12/2008 Riina Vändre, Oleviste kogudus
Sa oled ju nii noor, ilus ja edukas!
Kohtume tuntud lauljatari, Rebecca Kontusega (24) hilisel õhtutunnil vanalinnas, Kunstiakadeemias. Tal polnud lihtsalt teist aega päevas, vaevalt oleks leidnud midagi nädala lõpul. Rebecca õpib kolmandal kursusel sisearhitektuuri, lisaks muusika tegemisele ja töötamisele sisearhitektuuribüroos, on tal on parasjagu käsil eksamid. Alles hiljuti esitles ta oma uut plaati „Deja Vu", mida muusikat tundvad inimesed on nimetanud ülivõrdes kompromissituks. Muuseas, kuulates Rebeccat ongi Deja Vu. Nii tema muusikat, kui tema mõtteid hilisel õhtutunnil.
.„Kas sa tahad teed?" küsib Rebecca. „ Peab üleval ära käima, aga tule ka kaasa, siis sa ei pea siin üksi ootama," ütleb ta reipalt. „Näitan sulle seal meie kolmanda kursuse näitust," lisab Rebecca ja selgitab rõõmsalt edasi, mis tööd tal endal eksamiteks ettevalmistumisel parasjagu käsil on. „Esimene töö, natüürmort sellest sinisest telefonist, tuli kuidagi naivistlik". Ma ei näita välja, et mu silmad lähevad tegelikult suureks, kuna ei suuda aru saada, kuidas inimene, kes nii hästi laulab ja ise lauludele meloodiad kirjutab, suudab kõige selle ande juures veel nii usutavalt maalida. Kui paneks natüürmordile raamid ümber, saaks sellest koheselt kena kontoriseina kaunistuse.
„Teine töö on mul kollaaž samast telefonist, aga see telefon on punane," ütleb Rebecca kerge rahulolematuse noodiga hääles. Mõtlen, et tahaks ise ka punaseid paberitükke kleepida lauasuurusele paberile, küll see rahustaks õhtuks väsinud närve. „Ja kolmas töö – assamblaaž – on kompositsioon, kus tuleb anda asjadele uus mõte. Valisin selleks mobiiltelefoni". Nii ongi, kollasel alusel on kollaseks värvitud pärlid, kalkulaator, äratuskell – väga vinge kompositsioon! „On ju mobiiltelefon lisaks praktilistele funktsioonidele ka aksessuaar, ehteasi. Eksamitööks ideed valides tundus telefonimotiiv kõige minulikum. Potid, pannid ja muu selline mulle ei istu," selgitab ta lahkelt. „Ning sinise, punase ja kollase värvi valisin sellepärast, et need on põhivärvid, kõik teised värvid lähtuvad nendest".
Saan veel teada, et lisaks joonistamisele ja maalimisele tuleb Rebeccal peagi ka arhitektuuri ajaloo eksam ning praktilise poole pealt on ta koos teiste kunstitudengitega teinud ise puidust toole puidutöökojas. Nagu päris mööblitisler. Kohe saavad lõpetatud sisearhitektuursed graafilised tööd läbi kahe korruse korterist. „Sisearhitektuur, see on konstrueerimine, mitte kardinate või tapeedi valimine," selgitab Rebecca, kes näitab ette ka sisustatava korteri valgustus-, põranda- ja mööbliplaani. Parasjagu on tegemisel veel trepp. Uhke värk ikka küll, mõtlen aukartusega, kuni jõuame alla tagasi ja alustame kokkulepitud intervjuuga.
Miks sa valisid sisearhitektuuri eriala?
Ma ei tahtnud, et oleksin 20a pärast mandunud muusik, kes kusagil pubis raha pärast laulab. Mulle meeldib teha muusikat siis, kui tahan ja kellega tahan, enda rõõmuks. Olen palju kokku puutunud muusikutega, kes on tülpinud ja ei tee enam oma tööd rõõmuga. Mis on mõistetav, kui peab olema iga päev 24h järjest muusik. Omal ajal läksin Otsa kooli muusikat õppima sellepärast, et tundus tore kui töö ja hobi on käsikäes + saada selle eest raha. Aga täna tean, et kui teha muusikat raha pärast, siis kaob tegemisrõõm. Muusika tegemine peab kõigepealt pakkuma iseendale rahuldust, siis suudad ka teisi rõõmustada.
Pärast Otsa kooli valisin sisearhitektuuri eriala seetõttu, et oleks veidike ratsionaalsem elukutse. Kuigi arhitektuur on muusikaga sarnaselt loominguline ala – muusikas mängid helidega, arhitektuuris näiteks valguse ja ruumidega.
Olin gümnaasiumi ajal nii kunstikauge inimene kui üldse olla sai. Mõte Kunstiakadeemiast ei tulnud pähegi. Mulle olid siis tähtsad muusika, tantsimine ja teater. Pärast muusikakooli lõpetamist mõtlesin küll, et nüüd on muusikaga lõpp. Plaanisingi gümnaasiumi-järgselt minna Mereakadeemiasse, Lennukolledžisse, Tallinna Ülikooli – isegi avaldused kirjutasin ära. Igaks juhuks kirjutasin ka Otsa kooli avalduse ning siis tuli rahu ja teadmine, et see on hoopis see õige koht.
Nii oli ka sisearhitektuuriga kolm aastat tagasi. Julgesin proovida ja saingi sisse – konkurss ühele kohale oli toona 16,8.
Oled noor, andekas, ilus ja edukas. Miks sulle Jumal?
Ma ei tunne, et ma nii väga edukas ja ilus oleksin... olen inimene nagu paljud teisedki. Aga Jumal sellepärast, et tunnen end koos Jumalaga palju rahulikumana. Olen loomult väga püsimatu, ärritun aeg-ajalt ja mõtlen vahel, et minuga võib olla raske suhelda. (Mina sellest küll aru ei saa, sest Rebecca tundub esimese kohtumise taustal pigem väga sõbralik, avatud ja usaldav olema).
Üritan justkui Jumalat aidata, protsessi kiirendada, aga Jumal ei vaja minu abi, tal on oma plaan.
Jumalaga koos leian oma sisemise rahu. Tunnen, et ma pole tühi kest. Arvan, et inimestel, kes pole leidnud Jumalat, on midagi elus puudu. Võime ju ise rapsida, joosta ja rabeleda – aga sellest ei tule head nahka. Inimene küll valib tee, aga Jumal seab sammud. Inimese tee on Jumala käes. Vahel saab kriimustada, sest enne ei märka, et midagi valesti läks, kui ei kõrveta. Olen elus pannud tähele, et teinekord lähen Jumala plaanides, aga kärsitusega rikun kõik asjad ära. Üritan justkui Jumalat aidata, protsessi kiirendada, aga Jumal ei vaja minu abi, tal on oma plaan, millest ette tormamine ei aita kiiremini edasi.
Millal sa leidsid Jumala?
Minu kodune kasvatus oli kristlik. Olen pärit Pärnust, meil on suur pere, palju õdesid-vendi, aga sellest kõigest rääkimine läheks väga pikaks. Üksiku lapsena oleksin suur egoist. Suur pere õpetab üksteisega arvestamist. Olin juba lapsena mässav hing ning see taltsutab vägagi, kui kasvamine saab toimuda heas kristlikus vaimus. Kui olin 14, tundsin äkki isiklikult Püha Vaimu kohalolekut. Sain aru, et see ongi tema – minu Jumal, kelle poole olen palvetanud. Enne seda, väikse tüdrukuna, oli mul ema Jumal ja vanaema Jumal, kelle poole koos palvetasime.
Olin juba lapsena mässav hing ning see taltsutab vägagi, kui kasvamine toimub heas kristlikus vaimus.
Tänu Jumalale, et mul on suur pere! Tean, et kui mul on kunagi elus raske, saan nii mitmele inimesele kasvõi öösel helistada. Lähedasi pole kunagi liiga palju. Jõulude ajal arvan, et lähen koju, tavaliselt veedan ikka jõulud kodus, jõulud on pereüritus.
Räägi, kuidas sünnivad sinu laulud? Kas kirjutad nii muusika kui sõnad alati ise?
Jah, peamiselt küll. See on kummaline, aga inglisekeelsed sõnad tulevad mul palju lihtsamalt. Eesti keeles on jälle raskem kirjutada. Kui hakkan muusikaliselt mõtlema, siis sobituvad sellega inglisekeelsed sõnad. Meloodia tuleb tavaliselt ise. See on nii erinev, kuidas see sünnib. Öösel tulevad laulud väga kergelt. Näiteks ühel õhtul läksin kell üks magama, tundsin kuidas uni tuleb, aga samal ajal hakkas mingi laul peas kumisema. Kuidagi ei tahtnud enam voodist välja ronida, et meloodiat kirja panna. Kuid tean, et kui kohe ei kirjuta, siis tavaliselt on see hommikuks meelest läinud. Natuke aega läks veel mööda, kui appi-appi, tuli teine laul otsa! Oli küll augustikuu, aga see oli jõululaul. Pidin siiski voodist välja ronima, sest kahte laulu – teadsin – ma meelde jätta ei suuda.
(Rebecca, kes on vaba igasugusest esinemiskompleksist, mis tavainimestel üldiselt etlemisel on, laulab mulle, võõrale, armsalt toredat meloodiat ning tõesti, see on imeilus jõululaul!)
Sinu uue plaadi „Deja Vu" kohta on teised öelnud, et seal on kompromissitu sõnumiga muusika. Aus ja siiras. Plaadiümbris (mille kujundus nii sõnas, kui pildis on mustvalgelt stiilne ning ühtides Rebecca muusikaga moodustab täiusliku terviku), kujutab endast raamatukest. Selles on toodud ära iga laulu sünnilugu, koos sõnadega ning sõnumiga, miks just see laul. Iga lehekülje (laulu) pööramisega omandab tema graafiline figuur pildis uue varju. Kuidas toimus selle plaadi kokkupanek?
Jah...(mõtleb enne kui ütleb), see mustvalge valik... ma ei tunnistagi elus väga halle värve. Tegelikkuses ongi ju olemas põhitõed, on must ja valge, on õige või vale.
Seda albumit läbi mõeldes, kavandasin esialgu 14 lugu, aga lõpuks jäi järele 10. Olen teinud erinevaid muusikastiile, erinevate koosseisudega. Soovisin esile tuua erinevad killud minu elust. Albumi pealkirjaks sai „Deja Vu" ehk need on erinevad muusikalised mälupildid isiklikest, erilistest hetkedest. Äratundmistest, kui soovid. Plaadiga on kaasas enda kujundatud raamatuke, kuhu kirjutasin iga laulu sõnade juurde, miks just see laul sai valitud, miks ma selle kirjutasin ja mida sel hetkel tundsin. Näiteks „Metsateel" – inimesel on vahel tarvis aega olla üksi. Kõige rabelemise ja tormamise keskel on hetk, kus võib nautida üksinda vaikust ja see on täiuslik. Või „Kõrvaklapi" laul – inimene paneb kõrvaklapid pähe ja valib ise, mis muusikat ta kuulab, haagib end n-ö ümbritsevast lahti. Elus on ka nii, et kuuled seda, mida valid. Kõik on valikutes kinni. Olen minagi olnud selline, et käin kõrvaklapid peas ja mind ei huvita, mis maailmas toimub.
Déjà vu on minu jaoks nagu erinevad mälupildid minevikust või tulevikust, mis on minus kasvanud ja kuju võtnud läbi muusika. See muusika sümboliseerib minu elu ja minu lugu, mille olen vorminud päevhaaval ning kus mind saadavad erinevad inimesed, paigad ja meeleolud. Olles ise ka selle plaadi produtsendiks, loodan kõige vahetumalt ja ehedamalt läbi muusika jagada teiega oma sõnumit. Olen neid lugusid esitanud erinevate kosseisudega, nad on ajas minuga kaasas käinud ning need laulud ja muusika sellel plaadil on minu laulud ja minu muusika – see olengi mina ise. Tänud kõigile, kes on aidanud kaasa, et kujundada SEE lugu...
Kas Sinu muusikal on mingi kindel eesmärk?
Mulle meeldib rohkem improviseerida – nii muusikas kui elus. Elu on näidanud, et ma võin teha kõike, kuid kui uks on suletud, siis on see suletud. Sisse tuleb minna nendest ustest, mis on avatud. Jumalal on iga inimese jaoks mingi kindel plaan. Meie ülesanne on need „kõrvaklapid" peast ära võtta ja sellest aru saada.
Kui usust Jumalasse rääkida, siis tavaliselt on nii, et kui usklikud inimesed räägivad mitteusklikule usust, ei tule see neil hästi välja. Endalegi ei meeldi n-ö „piibliga pähe tagumine". Ma arvan, et vähemalt see plaat pole selles osas pealetükkiv, see on minu kogemus, mille olen saanud koos Jumalaga käies.
Rebecca, sinu lugu on mõeldud „Teekäija" jõulunumbrisse, see on kõigile inimestele tavaliselt väga eriline aeg, kokkuvõtete aeg. Kas tahad midagi lugejatele lõpetuseks öelda?
Minu eelmisel plaadil „Inglite pisarad" on laul „Võta aega olla püha". See on hea laul jõulumõtiskluseks. Peab võtma aega olla Jumalaga ja olla inimestega, kes meile kallid on. Just seda kvaliteetaega.
Tahan soovida rahulikku ja õnnelikku advendiaega kõigile! Mul endal tuleb see kibekiire, aga seegi on omamoodi tore, jõuab palju. Kui järele mõelda, siis elul on meile igal hetkel väga palju ilusat pakkuda.
„Võta aega olla püha, enam vaikida;
ennast tervelt üle anda Isa juhtida;
Püha Vaimu väesse järjest tungida;
Päästja armu sisse jääda hingama."
Aitäh sulle Rebecca olemast nii eriline, andekas, aus ja avatud!
Sellega, mis sul oli tol hilisel intervjuuõhtul rääkida, muutus kõik avaramaks.
