend Togi ja ütles: „Me oleme unustanud, et sa ei ole veel pastoriks ordineeritud." Ma vastasin: „Ma ei tea sellest midagi. Täidan neid ülesandeid, mis mulle usaldati." 10. jaanuaril 1982 ordineeriti mind pastoriks. Vaimuliku talituse viisid läbi Robert Võsu, Arpad Arder, Leonid Konstantinov ja Nikolai Kolesnikov Moskvast. Kogudus saatis mind Moskva Piibli Kaugõppe Instituuti, kus õppisin koos Üllas Linderiga Valgast ja me lõpetasime kooli 1984. aastal.
1986. aastal valiti mind Vene regiooni vanempresbüteriks ja seda ülesannet olen täitnud Jumala abiga 22 aastat.
Kogu selle presbüteriks olemise aja jooksul olen kogenud palju rõõmu, aga ka üleelamisi.
Kõige selle eest tänan oma Issandat Jeesust Kristust.
Palvetan Issanda poole, et Ta annaks mulle tarkust ja jõudu teha kõike nurisemata ja vaidlemata (Fl 2:14).
